X kaebus mõista Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis õiglases ulatuses kohtu äranägemisel ja mõista Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja kahjunõude esitamisega seotud kulu summas 2177,06 eurot Kaebuse esitaja – X, volitatud esindajad v.adv Silver Reinsaar ja v.adv abi Kent Märjamaa
Menetlusosalised
Vastustaja – Prokuratuur Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista Prokuratuurilt Xu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel 1000 eurot. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
2.Mõista Prokuratuurilt Xu kasuks välja menetluskulud kokku summas 1795,54 eurot (sh käibemaks ja riigilõiv 350 eurot). Jätta poolte ülejäänud menetluskulud nende enda kanda.
3.Asendada kaebaja nimi ning muud kaebajat ja teisi füüsilisi isikuid identifitseerida võivad andmed kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 22.10.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tallinna Halduskohtule saabus 28.08.2025 Xu kaebus mõista Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis õiglases ulatuses kohtu äranägemisel ja mõista Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja kahjunõude esitamisega seotud kulu summas 2177,06 eurot. Kaebuse aluseks on asjaolu, et Prokuratuur (vastustaja) avaldab veebiväljaandena prokuratuuri aastaraamatut1, mis kujutab endast prokuratuuri tegevust kokkuvõtvat vabatahtlikku väljaannet. Prokuratuur avaldas 18.02.2025 oma kodulehel teate, mille kohaselt on ilmunud 2024. aasta prokuratuuri aastaraamat. 2024. aasta kohta käivas aastaraamatus on prokurör S. Nurme poolt koostatud artikkel pealkirjaga ,,Suure kahjuga majanduskuritegevus“ (edaspidi artikkel). Artiklis avaldati järgnev tekst: ,,1.07.2024 saadeti üldmenetluses kohtusse kriminaalasi, milles esitati Y süüdistus ulatuslikus maksukohustuse varjamises, notarile valeandmete esitamises ja dokumendi võltsimises ning C, Xule, Q ja Z dokumendi võltsimises. Süüdistuse kohaselt on tekitatud maksukahju üle 611 000 euro, millest kannatanu tsiviilhagi moodustab 596 260 eurot. Nõude tagamiseks on kriminaalasjas arestitud 483 203 euro väärtuses vara. Süüdistuse järgi on eri äriühingute alt tegutsenud Y tegelenud süsteemselt maksude varjamisega, millega ta on tekitanud riigile suure maksukahju. Lisaks on asjaosalised süüdistuse kohaselt esitanud tehingute sõlmimisel notarile valeandmeid.“ Kaebaja leidis, et tema isikuandmeid on alusetult ning ebakohasel viisil avaldatud ning esitas 30.06.2025 vastustajale taotluse isikuandmete õigusvastase töötlemise lõpetamiseks ja kahju hüvitamiseks (dtl 11-17). Vastustaja jättis 30.07.2025 kirjaga nr RP-6-5/25/1377-2 (dtl 18-23) 30.06.2025 kaebaja taotluse kahju hüvitamiseks rahuldamata. Vastustaja rahuldas samas kaebaja taotluse isikuandmete eemaldamiseks ning asendas artiklis kaebaja ja teiste isikute nimed initsiaalidega.
2.29.08.2025 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 14.08.2026 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBAJA SEISUKOHAD
3.Kaebaja palub kaebuse rahuldada, mõista Prokuratuurilt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel õiglases ulatuses, mõista välja kahjunõude esitamisega seotud kulu 2177,06 eurot ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.
3.1.Kaebaja leiab, et vastustaja töötles tema isikuandmeid õigusvastaselt. Kaebaja nimi on isikuandmeteks IKÜM artikkel 4 lg 1 tähenduses ning nime avaldamisega artiklis töötles vastustaja kaebaja isikuandmeid IKÜM artikkel 4 p 2 tähenduses. Kaebaja hinnangul tuleb isikuandmete töötlemisel IKÜM artikkel 5 lg 1 p a) kohaselt tagada töötlemise seaduslikkus ning IKÜM artikkel 6 lg 1 sätestatud seadusliku töötlemise eeldustest ei ole käesoleval juhul täidetud ükski. Vastustaja viide IKÜM artikkel 6 lg 1 p-le e) ei ole piisav, sest IKÜM artikkel 6 lg 3 kohaselt peab töötlemise alus tulema liidu õigusest või vastutava töötleja suhtes kohaldatavast liikmesriigi õigusest. Kaebaja väitel puudub siseriiklik norm, mis kohustaks Prokuratuuri aastaraamatut välja andma või annaks aluse selles konkreetsete isikute nimede avaldamiseks.
3.2.Kaebaja hinnangul ei tulene aastaraamatu väljaandmise ega selles nimede avaldamise kohustust prokuratuuriseaduse (ProkS) § 1 lg-st 1 ega prokuratuuri põhimääruse § 9 p-st 3.
Kättesaadav https://aastaraamat.prokuratuur.ee/
Samuti peab kaebaja asjakohatuks vastustaja viidet avaliku teabe seaduse (AvTS) § 9 lg 1 p-le
4.Kaebaja rõhutab, et AvTS § 9 lg 1 ei kohusta aktiivselt avalikustama mistahes teavet, sh kaebaja isikuandmeid; AvTS § 28 lg 1 p 2 kohustab avalikustama üksnes üldistavat statistikat ning AvTS § 35 lg 1 p 1 järgi tuleb konkreetses kriminaalasjas kogutud teave tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks, välja arvatud menetlusseadustikus sätestatud tingimustel avaldatav teave. Aastaraamatu avaldamine ei ole kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetlustoiming. Seetõttu ei anna ükski vastustaja viidatud säte alust kaebaja isikuandmete avaldamiseks.
