apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
hagi Y.V
vastu elatise
Viru Maakohtu 28. aprilli 2026 otsus Y.V apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Apellant (kostja):
XXXXXXXXXXXXX),
Aleksei Naumkin
Y.V (isikukood lepinguline esindaja
Vastustajad (hagejad):
1.P.S (isikukood XXX)
2.J.M (isikukood XXX) Vastustajate seaduslik esindaja F.H
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Y.V 21. mail 2026 esitatud maksekorraldused ja hagejate seadusliku esindaja 13. mai 2026 e-kiri.
2.Tühistada Viru Maakohtu 28. aprilli 2026 otsus p-i 2 osas, millega maakohus mõistis Y.V-lt P.S kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise ajavahemiku 12. septembri 2025 kuni 28. aprilli 2026 eest 202,10 eurot ületavas osas. Tühistada maakohtu otsus p-i 4 osas, millega maakohus mõistis Y.V-lt J.M-i kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise ajavahemiku 12. septembri 2025 kuni 6. märtsi 2026 eest. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Y.V-lt P.S kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatis ajavahemiku 12. september 2025 kuni 28. aprill 2026 eest 202,10 eurot. Jätta rahuldamata J.M-i nõue Y.V vastu elatise väljamõistmiseks. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.2.Mõista Y.V-lt P.S kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatis 202,10 eurot ajavahemiku 12. september 2025 kuni 28. aprill 2026 eest.
4.3.Mõista Y.V-lt P.S kasuks alates 1. maist 2026 kuni P.S täisealiseks saamiseni (25.04.2033) välja igakuine elatis 318,62 eurot (295,86 (baassumma) + 62,76 (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 01.04.2027), lähtudes baassumma indekseerimisest ning brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 ja § 21 lg 2) suuruse muutumisest alates toetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.
4.4.Jätta J.M-i hagi Y.V vastu elatise väljamõistmiseks rahuldamata täies ulatuses, kuna Y.V on elatiskohustuse täitnud.
4.5.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5.Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.P.S (hageja I) ja J.M (hageja II) esitasid 12. septembril 2025 Viru Maakohtule hagi Y.V (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Hagejad palusid kostjalt välja mõista kummagi lapse kasuks igakuine elatis seadusjärgses miinimummääras alates hagi esitamisest (12.09.2025) kuni laste täisealiseks saamiseni.
Hagejad on F.H ja kostja ühised lapsed, hagejad elavad alates märtsist 2024 koos emaga. Vanemad leppisid lahku minnes kokku, et kostja maksab elatist lapse kohta 250 eurot kuus. Elukalliduse tõusu tõttu ei kata varasem kokkulepe enam laste vajadusi. Laste igakuised kulutused on suurenenud: J.M-il 604,33 euroni ja P.S-il 678,33 euroni. Hagejate seaduslik esindaja soovis kostjaga elatisesumma suurendamises kokku leppida, kuid kostja sellega ei nõustunud. Kuna 13. mail 2024 sõlmitud notariaalne elatise kokkulepe ei välista laste seadusest tulenevat õigust nõuda elatist kohtus, esitasid hagejad hagi elatise väljamõistmiseks kohtusse. Kostja väited lastega seotud täiendavate kulutuste (SPA-d, puhkus jm) kohta ei vasta tegelikkusele või on tegemist üksikute kulutustega, mis ei asenda regulaarset ülalpidamiskohustust. Kostja poolt tehtud 6000 euro suurune ülekanne ei olnud elatis ega elatise ettemakse, vaid raha, mis anti kokkuleppel uue eluaseme soetamiseks pärast vanemate lahutust.