3-25-442/17 - Sotsiaalõigus - Muu sotsiaalõigus - Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

5.Kaebaja esitas 21. veebruaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse SKA 9. detsembri 2024. a otsuse ja 22. jaanuari 2025. a vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus puude raskusastme tuvastamiseks uuesti läbi. Otsus on õiguslikult ja sisuliselt vastuoluline, kuna ignoreerib riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lõike 1 punkti 6, mis tunnistab hüpofüsaarse kääbuskasvu mõju töövõimele ja elukvaliteedile, kuid mida puude määramisel ei arvestata. See tähendab, et riik on seadusega tunnistanud, et hüpofüsaarne kääbuskasv mõjutab oluliselt töövõimet ja sotsiaalset toimetulekut. Kui see mõju on piisav pensioni määramiseks, siis ei ole loogiline ega õiguspärane väita, et sama seisund ei põhjusta funktsionaalseid piiranguid puude määramise kontekstis. SKA on jätnud olulised terviseandmed ja arstide hinnangud arvesse võtmata, mis on haldusmenetluse seaduse § 6 (uurimise põhimõte) ja § 56 (otsuse põhjendamise kohustus) rikkumine. Neurokirurg K. Tall kinnitab, et kaebajal on krooniline lipomatoos, püsivad närvikahjustused ja käelised piirangud, mis mõjutavad tema iseseisvat toimetulekut. Kirurg viitab püsivatele närvivaludele, mis mõjutavad igapäevast elu. Endokrinoloog V. Volke kinnitab hüpofüsaarset kääbuskasvu, mis ei ole ainult kasvuprobleem, vaid mõjutab kogu keha terviseseisundit ja tegevusvõimet. Reumatoloog A. Valner kinnitab, et kaebaja liigeseprobleemid põhjustavad kroonilist valu ja hommikust jäikust, mis takistab käelisi tegevusi. Polüartroos põhjustab püsivaid degeneratiivseid muutusi, mis on kroonilised ja vanusega süvenevad. Töötervishoiuarst K. Helaia kinnitab, et kaebaja kääbuskasv põhjustab olulisi raskusi tööülesannete täitmisel, mis vajavad ulatust ja füüsilist jõudu. Perearst Ü. Vardja tõendab, et kaebaja kääbuskasv ja kaasnevad terviseprobleemid põhjustavad olulisi piiranguid igapäevaelus. Kaebaja kodune keskkond ei ole kohandatud kaebaja vajadustele, mistõttu ta vajab pidevat kõrvalist abi. Osteoporoosi ja liigeseprobleemide tõttu on vajadus abivahendite järele. 2017. aastal määrati kaebajale keskmine puue, kuigi hüpofüsaarse kääbuskasvu diagnoosi ei olnud veel terviseandmete infosüsteemis. 2024. aastal, kui hüpofüsaarse kääbuskasvu diagnoos on terviseandmetesse lisatud ja selle mõju on meditsiiniliselt kinnitatud, keelduti puude määramisest. Puude hindamisel on kasutatud metoodikat, mis on vastuoluline ja ei arvesta individuaalseid koosmõjusid, mistõttu kaebaja funktsionaalsed piirangud on hinnatud tegelikkusest kergemateks. Puude raskusastme

3-25-442 määramisel kasutatakse funktsionaalsete piirangute arvväärtuste keskmistamist. Selline metoodika taandab kaebaja tõsisemad probleemid ja moonutab tegelikku olukorda. Aritmeetilise keskmise rakendamine funktsionaalsete piirangute hindamisel ei ole kooskõlas individuaalse hindamise põhimõttega ja põhjustab ebaõiglaseid tulemusi. Puude tuvastamisel ei arvestata kaebaja püsivaid ja koosmõjus esinevaid terviseprobleeme (hüpofüsaarne kääbuskasv 144 cm, osteoporoos, liigeseprobleemid, lihasnõrkus). Selle asemel on iga piirangut hinnatud eraldi, jättes