STALKONSTRUKCJA Sp. Z o.o. (Poola registrikood 367137810), lepingulised esindajad vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko ja vandeadvokaadi abi Marja Stina Saaliste
Jätta Tartu Maakohtu 5. märtsi 2026. a määrus muutmata ja Vahur Salu ja Andrus Armuliku määruskaebused rahuldamata.
2.Võtta asja materjalide juurde Vahur Salu määruskaebusele lisatud juhatuse liikmete selgitus koos lisadega ja Andrus Armuliku määruskaebuse lisad 1–35 ja 37–39.
3.Jätta määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule (PankrS § 5 lg 2 ja § 30 lg 31).
ASJAOLUD
1.SOLAR STALKONSTRUKCJA Sp. Z o.o. (võlausaldaja) esitas 26. septembril 2025 Tartu Maakohtule avalduse Nord Structure OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Kohus võttis 1. oktoobri 2025. a määrusega võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks menetlusse ning kohustas võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 2800 eurot. Võlausaldaja tasus pankrotiseaduse (PankrS) § 11 lg 1 alusel ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 10. oktoobril 2025 deposiidina 2800 eurot ja esitas 13. oktoobril 2025 avalduse deposiidina tasutud summa väljamõistmiseks pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isikutelt. Kohus nimetas 5. novembri 2025. a määrusega võlgnikule ajutiseks pankrotihalduriks Indrek Lepsoo, kes esitas 10. detsembril 2025 kohtule aruande, mille kohaselt võlgnikul puuduvad vahendid pankrotimenetluse kulude katteks ning esineb alus pankrotimenetluse lõpetamiseks PankrS § 29 lg 1 järgi raugemise tõttu. Kohus määras 22. detsembri 2025. a määrusega pankrotiavalduse menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina makstavaks summaks 3500 eurot, mille võlausaldaja tasus 19. jaanuaril 2026. Võlausaldaja esitas 26. jaanuaril 2026 kohtule menetluskulude nimekirja ning taotles, et kohus mõistaks deposiidina tasutud 6300 eurot võlgniku endistelt juhatuse liikmetelt Vahur Salult ja Andres Armulikult ning likvideerijalt Rain Kurelt välja.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus rahuldas 5. märtsi 2026. a määrusega võlausaldaja avalduse ja kuulutas välja võlgniku pankroti ning määras pankrotihalduriks Indrek Lepsoo. Maakohus määras ajutise halduri tasu suuruseks 3000 eurot, millele lisandub käibemaks 720 eurot, kokku 3720 eurot, mis makstakse välja võlausaldaja 10. oktoobril 2025 ja 19. jaanuaril 2026 tasutud deposiidi arvel. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda ja määras võlausaldaja menetluskulude rahaliseks suuruseks 8044 eurot 50 senti, s.o 420 eurot riigilõiv, 6300 eurot deposiidina tasutud summa ja 1324 eurot 50 senti lepingulise esindaja kulu. Maakohus rahuldas võlausaldaja avalduse deposiidina tasutud summa hüvitamiseks osaliselt, jättes avalduse rahuldamata likvideerija R. Kure suhtes. Maakohus mõistis A. Armulikult ja V. Salult solidaarselt võlausaldaja kasuks välja deposiidina tasutud 6300 eurot. Maakohus leidis, et võlgniku endiste juhatuse liikmete osas on PankrS § 30 lg 3 alusel esitatud deposiidisumma nõude rahuldamise eeldused täidetud. 10. oktoobri 2025. a maksekorraldusega on tõendatud, et võlausaldaja tegi PankrS § 11 lg 1 järgse makse 2800 eurot ja 16. jaanuari 2026. a maksekorraldusega on tõendatud, et võlausaldaja tegi PankrS § 30 lg 1 järgse makse 3500 eurot, s.o kokku 6300 eurot. Ajutise halduri aruande kohaselt avaldus Nord Structure OÜ (likvideerimisel) maksejõuetus kõige hilisemalt, kas 2024. aasta lõpus või 2025. aasta alguses, millisest perioodist alates võlgnik enam oma kohustuste täitmisega toime ei tulnud. Pankrotiavalduse esitamise asemel asusid juhatuse liikmed võlgniku vara võõrandama, mis on viinud võlgniku püsiva maksejõuetuse ja tegevuse lõpetamiseni. 2025 kevadeks oli võlgnik võõrandanud kogu oma peamise väärtusliku vara. Juhatuse liikmete tegevuse tulemusena on pankroti väljakuulutamise hetkeks tekkinud olukord, kus võlgnikul on kohustusi enam kui 1,3 miljoni euro ulatuses, kuid puudub igasugune teadaolev vara, mille arvel oma kohustusi täita. Võlgnikul ei ole arvestatavat vara
