1.oktoobril 2026 Tallinnas, vormistatud kirjalikult 2. oktoobril 2026
Haldusasja number
3-26-3085
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus saada luba X. X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kaidi Pikner Puudutatud isik X. X, esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi Lihtmenetluses,
1.oktoobril
kinnisel kohtuistungil
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus. Anda luba pidada X. X (sündinud xx.xx.xxxx) kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, aga mitte kauem kui kolm kuud, s.o kuni 1. jaanuarini 2027 (kaasa arvatud).
2.Määruse avaldamise korral asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas X. X 30. septembril 2026 kell 9.00 Tallinnas Keldrimäe tn 9 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 613 alusel ning toimetas ta kinnipidamiskeskusesse. Isik oli saabunud Eestisse Läti kaudu ööl vastu 30. septembrit 2026 ning avaldas pärast kinnipidamist soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. PPA pidas ta 30. septembril 2026 kell 16.30 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 2, 5 ja 7 alusel.
2.PPA esitas 30. septembril 2026 taotluse saada luba X. X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks. PPA taotluse põhjendused on järgmised.
2.1.PPA tugineb VRKS § 65 lg 2 p-dele 2 ja 7 ning VRKS § 65 lg 3 p 1 koostoimes VSS § 68 p-ga 6. Isik sisenes Schengeni alale Valgevenest Läti kaudu ebaseaduslikult. PPA kavatseb esitada Lätile määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 alusel tagasivõtupalve ja jaatava vastuse korral isiku sama määruse art 44 alusel Lätile üle anda. Kinnipidamine on PPA hinnangul vajalik, et tagada isiku kättesaadavus kuni üleandmiseni. Kui Läti isikut tagasi ei võta, menetleb PPA tema rahvusvahelise kaitse taotlust Eestis ning selgitab välja taotluse aluseks olevad asjaolud.
2.2.PPA hinnangul esineb põgenemise oht VSS § 68 p 6 tähenduses. Isik saabus Schengeni alale ja Eestisse ebaseaduslikult, ületas koos ligikaudu kahekümnest välismaalasest koosnenud grupiga Valgevene–Läti piiritõkke, vältis pärast ebaõnnestunud Valgevene–Leedu piiriületuskatset ametnikega kontakti, ning taotles Eestis rahvusvahelist kaitset alles pärast kinnipidamist. PPA hinnangul ei taga VRKS § 67 lg 2 p-des 1–2 nimetatud alternatiivid ega VRKS § 60 lg-tes 1–2 sätestatud liikumisvabaduse piirangud isiku kättesaadavust. Isikul puuduvad Eestis pereliikmed ja piisavad rahalised vahendid. Kinnipidamiskeskuses on talle tagatud meditsiiniline ja vajaduse korral psühholoogiline abi ning PPA-le ei ole teada kinnipidamist välistavat terviseseisundit.
Istungil ei vaielnud isik kinnipidamisele vastu.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus tegi 1. oktoobri 2026. a istungil suulise määruse, millega rahuldas PPA taotluse ja andis loa isiku kinnipidamiseks kuni kolmeks kuuks mõlemal PPA taotletud alusel. Käesolevaga vormistab kohus selle määruse kirjalikult.
5.Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 66 lg 2 alusel võib halduskohus anda PPA-le loa pidada rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni kuni neli kuud VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud juhtudel (vt ka VRKS § 66 lg 1). Kinnipidamine on lubatud, kui leebemaid alternatiive pole võimalik tulemuslikult kohaldada (VRKS § 65 lg 1).
6.VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui esineb põgenemise oht. Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada tema üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 art-s 44 sätestatud alusel ja korras (VRKS § 65 lg 2 p 7). Kinnipidamise üheks eelduseks on mõlemal juhul põgenemisohu esinemine. Põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb mõni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 6 8 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õiguses sätestatud menetluse erisusi (VRKS § 65 lg 3 p 1).
7.Ülaltoodust tulenevalt peab taotluse rahuldamiseks: 1) esinema kinnipidamise alus; 2) esinema põgenemisoht; 3) leebemate meetmete kohaldamine ei ole võimalik ning 4) kinnipidamine peab olema proportsionaalne.
8.Kinnipidamiseks loa saamise taotluses esitatavate andmete ja tõendite loetelu on kehtestatud siseministri 29. mai 2026. a määrusega nr 21 „Kinnipidamiseks loa saamise taotluses esitatavate andmete ja tõendite loetelu“. PPA esitatud taotlus vastab määruses toodud nõuetele (§ 2 lg 4).
