X-i kaebus Tallinna Linnavalitsuse korralduse peale jätta pikendamata kaebajaga sõlmitud üürileping
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja Tallinna linn
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.10.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X-i apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 07.10.2024 otsus. Teha uus otsus, millega tühistada Tallinna Linnavalitsuse 30.04.2024 korraldus nr 428 ning kohustada Tallinna linna vaatama X-i 12.03.2024 avaldus uuesti läbi.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
4.Kohtuotsuse jõustumisel tagastada kaebajale riigilõiv 20 eurot. Kaebajal tuleb selleks Tallinna Halduskohtule teatada konto, kuhu riigilõiv tagastatakse.
Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja ja tema pereliikmete nimed, töökohad ja sünniajad ning aadress XXX tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 26.10.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse
3-24-1501 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (sünd. XX.XX.XXXX; kaebaja) oli eluruumi üürimist taotleva isikuna arvel Tallinna Linnavalitsuse 22.02.2010 määruse nr 17 alusel kui noor pere, s.o pere, kus kasvas vähemalt üks alla 16 aasta vanune laps. Tallinna Linnavalitsus andis 09.05.2012 korralduse nr 669-k alusel kaebajale koos abikaasa Y-iga (sünd. XX.XX.XXXX) ning poegade Q-i (sünd. XX.XX.XXXX) ja F-iga (sünd. XX.XX.XXXX) üürile korteri aadressil XXX. Üürilepingut pikendati viimati kuni 22.05.2024, tuginedes Lasnamäe linnaosa valitsuse (LOV) eluasemekomisjoni 02.06.2022 seisukohale, et kaebaja koos perega vajab jätkuvalt Tallinna linnalt eluruumi, kuna üks poeg õpib ja pere sissetulekud ei võimalda üürida eluruumi erasektorist.
2.Kaebaja esitas 12.03.2024 avalduse eluruumi üürilepingu pikendamiseks. Tallinna Linnavalitsus jättis 30.04.2024 korraldusega nr 428 kaebaja avalduse rahuldamata ning eluruumi üürilepingu nr STELL-1930 pikendamata. Korralduses tugineti sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-dele 41 ja 42, Tallinna Linnavolikogu 08.02.2024 määrusele nr 1 „Tallinna eluruumide kasutusse andmise kord“ ning Lasnamäe LOV eluasemekomisjoni 03.04.2024 hinnangule, mille kohaselt kaebaja ei ole linnalt eluruumi vajav inimene. Eluruumis elavad täisealised töövõimelised inimesed, kellel ei ole tuvastatud puuet ega töövõime vähenemist ning kes ei vaja seetõttu sotsiaal- ega kõrvalabi. Peres ei ole alla 16-aastaseid lapsi, mistõttu ei ole tegemist noore perega. Linna eluruumi andmise aegsed asjaolud on ära langenud ning kaebaja ei vaja eluruumi küsimuse lahendamiseks enam Tallinna linna abi. Ta peab eluruumi vabastama ja valduse üürileandja esindajale üle andma hiljemalt 28.06.2024.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 30.04.2024 korraldus nr 428 ja kohustada vastustajat pikendama kaebajaga sõlmitud XXX korteri üürilepingut viieks aastaks. Kaebaja, tema abikaasa ja täisealine poeg vajavad oma tervisliku seisundi tõttu abi. Nad ei saa teha rasket või täistööajaga tööd ja sobiva töö leidmine on keeruline. Kaebajal ei ole vara, pojal on võlad. Kaebaja perel ei ole piisavat sissetulekut ning nad vajavad sageli sotsiaalabi. Seetõttu ei ole kaebaja perel võimalik ise eluaset üürida ning neid varitseb oht jääda kodutuks. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet ning ei ole kaebaja olukorda sisuliselt hinnanud.
