B2 Impact OÜ tarbijakrediidilepingust väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. septembri 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
9127,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood lepinguline esindaja Pille Martin
hagi
S.Z-i tuleneva
vastu võla
11542046),
Kostja: S.Z (isikukood XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata B2 Impact OÜ nõude S.Z-ilt 5353,60 euro väljamõistmise ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmise osas. Samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista S.Z-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja 5353,60 eurot, seisuga 20. september 2026 sissenõutavaks muutunud viivis 245,67 eurot ja viivis 5353,60 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21. septembrist 2026 kuni kohustuse täitmiseni.
5.Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud kohtuvälised kulud nende endi kanda ning kohtukulud 68% ulatuses S.Z-i ja 32% ulatuses B2 Impact OÜ kanda.
6.Mõista S.Z-ilt B2 Impact OÜ menetluskulu hüvitamiseks välja 1047,20 eurot.
7.Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
7.1.Rahuldada B2 Impact OÜ hagi osaliselt.
2-24-19630
7.2.Mõista S.Z-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja 5353,60 eurot, seisuga 20. september 2026 sissenõutavaks muutunud viivis 245,67 eurot ja viivis 5353,60 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21. septembrist 2026 kuni kohustuse täitmiseni.
7.3.Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud kohtuvälised kulud nende endi kanda ning kohtukulud 68% ulatuses S.Z-i ja 32% ulatuses B2 Impact OÜ kanda.
7.4.Mõista S.Z-ilt B2 Impact OÜ menetluskulu hüvitamiseks välja 1047,20 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 30.12.2024 Harju Maakohtule hagi S.Z-i (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7785,15 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 353,97 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.12.2024 kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS ja kostja 19.04.2021 väikelaenulepingu nr 21-020539-VL, mille alusel väljastati kostjale laenuna 16 600 eurot intressimääraga 12,90% aastas. Krediidikulukuse määr oli 13,9% aastas. Laenu tagastamise lõpptähtpäev on 10.04.2026.
1.2.Laenuandja hindas enne laenu väljastamist kostja krediidivõimelisust, võttes arvesse kostja Swedbank AS arvelduskonto väljavõtte, kostja kuue kuu keskmise sissetuleku 2549 eurot, kohustuse Swedbank AS ees 54,24 eurot ja väljaspool Swedbank AS-i oleva kohustuse 31 eurot. Kostja kohuste osakaal oli 19% sissetulekust. Tal jäi pärast krediidikohustuste täitmist igakuisteks kulutusteks 2077,40 eurot. Täiendavalt võeti aluseks statistilised majapidamiskulud 283,50 eurot ja konto väljavõttel nähtuvad kulutused 1624,63 eurot. Kostjal puudusid maksehäireid.
1.3.Kuna kostja jäi 10.02.2023–10.04.2023 osamaksetega täielikult viivitusse, andis laenuandja talle 11.05.2023 võimaluse kohustus täita hiljemalt 28.05.2023. Kuna kostja võlga
2-24-19630 ei tasunud, ütles laenuandja lepingu 28.05.2023 erakorraliselt üles. Laenuandja loovutas oma lepingust tuleneva nõude hagejale.
1.4.Kostja tagastas laenuandjale laenu põhiosa katteks 4235,27 eurot, intressi katteks 3030,81 eurot ja viivise katteks 0,74 eurot. Kostja tasus hagejaga 25.08.2023 sõlmitud konstitutiivse võlatunnistuse alusel hagejale 3979,58 eurot, mis on arvestatud põhiosa katteks. Pärast seda kostja kokkulepet ei täitnud.
1.5.Hagejal on VÕS § 1131 lg 1 alusel õigus ka sissenõudmiskulude hüvitisele. Hageja esitas kostjale 14.08.2023 nõude loovutamise teatis ja tegi jõupingutusi kostjaga kokkuleppe saavutamiseks. Hageja saatis kostjale e-posti ja posti teel tasulised nõudekirjad 15.08.2023, 26.09.2024, 24.09.2024 ja 01.10.2024–04.12.2024. Hageja nõuab ajavahemiku eest 24.08.2024–30.12.2024 viivist lepingujärgses määras 12,90% aastas ja alates 31.12.2024 kuni kohustuse täitmiseni seaduses sätestatud määras. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe järgi on viivise päevamääraks laenulepingus kokkulepitud intressimäär, jagatuna tegelike päevade arvuga aastas. Kostja vastuväited
2.Kostja ei esitanud hagi osas kirjalikku seisukohta. Kohtuistungil tunnistas kostja laenu võtmist, kuid selgitas, et tal ei ole oma kohustustest ülevaadet. Ta ei suuda neid maksta. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid.