9.Kohus leiab, et praegusel juhul on kinnipidamine võimalik mõlemal PPA viidatud alusel ning menetluse praeguses etapis võib nendele alustele tugineda üheaegselt.
10.PPA viib esmajärjekorras läbi isiku Läti Vabariigile üleandmise menetlust. Määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 kohaselt vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest üldjuhul esimene liikmesriik, kuhu taotleja Schengeni alale ebaseaduslikult sisenes. Asjas kogutud andmed annavad põhjendatud aluse arvata, et isiku esimene Schengeni alale
saabumise riik oli Läti Vabariik, kust ta liikus Eestisse. Seega on PPA alustanud esmaseid toiminguid üleandmismenetluses, mille läbiviimisel tuleb järgida määruses (EL) 2024/1351 sätestatud tähtaegu.
11.VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamine ei eelda, et vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteade oleks juba esitatud või vastutav liikmesriik lõplikult kindlaks määratud. Määruse (EL) 2024/1351 art 38 lg 1 järgi algatatakse vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus viivitamata. Määruse art 45 lg-st 1 tuleneb sõnaselgelt, et art 44 alusel kinnipidamine võib eelneda vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate esitamisele. Seega võib VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldada ka ajal, mil vastutuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud veel kestavad.
12.Taotluses esitatud andmete põhjal on tõenäoline, et Eesti ei vastuta puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ning vastutav liikmesriik on Läti Vabariik. PPA teeb lähiajal Läti Vabariigile tagasivõtupalve ning jaatava vastuse korral alustab isiku üleandmist. Kohtul ei ole alust arvata, et menetlus ei võiks praegusel juhul toimida ladusalt.
13.PPA ei ole veel jõudnud Läti Vabariigile tagasivõtutaotlust esitada ning määruse (EL) 2024/1351 art 45 kohaselt on selleks aega kuni kaks nädalat. Kui üleandmine osutub võimalikuks, ei tule Eestil puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust sisuliselt lahendada. Kui Läti Vabariik keeldub isikut vastu võtmast, tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus lahendada Eestis. Seetõttu on mõlemad kinnipidamise alused asjakohased. Ebaseadusliku rändesurve olukorras ei oleks põhjendatud nõuda PPA-lt iga kinnipidamise aluse kohta eraldi taotluse esitamist, kui kinnipidamise alused esinevad samaaegselt. Selline nõue ei oleks kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega.
14.Kui leiab kinnitust, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab teine liikmesriik, ning see liikmesriik nõustub isiku vastu või tagasi võtma, on tegemist samas asjas kohtulikult hinnatud üleandmismenetluse järgmise etapiga, mitte uue kinnipidamise eesmärgiga. VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel kinnipidamisel tuleb üleandmismenetluses järgida määruse (EL) 2024/1351 art-s 45 sätestatud tähtaegu. Kui Läti Vabariik peaks vastama eitavalt, jätkab PPA puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust Eestis, arvestades selleks sätestatud tähtaegu (vt määruse (EL) 2024/1348 art 35).
15.Kohtu hinnangul ei saa kolmekuulist kinnipidamise tähtaega pidada eeltoodut arvestades ebaproportsionaalselt pikaks. PPA on selgitanud, et esialgne plaan on isik saata Läti Vabariiki. Määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 1 kohaselt tuleb vastuvõtmispalve esitada hiljemalt kahe nädala jooksul. Sellele tuleb vastata hiljemalt ühe nädala jooksul (art 45 lg 2). Pärast seda peab isiku üleandmine toimuma viie nädala jooksul vastuvõtmispalve rahuldamisest (art 45 lg 3 p a). Seega võib selliseks menetluseks kuluda juba ligi kaks kuud. Juhul kui isik vaidlustab enda üleandmise otsuse, võib kohus sellele anda peatava mõju (määruse art 43 lg 3), mis võib menetlust pikendada veel vähemalt kuu aja võrra. Juhul kui üleandmine mingil põhjusel nurjub, peab riik aga asuma ise menetlema puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust. See võib isegi kiirendatud menetluses võtta kuni kolm kuud (määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3). PPA ei alusta eeldatavasti isiku rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude sisulist hindamist enne, kui on selgunud isiku üleandmise võimatus. Seega võib kolmekuuline kinnipidamine olla nii ühel kui teisel kinnipidamise eesmärgil vajalik ja seda sõltumata PPA töökoormusest. Ometi nähtub ka Euroopa Liidu õigusest, et suur rändesurve on aktsepteeritav alus menetluste teatavaks pikenemiseks (vt nt määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 2 p a ja lg 5 p a). Minimaalselt menetlustoiminguteks vajalikust pikema kinnipidamistähtaja määramise lubatavust on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 1. oktoobri 2026. a määruses asjas nr 3-26-2725 (p 11).