4.Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata. SHS-i kohaselt võib kohalik omavalitsus anda abivajaja kasutusse omavalitsusele kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult või abistada esimese sissemakse tegemisel. Seega on kohalikule omavalitsusele antud võimalus valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid tagada tuleb teenuse kättesaadavus abivajajatele (Riigikohtu 09.12.2019 otsus nr 5-18-7, p 222). Abivajadus on asjas muutuv ja seda tuleb hinnata teenuse taotlemise hetkel (otsuse p 230). Eluruumi tagamise teenus on üks vastustaja korraldatav sotsiaalteenus (vt Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja 2(8)
3-24-1501 kord“ (määrus nr 25) § 4 lg 1 p 14), mille eesmärk on tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi kasutamise võimalust füüsilise või psüühilise puude või sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu (määruse nr 25 § 18 lg 1). Eluruumi tagamisel eelistatakse linnapoolset abi eluruumi leidmisel vabaturult, tagades vajaduse korral selleks nõustamise ja toetuse, või annab vastustaja inimese kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi koos muu põhjendatud abiga, lähtudes sotsiaalhoolekande osakonna haldusotsusest inimese abivajaduse kohta (määruse nr 25 § 18 lg 2). See on kooskõlas sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 5 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt on isikul esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Eluruumi tagamise teenust osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast talle ettenähtud eluasemekulude tasumist alla sissetulekupiiri (määruse nr 25 § 18 lg 3). Kaebaja ei ole esitanud vastustajale ühtegi dokumentaalset tõendit temale tekkivate raskete tagajärgede kohta. Kohtule esitatud dokumendid, mis kajastavad pereliikmete arstivisiite ja protseduure, on väljastatud ajavahemikus 2013–2018. Sel perioodil on vastustaja võimaldanud kaebajale munitsipaaleluruumi kasutamist. Vastustaja ei saa kaebaja majandusliku olukorra hindamisel arvesse võtta asjaolusid, millest ta ei ole teadlik. Kaebaja elab koos oma täisealiste lastega. Tegemist on jätkuvalt ühe leibkonnaga. Täisealiste lastega koos elamine võib olla soodsam, võrreldes mitmes väiksemas korteris elamisega. Kui lapsed on täisealised, on kohalikul omavalitsusel põhjendatud võtta arvesse täisealiste laste teenitud sissetulekut või selle võimalusi.
5.Tallinna Halduskohus jättis 07.10.2024 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
SHS § 41 lg 1 järgi on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. SHS § 3 lg 1 p 1 kohaselt lähtutakse sotsiaalhoolekandelise abi andmisel esmajärjekorras isiku vajadusest. SHS § 15 lg 1 järgi selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi. Sama paragrahvi lg 2 järgi lähtutakse abivajaduse välja selgitamisel terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas: 1) isiku personaalse tegevus võimega seonduvaid asjaolusid; 2) isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Seega on kaebajal õigus nõuda vastustajalt eluruumi tagamist, kui ta ei ole ise selleks võimeline. Kohalikul omavalitsusel puudub kohustus tagada eluase igaühele, kelle omandis ei ole ühtegi eluaset ja kes soovib seda kohaliku omavalitsuse territooriumil saada. Eluruumi hankimise (ostmise või üürimise) kohustus on esmajärjekorras kaebajal endal (vt SÜS § 5 lg 1, § 11 p-d 1 ja 2). Alles siis, kui inimesel ei ole võimalik endale eluruumi hankida ja tal esineb tuvastatav abivajadus, tekib tal nõudeõigus kohaliku omavalitsuse vastu. Kaebajale anti XXX korter üürile Tallinna Linnavalitsuse 22.02.2010 määruse nr 17 „Tallinna linnale vajalikele töötajatele eluruumide üürile andmise kord“ (määrus nr 17) sellel ajal kehtinud redaktsiooni alusel kui noorele perele. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud määruse nr 17 redaktsiooni § 121 lg 1 kolmanda lause järgi on noor pere perekond või üksikvanem, kes kasvatab vähemalt ühte alla 16 aasta vanust last. Kaebaja peres on kaks last, kes olid vaidlusaluse korralduse andmise ajal täiskasvanud. Seega ei vastanud kaebaja enam sellele tingimusele, mille alusel vastustaja talle eluruumi üürile andis, st kaebajal puudub alus nõuda temaga sõlmitud üürilepingu pikendamist. Kuna kaebaja pojad elavad endiselt tema juures, on peres neli täisealist töövõimelist isikut, kes on suutelised hankima endale elamiseks 3(8)