3.3.Kaebaja leiab lisaks, et isikuandmete avaldamine oli ebaproportsionaalne. Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa isikuandmete töötlemise õiguspärasuseks üksnes õigusliku aluse olemasolust, vaid töötlemistoiming peab olema kooskõlas ka andmekaitse põhimõtetega (RKHKo 3-22-2022/37, p 23). IKÜM-i eesmärk on kaitsta füüsiliste isikute põhiõigusi ja vabadusi isikuandmete töötlemisel (Euroopa Kohtu otsus 11.07.2024 asjas C-757/22, p 48). IKÜM artikkel 5 lg 1 p b) kohaselt peab isikuandmete töötlemine toimuma täpselt ja selgelt kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning IKÜM artikkel 5 lg 1 p c) järgi peavad isikuandmed olema asjakohased, olulised ja piiratud töötlemise eesmärgi seisukohalt vajalikuga (Euroopa Kohtu otsus 22.06.2021 asjas C-439/19, p 98).
3.4.Kaebaja osutab, et artiklis toodi majanduskuritegude valdkonnas üldmenetluses kohtusse saadetud 21 kriminaalasjast näitena üksnes viis n-ö olulisemat kaasust, kuid vastustaja ei põhjendanud, miks valiti just need kaasused ega miks oli just kaebajat puudutavas kaasuses vaja nimetada isikud nimepidi. Kaebaja hinnangul rikkus vastustaja sellega PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ning IKÜM artikkel 5 lg 1 p-des b ja c sätestatud põhimõtteid. Kaebaja rõhutab, et talle etteheidetud väidetav kuriteoepisood oli väga tagasihoidliku iseloomuga, ta ei ole avalikkusele tuntud ega varem karistatud isik ning avalikkust oleks saanud teavitada ka tema isikuandmeid varjates või eemaldades (RKHKm 20.09.2024, 3-21-1243/47, p 21). Asjaolu, et vastustaja asendas hiljem kaebaja nime initsiaalidega, kinnitab kaebaja hinnangul kaudselt, et nime avaldamiseks puudus õiguslik alus. Kaebajal puudub ka teave, et vastustaja oleks IKÜM artikkel 19 alusel teavitanud kõiki väljaandeid ekslikust isikuandmete töötlemisest ja andmete parandamisest.
3.5.Kaebaja väitel avaldas vastustaja tema kohta ka ebaõigeid ja eksitavaid faktiväiteid. Artikli sõnastus jättis kaebaja hinnangul mõistlikule keskmisele lugejale mulje, nagu oleks kaebajale esitatud süüdistus maksukahju tekitamises üle 611 000 euro ulatuses või nagu oleks maksukahju tekkinud dokumendi võltsimisega seoses. Kaebaja väitel ei vasta see tõele, sest talle on esitatud süüdistus üksnes ühes episoodis KarS § 344 lg 1 alusel ning süüdistusakti kohaselt ei seostu see riigile maksukahju tekitamisega. Kaebaja leiab, et sõnade ja lausete järjekord ning umbisikulise vormi kasutamine lõid ebaõige kaudse faktiväite, mille hindamisel tuleb lähtuda sellest, mida mõistlik inimene avaldatust aru sai, mitte sellest, mida avaldaja silmas pidas (T. Tampuu, M. Käerdi, VÕS kommenteeritud väljaanne IV, § 1047, p 3.5.2).
3.6.Kaebaja leiab samuti, et artikli lause „Lisaks on asjaosalised süüdistuse kohaselt esitanud tehingute sõlmimisel notarile valeandmeid“ jättis mulje, nagu oleks kaebajale esitatud süüdistus notarile valeandmete esitamises. Kaebaja väitel ei vasta see tõele, sest vastustaja lõpetas 08.05.2024 kaebaja suhtes kriminaalmenetluse osaliselt, sh notarile valeandmete esitamise kahtlustuses. Kaebaja hinnangul ei saanud vastustaja jätta sellist asjaolu avaldamata ja samal ajal kasutada sõnastust, millest tavalugeja võib järeldada, et süüdistus notarile valeandmete esitamiseks on esitatud ka kaebajale. Kaebaja peab seetõttu artiklis sisalduvateks
valeväideteks, et talle on esitatud süüdistus maksukahju tekitamises üle 611 000 euro ulatuses ning notarile valeandmete esitamises. Sõltumata isikuandmete töötlemise õigusliku aluse olemasolust peab avaliku võimu avaldatav teave olema täpne ega tohi sisaldada ebaõiget või eksitavat informatsiooni. Kaebaja viitab, et Riigikohus on pidanud õigusvastaseks ka avalikkusele ja meediale ebaõige mulje jätmist esitatud kahtlustuse või süüdistuse kohta (RKHKo 04.07.2025, 3-22-491, p 17).
3.7.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist IKÜM artikkel 82 lg 1 alusel. Kaebaja märgib, et selle nõude eeldusteks on IKÜM-i rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Vastutava töötleja süüd eeldatakse (RKHKo 04.07.2025, 3-22-491, p-d 18 ja 22). Kaebaja hinnangul rikkus vastustaja IKÜM artikkel 6 lg-test 1 ja 3 tulenevaid nõudeid, IKÜM artikkel 5 lg 1 p-des b ja c sätestatud põhimõtteid ning ebaõigete andmete avaldamisega ka IKÜM artikkel 5 lg 1 p-s d sätestatud täpsuse põhimõtet. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkumise toime pannud vähemalt hooletusest.
3.8.Kaebaja väitel tekkis talle vastustaja tegevuse tõttu mittevaraline kahju, sest vastustaja töötles tema isikuandmeid õigusvastaselt ja avaldas tema kohta ebaõigeid faktiväiteid. Kaebaja rõhutab, et talle etteheidetud KarS § 344 lg 1 alusel kvalifitseeritav dokumendi võltsimine on üle 611 000 euro suuruse maksukahju tekitamisest ja notarile valeandmete esitamisest oluliselt vähem etteheidetav. Kaebaja hinnangul rikkus vastustaja ühtlasi süütuse presumptsiooni, kuna asja kohta ei olnud jõustunud lõpplahend. Avaldatud teave oli internetis avalikkusele kättesaadav ja juurdepääs ei olnud isikuliselt ega ajaliselt piiratud. Vastustaja teavitas aastaraamatu avaldamisest ka meedialisti ning Eesti peamised meediaväljaanded avaldasid 18.02.2025 seisuga aastaraamatu ja selles sisalduvate artiklite kohta vähemalt viis uudislugu (dtl 24-43), mis kaebaja hinnangul suurendas avalikkuse tähelepanu aastaraamatus avaldatule.