3.1.Maakohus tuvastas, et 19.04.2021 digiallkirjastas kostja Swedbank AS-ga laenulepingu 21-020539-VL. Leping sisaldas seaduses nõutud andmeid. Krediidikulukuse määr ei ületanud seaduses sätestatud määra. Tõendamata on lepingudokumentide kostjale püsival andmekandjal esitamine, samuti summa, mis kostjale laenuna üle kanti. Hagiavalduses väitis hageja, et laen 16 600 eurot kanti lepingu alusel kostja arvelduskontole. Lepingu kohaselt lõpetati aga laenu arvelt Swedbank AS ja kostja vahel sõlmitud laenuleping nr 20-059490-VL. Leping ei täpsusta, millises ulatuses eelnevat lepingut refinantseeriti ja kui palju kostjale üle kanti.
3.2.Laenuandja rikkus kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja kogus üksnes ühe kontoväljavõtte, kuigi talle oli teada, et kostjal on ka teisi kontosid ja kogutud kontolt kostja väidetud finantskohustuste täitmine ei nähtunud. Ka muud teavet kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ei kogutud. Laenuandja ei saanud seega kindel olla, kui palju ja millised kohustused kostjal tegelikult olid. Laenuandjal oli õigus ja kohustus kontrollida kõiki kostja kontode väljavõtteid. Selline põhiõiguste riive on legitiimne. Maksehäireregistrisse päringute tegemist hageja ei tõendanud. Laenuandja võimaldas täita laenutaotlust selliselt, et andmevälju sai jätta tühjaks. Hageja ei toonud esile, et laenuandja oleks kontrollinud ülalpeetavate olemasolu rahvastikuregistrist. Laenuandja arvestas üksnes statistikaameti ühe inimese majandamiskuludega, kuigi kontoväljavõttelt pidi olema aru saada, et kostjal on laps. Konto väljavõttest järeldub, et kostja üüris korterit hinnaga 565,70 eurot kuus, millega laenuandja ei arvestanud. Samuti ei arvestatud kontoväljavõttelt nähtuvaga, et kostja igakuised kulutused ületasid tema sissetulekuid. Kostja selgituste järgi võttis ta uusi laene, et varasemaid tasuda. Ainuüksi Swedbank AS-lt võttis kostja aastatel 2019–2022 neli väikelaenu.
2-24-19630
3.3.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu saab hageja nõuda intressi VÕS § 94 sätestatud määras. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. Hageja nõuab põhivõlga 7785,15 eurot. Laen tuli tagastada 59 igakuise annuiteetmaksega 10.06.2021–10.04.2026. kostja on teinud tagasimakseid kokku 11 246,40 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtaeg ei olnud seega saabunud, kuid hageja leiab, et leping lõppes ülesütlemisega 28.05.2023. Kuna hageja hoolimata kohtu ettepanekust nõude ümberarvestust ei esitanud, ei ole võimalik hinnata lepingu ülesütlemise eelduste täidetust. Kuna hageja ei toonud esile, et kostjal on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt sissenõutavaks muutunud võlg, ei saa hagi rahuldada.
3.4.Hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud on esile toomata ja tõendamata. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi. Alternatiivselt palub hageja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Kaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõigusnorme ja jättis hindamata või hindas ebaõigesti hageja esitatud tõendeid, millest tulenevalt jõudis väärale kohtuotsusele. Kohtulahendis esitatud väited ei vasta tõele ja on hageja nõuet arvestades vastuolulised. Kohus ründas hagejat istungil, ei olnud erapooletu ja tegeles kostja nõustamisega. Kostja ei esitanud vastuväiteid ühelegi tõendile ega mäletanud asjaolude kohta midagi. Kohus asus vastuväiteid ise esitama. Kohtu selgitused ja põhjendused on vastuolulised. Maakohtu seosetud järeldused jäävad arusaamatuks. Hagiavaldusest nähtub selgelt kostja kohustus.