3-24-1501 vajalikku sissetulekut. Järelikult erineb kaebaja sotsiaalmajanduslik olukord tunduvalt nende isikute olukorrast, kellele vastustaja on määrusega nr 17 ette näinud munitsipaaleluruumi üürile andmise võimaluse. Kaebajaga üürilepingu pikendamisel ei saaks vastustaja kasutada seda eluruumi nende noorte perede abistamiseks, kellel samuti ei ole oma eluruumi ja kes seda vajavad. Väikeste laste kasvatamise kõrvalt eluruumi hankimine on keerulisem kui täiskasvanud lastega perekonnal. Üürileping oli sõlmitud tähtajalisena ja kaebaja pidi sellega arvestama. Tal puudus alus eeldada, et ta võibki temale ajutiselt kasutamiseks antud eluruumi elu lõpuni elama jääda. Vastustaja teavitas kaebajat lepingu lõpetamisest ja eluruumi vabastamise tähtajast ette, mistõttu oli kaebajal võimalik hakata üüriturul ringi vaatama, et üürilepingu lõppedes leida uus elukoht. Tegemist ei olnud ettenägematu asjaoluga. Üüriturul on saada erineva hinnaga kortereid ning kaebajal on võimalik otsida pere sissetulekule ja vajadustele vastav eluruum. Väljaspool Tallinna on eluruumid odavamad. Kaebaja ei ole tõendanud oma pere sissetulekut, mis õigustaks eluruumi tagamise teenuse osutamist (määruse nr 25 § 18 lg 3). Kui kaebaja pere sissetulek jääb liiga väikeseks, et perekonda ülal pidada ja eluasemekulusid tasuda, on tal õigus taotleda toimetulekutoetust (SHS § 131), samuti toetust üürimisega soetud kulude osaliseks katmiseks (määruse nr 25 § 18 lg 6) või abi üüriturult eluruumi leidmiseks (määruse nr 25 § 18 lg 2 p 1). Kaebaja viitas oma terviseprobleemidele, kuid ei ole nende esinemist nõuetekohaselt tõendanud. Aastatest 2012–2018 pärit dokumendid ei tõenda terviseprobleemide jätkuvat esinemist ja takistusi töötamiseks. Kaebaja ei ole esitanud praegust tervislikku seisukorda kinnitavaid tõendeid. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tema või tema pereliikmetel oleks tuvastatud puue või osaline või puuduv töövõime. Järelikult saab eeldada, et kaebaja peres on neli tervet tööealist ja töövõimelist isikut, kes on võimelised teenima perele sissetulekut. Tööturul on saadaval erineva profiiliga töökohti. Kaebaja abikaasal on kõrgvererõhutõbi, kuid see ei ole reeglina haigus, mis töötamist takistaks. Teised tõenditest nähtuvad haigused ei ole sellised, mida oleks põhjust pidada pikaajalist töövõimetust põhjustavaks. Põhjendatud ei ole kaebaja viide endale kui pensionieelikule. Kaebaja on 55-aastane ja vanaduspensionieani (65 aastat) on tal veel 10 aastat. Järelikult ei saa tema vanus takistada tal sobiva töö leidmist. Kaebaja või tema perekond ei pea hoolitsema abivajava pereliikme eest, mis takistaks neil tööl käimist. Samuti ei ole neil ühtegi ülalpeetavat. Töö otsimise ajal on võimalik taotleda teenuseid ja toetust Eesti Töötukassalt. Laenukoormusega toimetulemiseks on võimalik saada vastustajalt abi võlanõustamise näol (määruse nr 25 § 10 lg 3 p 2). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Jääb arusaamatuks, miks samadel asjaoludel on 2022. a-l üürilepingut pikendatud, kuid 2024. a-l mitte. Kaebaja pere tegelikku abivajadust ei ole nõuetekohaselt välja selgitatud (vt SHS § 3 lg 1 p 1, § 15 lg-d 1 ja 2 ning § 41 lg 1; Riigikohtu 09.12.2019 otsus nr 5-18-7, p 230). Kaebajal on terviseprobleeme, kuid puude raskusastme tuvastamine on pikk protsess. Sotsiaalkindlustusameti otsus puude raskusastme tuvastamise kohta või Eesti Töötukassa hinnang töövõimele ei ole eluruumi tagamise teenuse vältimatu eeltingimus. Terviseprobleemide tegelik mõju töötamisele ja sissetuleku teenimisele on üks asjaolu, mida tuleb abivajaduse terviklikul hindamisel arvestada. Vastustajale olid enne korralduse andmist teada vähemalt järgmised asjaolud: kaebaja ja F olid töötud; Y-i oli asunud tööle alles 13.03.2024 ja Q 18.03.2024; perekond sai 4(8)