3.9.Kaebaja märgib, et tema nimi oli artiklis kättesaadav üle viie kuu. Tema hinnangul rikuti sellega tema põhiõigusi, sh õigust heale nimele, eraelu puutumatust ja PS §-st 22 tulenevat süütuse presumptsiooni. Kaebaja väitel põhjustas ebaõigete andmete avaldamine talle mainekahju ja hingelisi kannatusi ning stigmatiseeris teda enam, kui kriminaalmenetlusega paratamatult kaasnev oleks õiguspärane. Kaebaja leiab, et kahju ei ole võimalik heastada üksnes andmete eemaldamise ja õigusvastasuse tuvastamisega ning rahaline hüvitis on vajalik. Kaebaja viitab, et prokuratuur avaldas teavet suure avalikkuse huvi tõttu, mitte kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks (RKHKm 3-19-1565/14, p 11), ning et IKÜM artikkel 82 alusel kohaldatav täielik ja tõhus hüvitis eeldab rahalist hüvitist (RKHKo 04.07.2025, 3-22-491, p 24). Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole mittevaralise kahju hüvitamiseks ette nähtud miinimumkünnist (EK otsus liidetud kohtuasjades C-182/22 ja C189/22, p-d 39 ja 44).
3.10.Kaebaja taotleb HKMS § 38 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel õiglases ulatuses ning leiab, et õiglane hüvitis jääb ligikaudu 2000 euro suurusjärku. Kaebaja põhjendab seda IKÜM põhjenduses nr 146 ette nähtud täieliku ja tõhusa hüvitise põhimõttega ning hiljutise kohtupraktikaga prokuratuuri õigusvastase andmete avaldamise kohta, milles õiglaseks hüvitiseks peeti 5000 eurot (RKHKo 04.07.2025, 3-22491). Alternatiivselt tugineb kaebaja RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1, märkides, et IKÜM põhjenduse nr 146 kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda ka liikmesriigi õiguses sätestatud alustel (RKHKo 04.07.2025, 3-22-491, p-d 19–20). RVastS § 7 lg 4 kaudu tuleb kaebaja hinnangul kohaldada VÕS § 134 lg-t 2, mille järgi tuleb au ja hea nime teotamisest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma.
3.11.Varalise kahju nõudena palub kaebaja mõista välja kahjunõude esitamisega seotud õigusabikulu 2177,06 eurot. Kaebaja tugineb selles osas IKÜM artikkel 82, RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 128 lg 3 sätetele ning Riigikohtu seisukohale, et IKÜM artikkel 82 kohaldamisel tuleb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kohaldada asjakohaseid RVastS-i ja VÕS-i sätteid (RKHKo 04.07.2025, 3-22-491, p 23). Kaebaja väitel hõlmab otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 järgi ka kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks tehtud kulutusi. Vastustajale esitatud taotluse ja käesoleva kaebuse koostamisega tekkis kaebajale Advokaadibüroo WALLESS arve nr 2531133 alusel õigusabikulu 2177,06 eurot (dtl 44-45). Kaebaja peab seda kulu vajalikuks ja põhjendatuks, kuivõrd IKÜM-i alusel nõude esitamine eeldab õigusteadmisi.
3.12.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 5036,63 eurot (käibemaksuga) kokku 5386,63 eurot, vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 86-97).
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
4.Vastustaja vaidleb kaebaja kaebusele vastu ning leiab, et kaebus ja esitatud etteheited on täies ulatuses alusetud. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kaebaja kanda.
4.1.Vastustaja leiab, et kaebaja isikuandmete töötlemine ja avaldamine prokuratuuri aastaraamatus oli õiguspärane ning toimus avalikes huvides oleva ülesande täitmise raames IKÜM art 6 lg 1 p e tähenduses. Vastustaja nõustub, et IKÜM art 6 lg 1 p-le e tuginemine eeldab täiendavat volitusnormi, kuid leiab, et selline alus võib tuleneda menetlusseadustikust, sh kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 214, ning prokuratuuri ülesannetest avalikkuse teavitamisel. Vastustaja viitab ProkS § 1 lg-le 1, prokuratuuri põhimääruse § 9 p-le 3, Vabariigi Valitsuse 25.09.2008 määruse nr 145 kriminaalstatistika avalikustamise korra § 4 lgle 3 ning AvTS § 9 lg 1 p-le 4. Vastustaja hinnangul moodustavad KrMS § 214 koosmõjus prokuratuuri põhimäärusest ja AvTS-st tuleneva avalikkuse teavitamise kohustusega piisava õigusliku aluse isikuandmete töötlemiseks ja avaldamiseks aastaraamatus.
4.2.Vastustaja selgitab, et Riigiprokuratuur koostab ja avaldab kord aastas digitaalse aastaraamatu aadressil www.aastaraamat.prokuratuur.ee. Aastaraamat sisaldab erinevate kuriteovaldkondade mõjuhinnanguid ning kriminaalmenetluse statistikat möödunud aasta kohta, kajastades muu hulgas aasta jooksul üldmenetluses kohtusse saadetud suuremahulisi või avalikku tähelepanu pälvinud kriminaalasju, pooleliolevaid kriminaalmenetlusi ja jõustunud kohtuotsuseid. Vastustaja hinnangul on avalikkuse teavitamine olulisematest kriminaalasjadest osa õiguskaitse läbipaistvuse ja usaldusväärsuse tagamisest. Vaidlusalune artiklilõik käsitles üldmenetluses kohtusse jõudnud kriminaalasja, mille vastu oli vastustaja hinnangul avalikkusel õigustatud huvi. Artiklis kajastati kokku kolme jõustunud lahendiga lõppenud kriminaalasja ning nelja 2024. aastal üldmenetluses kohtusse saadetud suuremat majanduskuritegude valdkonna kriminaalasja.