16.PPA põhjendab põgenemisohtu sellega, et isiku hoiak, senine käitumine ja tema antud selgitused annavad alust järeldada, et ta ei pruugi talle tulevikus tekkivat väljasõidukohustust täita (vt VSS § 68 p 6).
16.1.Isik saabus Schengeni alale ja Eestisse ebaseaduslikult. Tema selgituste kohaselt ületas ta 21. septembril 2026 umbes kell 21.00 koos ligikaudu kahekümnest välismaalasest koosnenud grupiga Valgevene–Läti piiritõkke. Enne seda oli grupp üritanud ületada Valgevene–Leedu piiri, kuid Leedu piirivalveametnike tegevuse tõttu see ei õnnestunud; seejärel vältis grupp ametnikega kontakti ja lahkus piirkonnast. Isik saabus 30. septembril 2026 umbes kell 2.00 sõiduautoga Eestisse ja peeti samal hommikul Tallinnas kinni. Ta avaldas soovi taotleda rahvusvahelist kaitset alles pärast kinnipidamist. Isiku passis on kehtiv Valgevene viisa, tal on Valgevene migratsioonikaart ning telefoniandmed kinnitavad tema viibimist Valgevenes ja Schengeni alale sisenemist Läti kaudu.
16.2.Kohus nõustub PPA järeldusega, et isiku ebaseaduslik piiriületus Schengeni alasse, ametnikega kontakti vältimine pärast ebaõnnestunud piiriületuskatset, ebaseaduslik liikumine Läti kaudu Eestisse ja rahvusvahelise kaitse taotlemine alles pärast kinnipidamist annavad aluse pidada põgenemisohtu reaalseks. Tegu ei ole direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 1 mõttes karistusliku kinnipidamisega ning kinnipidamise aluseks pole ka ainuüksi asjaolu, et isik sisenes Euroopa Liitu ebaseaduslikult. Isiku senine tegevus viitab sellele, et ta võib vabaduses viibides üleandmisest kõrvale hoiduda ega pruugi olla ametivõimudele kättesaadav.
17.VRKS § 67 lg 1 kohaselt võib PPA kohaldada kinnipidamise asemel leebemaid meetmeid: elamist kindlaksmääratud kohas, PPA-s registreerimas käimist või dokumendi hoiule andmist (vt VRKS § 67 lg 2 ja § 60 lg 1 koostoimes). Praeguses menetlusetapis ei ole põgenemisohtu ja isiku ütluste kontrollimise vajadust arvestades piisavalt alust eeldada, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid isiku kättesaadavuse PPA-le.
18.Kinnipidamiskeskuses on puudutatud isikule tagatud toitlustamine, majutus ja huvitegevus, vajaduse korral ka meditsiiniline ja psühholoogiline abi. Kohtule ei ole teada kinnipidamiskeskusesse paigutamist välistavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kuni kolmeks kuuks ebaproportsionaalne meede, arvestades eesmärke.
19.Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus PPA taotluse ning annab loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kolm kuud (1. jaanuarini 2027 (k.a)).
20.PPA-l on kohustus isik viivitamata kinnipidamiskeskusest vabastada, kui kinnipidamise alused ära langevad (VRKS § 71 lg 1). VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel, s.o isiku teisele riigile üleandmiseks kinnipidamisel, tuleb kinnipidamise aluse äralangemist hinnata määruse (EL) 2024/1351 art-st 44 tulenevate tähtaegade põhjal. Määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 4 järgi tuleb isik vabastada muu hulgas juhul, kui üleandev liikmesriik ei pea kinni vastuvõtmispalve esitamise tähtaegadest, ei tee art 42 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul üleandmisotsust või kui üleandmine ei toimu art 45 lg-s 3 nimetatud viienädalase tähtaja jooksul. Samuti tuleb isik vabastada siis, kui langeb ära VRKS § 65 lg 2 p-st 2 tulenev kinnipidamise alus, st vajadus selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud.
Kohus tõlgib määruse isikule masintõlkeprogrammiga farsi keelde.
22.Määruse avaldamise korral tuleb puudutatud isiku nimi ja sünniaeg asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 5, VRKS § 9 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.