3-24-1501 toimetulekutoetust; vaidlusalune kahetoaline korter oli perekonna ainus elukoht; perekonnal puudus muu eluruum. Need andmed osutasid jätkuvale abivajadusele. Lasnamäe LOV eluasemekomisjoni 03.04.2024 protokollis märgiti, et perekonna sissetulekute kohta andmed puuduvad. See ei saanud olla alus eeldada pere piisavat maksevõimet. Vastustaja ei nõudnud haldusmenetluses andmeid kaebaja perekonna sissetulekute kohta, ei palunud täpsustada terviseprobleemide mõju töötamisele, ei koostanud terviklikku abivajaduse hinnangut ning ei hinnanud perekonna reaalset võimalust leida uus eluruum. On ebamõistlik oodata, et 57- ja 59-aastased terviseprobleemiga abikaasad on võimelised leidma Tallinnas tööd sellise palgaga, et sellest piisaks korteri üürimiseks. Selleks peaks perekonna minimaalne sissetulek olema 2300–2500 eurot, kuid kaebaja perel ei ole sellise tulu teenimise võimalust. Arusaamatuks jääb, millel põhineb halduskohtu järeldus, et peres on neli tervet, tööealist ja töövõimelist isikut. Kohus ei nõudnud kaebajalt tõendite esitamist. Halduskohtu soovitus, et perekond leiaks odavama eluruumi väljaspool Tallinna, ei põhine tõenditel ega arvesta perekonna töö-, ravi- ja sotsiaalse võrgustikuga. Ka võimalus taotleda muid toetusi ei tõenda iseenesest, et perekonnal oli võimalik 2024. aastal ilma eluruumi tagamise teenuseta reaalselt uus eluruum saada. Toimetulekutoetuse saamine kinnitas pigem vajadust perekonna olukorda põhjalikult hinnata.
7.Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
9.Kaebaja koos oma abikaasa ja kahe lapsega kasutas Tallinna Linnavalitsuse 09.05.2012 korralduse nr 669-k alusel sõlmitud üürilepingu alusel munitsipaaleluruumi aadressil XXX. Vastustaja andis korteri kaebajale üürile, sest tegemist oli noore perega (s.o perega, kes kasvatas alla 16 aasta vanust last)1. 2022. a-l pikendati üürilepingut kuni 22.05.2024, sest üürilepingu sõlmimise asjaolud ei olnud ära langenud. Vastustaja keeldus 30.04.2024 korraldusega nr 428 üürilepingu pikendamisest, sest tegemist ei olnud enam noore perega2.
10.Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud määruse nr 17 § 12 1 lg 3 sätestas järgmist: „Käesoleva määruse alusel sõlmitud noore pere eluruumi üürileping kehtib selle lõpptähtpäeva saabumiseni. Kui üürileping lõpeb enne 31. detsembrit 2024 pikendatakse seda kuni kolme aasta võrra, kuid mitte kauem kui noorema lapse 16-aastaseks saamiseni. Kui laps saab 16-aastaseks enne 31. detsembrit 2024, lõpeb üürileping lepingus nimetatud tähtpäeval ja pere abivajadust hinnatakse sotsiaalhoolekande seaduse § 15 lõike 1 kohaselt.“
11.Kaebajaga määruse nr 17 alusel sõlmitud üürileping kehtis kuni 22.05.2024 ning tema lapsed olid 30.04.2024 korralduse andmise ajal täisealised. Seega olid asjaolud varasemaga võrreldes muutunud: kahest täiskasvanust ja nende kahest lapsest koosneva pere (määruse nr 17 mõistes noore pere) asemel elas korteris neli täiskasvanud inimest. Niisiis olid XXX eluruumi üürilepingu sõlmimise aegsed asjaolud ära langenud ning selle üürilepingu pikendamiseks ei olnud enam õiguslikku alust. Kooskõlas SHS § 15 lg-ga 1 tuli aga vastustajal selgitada välja kaebaja abivajadus ja sellele vastava abi ulatus ning korraldada abi osutamist või aidata kaebajat abi saamiseks vajalikes tegevustes.