4.3.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja nime avaldamine aastaraamatus oli ebaproportsionaalne. Vastustaja selgitab, et aastaraamatus avaldati üksnes nende isikute nimed, kellele oli käsitletavates kriminaalasjades süüdistus esitatud. Vastustaja leiab, et avalikkuse huvi suure kahjuga majanduskuritegevuse vastu kaalub sellisel juhul üles süüdistuse saanud isikute nimede varjamise, arvestades kriminaalmenetluse avalikkust ja läbipaistvuse põhimõtet. Vastustaja märgib, et pärast kaebaja 30.06.2025 taotlust asendas ta viidatud artiklilõigus isikute nimed initsiaalidega 17.07.2025, st enne 30.07.2025 vastuskirja
koostamist, ning rakendas enda hinnangul esimesel võimalusel meetmeid võimaliku kahju tekkimise ärahoidmiseks.
4.4.Vastustaja ei nõustu sellega, et aastaraamatu artiklis oleks kaebaja kohta avaldatud ebaõigeid või eksitavaid faktiväiteid. Vastustaja hinnangul nähtub artiklilõigust, et kaebajale, samuti Cule, Qile ja Zile, esitati süüdistus üksnes dokumendi võltsimises. Artikli teine lause, milles kirjeldati maksukahju ja tsiviilhagi suurust, haakub vastustaja väitel artiklilõigu esimese lause selle osaga, milles kirjeldati Yule esitatud süüdistuse sisu. Vastustaja rõhutab, et artiklis on maksukahju tekitamisega seoses kahel korral nimetatud konkreetselt Yut, sealhulgas lauses, mille kohaselt tegeles eri äriühingute alt tegutsenud Y süsteemselt maksude varjamisega ja tekitas riigile suure maksukahju. Seetõttu ei saa mõistlikule lugejale vastustaja hinnangul tekkida arusaama, et kaebajale oleks esitatud süüdistus maksukahju tekitamises üle 611 000 euro ulatuses.
4.5.Vastustaja ei nõustu ka seisukohaga, et artiklist jäi mulje, nagu oleks kaebajale esitatud süüdistus notarile valeandmete esitamises. Vastustaja selgitab, et kaebajale esitati kriminaalasjas nr xxx 21.07.2023 kahtlustus KarS § 281 lg 1 ja KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, kuid 08.05.2024 lõpetati kaebaja suhtes menetlus KarS § 281 lg 1 järgi aegumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. Samas nähtub vastustaja väitel 01.07.2024 koostatud süüdistusakti p-st 18.2, et Yule KarS § 281 järgi etteheidetav tegu oli süüdistuse kohaselt toime pandud grupis koos kaebaja ja teiste isikutega. Seetõttu oli vastustaja hinnangul artiklis sõna „asjaosalised“ kasutamine kohane ega tähendanud otsest ega kaudset väidet, et kaebajale oleks KarS § 281 lg 1 järgi süüdistus esitatud.
4.6.Vastustaja tugineb ebaõigete kaudsete faktiväidete hindamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.04.2021 otsusele tsiviilasjas nr 2-18-17980, p 19, mille järgi võivad VÕS § 1047 lg 4 tähenduses ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks olla ka kaudsed faktiväited, mis avaldatust mõistlikult võttes järelduvad. Samuti viitab vastustaja EIK otsusele asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20, p-d 74, 79 ja 85, mille järgi tuleb avaldust hinnata selle kontekstis ja üldist tooni arvestades. Vastustaja hinnangul ei järeldu vaidlusaluse artikli sisust kaebaja nimetatud faktiväiteid ei otseselt ega kaudselt. Vastustaja märgib, et oli kompromissläbirääkimiste käigus ja on ka edaspidi kaebaja soovi korral valmis lisama aastaraamatu artiklile täpsustava selgituse, kuid see ei tähenda nõustumist kaebaja käsitlusega ebaõigete faktiväidete avaldamisest.
4.7.Mittevaralise kahju nõude osas jääb vastustaja seisukohale, et kaebaja etteheited isikuandmete alusetu töötlemise ja ebaõigete faktiväidete avaldamise kohta on põhjendamatud. Kui kohus peaks siiski jõudma teistsugusele seisukohale, palub vastustaja hüvitise määramisel arvestada, et kriminaalmenetluse ja selles süüdistuse saanud isikute kohta teabe avaldamine ei ole iseenesest õigusvastane ega riku PS § 22 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooni. Vastustaja rõhutab, et aastaraamatus märgiti selgelt, et tegemist oli süüdistuse esitamisega ja üldmenetluses kohtusse saadetud ehk poolelioleva kriminaalasjaga. Vastustaja hinnangul ei tähenda süüdistuse esitamise kohta teabe avaldamine isiku süüdimõistmist ega ole süütuse presumptsiooniga vastuolus.
4.8.Vastustaja märgib, et talle teadaolevalt ei ole kaebaja nime pärast aastaraamatu avaldamist meediaväljaannetes kajastatud. Kompromissläbirääkimistel palus vastustaja kaebajal edastada võimalikud artiklid, milles kaebajat oleks aastaraamatu avaldamise järel kriminaalasjaga seoses nimetatud, kuid kaebaja neid ei esitanud. Vastustaja järeldab sellest, et selliseid meediakajastusi ei ole. Kaebuse lisas 3 (dtl 24-43) viidatud meediakajastused
puudutasid vastustaja väitel aastaraamatut üldiselt ega käsitlenud kaebajaga seotud kriminaalasja ega kajastanud kaebaja isikut. Vastustaja kordab, et muutis kaebaja nime artiklis isikustamata kujule esimesel mõistlikul võimalusel, s.o 17.07.2025, ning on jätkuvalt valmis lisama artiklile täpsustava selgituse.
4.9.Vastustaja viitab RVastS § 7 lg-le 1, § 9 lg-le 1 ning § 11 lg-tele 1 ja 2 ning leiab, et rahalise hüvitise väljamõistmiseks puuduvad eeldused. Kui kohus peaks siiski leidma, et hüvitamisele kuuluvale mittevaralisele kahjule lisaks tuleb hüvitada ka varaline kahju, vaidleb vastustaja kahjunõude esitamisega seotud õigusabikulu suurusele vastu. Kaebuse lisas 4 (dtl 44-45) kajastatud Advokaadibüroo Walless OÜ arve summas 2177,06 eurot põhineb vastustaja väitel 8,75 tunnil, mis kulus 30.06.2025 prokuratuurile esitatud taotluse koostamisele. Vastustaja hinnangul ei olnud aastaraamatus isiku nime eemaldamise taotluse ja võimaliku kahjuhüvitise nõude esitamise puhul tegemist sellise keeruka õigusliku küsimusega, mis oleks eeldanud kahe esindaja tööpanust ja 8,75 tunni ulatuses ajakulu. Vastustaja pidas seetõttu ka kompromissläbirääkimistel mõistlikuks kuluhüvitiseks 500–750 eurot.