isegi pankrotimenetluse kulude katteks. Nord Structure OÜ (likvideerimisel) on äriregistrisse kantud 7. jaanuaril 2021 ning juhatuse liikmed olid 7. jaanuar 2021 – 21. oktoober 2025 A. Armulik ja V. Salu. Alates 21. oktoobrist 2025 on likvideerijaks R. Kurg. Võlausaldaja esitas Nord Structure OÜ (likvideerimisel) suhtes pankrotiavalduse 26. septembril 2025, enam kui pool aastat võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimisest hiljem. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 5 1 teine lause sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Nii ÄS § 180 lg 1 kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg-te 1 ja 2 järgi esindab ja juhib osaühingut juhatus ning osaühingut saab tehingu tegemisel esindada iga juhatuse liige. A. Armulik ja V. Salu olid võlausaldaja pankrotiavalduse esitamisel Nord Structure OÜ (likvideerimisel) juhatuse liikmed, mistõttu lasus neil kummalgi eraldi ja/või koos ÄS § 180 lg 51 järgi osaühingu pankrotiavalduse esitamise kohustus. Kuna antud juhul on pankrotiavalduse esitanud 26. septembril 2025 võlausaldaja, eeldatakse PankrS § 30 lg 3 kolmanda lause järgi, et kohustatud isikud ei ole oma pankrotiavalduse esitamise kohustust õigeaegselt täitnud. A. Armulik ja V. Salu vastutavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 2 järgi kohustuse täitmise eest solidaarselt. PankrS § 11 lg 11 ja § 30 lg 31 järgi tekib võlausaldajal tasutud deposiidi hüvitamise nõudeõigus kohustatud isiku vastu deposiidisumma tasumisest ning tähtsust ei oma, kas deposiidi arvel on pankrotimenetluse kulud kantud. PankrS § 11 lg 2 ja § 30 lg 4 alusel deposiidina tasutud summa tagastatakse. R. Kurg asus võlgniku likvideerijaks 21. oktoobril 2025, s.o üks kuu pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist. Ajal, mil R. Kurg asus likvideerija kohustusi täitma, oli võlausaldaja poolt pankrotiavaldus juba esitatud, deposiidi tasumise kohustus kohtu poolt määratud ja võlausaldaja poolt tasutud. Kohtu hinnangul on puudutatud isiku R. Kure kohustuste rikkumine välistatud, sest ta ei olnud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise ja deposiidi maksmise ajal võlgniku juhatuse liige ega likvideerija.
MÄÄRUSKAEBUSED
3.V. Salu esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega mõisteti A. Armulikult ja V. Salult solidaarselt võlausaldaja kasuks välja deposiidina tasutud 6300 eurot ja teha uus määrus, millega jätta võlausaldaja taotlus rahuldamata. V. Salu palub tunnistada põhiseaduse (PS) §-ga 22 vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata PankrS § 30 lg 3 teine lause osas, mis loob süü eelduse ning paneb juhatuse liikmetele kohustuse tõendada oma süütust. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub V. Salu võlausaldajalt välja mõista. Juhatuse liikmete vastutuse küsimust peaks lahendama eraldi hagimenetluses, kus kostjal oleks võimalik osaleda, omada esindajat, esitada tõendeid, olla ära kuulatud ja nõuda menetluskulude hüvitamist. Käesolevas asjas ei ole maakohus edastanud enne määrust puudutatud isikutele mitte ühtegi menetlusdokumenti, ei ole palunud seisukohti ega muul moel taganud puudutatud isikute osavõttu. Maakohus on rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet ning määruskaebuse esitamise võimalus ei võimalda leevendada tekkinud ülekohut. V. Salu ei ole näinud võlausaldaja taotlust deposiidina tasutu hüvitamiseks ega ajutise halduri aruannet, milles viimane oleks leidnud, et võlgniku maksejõuetus avaldus kõige hilisemalt, kas 2024. aasta lõpus või 2025. aasta alguses. V. Salul pole olnud võimalik võlausaldaja taotlusele ega eeltoodud seisukohale vastata.
