B2 Impact OÜ hagi U.V vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3474 eurot 33 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) Hageja lepinguline esindaja Marie Tsine Kostja U.V (isikukood XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta B2 Impact OÜ hagi U.V vastu rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Määrata, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Asja arutati lihtmenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. Tuginedes TsMS § 442 lg 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. TsMS § 632 lg 3 kohaselt kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsuse täiendamise korral puuduva osaga vastavalt TsMS § 448 lõikele 41 hakkab apellatsioonitähtaeg uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kirjeldav ja põhjendav osa
2-25-17722 TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Hagi hind on 3474 eurot 33 senti ja kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg 1. Kohus tegi 17. juunil 2026 kohtuotsuse, millest jättis välja kirjeldava ja põhjendava osa. Hageja teatas kohtule 1. juulil 2026, et soovib kohtuotsuse põhjendusi.
HAGEJA NÕUE JA SEISUKOHAD
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagiavalduse U.V (kostja) vastu võlgnevuse põhisummas 2959 euro 76 sendi ja sissenõutavaks muutunud viivise 214 euro 16 sendi ning lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ja Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) (krediidiandja) sõlmisid 11. aprillil 2019 krediidilepingu, millega krediidiandja võimaldas kostjale krediidilimiidi 3000 euro kasutamist. Leping sõlmiti tähtajatult.12. märtsil 2021 muutsid pooled laenulepingut ning uueks laenuliimidiks sai 5000 eurot. Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe kohaselt kohustus kostja tasuma intressi 47,8515% aastas ehk 0,1311% päevas, viivisemääraga 47,8515% aastas ehk 0,1311% päevas. Tarbijakrediidikulukuse määr oli algselt 59,87% ning muudatuse järgselt 61,79%. Hageja märgib, et antud leping ei ole tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 406 2 lg 1 mõttes, kuivõrd tarbijakrediidikulukuse määra kohaldamisel tuleb lähtuda 30. novembril 2019 Eesti Panga poolt avaldatud määrast, mille kohaselt tarbijakrediidikulukuse kolmekordne määr on 61,83% (20,61% x 3). Perioodil 11. aprill 2019 kuni 20. mai 2023 tegi kostja väljamakseid krediidikontolt summas 8744 eurot (dtl 3). Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku 12 069 eurot 77 senti, millest põhinõude katteks arvestati 3864 eurot 24 senti, kulude katteks 217 eurot 32 senti ja intressi katteks 7988 eurot 21 senti (dtl 5). Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, jättes täielikult teostamata tagasimaksed august 2023 osamakse 251 eurot 86 senti, maksetähtaeg 11. september 2023, september 2023 osamakse 261 eurot 95 senti, maksetähtaeg 11. oktoober 2023, oktoober 2023 osamakse 272 eurot 12 senti, maksetähtaeg 11. november 2023 (lisa 11), november 2023 osamakse 281 eurot 96 senti, maksetähtaeg 11. detsember 2023. Kostja võlgnevust ei tasunud ja algne krediidiandja ütles lepingu ühepoolselt üles alates 10. detsembril 2023 (dtl 5) ja loovutas nõude hagejale. Hageja saatis kostjale 3. jaanuaril 2024 nõudekirja, milles teavitas nõude edaspidisest omandamisest ja info võlgnevuse tasumiseks (dtl 58). Kostja on kasutanud krediidiandja võimaldatud laenulimiiti summas 8744 eurot, kuid ei teinud korrektselt tagasimakseid. Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid summas 3864 eurot 24 senti ja inkassomenetluse käigus 1920 eurot. Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 2959 eurot 76 senti ja viivisevõlgnevus 214 eurot 16 senti.
2.Hageja selgitas, et on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hinnanud kostja maksevõimet laenuandmise ajal kehtinud nõuete kohaselt.
3.Hagiavalduse ja Tartu Maakohtu 10. novembri 2025 määruse tsiviilasjas menetlusse võtmise kohta ning hagiavaldusele vastamistähtaja määramise kohta on kostjale kätte toimetatud 17. veebruaril 2026 kui menetlusdokumendid võttis vastu kostja sugulane K. U.V kostja elukohas. Kohus määras kostjale vastamise tähtaja 14 päeva. Kostja omapoolset seisukohta hagiavaldusele ei esitanud, tähtaeg saabus 3. märtsil 2026.
