X esitas 29.07.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista AS-ilt LääneTallinna Keskhaigla välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel määratavas suuruses. Kaebaja väitel teatas ta 10.11.2025 Tallinna Vanglasse saabudes nikotiinisõltuvusest ning soovis nikotiiniplaastreid, kuid neid ei väljastatud. Vastustaja jättis tema hinnangul sõltuvuse ulatuse ja ravivajaduse välja selgitamata ega taganud nõuetekohast nõustamist. Kaebaja seostas sellega muu hulgas unehäireid, ärevust, peavalu ning psüühiliste vaevuste tekkimist ja süvenemist. Kaebaja viitas ka 10.11.2025 ravikaardikandele, milles tema sõnul oli märgitud suitsetamine, kuid mitte sõltuvuse või võõrutusnähtude hindamine.
3-26-2315
2.Kaebaja palus kohaldada riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud lõivuvabastust, alternatiivselt anda menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohtu määruse kohaselt taotles ta 15.08.2026 ja 08.09.2026 ka riigi õigusabi advokaadist esindaja määramiseks, põhjendades taotlusi rahapuuduse, halva terviseseisundi ja vangla psühhiaatriaosakonnas viibimisega.
3.Halduskohus jättis 02.09.2026 kaebuse käiguta, kohustades kaebajat esitama tervisekaardi väljavõtte ja täpsustama hüvitisnõuet. Kohus küsis Tallinna Vanglalt ja vastustajalt andmeid nikotiinisõltuvuse hindamise ning ravi kohta. Vaidlustatud määruse järgi kaebaja tervisekaarti ei esitanud. Tallinna Vangla selgitusel soovis kaebaja 14.11.2025 psühhiaatri vastuvõttu psüühiliste probleemide tõttu, kuid tubakasõltuvusega seotud probleeme ei nimetanud. Ka 03.12.2025 pöördumises ei nimetanud ta nikotiini võõrutusnähte. Vastustaja hinnangul puudusid nikotiinisõltuvuse ravi näidustused ning vajalik tervishoiuteenus oli tagatud.
4.Halduskohtu määruses Tallinna Vangla 21.10.2026 kontoväljavõtte põhjal esitatud andmetel oli kaebaja sissemaksekonto ja nõuete fondi saldo 0 eurot ning vabakasutuskonto saldo ja vaba jääk 0,33 eurot. Ajavahemikul 30.03.–29.07.2026 laekus vabakasutuskontole 60 eurot, millest 30 eurot kanti nõuete katteks teisele kontole ja 29,69 eurot kasutati e-poe makseks.
5.Tallinna Halduskohus jättis 22.10.2026 määrusega menetlusabi ja riigi õigusabi taotlused rahuldamata ning kaebuse käiguta, kohustades kaebajat tasuma 350 eurot riigilõivu kümne päeva jooksul määruse jõustumisest. Kohus leidis, et RLS § 22 lg 1 p 12 ei kohaldu, sest terviserikke põhjuslik seos nikotiinisõltuvuse hindamata või ravimata jätmisega ei nähtu piisavalt. Kuigi kaebajal puuduvad lõivu tasumiseks vahendid, ei ole menetlusabi põhjendatud kaebuse väheste eduväljavaadete tõttu. Piisavalt ei ole põhistatud ravikohustuse rikkumist, terviseriket ega põhjuslikku seost. Riigi õigusabi andmisest keeldus kohus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel. Kaebaja mahukad ja õiguslikult põhjendatud avaldused näitavad kohtu hinnangul suutlikkust ise oma õigusi kaitsta. Advokaadi abi ei ole asja keerukuse ega poolte võrdsuse tõttu ilmselgelt vajalik ning kaebuse eduväljavaated on vähesed.