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et täiendava elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuna vanemate vahel on 13. mail 2024 sõlmitud notariaalne kokkulepe, mille kohaselt maksab kostja mõlema lapse ülalpidamiseks kokku 500 eurot kuus. Lisaks kokkulepitud elatisele on kostja kandnud ka vahetuid kulutusi, sealhulgas puhkemajade ja SPA-keskuste külastustele, restoranidele ning toidule. Kostja väitel on ta kokkulepet korrektselt täitnud. Seetõttu ei ole põhjendatud nõuda temalt suuremas ulatuses elatist kui kokkuleppes ette nähtud. Menetluse käigus tegi ta kompromissettepanekuid, pakkudes esmalt 600 euro ja hiljem 604 euro suurust igakuist elatist kahe lapse peale.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise perioodi 12. september 2025 kuni 28. aprill 2026 eest ühekordses summas 2310,10 eurot ning alates 1. maist 2026 kuni hageja I täisealiseks saamiseni igakuise elatise 318,62 eurot, lähtudes baassumma indekseerimisest ning brutopalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse suuruse muutumisest alates toetuse suuruse muutmisele järgnevast kuust. Hageja II kasuks mõistis kohus kostjalt välja perioodi 12. september 2025 kuni 6. märts 2026 sissenõutavaks muutnud elatise 1748,14 eurot. Hagejad on F.H ja kostja ühised lapsed, hagejatel on kostja vastu PKS §-dest 96 ja 97 tulenev nõue ülalpidamise saamiseks. Hagejate vanemate kooselu lõppes märtsis 2024. Sellest ajast elavad hagejad koos emaga. Kostja tugines asjaolule, et tema ja laste ema vahel sõlmiti 13. mail 2024 notariaalne kokkulepe elatise maksmiseks. Maakohus leidis, et vanematevaheline kokkulepe ei välista ega piira lapse seadusest tulenevat õigust esitada elatisenõue kohtusse. PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad küll omavahel kokku leppida ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korra, kuid selline kokkulepe ei takista lapsel seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. Käesolevas asjas ei nõudnud hagejad tagasiulatuvat elatist, vaid elatist alates hagi esitamisest, mistõttu ei ole notariaalne kokkulepe nõude rahuldamise takistuseks. Menetluse kestel tasutud summad kuuluvad vajaduse korral arvestamisele elatise sissenõudmisel. Kostja väitis, et lisaks kokkulepitud elatisele on ta kandnud laste ülalpidamisega seotud kulutusi, sealhulgas tasunud puhkemajade ja SPA-keskuste külastuste eest. Kohus leidis, et esitatud maksekorraldustest ei nähtu, milliste konkreetsete kulutustega oli tegemist ega kas need tehti laste huvides. Samuti ei esitanud kostja tõendeid selle kohta, et ta oleks lastega regulaarselt aega veetnud ja selle aja jooksul kandnud vahetuid ülalpidamiskulusid. Seetõttu ei saanud kohus käsitada nimetatud makseid elatiskohustuse täitmisena.
Kostja esitas tõendina ka 11. jaanuaril 2024 tehtud 6000 euro suuruse ülekande laste emale märkega „Aliments children P.S and J.M“. Kohus jättis selle tõendi tähelepanuta, kuna ülekanne puudutas ajaliselt vaidlusalusele perioodile eelnenud aega. Lisaks ei selgitanud kostja, millist vaidlusalust asjaolu ta nimetatud maksega tõendada soovis. Kohus märkis, et elatise vähendamist õigustavate asjaolude tõendamise kohustus lasub kostjal. Kostja ei esitanud mõjuvaid põhjuseid, mis võimaldaksid määrata elatise alla seaduses ettenähtud miinimummäära. Samuti ei tõendanud kostja, et lapsed viibiksid tema juures keskmiselt vähemalt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, mis võimaldaks PKS § 101 lg 6 alusel elatist vähendada. Seetõttu puudub alus elatise vähendamiseks. Elatise suuruse määramisel lähtus kohus PKS §-i 101 regulatsioonist. Kohus arvestas seaduses sätestatud baassummat, selle indekseerimist tarbijahinnaindeksi alusel, keskmisest brutokuupalgast tulenevat lisakomponenti ning lapsetoetuse mõju. Kuna laste ema saab lapsetoetust, tuli PKS § 101 lg 5 kohaselt elatise miinimumsummast maha arvata pool kummalegi lapsele makstavast lapsetoetusest. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, mis õigustaks elatise vähendamist alla seadusjärgse miinimummäära, ning rahuldas hagi, mõistes kostjalt hagejate kasuks välja elatise PKS § 101 alusel arvutatud miinimummääras. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse p-de 2 ja 4 osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise summas 2310,10 eurot ajavahemiku 12. september 2025 kuni 28. aprill 2026 eest ja hageja II kasuks sissenõutavaks muutunud elatise 1748,14 eurot ajavahemiku 12. september 2025 kuni 6. märts 2026 eest. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt välja elatis seadusjärgses miinimummääras alates hagi esitamisest (12. september 2025) kuni laste täisealiseks saamiseni. Kostja palub määrata, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada Y.V poolt ajavahemikul 12. september 2025 kuni 28. aprill 2026 tasutud elatise makseid. Menetluskulud apellatsioonikohtus palub kostja jätta hagejate kanda. Kostja ei vaidlusta maakohtu seisukohta, mille kohaselt on ta kohustatud maksma lastele alates hagi esitamisest seadusjärgses miinimummääras elatist. Samuti nõustub ta alates 1. maist 2026 väljamõistetud igakuise elatisega. Kostja hinnangul seisneb vaidlus üksnes selles, et maakohus jättis elatise võlgnevust arvutades arvestamata tema poolt vaidlusalusel perioodil tegelikult tasutud elatise. Kostja väitel rikkus maakohus tõendite hindamise ja otsuse põhjendamise nõudeid, jättes elatise tasumise kokkuleppe ning selle täitmise nõuetekohaselt analüüsimata. Tema hinnangul ei nähtu kohtuotsusest, miks kohus ei arvestanud menetluses esitatud väiteid regulaarsete maksete tegemise kohta ega andnud neile piisavat hinnangut. Seetõttu jõudis kohus ekslikule järeldusele, et kostjal tekkis vaidlusaluse perioodi eest elatise võlgnevus. Hagejate ema ja kostja vahel kehtis notariaalne kokkulepe, mille kohaselt tasus kostja mõlema lapse ülalpidamiseks kokku 500 eurot kuus ehk 250 eurot kummagi lapse kohta. Ta täitis kokkulepet korrapäraselt ning hagejad ei vaidlustanud menetluse jooksul asjaolu, et nimetatud summasid tasuti. Kostja hinnangul puudutas vaidlus elatise suurendamist, mitte elatise maksmata jätmist.
Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja maksekorraldused, mille kohaselt ajavahemikul september 2025 kuni aprill 2026 tasus ta laste ülalpidamiseks kokku 4114 eurot. Seetõttu puudub tema hinnangul seisuga aprill 2026 võlg hagejate ees ning maakohtu otsuses kajastatud elatise võlgnevus kogusummas 4058,24 eurot ei vasta tegelikule olukorrale. Enne apellatsioonkaebuse esitamist tegi kostja 13. mail 2026 hagejate seaduslikule esindajale ettepaneku lõpetada vaidlus kompromissiga. Kostja pakkus välja, et ta tasub lastele alates hagi esitamisest elatist seadusjärgses miinimummääras, kompromissi sõlmimisel arvestatakse kõik tema poolt tasutud summad elatise katteks ning pooled kinnitavad, et varasema perioodi eest elatise võlg puudub. Kostja väitel ei olnud hagejate seaduslik esindaja kompromissi sõlmimisele sisuliselt vastu, kuid keeldus talle esitatud kompromissiprojekti allkirjastamast.