4.10.Vastustaja selgitab, et kompromissläbirääkimiste käigus pakkus ta kaebajale esmalt mittevaralise hüvitise 500 eurot ja kahjunõude esitamisega seotud kuluhüvitise 500 eurot, kokku 1000 eurot. Hiljem tegi vastustaja uue kompromissettepaneku, milles pakkus mittevaralise hüvitisena 500 eurot ja kuluhüvitisena 750 eurot, kokku 1250 eurot, ning oli nõus lisama aastaraamatu artiklile kaebaja soovitud täiendava selgituse. Kaebaja teatas kompromissiga mittenõustumisest 25.11.2025.
4.11.Vastustaja palub kokkuvõttes jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja märgib, et tal ei ole käesolevas vaidluses menetluskulusid tekkinud.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud poolte seisukohtade, kaebuse, vastuse ja toimiku materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 1000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena. Muus osas jääb kaebus rahuldamata.
5.1.Vaidluse ese on see, kas Prokuratuur rikkus kaebaja isikuandmeid 2024. aasta prokuratuuri aastaraamatus artikli „Suure kahjuga majanduskuritegevus“ avaldamisel ning kas kaebajal on seetõttu õigus mittevaralise ja varalise kahju hüvitisele. Seejuures puudub vaidlust selles, et vastustaja avaldas oma aastaraamatus ülal viidatud artiklis järgneva teksti: ,,1.07.2024 saadeti üldmenetluses kohtusse kriminaalasi, milles esitati Y süüdistus ulatuslikus maksukohustuse varjamises, notarile valeandmete esitamises ja dokumendi võltsimises ning C, Xule, Q ja Z dokumendi võltsimises. Süüdistuse kohaselt on tekitatud maksukahju üle 611 000 euro, millest kannatanu tsiviilhagi moodustab 596 260 eurot. Nõude tagamiseks on kriminaalasjas arestitud 483 203 euro väärtuses vara. Süüdistuse järgi on eri äriühingute alt tegutsenud Y tegelenud süsteemselt maksude varjamisega, millega ta on tekitanud riigile suure maksukahju. Lisaks on asjaosalised süüdistuse kohaselt esitanud tehingute sõlmimisel notarile valeandmeid.“ Kaebaja leiab, et vastustaja on kaebaja suhtes avaldanud kaks valeväidet: 1) Kaebajale on esitatud süüdistus maksukahju tekitamises üle 611 000 euro ulatuses; 2) Kaebajale on
esitatud süüdistus notarile valeandmete esitamises. Lisaks leiab kaebaja, et vastustajal puudus kaebaja isikuandmete töötlemiseks õiguslik alus ning andmete avaldamine oli ebaproportsionaalne. Kaebaja on nõude esitanud esmalt IKÜM artikkel 82 alusel. Seetõttu lahendab kohus kaebuse IKÜM-i alusel ega hinda nõuet iseseisvalt RVastS-i alusel. RVastS-i ja VÕS-i sätteid saab arvestada üksnes niivõrd, kuivõrd need on asjakohased hüvitise suuruse määramisel ega ole vastuolus IKÜM artikkel 82 eesmärgiga tagada täielik ja tõhus hüvitis.
5.2.IKÜM artikkel 4 p 1 järgi on isikuandmed igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta. Kaebaja nime avaldamine koos temaga seotud süüdistuse kirjeldusega võimaldas kaebajat otseselt tuvastada. Seega töötles vastustaja kaebaja isikuandmeid IKÜM artikkel 4 p 2 tähenduses. Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust, et IKÜM on käesolevas asjas kohaldatav.
5.3.IKÜM artikkel 5 lg 1 p a) kohaselt peab isikuandmete töötlemine olema seaduslik, õiglane ja läbipaistev. IKÜM artikkel 5 lg 1 p d) kohaselt peavad isikuandmed olema õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning tuleb võtta mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandataks viivitamata. IKÜM artikkel 6 lg 1 p e) lubab isikuandmeid töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks. Sama artikli lg 3 järgi peab sellise töötlemise alus olema sätestatud liidu õiguses või vastutava töötleja suhtes kohaldatavas liikmesriigi õiguses.
5.4.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et Prokuratuuril puudus igasugune õiguslik alus avalikkuse teavitamiseks üldmenetluses kohtusse saadetud suuremahulistest või avalikku huvi pälvinud kriminaalasjadest. Prokuratuuri ülesannete hulka kuulub riikliku süüdistuse esindamine ja kriminaalmenetluse seaduslikkuse ning tulemuslikkuse tagamine, samuti kohtuja prokuratuuripraktika analüüsimine ja üldistamine ning prokuratuuri suhtekorraldustegevuse korraldamine ja avalikkuse teavitamine prokuratuuri tegevusest (ProkS § 1 lg 1 ja Prokuratuuri põhimääruse § 9 p 1, 3 ja 7). KrMS § 214 võimaldab avaldada kohtueelse menetluse andmeid avalikkuse teavitamise eesmärgil, kui see on vajalik ning arvestatakse menetlusosaliste õigusi ja menetluse huve. Lisaks tuleneb AvTS § 9 lg 1 p-st 4 teabevaldaja kohustus anda avalikkusele korrapäraselt teavet avalike ülesannete täitmisest. Need normid koostoimes annavad kohtu hinnangul Prokuratuurile avalikkuse teavitamiseks üldise õigusliku raamistiku. Asjaolu, et ükski säte ei näe otsesõnu ette aastaraamatu väljaandmist, ei tähenda seda, et vastustaja ei või avalikkuse teavitamiseks sellist vormi kasutada. Sellest ei järeldu siiski automaatselt, et igasugune konkreetse süüdistatava isiku nime ja süüdistuse asjaolude avaldamine Prokuratuuri aastaraamatus oleks alati kooskõlas IKÜM artikkel 5 põhimõtetega.