6.Kaebaja palub 22.10.2026 esitatud määruskaebuses halduskohtu määruse tühistada. Ta viitab Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2026 määrusele asjas nr 3-26-1996 ja selles käsitletud Riigikohtu praktikale, mille järgi ei lahendata tervisekahju põhjuslikku seost lõplikult lõivuvabastuse otsustamisel. Kaebaja leiab, et tema tervisekahju puudutavad väited ei ole ilmselgelt sisutühjad ning kaebus on RLS § 22 lg 1 p 12 alusel lõivuvaba. Alternatiivselt tuleb anda menetlusabi, sest tema sissetulekud ei kata vältimatuid kulutusi ja kontol puuduvad lõivu tasumiseks vahendid. Arvestada tuleb vangistusseaduse § 44 alusel kinni peetavaid summasid ja kinnipeetava vältimatuid kulutusi. Kaebaja viitab kohtuliku kaitse õigusele ning Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, sealhulgas asjale Julin vs. Eesti. Riigi õigusabist keeldumise kohta eraldiseisvaid üksikasjalikke vastuväiteid määruskaebuses ei esitata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Kaebaja palub halduskohtu määruse tühistada tervikuna, mistõttu hõlmab kontroll menetlusabi ja riigi õigusabi andmisest keeldumist. Kaebuse käiguta jätmine ei ole eraldi määruskaebusega vaidlustatav. 2(4)
3-26-2315
8.RLS § 22 lg 1 p 12 järgi ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Riigikohtu 12.05.2010 määruse nr 3-3-1-12-10 punktide 9–10 kohaselt ei ole see lõivuvabastus tingimusteta ega piiramatu. Kohtul tuleb kaebuse ja sellele lisatud materjalide põhjal hinnata, kas väidetavat terviseriket on põhjendatud viisil, mis lubab selle esinemist eeldada. Kontroll ei piirdu sellega, kas kaebaja on nimetanud tervisevaevusi ja omistanud need vastustaja tegevusele. Hinnata tuleb ka väiteid toetavaid andmeid ning terviserikke seost etteheidetava tegevuse või tegevusetusega. Kuigi selles menetlusstaadiumis ei lahendata lõplikult kahjunõude põhjendatust, ei piisa lõivuvabastuseks üksnes sellest, et väidetava terviserikke tekkimine ei ole välistatud. Ebapiisava põhjenduse korral saab kohus anda kaebajale võimaluse väiteid täpsustada või tõendeid esitada. Kui puudused jäetakse kõrvaldamata ja terviserike jääb ilmselgelt põhjendamata, ei kohaldu seadusjärgne lõivuvabastus.
9.Kaebaja on loetlenud füüsilisi ja psüühilisi vaevusi ning väitnud, et need tekkisid või süvenesid nikotiinisõltuvuse hindamata ja ravimata jätmise ning nõustamise puudumise tõttu. Selline kirjeldus ei põhjenda siiski iseenesest terviseriket ega selle põhjuslikku seost vastustaja tegevusetusega. Kaebuses viidatud üldised andmed suitsetamisest loobumise võimalike tagajärgede kohta ei näita, millised võõrutusnähud esinesid kaebajal, kui rasked need olid ning milles seisnes nende ravimata jätmise tõttu tekkinud tervise halvenemine. Kaebaja kirjeldatud 10.11.2025 ravikaardikanne suitsetamise kohta võiks toetada väidet varasema suitsetamise kohta, kuid ei kinnita iseenesest võõrutusnähtude esinemist, nende raskust ega ravita jätmisest tingitud terviseriket. Ka võimalik sõltuvuse hindamise või nõustamise kohustuse rikkumine ei tähenda automaatselt terviserikke põhjustamist.