4.2.Laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tõenditest nähtub, et laenuandja analüüsis kostja arvelduskontot, selgitamaks välja tema laenuvõime. Õige ei ole maakohtu väide, nagu ei oleks hageja esile toonud, et muu teave oli piisav selleks, et mitte koguda kostja kõikide kontode väljavõtteid. Laenuandja täitis konto väljavõtte kogumise kohustuse. Tal ei olnud kohustust nõuda välja kõikide kontode andmed. See on vastuolus isikuandmete töötlemise põhimõtetega. Laenuandja ei vastuta tarbija hiljem tehtud valikute eest.
4.3.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa terve krediidilepingu tühisust. Hagejal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue. Igal juhul tulnuks nõue lahendada selliselt, et kostja tasutud kõrvalnõuded lahutatakse maha põhinõudest ja kostjalt mõistetakse välja tagastamata raha.
4.4.Arusaamatu on järeldus, et lepingu ülesütlemise eelduseid ei ole võimalik kontrollida. Leping lõpetati kostjapoolse rikkumise tõttu.
4.5.Kui kohus oleks süvenenud haginõudesse, oleks ta tuvastanud, et nõudes on matemaatiline viga. Hageja põhiosa nõue on 8385,15 eurot, mitte 7785,15 eurot. Vastustaja seisukoht
5.Kostjale toimetati apellatsioonkaebus ja selle menetlusse võtmise määrus kätte 12.11.2025 isiklikult kättetoimetamise portaali vahendusel. Kostja apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
2-24-19630
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb apellatsioonimenetluse ajal arvestamisele kuuluvatel asjaoludel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 5353,60 eurot ja pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuv viivis. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 5353,60 eurot, seisuga 20.09.2026 sissenõutavaks muutunud viivise 245,67 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.09.2026 kuni kohustuse täitmiseni. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Hageja nõuab kostjalt tarbijakrediidilepingust tuleneva võla ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmist. Maakohus tuvastas, et hageja nõude aluseks on Swedbank AS ja kostja vaheline väikelaenuleping nr 21-020539-VL, mis allkirjastati 19.04.2021. Selle lepingu alusel sai kostja 16 600 eurot, tagastamise tähtajaga 10.04.2026. Samuti tuvastas maakohus, et kostja on laenuandjale ja hagejale teinud lepingu alusel tagasimakseid kokku 11 246,40 eurot. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu järeldust hagi rahuldamata jätmise kohta, sh järeldust laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, kuid igal juhul tasumata põhiosa kostjalt hageja kasuks väljamõistmata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et hageja etteheited maakohtu menetlusele on alusetud ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsust tuleb siiski muuta apellatsioonimenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et asjakohatud on etteheited selle kohta, et maakohus kontrollis hageja nõude põhjendatust ja seda, kas hageja tõendid tema väiteid kinnitavad. Maakohus kontrollis õigesti, kas hageja tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude rahuldamise eeldused on täidetud, sh kontrollis väidetud lepingu ning sellest tuleneva kohustuse ja selle ulatuse olemasolu. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seega kooskõlas TsMS § 436 tulenevate nõuetega. Hageja nõude rahuldamiseks ei anna alust ainuüksi see, et kostja nõudele sõnaselgeid vastuväiteid ei esitanud. Seejuures on seadusandja tarbijakrediidilepingute puhul seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks. Kohus peab seega ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p 13). Maakohus selgitas hagejale asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid juba 17.01.2025 hagi menetlusse võtmise määruses, mistõttu ei saanud need hagejale ka üllatusena tulla. Maakohus ei ole hageja nõude põhjendatuse kontrollimisel menetlusõiguse norme rikkunud. Sealhulgas ei võimalda apellatsioonkaebuses esitatud väited järeldada, et maakohus oleks olnud erapooletu või rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet.
9.Maakohus tuvastas õigesti, et laenuandja rikkus kostjale laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus ei ole seejuures eksinud tõendite hindamisel. TsMS § 232 lg 1 kohaselt peab kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohus ei ole nende nõuete vastu eksinud. Apellant märgib küll, et ei nõustu maakohtu järeldusega laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, kuid ei ole oma kaebuses vaidlustanud neid asjaolusid, mille alusel maakohus selle järelduseni jõudis (vt käesoleva otsuse p 3.2). Apellatsioonkaebuses hageja üksnes kordab maakohtu menetluses esitatud väiteid, millele
2-24-19630 maakohus on juba ammendavalt vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Etteheide, nagu oleks maakohus pannud hagejale vastutuse kostja poolt pärast lepingu sõlmimist tehtud otsuste eest, ei ole õige.