2-25-17722
4.Kohus selgitas 9. märtsil 2026 hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasub hagejal (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 232 lg 1, võlaõigusseadus (VÕS) § 403 4 lg 13) (dtl 9091). Kohus selgitas hagejale, et kohtu hinnangul ei ole algne krediidiandja kostja tegelikku maksevõimet kontrollinud ega välja selgitanud kostja sissetulekuid ega kohustusi. Hagiavalduse kohaselt on kostja maksevõime hindamiseks teostatud päring rahvastikuregistrisse ja maksehäireregistrisse. Muid täiendavaid päringuid hageja hagiavalduse kohaselt teinud ei ole. Hagiavaldusest ei selgunud, kuidas teostas hageja kostja maksevõime analüüsi. Kuna hageja hagiavalduses selgitas, et hagejal ei ole esitada täiendavaid tõendeid kostja maksevõime hindamise kohta, siis tegi kohus hagejale ettepaneku esitada nõude ümberarvestus vastavalt VÕS § 403 4 lg-le
7.Kohus selgitas hagejale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist peab kohus kontrollima sisuliselt, mis omakorda eeldab kostja krediidivõimelisust kajastavate alusdokumentide ning tarbija krediidivõimelisuse hindamise metoodika tõendamist. Hageja sai kohtunõude kätte 24. märtsil 2026 avaliku e-toimiku kaudu. Kohtu määratud vastamise aja 10 päeva jooksul hageja kohtunõudele ei vastanud, tähtaeg saabus 6. aprillil 2026.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
6.TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus menetleb asja lihtmenetluses, mistõttu piirdub kohus otsuse põhjendavas osas alljärgnevalt õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele kohus rajas oma järeldused.. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 4.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
7.VÕS § 76 lg-st 1 ja § 82 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
8.VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmiti 11. aprillil 2019 krediidileping, millega tekkis kostjal õigus krediidilimiidile summas 3000 eurot ja 13. märtsi 2021 lepingu muudatusega krediidilimiidile 5000 eurot (dtl 3). Hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja kostjale krediiti kokku 8744 eurot (dtl 3). Kostja on lepingu katteks teinud tagasimakseid kokku 12 069 eurot 77 senti. Kohus on tuvastanud, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.
9.Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud 11. aprilli 2029 laenutaotluse (dtl 13), laenulimiidi üldtingimused (dtl 14-23), Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 24-27), laenulemiidi üldtingimused (dtl 28-37), Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (dtl 38-40), laenulepingu lisa (dtl 41), maksekorraldused (dtl 43-50), maksete ja tagasimaksete graagiku (dtl 51-53), arved (dtl 54-57), nõudekiri (dtl 58), krediidianalüüs (dtl 59), e-krediidiinfo 11. aprill 2019 väljavõte (dtl 60).
2-25-17722
10.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hagiavalduse kohaselt oli kostjal võlgnevus hageja ees nelja kuumaksega. Hageja selgitas, et vastavalt VÕS § 82 lg-le 7 oli nõude muutunud sissenõutavaks ja krediidiandja edastas kostjale meeldetuletuse lepingu lõpetamisest kostja konto kaudu (dtl 5). Hagiavaldusele ei ole teadet lepingu lõpetamise kohta lisatud, hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid ka hilisemalt. Hageja selgitus, et hagiavalduse lisa 8 esimesest reast, so tabel maksete ja tagasimaksete kohta, nähtub kostjale täiendava tähtaja andmine (dtl 5), ei ole kohtu hinnangul ülesütlemise nõuete järgimine. Seega ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas krediidiandja järgis VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud nõuet anda võlgnikule vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks enne lepingu ülesütlemist.
11.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Algne krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitatud 3. jaanuaril 2024 (dtl 6, 58).
12.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5. aprilli 1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Hagiavalduse kohaselt märkis
2-25-17722 kostja laenutaotluses oma keskmiseks netosissetulekuks 600 eurot kuus ja keskmisteks kohustusteks 65 eurot kuus, krediidiandja kontrollis kostja isikusamasust rahvastikuregistri andmete alusel ning maksehäirete registrit ja leidis, et kostjal puudusid aktiivsed maksehäired (dtl 7-8). Hageja selgitas, et hageja ei ole esitatud nõude raames algne võlausaldaja/krediidiandja, vaid on nõude omandanud loovutamise teel. Esialgne võlausaldaja on hagejale esitanud just sellised selgitused, alusdokumendid ja tõendid, mis hageja on kohtule esitanud, mistõttu täiendavaid dokumente ja tõendeid ei ole hagejal võimalik esitada (dtl 8). Muud tõendid kostja krediidivõime hindamise kohta hageja ei ole esitanud. Hageja ei ole esitanud kostja pangakonto väljavõtet, andmeid tegelike sissetulekute kontrollimise kohta, andmeid muude kohustuste kontrollimise kohta, krediidivõimelisuse hindamise arvutuskäiku, krediidiskoori, krediidiandja sisemisi otsustusreegleid ega muid dokumente, millest nähtuks krediidiotsuse tegemise aluseks olnud analüüs. Laenutaotluse kohaselt soovis kostja laenu 2000 eurot (dtl 59). Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et 2019. aastal on kostja taotlenud laenu 3000 eurot ega 2021. aastal krediidilimiidi suurendamisel 3000 eurolt 5000 euroni oleks kostja krediidivõimelisust uuesti sisuliselt hinnatud. Toimikust nähtub üksnes krediidilimiidi suurendamise lisa, kuid mitte krediidivõimelisuse uus hindamine ega selle aluseks olnud andmed. Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtted olid lepingu sõlmimise ajal sätestatud VÕS §-s 4034 ning neid nõudeid on algne krediidiandja laenu andmisel järginud. Viidatud regulatsioon ei näinud ette, millistest konkreetsetest allikatest saadud teabe alusel tuleb laenusaaja krediidivõimelisuse hindamine läbi viia. Täiendavalt selgitas hageja hagiavalduses, et kostja ja krediidiandja vahel on krediidileping sõlmitud 2019, seega on krediidiandja teostanud kliendi krediidivõimelisuse hindamise 2019 kehtinud krediidiandja sise-eeskirja ja regulatsioonide kohaselt. Kuus aastat tagasi kehtisid krediidiandjate jaoks krediidilepingute sõlmimisel teistsugused nõuded võrreldes tänasega, seega on mõeldamatu kohandada täna kehtivaid nõudeid aastaid tagasi tehtud krediidiotsustele. (dtl 9).