5.5.Kaebaja on asjakohaselt viidanud, et Riigikohtu praktika järgi ei piisa isikuandmete töötlemise õiguspärasuseks üksnes õigusliku aluse olemasolust. Toiming peab olema ka kooskõlas õigusliku alusega, mis isikuandmete töötlemise kontekstis tähendab eeskätt õiguslikus aluses eneses sisalduvate nõuete ja andmekaitse põhimõtete järgimist. IKÜM artikkel 5 lg 1 p c) järgi peavad isikuandmed olema asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik töötlemise eesmärgi seisukohalt. Seetõttu pidi vastustaja lisaks avalikkuse
teavitamise üldise õigusliku aluse olemasolule hindama ka seda, kas kaebaja täisnime avaldamine oli artikli eesmärgi saavutamiseks vajalik ja proportsionaalne. Kohus leiab, et kaebaja täisnime avaldamine ei olnud käesoleval juhul vajalik ega proportsionaalne. Artikli eesmärk oli avalikkuse teavitamine suure kahjuga majanduskuritegevusest ja prokuratuuri tegevusest selles valdkonnas. Kaebajale esitatud süüdistus puudutas aga üksnes dokumendi võltsimist. Kaebajale ei olnud esitatud süüdistust ulatuslikus maksukohustuse varjamises ega suure maksukahju tekitamises. Seetõttu oli kaebaja seos artikli põhiteemaga võrreldes põhiteona kirjeldatud maksukahju tekitamisega piiratum. Avalikkuse huvi kriminaalasja kui terviku vastu ei tähendanud vältimatut vajadust avaldada kaebaja täisnimi. Avalikkuse teavitamise eesmärki oli võimalik saavutada ka vähem riivaval viisil, näiteks tähistades kaebajat initsiaalidega või muul isiku otsesest tuvastamist vältival kujul. Seda kinnitab ka asjaolu, et vastustaja asendas pärast kaebaja taotlust artiklis kaebaja ja teiste isikute nimed initsiaalidega. Kuigi hilisem anonüümiseerimine ei tähenda iseenesest, et esialgne avaldamine oli automaatselt õigusvastane, näitab see siiski, et artikli eesmärk oli saavutatav ka kaebaja täisnime avaldamata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja rikkus kaebaja isikuandmete töötlemisel IKÜM artikkel 5 lg 1 p-s c) sätestatud andmete minimaalsuse põhimõtet. Kaebaja täisnime avaldamine vaidlusaluses artiklis ei olnud töötlemise eesmärgi suhtes otseselt vajalik ega proportsionaalne, arvestades kaebajale esitatud süüdistuse piiratud sisu ja asjaolu, et avalikkuse teavitamise eesmärki oli võimalik saavutada ka kaebaja isikut otseselt avalikustamata.
5.6.Järgmiseks ja peamiseks vaidlusküsimuseks kaebuse lahendamisel on aga see, kas vastustaja tagas selle, et avalikkuse teavitamisel avaldatud teave oli täpne või lõi see kaebaja kohta eksitava mulje. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 75 lg 2 sätestab, et tahteavaldust, mis ei ole tehtud kindlale isikule, tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Kui selline tahteavaldus on suunatud avalikkusele, tuleb seda tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda mõistma pidi. Viidatud normist tuleb lähtuda ka praegusel juhul ja hinnata, kuidas pidi mõistlik isik vastustaja avaldatud teavet mõistma.
5.7.Kohtu hinnangul ei saa vaidlusalusest artiklilõigust järeldada, et kaebajale oleks esitatud süüdistus suure maksukahju tekitamises. Artikli esimeses lauses on eristatud, et Y esitati süüdistus ulatuslikus maksukohustuse varjamises, notarile valeandmete esitamises ja dokumendi võltsimises, samas kui kaebajale ja teistele nimetatud isikutele esitati süüdistus dokumendi võltsimises. Artikli edasises tekstis on maksukahju seostatud just Yuga ning neljandas lauses on märgitud, et eri äriühingute alt tegutsenud Y tegeles süsteemselt maksude varjamisega ja tekitas riigile suure maksukahju. Artiklit tervikuna lugedes on mõistlikule lugejale arusaadav, et üle 611 000 euro suuruse maksukahju tekitamise etteheide puudutas Yut, mitte kaebajat. Selles osas ei ole vastustaja avaldanud kaebaja kohta ebaõigeid andmeid
IKÜM artikkel 5 lg 1 p d) tähenduses. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga selles, et vastustaja avaldas kaebaja kohta valeväite, et kaebajale on esitatud süüdistus maksukahju tekitamises üle 611 000 euro ulatuses. Sellist valeväidet kohtu hinnangul artiklist ei nähtu.
5.8.Teistsugusele järeldusele jõuab kohus artiklis sisalduva väite osas, mille kohaselt „lisaks on asjaosalised süüdistuse kohaselt esitanud tehingute sõlmimisel notarile valeandmeid“. Artiklis on vahetult enne seda väidet nimetatud kaebajat ühe isikuna, kellele kriminaalasjas süüdistus esitati. Kuigi artikli esimeses lauses on märgitud, et kaebajale esitati süüdistus dokumendi võltsimises, kasutatakse viimases lauses üldistavat mõistet „asjaosalised“ ning lause sõnastus on seotud süüdistuse esitamisega. Selline sõnastus loob mõistlikule lugejale mulje, et notarile valeandmete esitamise etteheide puudutas ka kõiki eelnevalt nimetatud asjaosalisi, sealhulgas kaebajat.