5.Hagejad paluvad jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Alternatiivselt paluvad hagejad juhul, kui ringkonnakohus peab vajalikuks osa makseid arvesse võtta, teha täpne ümberarvestus. Samuti paluvad hagejad jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Hagejate hinnangul kohaldas maakohus õigesti PKS § 100 lg 3 ja §-i 101 sätteid ning põhjendas nõuetekohaselt, et vanematevaheline kokkulepe ei välista laste õigust nõuda kohtus seadusjärgset elatist. Samuti selgitas maakohus, et menetluse kestel tasutud summasid tuleb vajaduse korral arvestada elatise sissenõudmisel. Hagejate arvates ei ole kostja näidanud, et maakohus oleks rikkunud menetlusõiguse norme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust või hinnanud tõendeid ilmselgelt valesti. Apellatsioonkaebus põhineb peamiselt kostja koostatud uuel arvestusel ja pangakonto väljavõttel, mis esitati alles apellatsioonimenetluses. Ainuüksi sellest ei tulene, et maakohtu otsus oleks õigusvastane või et vaidlustatud resolutsiooni punktid tuleks täielikult tühistada. Kostja väide elatise võlgnevuse täieliku puudumise kohta on ebaõige. Maakohtu otsuse kohaselt oli ajavahemikul 12. september 2025 kuni 31. märts 2026 ühe lapse seadusjärgne elatis 301,74 eurot kuus, mistõttu kahe lapse kohta ulatus kostja ülalpidamiskohustus kokku 603,48 euroni kuus. Kostja tasus samal ajal valdavalt 500 eurot kuus ehk 250 eurot kummagi lapse kohta. Seetõttu ei katnud tehtud maksed seadusjärgset miinimumelatist täielikult ning üksnes asjaolu, et kostja täitis vanematevahelist kokkulepet, ei välista võlgnevuse tekkimist pärast laste poolt elatise suurendamise nõude esitamist. Hagejad märgivad, et kostja ei ole esitanud kontrollitavat ja põhjendatud arvutust, millest nähtuks, kuidas tema viidatud kogusumma 4114 eurot jaguneb kummagi lapse vahel ning millises ulatuses vähendavad tehtud maksed kummagi lapse nõuet. Samuti ei ole kostja näidanud, kuidas tema arvates pärast tasaarvestust elatisevõlg puudub. Esimese astme menetluses ei esitanud kostja selget kuupõhist ega lapsepõhist arvestust tehtud maksete kohta. Seetõttu ei saa kostja ette heita maakohtule, et kohus ei teinud arvutust, mida kostja ise menetluse käigus nõuetekohaselt ei esitanud. Hagejad ei nõustu ka kostja väitega, et kohus oleks pidanud omal algatusel välja selgitama võlgnevuse olemasolu või puudumise. Menetlusosalisel lasub kohustus esitada oma väited, vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. Hagejad juhivad tähelepanu kostja esitatud arvestuse puudustele. Nii on kostja arvestanud kogusummasse 5. septembril 2025 tehtud 500 euro suuruse makse, kuigi hagi esitati alles 12. september 2025 ja vaidlusalune periood algab sellest kuupäevast. Samuti viitab kostja 8. aprillil 2026 J.M ŠX tehtud 200 euro suurusele maksele, kuigi J.M sai täisealiseks X. märtsil 2026 ning kostja ei ole tõendanud, et nimetatud makse oli mõeldud enne täisealiseks saamist tekkinud elatisvõla katmiseks. Lisaks peavad hagejad ebaselgeks 9. märtsil 2026 tehtud 656 euro suurust makset, mille maksekorraldusest ei nähtu selgelt, millise lapse eest ja millise perioodi eest makse tehti.
Hagejad leiavad, et isegi juhul, kui ringkonnakohus peaks mõne kostja viidatud makse elatise võlgnevuse vähendamisel arvesse võtma, ei anna see alust järeldada, et võlgnevus puudub täielikult. Sellisel juhul oleks põhjendatud üksnes vastavate summade täpne ümberarvestus. Hagejate arvates ei saa neile ette heita ka kompromissiettepanekuga mittenõustumist, sest kompromissi sõlmimine on menetlusosalise õigus, mitte kohustus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja I ülalpidamiseks ajavahemiku 12. septembrist 2025 kuni 28. aprillini 2026 eest välja elatise 202,10 eurot ületavas osas. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse kostjalt hageja II kasuks väljamõistetud elatise osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja I kasuks välja ajavahemiku 12. september 2025 kuni 28. aprill 2026 eest sissenõutavaks muutunud elatise 202,10 eurot. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja II nõude kostja vastu elatise väljamõistmiseks, kuna kostja on elatiskohustuse täitnud. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Ringkonnakohus märgib esmalt, et apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all laste õigus saada kostjalt seadusjärgset elatist ega maakohtu poolt kindlaks määratud elatise suurus. Kostja on sõnaselgelt nõustunud nii elatise miinimummääraga kui ka maakohtu tehtud arvutustega tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise osas. Vaidlus puudutab üksnes küsimust, kas maakohtu otsuses sissenõutavaks muutunud elatisena kindlaksmääratud summade arvutamisel tuli arvestada kostja poolt menetluse ajal ja enne otsuse tegemist tehtud makseid ning kas nende maksete tulemusel puudus kostjal vaidlusalusel perioodil elatise võlg.