10.Hageja heidab maakohtule abstraktselt ette, et maakohus jättis arvestamata hagiavalduse lisadena esitatud tõendid, kuid ei too esile, millise asjaolu on maakohus ebaõigesti tuvastanud ja millist tõendit ebaõigesti hinnanud või millise hindamata jätnud ja kuidas viib tõendi õige hindamine maakohtust erinevale järeldusele. TsMS § 633 lg 2 p 3 ja lg 3 kohaselt tuli aga see, missuguse asjaolu esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastas ning viited tõenditele, millega apellant soovib iga faktiväidet tõendada, esile tuua hagejal endal apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus ei saa hageja kaebust ise sisustada. Apellatsioonkaebuse üldsõnalised väited ei anna seega alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Hageja tsiteeritud kohtuotsuse p-i 7.2 maakohtu otsuses aga ei sisaldu. Vastavad etteheited puudutavad tarbijakrediidilepingut nr 4689142, mis ei ole siinse tsiviilasja ese ning ei ole seetõttu asjakohased.
11.Õige on ka maakohtu järeldus, et ilma VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuseta ei ole võimalik kindlaks teha, kas laenuandja lepingu ülesütlemise avaldus kehtib, s.t kas kostja oli seisuga 28.05.2023 täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (vt VÕS § 416 lg 1). Kuna laenu tagastamise lõpptähtaeg ei olnud maakohtu otsuse tegemise ajaks saabunud, ei saanud maakohus hagi ka osaliselt rahuldada, kuna ümberarvestuse esitamata jätmise tõttu ei olnud võimalik hageja nõude sissenõutavaks muutunud osa välja arvestada. Hageja oma nõude ümberarvestust hoolimata kohtu ettepanekust esitada ei soovinud (27.08.2025 kohtuistungi protokoll, 00.56.08–00.57.16). Seega on alusetu etteheide, et maakohus hagi ka osaliselt ei rahuldanud. Hageja lähtub ka apellatsioonimenetluses ebaõigesti esialgsest maksegraafikust.
12.Küll aga tuleb siinse asja lahendamisel arvesse võtta apellatsioonimenetluse ajal muutunud asjaolu, nimelt, et pärast maakohtu otsuse tegemist, s.o 10.04.2026 saabus vaidlusaluse laenulepingu lõpptähtaeg. Kuna laenu lõpptähtaeg on saabunud, on kostja põhivõla tagasimaksmise kohustus tänaseks igal juhul tervikuna sissenõutavaks muutunud. Sellises olukorras on hageja nõude sissenõutavaks muutunud osa võimalik kindlaks määrata ja hagi apellatsioonimenetluses osaliselt rahuldada. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on teinud laenu tagasimaksmiseks laenuandjale ja hagejale makseid kokku 11 246,40 eurot. Seda ei ole hageja ka vaidlustanud. Nimetatud summa tuleb VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud tagajärgede tõttu lugeda tasutuks laenu põhiosa katteks, nagu märkis hageja ka ise apellatsioonkaebuses. Sellest tulenevalt tuleb mõista kostjalt VÕS § 396 lg 1 alusel hageja kasuks välja veel tagastamata laenu põhiosa, s.o 5353,60 eurot (16 600 – 11 246,40).
13.Maakohus jättis hageja sissenõudmiskulu hüvitamise nõude õigesti rahuldamata. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa terve krediidilepingu tühisust ega välista sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Apellatsioonkaebuse etteheide on aga asjakohatu, kuna maakohus ei jätnud hageja sissenõudmiskulude nõuet rahuldamata põhjusel, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus osundas õigesti, et hageja ei saa nõuda kostjalt kui tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitist VÕS § 1131 alusel ja tema nõue oleks põhimõtteliselt võimalik VÕS § 1132 alusel, kuid selle rahuldamise eelduseks olevad asjaolud on esile toomata. Nimelt ei toonud hageja esile kokkulepet võla sissenõudmiskulude hüvitamise määra kohta ega tõendanud, et tal on tekkinud kulud just sellises ulatuses (vt ka TrtRnKo 12.11.2025, 2-24137876/13 p 11). Samuti ei ole kohtul nõude ümberarvestuse esitamata jätmise tõttu ka
2-24-19630 apellatsioonimenetluses võimalik kindlaks teha, kas kostjal oli nõudekirjade saatmise ajal 2024. a hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustus.