Vt Tallinna Linnavalitsuse 22.02.2010 määruse nr 17 kuni 30.04.2022 kehtinud redaktsiooni § 2 lg-d 1 ja 3; määruse pealkiri oli sel ajal „Tallinna teise elamuehitusprogrammi rakendamiseks Raadiku tänaval asuvate eluruumide üürileandmise kord“.
Vt Tallinna Linnavalitsuse 22.02.2010 määruse nr 17 kuni 30.04.2024 kehtinud redaktsiooni § 121 lg 1; määruse pealkiri oli sel ajal „Tallinna linnale vajalikele töötajatele Raadiku tänaval asuvate eluruumide üürile andmise kord“.
5(8)
3-24-1501
12.Vastustaja hindas vaidlustatud korralduses kaebaja abivajadust, tuginedes Lasnamäe LOV eluasemekomisjoni hinnangule. Eluasemekomisjon leidis 03.04.2024 koosoleku protokolli nr 5-12/12 (dtl 127–128) kohaselt, et kaebaja ei ole Tallinna linnalt eluruumi vajav isik, sest kõik pereliikmed on töövõimelised inimesed ning neil ei ole tuvastatud puude raskusastet või töövõime vähenemist. Otsuse aluseks olid järgmised andmed: 1) aadressile XXX on registreeritud neli inimest; 2) kaebaja on töövõimeline. Ta on alates 27.12.2023 registreeritud töötuna Eesti Töötukassas, makseliigid puuduvad; 3) Y-i on töövõimeline. Ta töötab alates 13.03.2024 Z AS-s töölepingu alusel, sissetuleku kohta andmed puuduvad; 4) F on töövõimeline. Ta on alates 09.11.2023 registreeritud töötuna Eesti Töötukassas ja saab töötutoetust (päevamäär 11,70 eurot); 5) Q on töövõimeline. Ta töötab alates 18.03.2024 W OÜ-s töölepingu alusel, sissetuleku kohta andmed puuduvad; 6) pere on toimetulekutoetuse saaja; 7) kaebaja kasutab koos abikaasa ja kahe pojaga 2-toalist munitsipaaleluruumi üldpinnaga 47,8 m2 aadressil XXX oma ainsa elukohana, üüri- ja kõrvalkulude võlgnevust ei ole; 8) kaebaja ega tema pereliikmete omandis ei ole eluruume. Vaidlustatud korralduses on vastustaja täiendavalt viidanud SHS §-dele 41 ja 42 ning nõustunud eluasemekomisjoni seisukohaga, et kaebaja ei vaja enda eluruumi küsimuse lahendamiseks Tallinna linna abi.
13.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vastustaja ei ole kaebaja ja tema pere abivajadust nõuetekohaselt välja selgitanud ning vaidlustatud korralduses on tehtud kaalumisvigu, mis võisid mõjutada asja otsustamist.
14.Eluruumi tagamise teenus on üks sotsiaalteenustest, mida kohaliku omavalitsuse üksused on kohustatud abivajajatele korraldama (SHS § 41). Seaduse järgi on selle teenuse eesmärk kindlustada eluruumi kasutamise võimalus isikule, kes ei ole sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Eluruumi tagamise teenus on ajutine toetusmeede. Abivajadus on ajas muutuv ja seda tuleb hinnata hüvitise andmise (teenuse osutamise) hetkel. SHS § 41 lg 1 ei kirjuta kohaliku omavalitsuse üksusele ette eluruumi tagamise viisi ega anna isikule nõudeõigust just munitsipaalomandisse kuuluva eluruumi üürile saamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksus võib vahendada abivajajale korteri ka üüriturult või abistada nt esimese sissemakse tegemisel. Samuti ei ole inimesel subjektiivset õigust nõuda konkreetset eluruumi, kuid kaalutlusõiguse teostamisel tuleb haldusorganil arvestada ka isiku tahtega (SHS § 12) ning kaalutlused peavad olema haldusakti põhjenduses välja toodud (haldusmenetluse seaduse § 56 lg 3; vt Riigikohtu 09.12.2019 otsus nr 5-18-7, p-d 222 ja 230; 08.10.2025 määrus nr 3-24-2091, p 27).