arvestamata nende koosmõju kaebaja igapäevaelule ja toimetulekule. SKA kasutab hindamisel keskmise pikkusega ja füüsilise võimekusega inimese normidele põhinevat metoodikat, mis ei arvesta lühikese kasvu ja sellega kaasnevate probleemide eripära. Otsuses ei ole üldse arvesse võetud kaebaja erakordselt lühikest pikkust (144 cm) ja väikest kasvu arvestavat käeulatust, mis koosmõjus raskendavad olulisel määral iseseisvat toimetulekut. Kaebaja pikkus põhjustab reaalseid funktsionaalseid piiranguid, sealhulgas raskusi iseseisva toimetulekuga, kuid SKA on neid eiranud. Kui teistel samade terviseprobleemidega isikutel on tuvastatud puue, kuid kaebajal mitte, siis on tegemist õigusvastase erineva kohtlemisega. I. Vipi ja A. Pärli ekspertiiside usaldusväärsus ja pädevus tuleb kahtluse alla seada, kuna nende varasem praktika ja erialane kvalifikatsioon ei pruugi vastata objektiivsele hindamisele. Lühike kasv ja lühikesed jäsemed põhjustavad igapäevaelus reaalset ja püsivat toimetulekuraskust. Kaebaja ei ulatu paljudele igapäevastele pindadele (köögiriiulid, kõrgemad tööpinnad, ühistranspordi käsipuud, pangaterminalid, avalikud automaadid jne), mis takistab iseseisvat tegutsemist. Ühistranspordi kasutamine on raskendatud, kuna sõidukitele sisenemine ja tasakaalu säilitamine eeldab pikemaid jäsemeid ja tugevamat lihasjõudu. Kaebaja käelise ulatuse ja füüsilise jõu piirangud tingivad vajaduse abivahendite või kõrvalise abi järele. SKA otsuses on kirjas, et kaebaja on käelistes tegevustes iseseisev, kui ei ole ajalist survet ja ei ole vaja kasutada suurt füüsilist jõudu. See tähendab, et kui tegevus vajab kiirust või suuremat jõudu, siis kaebaja ei suuda seda iseseisvalt teha. Selline piirang on oluline funktsionaalne takistus, kuid SKA käsitleb seda pigem tingimusliku ebamugavusena, mitte reaalse puudena. Enamik igapäevaseid toiminguid toimub ajalise surve tingimustes – näiteks liikluses liikumine, ühistranspordi kasutamine, tööülesannete täitmine või igapäevaostude tegemine.

3-25-442 metoodika alusel kaebajal keskmise puude raskusastme töövõime hindamise käigus koostatud eksperdihinnangu alusel. Töövõime hindamise käigus 16. novembril 2017 koostatud eksperthinnangust nähtub, et kaebajal sai tuvastada keskmise puude raskusastme käelise tegevuse valdkonnas, milles piirangute aritmeetiline keskmine oli kaks ning seega oli täidetud määruse nr 18 § 6 lõike 1 punktis 1 sätestatud kriteerium, mille kohaselt tuvastatakse keskmine puude raskusaste, kui piirangu aritmeetiline keskmine on 2‒2,75. 13. novembril 2020 tehti kaebajale otsus nr P260-2020-124706, mis tugines puude raskusastme menetluses tehtud eksperdihinnangule ning sellega kaebajal puude raskusastet ei tuvastatud. Vastustaja on vaidlustatud otsuses esitanud puude raskusastme tuvastamisel aluseks võetud ekspertarsti põhjenduse, mis tugineb kaebaja terviseandmetele. Põhjalikum selgitus puude raskusastme tuvastamise metoodika kohta ja selle kohta, kuidas seda metoodikat kasutades kaebaja puhul tulemuseni jõuti, on esitatud vaideotsuses. Vastustaja ei nõustu kaebaja arusaamaga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste sarnases seisundis olevate isikutega. Asjaolust, et hüpofüsaarse kääbuskasvuga inimesel on õigus soodustingimustel pensionile, ei tulene, et sellise terviseseisundiga isikul puudub töövõime või on tema toimetulek oluliselt raskendatud. Töövõimet välistavad seisundid on loetletud tervise- ja tööministri 7. septembri 2015. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ §-s 4. Nende hulgas ei ole nimetatud hüpofüsaarset kääbuskasvu. Paljud hüpofüsaarse kääbuskasvuga inimesed on täiesti töövõimelised ja nende seisund ei mõjuta oluliselt nende töö tegemist, eriti töödel, mis ei eelda suurt füüsilist koormust või töötingimuste olulist kohandamist. Kuna riik on tunnustanud, et hüpofüsaarse kääbuskasvuga inimeste võimalused osaleda ühiskondlikus elus on siiski nende kasvu tõttu keskmisest erinevad ja sageli keerulisemad, pakub riik neile õigust varasemale vanaduspensionile. Puude raskusastme hindamisel võetakse küll arvesse nii diagnoosi kui ka füüsilisi parameetreid, aga kumbki neist ei samastu mingi kindla puude raskusastmega. Kaebajat ei ole koheldud erinevalt võrreldes ka teiste hüpofüsaarse kääbuskasvuga inimestega. Kui inimesel on tuvastatud piirangud, mis on sedavõrd rasked, et õigustavad puude raskusastme tuvastamist, tuvastatakse puude raskusaste sõltumata sellest, kas inimene on hüpofüsaarse kääbuskasvuga või mitte. Hüpofüsaarne kääbuskasv on kasvuhäire, kuid inimese funktsioneerimine sõltub sellest, kas ja kui palju see häire mõjutab tema igapäevast toimetulekut. Kaebaja viidatud ja kaebusele lisatud epikriisid ei kinnita kaebaja väiteid oluliste raskuste kohta iseseisval toimetulekul. Kaebaja arusaam, et ekspertarstina tegutsev isik peab olema samal ajal praktiseeriv arst, on ekslik. Õigusaktid ei näe ette nõuet, mille kohaselt peaks puude raskusastme tuvastamiseks eksperdiarvamust koostav ekspertarst olema samal ajal tervishoiuteenuseid osutav arst. Eksperdiarvamuse (arstiõppe läbinud isiku arvamuse) saab koostada isik, kes on läbinud arstiõppe (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 23 lõige 1; määruse nr 18 § 4). Arstiõppe läbinud isikul on eelduslikud piisavad teadmised ja oskused, et orienteeruda terviseandmetes, neist välja lugeda vajalik info ning seejärel koostada puude raskusastme tuvastamist taotleval isikul piirangute esinemise või puudumise kohta arvamus.

3-25-442 osteoporoos, operatsioonijärgsed käevalud, liigeseprobleemid ja pidev abivajadus. SKA ei ole viidanud ühelegi dokumendile, mis näitaks, et kaebaja seisundit saaks leevendada ravimitega või et see ei oleks püsiv. Vastupidi – meditsiinilised dokumendid viitavad kroonilistele ja struktuursetele probleemidele, mis ei ole ravitavad ega ajutised (nt neurokirurg K. Tall, perearst, reumatoloog, töötervishoiuarst). Vastustaja ei ole esitanud ühtki kriteeriumi ega selgitust, millisel kasvu- või kehapikkuse tasemel peetakse hüpofüsaarset kääbuskasvu puude määramise seisukohalt sotsiaalkaitseliselt tähenduslikuks. Ekspertide erialane sobivus on küsitav. A. Pärli ei ole praktiseeriv eriarst ega endokrinoloog. I. Vipp on kirurg, kuid ei ole hinnanud hormonaalse ja kasvuhäirega seotud piiranguid ega kaasuvate skeletimuutuste koosmõju. SKA väidab, et kaebaja käelise tegevuse keskmine raskusaste on 1,33 ja seega alla keskmise puude piirväärtuse (2,0). Samuti