14.Hageja nõuab kostjalt ka viivise väljamõistmist ajavahemiku eest alates 24.08.2024 kuni kohustuse täitmiseni. Seejuures palub hageja viivise ajavahemiku eest kuni hagi esitamiseni välja mõista lepingujärgses määras ja alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 esimene lause näeb ette, et võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Nagu ülal märgitud, ei ole siinsel juhul võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses muutus hageja nõue sissenõutavaks enne lepingu lõpptähtaja saabumist. Seega on viivisenõue võimalik rahuldada üksnes ajavahemiku eest alates 11.04.2026 kuni kohustuse täitmiseni. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt kooskõlas TsMS §-ga 367 hageja kasuks välja 5353,60 eurolt käesoleva otsuse tegemise ajaks (seisuga 20.09.2026) sissenõutavaks muutunud viivise 245,67 eurot (www.viivisekalkulaator.ee) ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.09.2026 kuni kohustuse täitmiseni.
15.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5353,60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 245,67 eurot ja viivise 5353,60 eurolt alates 21.09.2026 kuni kohustuse täitmiseni. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi üldjuhul lähtutakse olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, menetluskulude jaotamisel hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, ei takista see kohtul konkreetses asjas arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31). Kusjuures kohus võib erinevalt jaotada kohtukulud (TsMS § 138 lg 2; § 139 lg 1; § 143) ja kohtuvälised kulud (TsMS § 144, vt nt RKTKo 21.09.2015, 3-2-1-80-15, p 36).
17.Kohus võtab siinsel juhul arvesse, et hageja nõue põhivõla ja viivise väljamõistmiseks on põhjendatud osaliselt alles apellatsioonimenetluses muutunud asjaolude tõttu. Hagi rahuldatakse 68% ulatuses (5599,27 eurot (põhivõlg ja sissenõutavaks muutunud viivis) 8174,12 eurost (põhivõlg, sissenõudmiskulu ja sissenõutavaks muutunud viivis), arvestamata edasiulatuva viivise nõudega). Hageja nõue rajaneb tarbijakrediidilepingul, mille sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Liidus kehtivad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele ulatuslikud piirangud ja tarbijale võib laenu anda üksnes juhul, kui krediidiandja on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. See kohustus on tarbija seisukohast põhjapaneva tähtsusega, kuna selle eesmärk on kaitsta tarbijaid ülemäärase võlakoormuse ja maksejõuetuse ohu eest. Euroopa kohus on rõhutanud vajadust rakendada tarbija krediidivõimelisuse lepingueelset kontrollimist käsitlevate riigisiseste õigusnormide rikkumise korral tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone, muuhulgas tsiviilõiguslikke sanktsioone (EKo 10.06.2021, nr C-303/20, Ultimo Portfolio Investment (Luxembourg) SA vs KM). Sellega on
2-24-19630 kooskõlas ka menetluskulude poolte endi kanda jätmine tarbijakrediidivaidluses, kus kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise. Käesolevat vaidlust ega sellega kaasnevaid menetluskulusid ei oleks tekkinud, kui krediidiandja ei oleks käitunud laenu väljastamisel vastutustundetult. Teisalt oli kohtusse pöördumine põhjendatud, kuna kostja võlgneb hagejale laenu tagastamata põhiosa.
18.Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus poolte võimalikud kohtuvälised kulud nende endi kanda, kuid kohtukulud (eelkõige riigilõiv) 68% ulatuses kostja kanda ja 32% ulatuses hageja kanda.
19.Hageja tasus nii hagiavalduse kui apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 770 eurot, s.o kokku 1540 eurot, millest kostja peab hagejale vastavalt menetluskulude jaotusele hüvitama 1047,20 eurot. Kostjal ei ole hüvitavaid kohtukulusid tekkinud. Ülejäänud menetluskulusid ei ole tulenevalt menetluskulude jaotusest vaja rahaliselt kindlaks määrata.
20.Ringkonnakohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 1047,20 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.