15.Tallinna Linnavalitsuse 30.04.2024 korralduse nr 428 andmise ajal kehtinud määruse nr 25 § 2 lg 2 kohaselt osutatakse Tallinnas eluruumi tagamise teenust järgmiselt: eelistatavalt abistab linn inimest eluruumi leidmisel vabaturult ja tagab vajaduse korral selleks täiendava nõustamise ja toetuse (p 1); linn annab kasutusse endale või kolmandale isikule kuuluva eluruumi (vajaduse korral kohandatud eluruumi) koos muu põhjendatud abiga (p 2). Määruse nr 25 § 18 lg-st 3 tulenevalt lähtutakse eluruumi tagamise teenuse vajaduse hindamisel Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruses nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 24) sätestatud alustest.
16.Määruse nr 24 § 7 lg 3 järgi on sotsiaalteenuste eesmärk toetada abi vajava inimese toimetulekut, lähtudes tema tegelikest vajadustest. Abi saamiseks esitab taotleja abi vajava inimese rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele linnaosa valitsusele taotluse, milles kirjeldab abivajadust (määruse nr 24 § 8 lg 1). Linnaosa valitsus nõustab ja vajaduse korral abistab taotlejat taotluse esitamisel (määruse nr 24 § 8 lg 3). Linnaosa valitsus hindab abi vajava inimese ja/või perekonna abivajadust, sealhulgas sotsiaalmajanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja selle ulatuse, kaalub võimalike sekkumisviiside tulemuslikkust lühi- ja pikaajalises perspektiivis ning korraldab abi andmise (määruse nr 24 § 9 lg 1). 6(8)
3-24-1501 Määruse nr 24 § 10 lg 2 kohaselt on linnaosa valitsusel õigus määrata abi kaalutlusotsusega ka juhtudel, mida ei ole õigusaktides ette nähtud, ning lg 3 p 5 annab aluse abi andmisest keelduda muu hulgas, kui taotleja või tema perekonna omandis või kasutuses olevate vahendite abil on võimalik tagada tema või perekonna sissetulek. Teenuse osutamine peatatakse või lõpetatakse määruse nr 24 § 11 lg 1 p 2 järgi muu hulgas, kui teenuse eesmärk on täidetud või teenuse vajadus on ära langenud.
17.Siinsel juhul jättis vastustaja rahuldamata kaebaja taotluse munitsipaaleluruumi üürilepingu pikendamiseks ja asus seejärel hindama kaebaja ja tema pere abivajadust, tuginedes temale teadaolevatele ja registritest kättesaadavatele andmetele. Asja materjalide järgi ei ole aga vastustaja välja selgitanud, milline on pere tegelik võimekus tagada endale ise eluruum. Vastustajale oli teada, et kaebaja ja F olid Eesti Töötukassas töötuna arvele võetud, kuid puudusid andmed kaebajale tehtud väljamaksete kohta ning polnud teada, kui kaua makstakse F-ile töötutoetust päevamääraga 11,70 eurot. Y-i ja Q olid tööle asunud vahetult enne vaidlustatud korralduse andmist, kuid vastustajal puudusid andmed nende palga ja neile tehtud väljamaksete suuruse kohta (sh ei selgitanud vastustaja välja, kas tegemist oli üldse täistööajaga töötamisega). Vaidlustatud korralduse järgi maksti perele toimetulekutoetust. SHS § 131 lg 2 kohaselt on toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle rahalised vahendid ei ole toimetuleku tagamiseks piisavad ja kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. See lubab arvata, et pere majanduslik olukord ei olnud hea. Kohtumenetluses on kaebaja lisaks viidanud, et temal ja pereliikmetel on mitmeid terviseprobleeme, mis takistavad täistööajaga töötamist ja eluruumi vabaturult üürimiseks vajaliku tulu teenimist. Vastustaja ei ole vaidlustatud korralduse andmisel (oma pädevuse piires) üldse arvesse võtnud tervisega seonduvaid asjaolusid ega nende mõju töö leidmise võimalustele. See ei tähenda, et vastustaja peaks tuvastama kaebajal või tema pereliikmel puude raskusastme puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel või töövõime vähenemise töövõimetoetuse seaduse alusel, sest selleks puudub vastustajal pädevus.