Määrusest ei selgu, millist konkreetset vara juhatuse liikmed võõrandasid viisil, mis viis püsiva maksejõuetuseni ja/või tegevuse seiskumiseni. Ei ole mõistetav, milline oli määruses viidatud „kevadeks 2025 võõrandatud peamine väärtuslik vara“ ning millal need väidetavad võõrandamised just väärtusliku vara osas toimusid. Võlgniku juhatuse liikmed ei pidanud võlausaldaja nõuete ega avalduste alusel esitama pankrotiavaldust enne kohtulahendi jõustumist. Võlgniku juhatuse liikmed ei tunnistanud mitte ühtegi võlausaldaja nõuet, see on vaidlustatud ja on Tartu Maakohtu menetluses. Võlgniku endistelt juhatuse liikmetelt deposiidina tasutud summa väljamõistmine on materiaalselt karistusotsus ning süü eeldamine kui ka süütuse tõendamise panemine endistele juhatuse liikmetele on vastuolus PS §-ga 22. Ajutise halduri tasu on kulu, mida peaks kandma pankrotivõlgnik. PankrS § 30 lg 3 ei eelda põhjusliku seose hindamist väidetava õigusrikkumise ja avaldaja kahju vahel ega analüüsi sellest, kas väidetava pankrotiavalduse õigeaegsel esitamisel juhatuse liikmete poolt oleks avaldaja deposiidi tasumisest vabanenud või need jäänuks pankrotivõlgniku poolt hüvitamata. Seega ei ole tegemist VÕS §-s 127 sätestatud tavapärase kahju hüvitamisega. Selleks, et mingi tegu ja selle lahendamine oleks PS § 22 kaitsealas, ei pea see olema sätestatud karistusseadustikus. Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on loonud „kuriteo“ eristamiseks „Engeli kolm kriteeriumit“ (EIKo 5100/71 jt, Engel jt vs. Holland, 08.06.1976), ainult üheks neist on selle siseriiklik määratlemine kuriteona. Tähtsust ei oma pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmise dekriminaliseerimine 2015. aastal. Võlgniku endistel juhatuse liikmetel ei tekkinud pankrotiavalduse esitamise kohustust enne võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamist. V. Salu esitas koos määruskaebusega eraldi dokumendina selgituse võlgniku majandusliku seisundi kujunemisest koos tõenditega, märkides, et juhatuse liikmete koostatud ajajoon annab selge ülevaate, et kuni pankrotimenetluse alguseni ei olnud ühing püsivalt maksejõuetu.