5.9.Vastustaja selgitus, et süüdistusakti p 18.2 kohaselt oli Y KarS § 281 järgi etteheidetav tegu toime pandud grupis koos kaebaja ja teiste isikutega, ei kõrvalda artikli eksitavat mõju. Artikli lugeja ei tutvu eelduslikult süüdistusaktiga ega saa artiklist teada, et kaebaja suhtes lõpetati 08.05.2024 menetlus KarS § 281 lg 1 järgi aegumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel ning et kaebajale 01.07.2024 koostatud süüdistusaktis KarS § 281 lg 1 järgi süüdistust ei esitatud. Kui avalik võim avaldab avalikkusele kriminaalmenetluse kohta teavet, peab teave ise olema piisavalt täpne ega tohi eeldada lugejalt täiendavate menetlusdokumentide tundmist selleks, et vältida isiku kohta ebaõige järelduse tegemist.
5.10.Kohus arvestab vastustaja viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.04.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-17980 p-s 19 väljendatud põhimõtet, et ebaõigeteks andmeteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, mis avaldatust mõistlikult võttes järelduvad. Sama põhimõte toetab käesolevas asjas järeldust, et artikli viimane lause kujutas kaebaja suhtes endast eksitavat kaudset faktiväidet. Vastustaja viidatud EIK otsusest Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 tuleneb, et avaldust tuleb hinnata kontekstis ja selle üldist tooni arvestades. Ka kontekstipõhine hindamine ei välista käesolevas asjas eksitava mulje tekkimist, sest artikli lõik oli lühike, nimetatud isikud olid esitatud ühes kompaktses kirjelduses ning viimane lause omistas „asjaosalistele“ notarile valeandmete esitamise ilma selgitamata, et kaebajale selles osas süüdistust ei esitatud.
5.11.Seega rikkus vastustaja kaebaja isikuandmete töötlemisel IKÜM artikkel 5 lg 1 p d sätestatud täpsuse põhimõtet osas, milles avaldatud artiklist jäi mõistlikule lugejale mulje, et kaebajale esitati süüdistus notarile valeandmete esitamises. Kuna kaebajale sellist süüdistust ei esitatud, olid kaebaja kohta avaldatud andmed selles osas ebatäpsed ja eksitavad. Selline rikkumine on piisav IKÜM artikkel 82 lg 1 kohaldamiseks, kui kaebajale tekkis rikkumise tõttu kahju ning rikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos.
5.12.IKÜM artikkel 82 lg 1 järgi on igal isikul, kes on kandnud määruse rikkumise tulemusel materiaalset või mittemateriaalset kahju, õigus nõuda vastutavalt töötlejalt saadud kahju eest hüvitist. Riigikohus on selgitanud, et IKÜM artikkel 82 alusel hüvitise väljamõistmiseks tuleb tuvastada IKÜM-i rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Vastutava töötleja süüd eeldatakse (RKHKo 04.07.2025, 3-22-491, p-d 18 ja 22). Kohus on
eespool tuvastanud IKÜM-i rikkumise. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta ei vastuta rikkumise eest.
5.13.Kaebajale tekkinud mittevaraline kahju seisnes selles, et avaliku võimu asutus avaldas tema kohta avalikkusele kättesaadavas aastaraamatus ebatäpse teabe, millest jäi mulje, et talle on lisaks dokumendi võltsimisele esitatud süüdistus ka notarile valeandmete esitamises. Selline teave on objektiivselt võimeline kahjustama isiku mainet ja tekitama negatiivseid üleelamisi, sest tegemist on kriminaalmenetlusega seotud etteheitega ning teabe avaldajaks oli Prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja. Lisaks oli kaebaja nime avaldamine ebaproportsionaalne nagu kohus eelnevalt tuvastas. Kahju tekkimist ei välista asjaolu, et kaebaja nime ei ole vastustajale teadaolevalt hilisemates meediakajastustes eraldi nimetatud. Artikli avaldamine Prokuratuuri aastaraamatus ja selle avalik kättesaadavus olid piisavad, et teave jõuaks määramata isikute ringini.
5.14.Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus rikkumise laadi, avaldatud teabe sisu, avaldamise viisi, rikkumise kestust ning vastustaja hilisemat käitumist. Kaebaja nimi oli artiklis avaldatud enam kui viis kuud, kuid vastustaja asendas pärast kaebaja taotlust 17.07.2025 isikute nimed initsiaalidega ning oli valmis lisama artiklile täiendava selgituse. Samuti ei tuvastanud kohus, et artiklist oleks olnud järeldatav kaebaja süüdistamine suure maksukahju tekitamises. Seega oli rikkumise ulatus kitsam kui kaebaja väitis. Samas ei ole tegemist pelgalt tühise või formaalse rikkumisega, sest avaldatud ebatäpsus puudutas kriminaalsüüdistuse sisu ning võis mõjutada kaebaja mainet. Rikkumise laadi osas peab kohus veel vajalikuks eraldi välja tuua, et nõustub vastustajaga selles, et artiklis süüdistuse esitamise ja kriminaalasja üldmenetluses kohtusse saatmise kohta teabe avaldamine ei tähenda iseenesest kaebaja süüdimõistmist ega süütuse presumptsiooni rikkumist, nagu väidab kaebaja. Artiklis kasutati sõnastust „süüdistuse kohaselt“ ning viidati üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasjale, mistõttu oli mõistlikule lugejale arusaadav, et tegemist ei olnud jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega. Seetõttu ei ole kaebaja väide PS § 22 lg-st 1 tuleneva süütuse presumptsiooni rikkumise kohta põhjendatud.