10.Halduskohus ei piirdunud tervisekahjuväidete vormilise hindamisega, vaid küsis vanglalt ja vastustajalt andmeid ning andis 02.09.2026 määrusega kaebajale võimaluse esitada tervisekaardi väljavõte ja täpsustada hüvitisnõuet. Vaidlustatud määruse järgi ei esitanud kaebaja tervisekaarti. Vangla selgituse kohaselt ei nimetanud kaebaja 14.11.2025 ega 03.12.2025 tervishoiupöördumistes nikotiinisõltuvusega seotud probleeme ega võõrutusnähte. Vastustaja hinnangul puudusid nikotiinisõltuvuse ravi näidustused. Võõrutusnähtude nimetamata jätmine ega vastustaja seisukoht ei välista iseenesest terviseriket. Koos terviseriket ja selle tekkemehhanismi toetavate konkreetsete andmete puudumisega ei võimalda need aga eeldada, et kaebaja tervis halvenes tema kirjeldatud viisil just etteheidetava tegevusetuse tagajärjel.
11.Määruskaebuses esitatud teise kohtuasja lahendi refereering ei asenda käesolevas asjas sellist põhjendust: seal käsitleti üksikvangistust ja arstiabi osutamist, mitte siin vaidluse all olevat nikotiinisõltuvuse käsitlust. Kaebaja ei ole määruskaebuses osutanud konkreetsetele andmetele, mis kõrvaldaksid halduskohtu tuvastatud puudused. Ringkonnakohus nõustub seetõttu, et terviserike ja selle seos vastustaja tegevusetusega on jäänud ka pärast kaebuse täiendamise võimaluse andmist lõivuvabastuse kohaldamiseks ebapiisavalt põhjendatuks. RLS § 22 lg 1 p 12 ei kohaldu. Sellega ei otsustata lõplikult kahjunõude põhjendatust.
12.HKMS § 111 lg 1 järgi peavad menetlusabi andmiseks olema täidetud nii majanduslikku seisundit kui ka menetluses osalemise eeldatavat edukust puudutavad tingimused. Halduskohus möönis, et kaebaja ei suuda 350 euro suurust riigilõivu tasuda, kuid keeldus menetlusabi andmisest kaebuse ebapiisavate eduväljavaadete tõttu. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. See ei tulene automaatselt lõivuvabastuse kohaldamata jätmisest, vaid nõude aluseks olevate asjaolude eraldi hindamisest. Vaatamata kaebuse täiendamise 3(4)
3-26-2315 võimalusele ei toeta esitatud andmed piisavalt väidet, et vastustaja jättis vajaliku ravi või nõustamise tagamata ning põhjustas sellega hüvitatava terviserikke. Üldine viide suitsetamisest loobumise võimalikele tagajärgedele ja vaevuste loetelu ei kõrvalda seda puudust. Määruskaebuses ei esitata täiendavat sisulist põhjendust, mis annaks alust pidada menetluses osalemist eeldatavasti edukaks.
13.RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Otsustav ei ole üksnes kaebuse maht või õigusviidete rohkus, vaid avaldustest nähtuv tegelik võime mõista vaidluse eset, esitada nõudeid ja nende aluseks olevaid asjaolusid ning reageerida kohtu juhistele. Halduskohtu kirjeldatud menetluskäik ja kaebaja esitatud dokumendid näitavad, et ta on sõnastanud hüvitamisnõude, kirjeldanud etteheidetavat tegevusetust ning esitanud õiguslikke põhjendusi ja menetluslikke taotlusi, samuti vaidlustanud halduskohtu määruse. Halvale terviseseisundile ja psühhiaatriaosakonnas viibimisele viitamine ei tõenda iseenesest suutmatust neid menetlustoiminguid teha ning esitatud dokumentidest ei nähtu konkreetset tervisest tingitud takistust oma õiguste kaitsmisel. Kaebaja ei ole määruskaebuses halduskohtu sellekohast hinnangut sisuliselt ümber lükanud. Õigusabi ei korva ka nõuet põhjendavate faktiliste andmete puudumist. Tervishoiuteenusega seotud tõendamisküsimused ei muuda esindaja abi igal juhul ilmselgelt vajalikuks ning praegusel juhul ei nähtu asja keerukusest ega poolte võrdsuse tagamise vajadusest alust kohaldada RÕS § 7 lg-t 3. RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud iseseisev keeldumise alus on piisav taotluse rahuldamata jätmiseks.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.