Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise kuupäev, koht ja asja läbivaatamise viis
1. september 2026, Tallinn, kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-25-6006
Kohtukoosseis
Eesistuja Markus Kärner, liikmed Sten Lind ja Pavel Gontšarov
Kriminaalasi
Ingmar Sillaste süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtulahend ja menetluse liik
Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2026. a otsus üldmenetluses
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kaitsja Urmas Simon, apellatsioon
Süüdistatav
Ingmar Sillaste isikukood 39712104224, elukoht XXX, viibib vahi all Tallinna vanglas, XXX, XXX, kehtivaid kriminaalkaristusi 4
Kaitsja
Vandeadvokaat Urmas Simon
Prokurör
Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merry Tiitus
1-25-6006
Maakohtu otsus
1-25-6006 süüdistatav kui tunnistaja olid joodud ohtrast viinast tugevas joobes (süüdistatava puhul võib rääkida suisa raskest joobest – kaks tundi pärast sündmust tuvastati tal 3-promilline joove); 2) süüdistatava „meenutus“ taksos löögi peale ärkamise osas ei ole tegelikult meenutus, vaid pigem hiljem juhtunule antud tõlgendus; 3) tunnistaja ei näinud sündmust tervikuna, vaid rääkis tagaistmel viibinud naisterahvaga juttu ega jõudnud kõike jälgida; 4) tunnistaja oli taksojuhi löökidest rääkides ebalev ja vastuoluline: ta rääkis ühest löögist, kuid ei olnud selles kindel ning arvas, et võis olla ka teine löök, nähtud löögi osas aga väitis kohtus, et see toimus seisvas autos, kohtueelses menetluses väitis, et see leidis aset sõitvas autos, ebajärjepidev oli tunnistaja jutt ka süüdistatava taksost välja tirimise osas; 5) tunnistaja ja süüdistatava ütlused taksojuhi agressiivsuse kohta on inimeste tavapärast käitumist silmas pidades raskesti usutavad; 6) kannatanu ütlused on olnud järjepidevad, loogilised ning nende usaldusväärsuses kahtlust ei tekkinud.
1-25-6006 peale talle „emalikku hoolt näidata“ (tl 105). On ka usutav, et naissoost taksojuht, kes võttis öösel peale 2 purupurjus meest ning 1 naise, ei solvu tühja koha pealt „tööjutu“ peale ega lähe seepeale süüdistatavale asja ees, teist taga kallale ega hakka teda taksost välja tirima. Küll aga oleks selline reaktsioon – väidetav labakäega löömine – loogiliselt põhjendatav sellega, et raskes joobes süüdistatav, kel tekkis samal õhtul konflikt ka oma elukaaslasega, käitus ebaadekvaatselt ning solvas taksojuhti. Süüdistatav ei löönud kannatanut kaitseversiooni järgi kohe peale kannatanu väidetavat lööki, vaid alles siis, kui kannatanu väidetavalt süüdistatavat taksost välja (või taksost väljas) tiris (või sikutas). Arvestades Riigikohtu praktikas välja toodud süülisest teoprovokatsioonist tulenevaid piiranguid, oleks naistaksojuhi „sikutamise“ tõrjumine tugeva rusikalöögiga ilmses mittevastavuses ründe ohtlikkusega. Süülist teoprovokatsiooni silmas pidades pidanuks süüdistatav esmalt proovima konfliktist taanduda, sealjuures tulnuks hoolimata KarS § 28 lg-s 3 sätestatust paluda kaasreisijate abi. Enda kaitsmisel tulnuks püüda piirduda passiivse ründe tõrjumisega ning alles kõikide eespool toodud võimaluste ammendumisel võinuks süüdistatav asuda end aktiivselt kaitsma, sedagi alustades esmalt säästvamatest kaitsevahenditest: nt kannatanu tõukamine, tema käte eemale lükkamine vmt.
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.