märgitakse, et ekspertarst ei sisestanud "muu käelise tegevuse piirangut", mistõttu seda arvesse ei võeta. Kaebaja seisund ei võimalda tõsta raskusi ega ulatuda kõrgematele riiulitele, samuti on häiritud haaramisvõime ja töövõime olukorras, kus tuleb tegutseda kiiresti või jõuliselt – nagu seda nõuavad paljud igapäevatoimingud (nt ühistranspordi kasutamine, raskuste tõstmine, ukse avamine, poekottide kandmine). Kaebaja märgib, et puude raskusastme tuvastamise taotluses on käelise tegevuse osas kirjalikult esitatud lisateave, mille kohaselt esineb tal karpaalkanali sündroomist tingitud valu ja nõrkus kätel, mis raskendab esemete hoidmist, tõstmist ja täppisliigutuste sooritamist. Tegemist on klassikalise näitega „muu käelise tegevuse piirangu“ kohta määruse nr 18 § 4 lõike 5 tähenduses. Vaatamata sellele ei ole ekspertarst A. Pärli hinnanud ega arvesse võtnud seda võtmetegevust ning piirangu raskusastet, vaid piirdunud kolme tegevusega: käte sirutamine (0), esemete tõstmine (2) ja käteosavus (2). See vähendas käelise tegevuse aritmeetilist keskmist väärtust tasemeni 1,33 ja mõjutas otseselt puude määramise tulemuse kujunemist. Kui tavaliselt tohib naine tohib tõsta 15 kg, siis kaebaja puhul on see vähem kui 5 kg (töötervishoiuarst K. Helaia) ja see on püsiv, mitte ajaline piirang. SKA ei selgita, miks dokumenteeritud piirangud – nt lühike kasv, osteoporoos, valusündroomid, piiratud liikumisulatus, vajadus kõrvalise abi järele – ei täida erijuhtumi rakendamise tingimusi.

9.Kaebaja esitas 16. augustil 2026 täiendava seisukoha. Kesksed vaidluspunktid on käte sirutamine, liikumine eri tasapindadel ning seismine ja istumine. 9. detsembril 2024 kehtinud määruse lisa küsis: „Kas suudate vähemalt üht kätt nii palju tõsta, et näiteks riiulilt mingit eset kätte saada?“ Kaebaja märkis „mõõdukate raskustega“ (2 punkti). Ekspert andis 0, kuid põhjenduses kirjeldas kämbla- ja sõrmeliigeste valu, esemete tõstmist ja täppisliigutusi. See tekst ei vasta küsimusele käe tõstmise ega eseme riiulilt eesmärgipärase kättesaamise kohta. Kehapikkusest tingitud piiratud vertikaalne ulatus ja ülajäseme anatoomiline liikumispiirang ei ole samad nähtused. Kaebaja ei tuleta punktisummat 145 cm pikkusest. Samas seob hindamisküsimus käe tõstmise konkreetse eesmärgiga – eseme riiulilt kättesaamisega. Seetõttu ei saa praktilist sooritusvõimet hinnata üksnes oletatava õlaliigese liikuvuse järgi, jättes keskkonna ja tegeliku kättesaadavuse hindamata. 2026. aasta fotod ja video näitavad praeguses koduses demonstratsioonis, et tavakõrgusel riiuli eesmise osa kasutamine nõuab maksimaalset ühe käe sirutust ning riiuli sügavusse nägemine ja ulatumine on piiratud. Materjal ei tõenda täielikku ulatumatust ega 9. detsembril 2024 meditsiinilist raskusastet. Seda kasutatakse ainult otsuseaegse taotluse ja püsiva kehapikkuse illustreerimiseks, mitte uue punktihinnangu andmiseks. Töötervishoiuarsti soovitus kasutada astmelauda tõendab konkreetse töökeskkonna kohandamise vajadust. See ei näita, et astmelaud on alati olemas kaupluses, apteegis, ametiasutuses või muus igapäevakeskkonnas. Samuti ei nähtu arvamusest hinnangut, kas kaebaja saab astmelaua oma tõstmis-, käe-, liikumis- ja koormustaluvuse piirangute juures iseseisvalt paigutada ning ohutult kasutada. Eksperdi hinnetest 0, 2 ja 2 kujunes käelise tegevuse keskmine 1,33. Kui 2.1 oleks uuel hindamisel põhjendatult 2, oleks sama arvutusloogika järgi keskmine 2,00. See ei tõenda, et õige hinne on 2, kuid näitab, et