5.15.Euroopa Kohtu praktika järgi ei eelda IKÜM artikkel 82 alusel mittevaralise kahju hüvitamine eraldi miinimumkünnise ületamist, kuid isik peab siiski tõendama, et rikkumise tõttu on talle tekkinud kahju. Riigikohtu praktika järgi peab IKÜM artikkel 82 alusel mõistetav hüvitis olema täielik ja tõhus, kuid sellel ei ole karistuslikku eesmärki (RKHKo 04.07.2025, 3-22-491, p 24). Arvestades käesoleva rikkumise asjaolusid, on 1000 euro suurune hüvitis kohtu hinnangul õiglane, proportsionaalne ning piisav kaebajale tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
5.16.Kaebaja nõuab teiseks varalise kahjuna 2177,06 euro väljamõistmist vastustajale kahjunõude esitamisega seotud õigusabikulude eest. Kohus märgib esmalt, et vastavas summas kulude kandmine on tõendatud ja sellise nõude esitamine ei ole põhimõtteliselt välistatud. IKÜM artikkel 82 lg 1 järgi on isikul õigus nõuda nii materiaalse kui mittemateriaalse kahju hüvitamist. Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamise üksikasju ning kuivõrd see ei
ole vastuolus EL õiguse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, saab hüvitise suuruse ja hüvitatava kahju kindlaksmääramisel arvestada liikmesriigi õigust. RVastS § 7 lg 4 kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-ile ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks tehtud kulutusi. Seega võib kohtueelse kahjunõude esitamisega seotud õigusabikulu olla hüvitatav varaline kahju, kuid üksnes juhul, kui kulu oli vajalik, põhjendatud ja rikkumisega põhjuslikus seoses. Käesoleval juhul ei pea kohus kaebaja vastustajale esitatud taotluse koostamisega seotud õigusabikulu siiski vajalikuks ja põhjendatuks kuluks, mis kuuluks varalise kahjuna hüvitamisele. Kaebaja taotlus vastustajale seisnes sisuliselt selles, et vastustaja eemaldaks või anonüümiks aastaraamatus avaldatud kaebaja nime ning hüvitaks väidetavalt õigusvastase andmetöötlusega tekitatud kahju. Sellise taotluse esitamine on võrreldav tavapärase kohtueelse haldusmenetlusega, milles isik saab haldusorganile esitada oma õiguste kaitseks taotluse ka ilma professionaalse esindaja abita. Seda järeldust toetab analoogia Riigikohtu praktikaga vaidemenetluses kantud õigusabikulude kohta. Riigikohus on selgitanud, et halduskohtumenetluses saab välja mõista üksnes halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid. Samuti on Riigikohus leidnud, et kuna haldusmenetluse seadus ei näe ette võimalust vaidemenetluses tehtud kulutuste hüvitamiseks, ei ole vaidemenetluses tehtud kulutuste väljamõistmine vaidemenetluse teiselt poolelt võimalik. Ka halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt ei saa vaidemenetluses kantud kulusid HKMS § 109 alusel menetluskuludena välja mõista (RKHKo 3-3-1-60-13, p 17; vt ka RKHKo 3-3-1-20-11, p 18 ja RKHKo 3-3-1-93-04, p 10). Kuigi viidatud kohtupraktika puudutab menetluskulude väljamõistmist HKMS-i alusel ega välista iseenesest kahju hüvitamise nõude esitamist VÕS § 128 lg 3 alusel, kinnitab see siiski üldisemat põhimõtet, et kohtueelses haldusmenetluses kantud õigusabikulu ei ole automaatselt teiselt poolelt sissenõutav üksnes põhjusel, et isik pidas esindaja kasutamist otstarbekaks. Haldusorganil on haldusmenetluses selgitamis- ja abistamiskohustus ning vajaduse korral tuleb isikut menetluses juhendada. Kaebaja oleks saanud ka ilma advokaadi abita pöörduda vastustaja poole taotlusega eemaldada või anonüümida aastaraamatus avaldatud nimi ning esitada kahju hüvitamise nõue, kirjeldades, millist teavet ta peab ebaõigeks või õigusvastaseks ja millist tagajärge ta soovib. Vastustajal oli seejärel kohustus kaebaja taotlus sisuliselt läbi vaadata ning vajaduse korral küsida täiendavaid selgitusi. Seetõttu ei saa üksnes asjaolu, et kaebaja pidas vajalikuks kasutada kohtueelse taotluse koostamisel advokaadi abi, tähendada, et vastustaja peab selle kulu varalise kahjuna hüvitama. Selline seisukoht oleks vastuolus ka avalik-õiguslike suhete olemusega, millisel juhul vastavalt RVastS § 7 lg 4, ei rakendu eraõiguse kahju hüvitamise sätted vastavas osas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 2177,06 euro suurune kohtueelse taotluse koostamise kulu ei olnud käesolevas olukorras vajalik ja põhjendatud kulu kahju kõrvaldamiseks või hüvitise saamiseks. Seega tuleb kaebaja varalise kahju nõue jätta rahuldamata.
5.17.Kokkuvõttes on kaebus põhjendatud osas, milles kaebaja väidab, et tema täisnime avaldamine vaidlusaluses artiklis ei olnud töötlemise eesmärgi suhtes vajalik ega proportsionaalne, ning osas, milles artiklist jäi eksitav mulje, nagu oleks kaebajale esitatud süüdistus notarile valeandmete esitamises. Kaebus ei ole põhjendatud osas, milles kaebaja väidab, et vastustajal puudus üldse õiguslik alus avalikkuse teavitamiseks kriminaalasjast, et artiklist jäi mõistlikule lugejale mulje, nagu süüdistataks kaebajat suure maksukahju tekitamises, või et vastustaja rikkus süütuse presumptsiooni. Samuti ei ole põhjendatud varalise kahju hüvitamise nõue. Kaebaja kasuks tuleb IKÜM artikkel 82 alusel välja mõista 1000 eurot mittevaralise kahju hüvitist. Muus osas tuleb kaebus rahuldamata jätta.
5.18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud: riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 5036,63 eurot (käibemaksuga), kokku 5386,63 eurot, vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 86-97). Menetluskulud on välja mõistetavad (HKMS § 109 lg 11). Kohus leiab asja mahtu ja keerukust arvestades, et kaebaja menetluskulud on üldjoontes põhjendatud. Kohus rahuldas kaebuse ligikaudu 1/3 ulatuses. Kaebus rahuldati osas, milles kohus tuvastas kaebaja isikuandmete töötlemise õigusvastasuse andmete minimaalsuse ja täpsuse põhimõtte rikkumise tõttu ning mõistis kaebaja kasuks välja 1000 eurot mittevaralise kahju hüvitist. Kaebus jäi rahuldamata ülejäänud osas, sh varalise kahju nõudes. Arvestades kaebuse rahuldamise ulatust, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1/3 kaebaja menetluskuludest. Kaebaja menetluskulud on kokku 5386,63 eurot, millest 1/3 moodustab 1795,54 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 1795,54 euro ulatuses. Kaebaja ülejäänud menetluskulud jäävad tema enda kanda.