13.Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist tõendanud. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga 11. aprillil 2019 sõlmitud laenulepingu osas. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18 märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2-25-17722 Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
8.novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
14.Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust rahvastikuregistri andmete põhjal (dtl 7-8). Hageja sõnul on kostja keskmine töötasu 600 eurot ja kohustused 65 eurot (dtl 8). Kuna hageja selgitas hagiavalduses, et tal pole täiendavaid tõendeid lisada vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohta ning hageja on seisukohal, et algne laenuandaja on viidatud põhimõtteid järginud, siis tegi kohus hagejale ettepaneku esitada nõude ümberarvestus VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt (dtl 91). Hageja nõude ümberarvestust ei esitanud. Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).
15.Kohtule ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostjalt pangakonto väljavõtet. Hageja ei ole kontrollinud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust regulaarsust kostjaga endaga suheldes.
2-25-17722
16.Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et esialgne võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja esitatud andmeid kontrollida.
17.Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (sissenõudmiskulu). Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 11. aprillil 2019 intressmäära 47,8515% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Laenulepingu muudatuse sõlmisel 12. märtsil 2021 oli samuti VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär 0%. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.
18.Hagiavalduse kohaselt võimaldas hageja kostjale krediiti summas 8744 eurot (dtl 3). Kostja on krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 12 069 eurot 77 senti, millest hageja on arvestanud põhiosa katteks 3864 eurot 24 senti, intressi katteks 7988 eurot 21 senti ja kulude katteks 217 eurot 32 senti (dtl 5).
19.Hagiavaldusest nähtub, et kuigi kostja laenuvõimekust hindas hageja krediidisummana 3000 euro ulatuses, siis hageja on andnud kostjale krediiti kokku 8744 euro ulatuses, millest tagastamata krediidijääk on 2959 eurot 76 senti (dtl 6). Kokku on kostja tasunud hagejale 12 069 eurot 77 senti. Hageja ei ole esitanud tõendeid ei esmase laenulimiidi määramisele ega hilisemalt selle suurendamisel kostja osas krediidivõimelisuse hindamise läbiviimise kohta. Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed 12 069 eurot 77 laenu põhisumma, s.o 8744 euro katteks.
20.Kuna laenulepingu ülesütlemise aluseks oli maksetega viivitusse sattumine, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tuli krediidiandjal vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 määrata uus tagasimaksegraafik, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ei saanud kostja olla laenulepingu ülesütlemise ajal viivituses kolme uue maksegraafikujärgse järjestikuse osamakse tasumisega ning laenulepingu ülesütlemiseks ei olnud alust. Arvestades kostja tehtud tagasimakseid enne laenulepingu üles ütlemist ja lepingu tingimusi, ei oleks kostja uue maksegraafiku määramise korral tagasimaksetega viivituses olnud. VÕS § 4034 lg 7 sätestab krediidiandja kohustuse määrata uuesti tagasimaksed. Arvestades, et kostja on laenulepingu katteks tasunud 12 069 eurot 77 senti, on 11. aprillil 2019 sõlmitud krediidilepingust tulenevad kohustused kostja poolt täidetud ning kostjal puudub võlgnevus hageja ees.
21.Hageja asus vastuses hagiavalduses seisukohale, et „kostja ja krediidiandja vahel on krediidileping sõlmitud 2019, seega on krediidiandja teostanud kliendi krediidivõimelisuse hindamise 2019 kehtinud krediidiandja sise-eeskirja ja regulatsioonide kohaselt. Kuus aastat tagasi kehtisid krediidiandjate jaoks krediidilepingute sõlmimisel teistsugused nõuded võrreldes tänasega, seega on mõeldamatu kohandada täna kehtivaid nõudeid aastaid tagasi tehtud krediidiotsustele (dtl 9).
2-25-17722 Kohus selgitab, et krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis. KAVS § 49 lg 1 sätestab nõuded tarbija krediidivõimelisuse hindamise korrale, sh nõuded tarbijalt kogutavale teabele. KAVS § 50 kohustab krediidiandjat kontrollima tarbija poolt esitatud teavet. Antud nõuded kehtivad alates 29. märtsist 2015. Krediidileping sõlmiti kostjaga 11. aprillil 2019, seega oli hagejal kohustus kontrollida kostja esitatud teavet tema maksevõime kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole menetluses osalenud, mistõttu ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.