3-25-442 • Kas on juhtunud, et kaaslane peab peatuma ja Teid järele ootama? Liikumine on raskusteta, kui ei esine valu, nõrkust, väsimust, õhupuudust, tasakaalukaotust vms.“ Kaebaja on SKA-le esitatud taotluses märkinud, et tal esinevad raskused ringi liikumisel ja trepist käimisel. Kaebaja selgitas: „Trepiastmed on minu jaoks liiga kõrged. Kasutan alati käsipuud ja pigem kaldteed - nii hoian end kukkumast, kuna minu jalad on väga lühikesed.“ Kaebaja lisas, et suudab ilma valu, nõrkuse, väsimuse, peapöörituse, õhupuuduse või tasakaalu kaotuseta läbida maksimaalselt 50 meetrit. Kaebaja selgitas: „Kasvuhormooni puudusest tingitud seljaosteoporoos põhjustab pingeid ja valu alaseljas. Pean aeg-ajalt peatuma ja vahepeal seisma, et seljas pinget vähendada ning pereliikmed peavad minu järele ootama. Ka parema jala labajalg läheb iseenesest krampi.“ Kaebaja märkis, et suudab mõõdukate raskustega treppidel liikuda ja takistusi (lävepakud, kõnnitee äärekivid jms) ületada. Kaebaja selgitas: „Väldin treppe alati, kui see on võimalik. Kasutan lifti. Sageli esineb õhupuudust, tasakaalukaotust ja südamekloppimist.“ Ekspertarst A. Pärli on hinnanud võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ sooritamisel esinevate piirangute raskusastme arvväärtuseks 2, s.o mõõdukas piirang. Ekspertarst märkis: „Taotlejal esineb kerge piirang tempokal kõndimisel, kummardumisel, keha põhiasendite vahetamisel ja sundasendites töötamisel seljavalu ja selja liikuvuse häire tõttu, põhjuseks on mineraalainete tasakaalu häirest tingitud lülisamba struktuuri kahjustus. Taotleja kõnd on tavapärane ja ta liigub iseseisvalt.“ Ekspertarsti hinnang on mõneti vastuoluline, sest põhjenduses viitab ta kergele piirangule (arvväärtus 1), kuid võtmetegevuse piirangu raskusastme arvväärtuse lahtrisse on ta märkinud mõõdukas piirang (arvväärtus 2). Vaideotsusest nähtuvalt on SKA lähtunud arvväärtusest 2, s.o mõõdukast piirangust. Ekspertarst I. Vipp on märkinud järgmist: „Isikul esinevad kerged tegutsemispiirangud pikkade vahemaade läbimisel, eri tasapindadel liikumisel, pikal seismisel ja istumisel. Taotlejal esinevad kerged piirangud kummardamisel, keha põhiasendite vahetamisel, sundasendites töötamisel ja tempokal kõndimisel. Tegutsemispiirangud on põhjustatud seljavaludest ja selja liikuvuse häirest. Objektiivsetele terviseandmetele toetuvalt on taotleja kõnd tavapärane ja ta liigub iseseisvalt.“ Kohtule ei nähtu, et SKA oleks eksinud, kui hindas võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ piirangut mõõdukaks. Ka kaebaja ise on SKA-le esitatud taotluses leidnud, et suudab mõõdukate raskustega treppidel liikuda ja takistusi (lävepakud, kõnnitee äärekivid jms) ületada. Kaebaja taotluses esitatud kirjeldused ja terviseandmed ei viita sellele, et tema piiranguid ka liikumisel samal tasapinnal tuleks hinnata mõõdukast piirangust raskemaks. Seega pole vastavas osas põhjust SKA hinnangut kahtluse alla seada.