4.A. Armulik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus rahuldas võlausaldaja avalduse deposiidina tasutud summa hüvitamiseks osaliselt ja mõistis solidaarselt A. Armulikult ja V. Salult võlausaldaja kasuks deposiidina tasutud 6300 eurot. A. Armulik palub teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta võlausaldaja avaldus deposiidina tasutud summa hüvitamiseks täielikult rahuldamata. A. Armulik palub menetluskulud jätta võlausaldaja kanda. PankrS § 30 lg 31 sätestab kohustuse lahendada deposiidi väljamõistmine eraldi kohtumäärusega. Maakohus on jätnud eraldi kohtumääruse tegemata. Sellega on rikutud oluliselt menetlusõigust ning selline rikkumine on ainuüksi aluseks maakohtu määruse tühistamiseks, kuna tõi kaasa ebaõige lahendi. PankrS § 30 lg 3 eeldused ei ole täidetud. Võlgniku endine juhatuse liige A. Armulik ei ole rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Püsiv maksejõuetus ei tekkinud hiljemalt 2025. aasta kevadel või 2024. aasta lõpus. 2024. aasta lõpus ja 2025. aasta kevadel olid võlgnikul ajutise iseloomuga makseraskused, kuid sel ajal oli juhatusel objektiivne realistlik väljavaade nende raskuste ületamiseks. Analüüsimata on jäänud olulised asjaolud, mis tõendavad, et 2024. aasta lõpus ja 2025. aasta kevadel ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu. Kohtumääruses kajastatud kohustused on osaliselt tasutud, mistõttu ei ole võlgnikul kohustusi 1,3 miljoni euro ulatuses. Ajutise halduri aruannet ei ole A. Armulikule edastatud ega nähtavaks tehtud, mistõttu ei olnud tal võimalik kuni pankrotimääruseni vastuväiteid kohustustele esitada. Dokumente pankrotihaldurile esitades on endine juhatuse liige selgitanud, et teatud osades võib esineda ebatäpsusi seoses raamatupidajate korduva vahetumisega.
Võlgnik on pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõuet läbivalt vaidlustanud, esmalt tsiviilasjas nr 2-24-15730. Võlgnik on esitanud tasaarvestuse vastuväite, kuna võlausaldaja on tarninud ebakvaliteetsed ja puudulikud tooted. Ülejäänud nõuete osas on ajutine juhatuse liige pärast pankrotimäärusega tutvumist tuvastanud, et nõuded on kas osaliselt või täielikult tasutud või vaidlustatud. Juhatuse liikmete teadmiste kohaselt oli nõudeid võlgniku vastu kokku 679 9245 euro 2 sendi ulatuses. Sügisel 2024 tehtud tehingud ja sõlmitud lepingud, millega seotud vaidlused ja läbirääkimised on kestnud osaliselt kuni oktoobrini 2025, tõendavad kogumis, et võlgnik ei olnud püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul oli 2025. a septembri seisuga nõudeid 594 029 euro 7 sendi ulatuses. Kui lahutada sellest maha nõue Tradewell OÜ (pankrotis) vastu 49 626 eurot 62 senti (kuna Tradewell OÜ pankrotimenetlus on raugenud), on nõuete kogusummaks 544 402 eurot 45 senti. Septembri lõpu seisuga oli võlgniku juhatuse liikmete teadmisel võlgniku vastu nõudeid 679 9245 euro 2 sendi ulatuses ning võlgnikul oli perspektiivikaid sissenõutavaid nõudeid 544 402 euro 45 sendi ulatuses ja töös olevaid projekte 615 374 euro 80 sendi suuruse kasumi teenimise võimalusega. Seega ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu ja juhatusel puudus kohustus tol hetkel pankrotiavaldust esitada. Ka septembris 2025 oli juhatusel objektiivne realistlik väljavaade raskuste ületamiseks, kuna majanduslikult oli ettevõtte bilanss positiivne. Alates 2024. aasta lõpust tegi juhatus igapäevaselt olulisi jõupingutusi, et vähendada kulusid ning leida uusi kliente. Võlgnikul oli piisavalt nõudeid kolmandate osapoolte vastu, kes pahatahtlikult venitasid tasumisega. Endised juhatuse liikmed tegid kõik endast oleneva selleks, et võlgnevusi sisse nõuda. Endine juhtus ei pidanud pankrotiavaldust esitama, kuna kuni septembri lõpuni 2025 oli juhatusel realistlik väljavaade nende raskuste ületamiseks. A. Armulik esitas koos määruskaebusega tõendid. Kohtupraktika peab andma vastuse, millise tõendamiskoormise täitmise kaudu on pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isikul võimalik rikkumise eeldus ümber lükata. Kui esitatud tõendid ei ole piisavad, palub määruskaebuse esitaja selgitada tõendamiskoormist ja anda talle tähtaeg täiendavate tõendite esitamiseks.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Võlausaldaja palub jätta määruskaebused rahuldamata. PankrS § 30 lg-st 31 ei tulene keeldu lahendada võlausaldaja avaldus deposiidi hüvitamiseks koos pankrotimääruse tegemisega. Võlgniku endised juhatuse liikmed ei ole tõendanud, et nad ei ole rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust. A. Armuliku määruskaebuse argumentatsioon põhineb sellel, kuidas „kohe-kohe“ lähevad projektid käima ning avanevad riigipoolsed taotlusvoorud ja toetusmeetmed. Määruskaebuses kõige perspektiivikamatena nimetatud projektid olid eelkõige alles hinnapakkumised, mitte siduvad projektid, tegemist oli hüpoteetilise ja spekulatiivse võimalusega. V. Salu tugineb määruskaebusele lisatud selgituses võlgniku majandusliku seisundi kujunemisest samadele asjaoludele, millele tugineb A. Armulik määruskaebuses. Võlgnik tunnetas ka ise juba vähemalt 2024. aasta augustis-septembris pankrotiolukorda, kuid ei esitanud pankrotiavaldust. Seetõttu on võlgnik igal juhul pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust rikkunud. Võlgniku õigus nõuda deposiidikulude hüvitamist pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust rikkunud võlgniku juhatuse liikmetelt on seadusest tulenev õigus, mille kasutamise õiguspärasus ei olene sellest, kas võlgnik on vastavat taotlust näinud või mitte.
Vastuolu põhiseaduse §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooniga ei esine. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine ei ole alates 2015. aastast enam karistusseadustikus sätestatud süütegu (kuritegu). Süütuse presumptsioon toimib üksnes süütegude menetlemisel. Kuna pankrotiavalduse esitamata jätmine ei ole süütegu, ei ole asjakohane V. Salu argumentatsioon selle kohta, et tõendamiskoormise ümberpööramise näol on tegemist süü eeldamise või süütuse tõendamise kohustuse panemisega juhatuse liikmele.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata ning võlgniku endiste juhatuse liikmete V. Salu ja A. Armuliku määruskaebused tuleb jätta rahuldamata.
7.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ning põhjendatust TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Võlgniku endised juhatuse liikmed on vaidlustanud maakohtu määruse osas, millega maakohus rahuldas osaliselt võlausaldaja taotluse deposiidina tasutud summa hüvitamiseks ja mõistis neilt solidaarselt võlausaldaja kasuks välja deposiidina tasutud 6300 eurot (resolutsiooni p-d 10 ja 12). Ülejäänud osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud ning vaidlustamata osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 kohaselt jõustunud.
8.PankrS 11 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. PankrS § 11 lg 11 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul võlausaldajal, kes on teinud PankrS § 11 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist vastavalt PankrS § 30 lg-s 3 sätestatule. PankrS § 30 lg 1 kohaselt kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. PankrS § 30 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul isikul, kes on pankroti väljakuulutamisel teinud PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist isikutelt, kes on oma kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata, esitades selleks kohtule avalduse. Kohus mõistab deposiidina tasutud summa pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isikutelt välja, välja arvatud juhul, kui isik, kelle vastu nõue esitati, tõendab, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Kui pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja, eeldatakse, et isik, kelle vastu nõue esitati, ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud.
9.Võlausaldaja tegi PankrS § 11 lg-s 1 ja PankrS § 30 lg-s 1 nimetatud maksed ning esitas PankrS § 30 lg-s 3 nimetatud avalduse deposiidina tasutud summade väljamõistmiseks pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isikutelt. Maakohus rahuldas võlgniku endiste juhatuse liikmete V. Salu ja A. Armuliku vastu esitatud nõude. PankrS § 30 lg-s 3 nimetatud avaldus lahendatakse hagita menetluses pankrotimenetluse raames. PankrS § 30 lg 31 regulatsiooni eesmärk on, et kohus lahendaks deposiidi tasunud isiku avalduse summa väljamõistmiseks pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätnud isikult võimalikult kiiresti, s.o võimalusel paralleelselt pankroti väljakuulutamisega. Ajutine haldur, täites §-s 22 sätestatud ülesandeid, hindab mh ka maksejõuetuse tekkimise põhjuseid ja aega (PankrS § 22 lg 5). Kohus hindab pankrotimääruse tegemisel, kas võlgnik on maksejõuetu (PankrS § 31 lg 1). Seega saab kohus PankrS § 30 lg 3 järgset avaldust lahendades toetuda pankrotiavalduse menetluse käigus kogutud ja analüüsitud andmetele. See peaks üldjuhul
võimaldama kohtul lahendada deposiidi tasunud isiku avalduse samaaegselt pankroti väljakuulutamisega. Võlausaldaja avaldust ei ole soovitatav lahendada pankrotimäärusega. Seda sellepärast, et seadusandja on püüdnud vältida vaidlusi pankrotimääruse üle, ennekõike selle määruse vaidlustamist n-ö igaks juhuks, kuna määruse põhjendavas osas on tuvastatud pankrotiavalduse esitamiseks kohustatud isiku rikkumine, mida omakorda võidakse kasutada tõendina (TsMS § 272 lg 2) mõnes teises menetluses (vt P. Varul jt. Pankrotiseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2024 (PankrS I), § 30 komm 4.1 ja 4.2; Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu 195 SE seletuskiri, lk 73). Ringkonnakohtu hinnangul ei sätesta PankrS § 30 lg 31 kohustust lahendada deposiidi väljamõistmine eraldi kohtumäärusega ning vaidlustatud osas maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et maakohus lahendas võlausaldaja avalduse deposiidina tasutud summa hüvitamiseks pankrotimäärusega, mitte ei lahendanud seda eraldi kohtumäärusega. PankrS § 3 lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotimenetluses peab kohus mh arvestama puudutatud menetlusosalise õigust olla hagita menetluses ära kuulatud ja esitada vastuväiteid, seda ka neil juhtudel, mis ei ole pankrotiseaduses otseselt sätestatud (vt PankrS I, § 3 komm 2.2). PankrS § 30 lg-s 3 nimetatud avalduse lahendamisel on isikud, kelle vastu nõue on esitatud, asjast puudutatud isikud, kes tuleb TsMS § 198 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi menetlusse kaasata. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks seda teinud. Asja materjalidest ei nähtu, et määruskaebuse esitajatele oleks antud võimalus tutvuda võlausaldaja avalduse ja ajutise halduri aruandega, millele maakohus on võlausaldaja avaldust rahuldades tuginenud, ning esitada omapoolseid väiteid, seisukohti ja tõendid (vt ka nt RKTKm 27.04.2009, 3-2-1-45-09, p 17; RKTKm 09.11.2017, 2-16-6354/52, p 11).
11.Vaidlus puudub selles, et V. Salu ja A. Armulik võlgniku juhatuse liikmetena olid võlgniku püsiva maksejõuetuse ilmnemisel kohustatud esitama pankrotiavalduse (TsÜS § 36, ÄS § 180 lg 51). Kuna pankrotiavalduse esitas võlausaldaja, siis PankrS § 30 lg 3 kolmanda lause kohaselt eeldatakse, et nad ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustust õigeaegselt täitnud ning võlausaldaja esitatud nõude rahuldamata jätmiseks pidid nad PankrS § 30 lg 3 teise lause kohaselt tõendama, et ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus ei nõustu V. Salu määruskaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt PankrS § 30 lg 3 teine lause on selles sisalduva tõendamiskoormuse jaotuse tõttu vastuolus PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooniga. PankrS § 30 lg-s 3 sätestatud nõude puhul on tegemist eraõigusliku kahju hüvitamise erikoosseisuga. PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsioon kehtib süüteomenetluses ning ei põhiseadusest ega ka EIK praktikast ei tulene, et see laieneks eraõiguslikele kahju hüvitamise koosseisudele.
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, kuna ei andnud enne avalduse rahuldamist võlgniku endistele juhatuse liikmetele võimalust tõendada, et nad ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Võlgniku endised juhatuse liikmed on saanud kohtule esitada omapoolseid väiteid, seisukohti ja tõendeid määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde määruskaebustele lisatud tõendid, millega võlgniku endised juhatuse liikmed soovivad tõendada seda, et nad ei ole oma kohustusi rikkunud (V. Salu määruskaebusele lisatud juhatuse liikmete selgitus koos lisadega, A. Armuliku määruskaebuse lisad 1–35 ja 37–39).
Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda määruskaebuste väited ja kaebustele lisatud tõendid, et võlgnik ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud.
13.PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 1 lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohustustena arvestatakse ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus ÄS § 180 lg 51 teise lause kohaselt viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Võlausaldaja esitas võlgniku pankrotiavalduse 26. septembril 2025. Võlgniku endiste juhatuse liikmete hinnangul oli võlgnikul 2025. a septembri lõpu seisuga perspektiivikaid sissenõutavaks muutunud nõudeid 544 402 euro 45 sendi ulatuses ning nõudeid võlgniku vastu oli 679 925 euro 2 sendi ulatuses. Lisaks viitavad võlgniku endised juhatuse liikmed töös (s.o ootejärjekorras ja läbirääkimiste faasis) olnud projektidele kogumaksumusega 4 102 498 eurot 68 senti ja võimalusele teenida nendest kasumit 615 374 eurot 80 senti. Ringkonnakohus ei nõustu, nagu saaks eeltoodust järeldada, et veel 2025. a septembris oli juhatusel objektiivne realistlik väljavaade raskuste ületamiseks, kuna majanduslikult oli ettevõtte bilanss positiivne. Võlgnikul oli kohustusi rohkem kui vara ja võlgniku vara moodustasid nõuded kolmandate isikute vastu. Lisaks nähtub määruskaebusest, et võlgniku vastu oli veel nõudeid, mille võlgnik on vaidlustanud (sh pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue 197 011 eurot 69 senti). Võlgniku endised juhatuse liikmed ei ole ringkonnakohtu hinnangul toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et võlgnikule kuuluvad nõuded oleks olnud võimalik mõistliku aja jooksul sisse nõuda ja sissenõutavaks muutunud kohustused täita. Esitatud asjaolude kohaselt oli võlgnikul näiteks nõue 126 252 eurot 66 senti Rumeenia ettevõtte Haldus Inc.SRL vastu, mis tulenes 2022. ja 2023. aastal osutatud teenustest. Ainsa toiminguna selleks, et nõuet sisse nõuda, on nimetatud nõude loovutamine 7. oktoobril 2025. Nimetatakse ka nõuet Martin Plaseri vastu, mille kohta on märgitud, et võlgnik on 2024. aastal esitanud hagi M. Plaserilt põhivõla 8974 euro 79 sendi ja viivise väljamõistmiseks ning vaidlus on tänaseni kohtu menetluses (tsiviilasi nr 2-24-1150). Esitatud asjaolude põhjal koosnevad võlgniku nõuded ülejäänud osas SCHWENK Latvija SIA-ga sõlmitud lepingust (Schwenki projekt) saamata jäänud tulust hinnanguliselt 250 000 eurot ja Peetri Puit OÜ-ga sõlmitud lepingust tulenevast nõudest 159 175 eurot. Juhatuse liikmed kirjeldavad töös olnud Schwenki projektiga seotud probleeme ning Peetri Puit OÜ-ga sõlmitud lepingu täitmise osas alltöövõtjatega tekkinud vaidlust, millega seotud vaidlused ja läbirääkimised kestsid kuni oktoobrini 2025. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asjaolud, et töös olnud projektidega seotud vaidlused ja läbirääkimised kestsid kuni oktoobrini 2025 ning loodeti riigi toetusmeetmete ja tellimuste arvu suurenemisele, alust väita, et võlgnikul oli enne seda realistlik tulevikuperspektiiv ja võimalus Peetri Puit OÜ-ga sõlmitud lepingust tuleneva nõude tasumisest saadava raha ja teenitava kasumi arvel lähitulevikus kohustused täita.
14.Juhatuse liikmete nimetatud võlgniku tulevikuprojektide osas märgib ringkonnakohus, et suuremate projektide kohta on esitatud vaid võlgniku tehtud hinnapakkumised (3. juuli 2023 – 3. märts 2025) ja väiksemate kohta tabel, milles on toodud projekti nimi, pakkumuse summa ja kuupäev (jaanuar – märts 2025).
15.Määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.