8.Ülalpidamist antakse PKS § 100 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Vaidlust ei ole selles, et hagejate seadusliku esindaja ja kostja vahel on sõlmitud notariaalne kokkulepe elatise tasumiseks.
9.Maakohus on õigesti lähtunud põhimõttest, et vanemate vahel sõlmitud elatiskokkulepe ei välista ega piira lapse seadusest tulenevat elatisenõuet. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et vanemate sõlmitud elatiskokkulepe kujutab endast üldjuhul vanematevahelist kokkulepet lapse ülalpidamiskohustuse täitmise korraldamiseks PKS § 100 lg 3 esimese lause tähenduses (RKTKo 26.04.2017 nr 3-2-1-111-16, p 22). Sellise kokkuleppe eesmärk on tavaliselt täpsustada ülalpidamiskohustuse täitmise viisi, ulatust ja tähtaegu, kuid see ei võta lapselt ära seadusest tulenevat õigust nõuda elatist ega piira selle õiguse teostamist (PKS § 100 lg 3 teine lause; RKTKo 19.06.2020 nr 2-18-6499, p 11).
10.Riigikohus on selgitanud, et vanemate kokkulepet saab arvestada eelkõige tagasiulatuva elatisenõude puhul hindamaks, kas vanem on enne kohtusse pöördumist oma ülalpidamiskohustust täitnud, kuid võimaluse korral ka tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel (RKTKo 26.06.2013 nr 3-2-1-78-13, p 13; RKTKo 19.06.2020 nr 218-6499, p 11). Käesolevas asjas ei ole esitatud tagasiulatuvat elatisenõuet kohtusse pöördumisele eelnenud aja eest. Hagi esitati 12. septembril 2025 ning maakohtu otsuse punktides 2 ja 4 arvutatud summad puudutavad perioodi alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni. Seetõttu ei oma
määravat tähtsust mitte üksnes asjaolu, et kostja täitis vanematevahelist kokkulepet, vaid ka see, millises ulatuses kattusid tema tegelikult tehtud maksed hagi alusel tekkinud seadusjärgse elatiskohustusega. Seega tuli maakohtul hinnata millises ulatuses on elatise väljamõistmine põhjendatud ja millises ulatuses oli kostja oma kohustuse otsuse tegemise ajaks juba täitnud.
11.Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja oli alates hagi esitamisest kohustatud tasuma hagejate ülalpidamiseks elatist miinimummääras, mis oli ajavahemikul 12. september 2025 kuni 31. märts 2026 ühe lapse kohta 301,74 eurot ning alates 1. aprillist 2026 318,62 eurot kuus. Seega olid laste põhjendatud vajadused suuremad vanematevahelises kokkuleppes sätestatud elatise suurusest.
12.Maakohus märkis otsuse põhjendustes, et kui kostja on menetluse kestel vanematevahelist kokkulepet täitnud, tuleb tasutud summasid elatise sissenõudmisel arvestada. See põhimõte vastab ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb lapse elatisenõude lahendamisel arvestada vanemate kokkuleppe täitmisega ning tegelikult tehtud ülalpidamismaksetega (RKTKo 3-2-1-78-13, p 13; RKTKo 2-18-6499, p 11). Samas ei nähtu maakohtu otsusest, et kohus oleks analüüsinud kostja väiteid regulaarsete elatismaksete tegemise kohta või hinnanud, millises ulatuses olid need maksed vaidlusaluse perioodi elatiskohustuse täitmisena arvestatavad. Kuigi maakohus viitas võimalusele tasutud summasid elatise sissenõudmisel arvesse võtta, ei tuvastanud ta otsuses kostja poolt vaidlusalusel perioodil tehtud maksete suurust ega andnud neile õiguslikku hinnangut. Samuti ei põhjendanud kohus, miks ta ei lugenud neid makseid sissenõutavaks muutunud elatise täitmisena arvestatavaks. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima muu hulgas tuvastatud asjaolud, tõendid, millele järeldused tuginevad, ning põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosalise faktiliste väidete või esitatud tõenditega. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta maakohtu otsus nimetatud nõuetele osas, milles kohus jättis hindamata kostja väited ja tõendid menetluse kestel tehtud elatismaksete kohta. Seetõttu on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid, mille tulemusena jäi välja selgitamata, kas ja millises ulatuses oli kostja vaidlusaluse perioodi eest oma ülalpidamiskohustust juba täitnud. Nimetatud menetlusõiguse rikkumine tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise sissenõutavaks muutunud elatise suuruse kindlaksmääramisel ning annab aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 2).
13.Ringkonnakohus võtab asja juurde kostja 21. mail 2026 esitatud maksekorraldused (dtl 125-127, 129-130, 132-135) ning hagejate seadusliku esindaja 13. mai 2026 e-kirja (dtl 131), mis kinnitavad kostja juba maakohtus esitatud väiteid. Kuigi kostja ei esitanud maakohtus elatise maksmist tõendavaid dokumente, nähtub toimikust, et ta on menetluse käigus korduvalt väitnud elatiskohustuse täitmist. Neil asjaoludel tulnuks maakohtul selgitamiskohustusest lähtudes välja selgitada, kas kostja väide elatise tasumise kohta vastab tegelikkusele, ning vajaduse korral juhtida menetlusosaliste tähelepanu vastavate tõendite esitamise vajadusele.
14.Esitatud tõenditega on tuvastatud, et kostja tasus vanematevahelise kokkuleppe alusel perioodil 12. september 2025 kuni aprill 2026 hageja I ülalpidamiseks kokku 2108 eurot (250/30x18+250+250+250+302+302+302+302) ning hageja II ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni ajavahemikul 12. september 2025 kuni 6. märts 2026 kokku 1806 eurot (250/30x18+250+250+250+302+302+302). Kostja poolt ülalpidamise andmist on kinnitanud ka hagejate seaduslik esindaja nii maakohtule esitatud seisukohtades kui ka kostjale saadetud e-kirjas.
Ringkonnakohus leiab, arvestades vanemate kokkuleppe täitmist ning tegelikult tehtud ülalpidamismakseid, et kostja on täitnud oma ülalpidamiskohustust hageja I suhtes 2108 euro ulatuses ja hageja II suhtes 1806 euro ulatuses. Eeltoodut arvestades tuleb hageja I kasuks väljamõistetud sissenõutavaks muutnud elatisest summas 2310,10 eurot maha arvata kostja poolt tasutud 2108 eurot. Seetõttu tuleb kostjalt hageja I kasuks välja mõista ajavahemiku 12. september 2025 kuni 28. aprill 2026 eest sissenõutavaks muutunud elatis 202,10 eurot. Hageja II osas leiab ringkonnakohus, et kostja on vanematevahelise kokkuleppe kohaselt täitnud vaidlusalusel perioodil oma ülalpidamiskohustuse ulatuses, mis katab maakohtu poolt kindlaksmääratud elatisnõude. Seetõttu tuleb hageja II nõue sissenõutavaks muutunud elatise väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et kostja maksis hageja II ülalpidamiseks suurema summa kui maakohtu otsuse punktis 15 kindlaksmääratud miinimumelatis, ei ole vastuolus seadusega. Perekonnaseadus ei keela vanemal täita oma ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimumsummast suuremas ulatuses.
15.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad asjaolud, mis annaks aluse kulude teistsuguseks jaotuseks. Menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja kulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.