Kaebaja on SKA-le esitatud taotluses selgitanud käteosavuse kohta järgmist: „Raskused kirjutamisel ja tassi hoidmisel. Söögitegemisel. Pesu pesemisel. Käed valutavad. Sõrmed ei paindu, on jäigad ja valutavad. Sageli ei suuda asju kinni hoida ja asjad kukuvad maha. Küünarliigesed valutavad. Põrandalapi väänamine tekitab käeliigeste valu, väänata ei saa. Kasutan parema käe ortoosi.“ Küsimusele „Kuidas suudate käsi ja sõrmi kasutada?“ on kaebaja vastanud, et suurte raskustega, peaaegu võimatu. Ekspertarst A. Pärli on leidnud, et kaebajal esineb käteosavuse vallas mõõdukas piirang. A. Pärli põhjendas: „Taotlejal on kämbla- ja sõrmeliigeste valu ja liigesjäikuse tõttu mõõdukas piirang asjade tõstmisel ja kandmisel ning käte täppisliigutuste sooritamisel. Ta on käelistes tegevustes iseseisvalt toimetulev, kui ei ole vaja kasutada tegevustel suurt füüsilist jõudu ja ei esine ajalist survet tegutsemisel.“ Ka ekspertarst I. Vipp asus seisukohale, et kaebajal on mõõdukas tegutsemispiirang käteosavuses. I. Vipp põhjendas: „Tegutsemispiirangute põhjuseks on käte liigeste valud, liigeste funktsioonihäired ja käte tundehäired. Objektiivsetele terviseandmetele toetuvalt on taotleja käelistes tegevustes iseseisvalt toimetulev, kui ei ole vaja kasutada tegevustel suurt füüsilist jõudu ja ei esine ajalist survet tegutsemisel.“ Reumatoloog A. Valneri 2019. a detsembri sissekandest (dtl 116) nähtub, et kaebaja on kurtnud, et 2018. a kevadest alates mõlemad käed valutavad, sõrmed turses, kanged, tekkis peale endokrinoloogilist lõikust. NSAID ravi leevendust ei too. Palpatoorselt valulikud mõlemal käel MKF liigesed, käed kanged, raske võtta asju, asjad kukuvad käest. Reumatoloog A. Valneri 2020. a jaanuari sissekandest (dtl 118) nähtuvalt on vaevused tõenäoliselt tingitud degeneratiivsetest muutustest. Töötervishoiuarsti E. Adamsoni 16. detsembri 2021. a sissekandest (dtl 261) nähtub, et kaebaja on kurtnud, et labakäed on turses, kohmakad ja valulikud. Diagnoositud on karpaalkanali sündroom. Endokrinoloog V. Volke 2023. a detsembri sissekandest (dtl 110) nähtub, et kaebaja on kurtnud, et labakäed on turses, hommikuti kanged ja neis esineb väga tugev valulikkus. Arst on märkinud, et tegu on artrootiliste muutustega ning karpaalkanali probleemidega. Kaebajal on korduvalt opereeritud karpaaltunneleid. Ei saa välistada, et kõrge kusihape samuti halvendab. Töötervishoiuarsti K. Helaia 25. jaanuari 2024. a sissekandest (dtl 120) nähtub, et kaebaja kurtis, et randmeliigesed on paistes ja valutavad. Arst leidis, et kaebajal tuleb vältida ülekoormust küünar- ja randmeliigestele. Perearst Ü. Vardja 18. novembri 2024. a sissekandest (dtl 122) nähtub, et kuna kaebajal on lühikesed sõrmed, on tal haarata raske, käe ülekoormuse sündroomi tõttu kasutab ortoosi. Kaebaja terviseandmetest nähtub, et ta on alates 2019. aastast arstidele järjepidevalt kurtnud, et tema labakäed on valulikud, turses ja kanged. Nende kaebustega on kaasas käinud raskused asjade käes hoidmisel ja haaramisel. Kaebaja on SKA-le esitatud taotluses selgitanud, et probleemid kätega põhjustavad talle suuri raskusi kirjutamisel, söögi tegemisel, pesu pesemisel, tassi hoidmisel ja muude asjade käes hoidmisel. Ekspertarstid ei ole konkreetsemalt lahti selgitanud, kuidas nad on eelneva taustal jõudnud järeldusele, et kaebajal esineb käteosavuse vallas üksnes mõõdukas piirang. Ekspertarstid on lühidalt viidanud kaebaja käte liigeste valule ja jäikusele, kuid ei ole lähemalt kaebaja terviseandmeid ega tema taotluses kirjeldatud raskusi analüüsinud. Niivõrd pealiskaudse põhjenduse varal ei ole võimalik aru saada, kuidas on ekspertarstid asunud seisukohale, et tegu on kõigest mõõduka piiranguga. Kaebaja terviseandmed viitavad alates 2018. aastast kestvale püsivale piirangule asjade käes hoidmisel ja sõrmedega täppisliigutuste tegemisel, mis mõjutab oluliselt kaebaja võimekust sooritada igapäevategevusi. Kohtu hinnangul viitavad arstide poolt järjepidevalt