18.Vastustaja ei küsinud kaebajalt enne otsuse langetamist mingeid tõendeid või dokumente, et välja selgitada kaebaja ja tema pere tegelik sotsiaalmajanduslik olukord ja võimalik abivajadus. Põhjendatud ei ole vastustaja etteheide, et kaebaja pidanuks kõik abivajadust puudutavad tõendid esitama omal algatusel. Kaebaja esitas 12.03.2024 taotluse lootuses, et tal on võimalik pikendada senist üürilepingut. Sellele avaldusele ei olnud tal vaja omal algatusel lisada täiendavaid dokumente enda ja oma pereliikmete abivajaduse kohta. Hoopis vastustajal oli kohustus hoolitseda selle eest, et kaebajal oleks võimalik tema abivajaduse hindamise menetluses tulemuslikult osaleda (vrd Riigikohtu 08.10.2025 määrus nr 3-24-2091, p 29).
19.Kokkuvõttes ei ole ringkonnakohus asja materjalide põhjal veendunud, et kaebaja tõepoolest ei vajanud eluruumi leidmisel vastustajalt mingit abi. Vastustaja ei ole kaebaja abivajadust nõuetekohaselt välja selgitanud. Kuigi kaebajal ei olnud subjektiivset õigust nõuda varasema üürilepingu pikendamist, võis ta vajada muud abi, mida saab käsitada eluruumi tagamise teenusena.
20.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda siinses haldusasjas kaebajalt kõigi asjakohaste tõendite esitamist, et välja selgitada kaebaja ja tema pere abivajadus vaidlustatud haldusakti andmise seisuga. Kui kaebaja tõesti osutuks tõendite põhjal eluruumi tagamise teenust vajavaks inimeseks, on vastustajal kaalutlusruum otsustada, millisel viisil seda teenust kaebajale osutada. Sellist kaalutlusotsust ei saa ringkonnakohus teha vastustaja asemel (HKMS § 158 lg 3).
7(8)
3-24-1501
21.Eelneva põhjal tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab vaidlustatud korralduse ning kohustab vastustajat kaebaja 12.03.2024 avaldust uuesti läbi vaatama. Arvestades eespool toodud põhjendusi, ei ole võimalik teha vastustajale ettekirjutust pikendada kaebajaga sõlmitud üürilepingut, nagu kaebaja on taotlenud. HKMS § 41 lg 3 alusel on aga nõuded kohustada haldusorganit tegema kindlat tegu või seda kaaluma kohtumenetluses identsed, s.o mõlemal juhul on kaebus rahuldatud täies ulatuses, hoolimata kaebaja taotluse sõnastusest. Taotluse uuel läbivaatamisel tuleb vastustajal arvestada ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaoludega, andes kaebajale võimaluse esitada selle kohta selgitusi ja tõendeid.
22.Ringkonnakohus teeb otsuse vastustaja kahjuks. Seega jäävad vastustaja menetluskulud haldus- ja ringkonnakohtus tema enda kanda ning vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, mille kohta on esitatud nõuetekohased kuludokumendid (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1, 11 ja 6).
23.Kaebaja on tasunud halduskohtus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. Kuna kaebaja on riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 2 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud, sest tegemist on vaidlusega SHS §-s 41 sätestatud sotsiaalteenuse osutamisest keeldumise üle, tuleb alusetult makstud riigilõiv talle tagastada HKMS § 104 lg 5 p 1 ja RLS § 15 lg 1 p 3 koosmõjus. Seega ei ole alust mõista riigilõivu välja vastustajalt. Muude menetluskulude kohta ei ole kaebaja taotlusi ja kuludokumente esitanud.
24.Kooskõlas HKMS § 175 lg-ga 1 avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. HKMS § 175 lg 3 alusel ning kaebaja ja tema pereliikmete eraelu kaitseks tuleb piirata otsuse avaldamist resolutsioonis märgitud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.