22.Määruse nr 18 v.r § 2 punkti 7 ja § 6 lõike 9 kohaselt on võimalik tuvastada inimesel vähemalt keskmine puude raskusaste erijuhtumina olukorras, kus valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on tööealisel inimesel piirangud vähe väljendunud või ei vasta puude raskusastme tuvastamise kriteeriumitele, kuid isiku igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on terviseseisundi ning keskkondlike ja suhtumuslike takistuste koosmõju tulemusena piiratud. Erijuhtumi kohaldamine on küll erandlik, kuid on igati põhjendatud olukorras, kus terviseseisundi ja väliste takistuste koosmõju raskendab isiku igapäevast tegutsemist või ühiskonnaelus osalemist. Erijuhtumit on praktikas kohaldatud ka juhul, kui mitmes valdkonnas on tuvastatavad kergemad piirangud, mis meditsiiniliselt käsitledes tõenäoliselt üksteist võimendavad (hinnatud on kergemaid piiranguid koosmõjus). (Vt Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2026. a otsus asjas nr 3-25-2018, punkt 27.) SKA 9. detsembri 2024. a otsusest ei nähtu, et SKA oleks erijuhtumi kohaldamist kaalunud. Alles 22. jaanuari 2025. a vaideotsuses on SKA viidanud ekspertarst I. Vipi arvamusele, kus on märgitud, et objektiivsetele ja aktuaalsetele terviseandmetele toetuvalt isikul esinevatest tervisehäiretest põhjustatud erinevad struktuuri- ja funktsioonipuuded ei põhjusta taotlejale sellisel määral püsivaid tegutsemispiiranguid, et taotlejal oleks põhjendatud keskmise, raske või sügava puude astme tuvastamine, seda ka erijuhtumi kontekstis hinnates. Ekspertarst I. Vipp ega SKA ei ole aga konkreetsemalt põhjendanud, miks kaebaja puhul ei ole siiski erijuhtumi kohaldamine põhjendatud. Taoline üldsõnaline põhjendus ei ole piisav ega võimalda kohtul ekspertarsti ja SKA järelduse põhjendatust kontrollida. Kaebaja ise on rõhutanud, et tema puhul on oluline hinnata tema terviseprobleeme koosmõjus. Kohus nõustub sellega. Terviseandmetest nähtuvalt esineb kaebajal hüpofüsaarne kääbuskasv, MEN1 sündroom, osteopeenia ja probleemid labakätega (käed turses, valulikud ja kanged). Kaebaja on SKA-le esitatud taotluses selgitanud, et nende terviseprobleemide koosmõjus on tal raskusi kõrgematele pindadele ulatumisega, raskuste tõstmisega, pikemate vahemaade läbimisega, treppidel liikumisega, tasakaalu hoidmisega, seismisega, istumisega, kummardamisega, esemete haaramisega ja käes hoidmisega, kirjutamisega, söögi tegemisega, pesu pesemisega, küttepuude toomisega, lume lükkamisega, koristamisega ja poest toidu koju tassimisega. Ekspertarstid ega SKA ei ole vähimalgi määral põhjendanud, miks kaebaja kirjeldatud piirangud ei anna erijuhtumina alust vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks. Määruse nr 18 seletuskirjas1 on selgitatud erijuhtumi kohta järgmist: „Tegemist on erandliku juhtumiga, mille olemus põhjustab kergeid piiranguid mitmes hindamise valdkonnas, kuid mis koosmõjus piiravad oluliselt igapäevaelus hakkamasaamist ja ühiskonnaelus osalemist. Näiteks võib erijuhtumiga olla tegemist, kui • taotleja saab halvaloomulise kasvaja tõttu keemia- ja kiiritusravi, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea; • taotlejal on raske põletikuline nahahaigus, mille tõttu on tal nahakontakt mistahes objektidega, sh riietega, valu tõttu takistatud ja infektsioonioht on suur, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea;