Tallinn, K. Kärberi tn 48 // 50 korteriühistu hagi OÜ EREK ja AS Infragate Eesti vastu ehitustöövõtulepingu ja omanikujärelevalve lepingu rikkumisega tekitatud kahju väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. septembri 2025. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Tallinn, K. Kärberi apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
164 239,26 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: Tallinn, K. Kärberi tn 48 // 50 korteriühistu (registrikood 80085542), lepinguline esindaja Galina Danilišina
tn
//
korteriühistu
Kostja I: OÜ EREK (registrikood 10047942), lepinguline esindaja vandeadvokaat Allar Aru Kostja II: AS Infragate Eesti (registrikood 10845129), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kristjan Tamm ja Sten Tikerpe Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 25. septembri 2025. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta selle põhjendusi.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud Tallinn, K. Kärberi tn 48 // 50 korteriühistu kanda.
2-25-2882 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tallinn, K. Kärberi tn 48 // 50 korteriühistu esitas 21.02.2025 Harju Maakohtule hagi EREK OÜ (kostja I) ja AS Infragate (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 141 849,40 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 6573,65 eurot, viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga I 31.03.2015, 28.03.2016, 10.05.2017, 28.05.2018, 15.10.2018 ja 22.08.2023 töövõtulepingud Kärberi tn 48 ja 50 elamute soojustamiseks etapiviisiliste töödega. 14.06.2017 ja 06.08.2018 sõlmis hageja kostjaga II lepingud omanikujärelevalve teenuse osutamiseks elamute väljaulatuvate osade soojustamistööde ja fassaadikatte plaatidega katmise ning fassaadide soojustamistööde osas. Kostja I tegi tööd ja hageja tasus kostjatele täies ulatuses.
1.2.2024. a, elamute otsaseinte soojustamise tööde käigus tuvastati kostja I töös varjatud puudused. Nimelt puudus projektijärgne parapetipaneelide soojustus. Kostja I keeldus puuduste kõrvaldamisest. Kostjad I ja II väitsid, et lahendus oli hagejaga kooskõlastatud, mis ei ole õige.
1.3.Kostja I töö ei vasta lepingutingimustele ja ta keeldus õigustamatult tööde parandamisest. Kostja II rikkus kostja I tööde kontrollimisel lojaalsus- ja hoolsuskohustust. Kostjad vastutavad hagejale tekkinud kahju eest solidaarselt. Puuduste kõrvaldamine maksab 141 849,40 eurot.
1.4.Hageja nõue muutus sissenõutavaks kolm kuud pärast kahju ulatuse kohta aruande saamist 07.08.2024 ja ei ole aegunud. Igal juhul tuleb nõude aegumisele kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 4 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega. Kostjad rikkusid lepinguid tahtlikult eesmärgiga saada soojustusmaterjali kokkuhoiu arvelt kasu. Kostjate tahtlus nähtub sellest, et vaatamata kooskõlastatud projektidele ei soojustanud kostja I hoonete seinu ja kostja II ei kontrollinud seda hoolikalt.
2-25-2882 Kostja I vastuväited
2.Kostja I palus jätta hagi rahuldamata või kohaldada selle suhtes aegumist ja jätta menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja I vastuväidete kohaselt tehti muudatused töös hageja ja kostja I kokkuleppel, kuna need tagasid parema ehitustehnilise lahenduse. Tegemist ei ole puudusega. Hageja ei tellinud ega plaaninud teostada algses projektis ette nähtud katuse soojustuse töid.
2.2.Hageja nõue on aegunud. Kostja I andis tööd hagejale üle tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga 27.09.2019. Akti kohaselt loeti tööde lõpuks 25.09.2019. VÕS § 651 lg 1 ja TsÜS § 146 lg 2 kohaselt aegus hageja nõue seega 25.09.2024. Nõudele ei kohaldu kümneaastane aegumistähtaeg, kuna kostja I ei ole käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Kostja II vastuväited
3.Kostja II palus jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Hageja väidetav nõue muutus sissenõutavaks juba 2019. a ja selle aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema kohustuse sissenõutavaks muutumise, mitte puudusest teadasaamisega. Ka kostja II vastu suunatud nõue ei saanud seega muutuda sissenõutavaks hiljem kui 25.09.2019. Pärast ehitustööde lõpetamist ei saanud kostja II oma kohustusi rikkuda. Nõudele ei kohaldu kümneaastane aegumistähtaeg, kuna kostja II ei ole käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Maakohus jättis hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.
4.1.Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I vahel on 31.03.2015, 28.03.2016, 10.05.2017, 28.05.2018, 15.10.2018 ja 22.08.2023 sõlmitud töövõtulepingud Kärberi tn 48 ja 50 elamute soojustamiseks ning hageja ja kostja II vahel 14.06.2017 ja 06.08.2018 lepingud nende tööde osas omanikujärelevalve teenuse osutamiseks.
4.2.Ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat (TsÜS § 146 lg 2). Töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab töö valmimisest. Kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest (VÕS § 651 lg 1). Kostjaga I sõlmitud TÖÖVÕTULEPING NR 2-05 p 5.3 kohaselt oli tellijal töö ülevaatamise ja töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale teatamise kohustus ning punkti 5.6 kohaselt on tellija kohustatud teostatud töö üle vaatama, esinevatest puudustest töövõtjale teatama ja tööd mitte vastu võtma või töö vastu võtma kolme tööpäeva jooksul. Hageja nõude aluseks olevad tööd anti kostja I poolt hagejale üle 27.09.2019 tööde üleandmise-vastuvõtuaktiga nr 4, mille kohaselt loeti tööde lõpuks 25.09.2019. Kostja I vastu esitatud nõue aegus seega 25.09.2024. Hagi esitati alles 21.02.2025.
4.3.Asjakohased ei ole väited selle kohta, millal tekkis hagejal kahtlus puudustest või millal ta neist teada sai. Sellel ei ole asjas tähtsust. Nõude sissenõutavuse eelduseks ei ole võimalus esitada väljaarvutatud nõue. Hageja kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt siis, kui kostja I teostas temale etteheidetavad, projektile ja tellijaga sõlmitud kokkulepetele
2-25-2882 väidetavalt mittevastavad ehitustööd. Kostja II vastu suunatud kahju hüvitamise nõue ei saanud muutuda sissenõutavaks hiljem kui 25.09.2019 ehk tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisel, kuivõrd hageja pretensioonidega hõlmatud ehitustöid teostati enne seda. Käsunduslepingute rikkumisele tuginevaid kahju hüvitamise nõudeid kostja II vastu sai esitada hiljemalt alates 25.09.2019. Seega aegus hageja nõue kostja II vastu hiljemalt 25.09.2022.
4.4.Aluseid TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei esine. Kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks on õigusvastase tagajärje soovimine. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad oleksid soovinud õigusvastast tagajärge ja käitunud heade kommete vastaselt. Aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat nõudeõigust õigel ajal maksma panema. Apellatsioonkaebus
5.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse, millega jätta aegumine kohaldamata ja saata asi lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
5.1.Kaebuse kohaselt kohaldas maakohus aegumist ebaõigesti. Maakohus jättis tähelepanuta hageja esitatud tõendid, selgitused ja kohtupraktika. Pooled allkirjastasid akti 27.09.2019 selle kohta, et tööd lõppesid 25.09.2019, kuid tegelikult lõppesid kostja I tööd 14.08.2020, kui esitati nõuetele vastav kasutusteatis. Nõue ei aegunud seega enne 14.08.2025.
5.2.Maakohus lähtus kostja II kohustuse täitmise aja määramisel ekslikult kuupäevast 25.09.2019. Kostja II kohustus oli hankida elamutele kasutusluba. Tallinna Linnavalitsus kiitis kostja II esitatud kasutusteatise heaks alles 31.08.2020. Maakohus kohaldas kostjaga II sõlmitud lepingu suhtes ebaõigesti VÕS § 651 lg-t 1, mis käsunduslepingule ei kohaldu.
5.3.Lepingurikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue ei saa muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.
5.4.Maakohus leidis ebaõigesti, et lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise päeval 25.09.2019. TsÜS § 146 lg-te 1 ja 4 kohaselt algab kahju hüvitamise nõude aegumine päevast, mil võlausaldaja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ning selle põhjustanud isikust. Seega tuli arvestada ka hageja mõistlikke võimalusi avastada elamute soojustamise lepingutingimustele mittevastavus. Parapeti soojustamata jätmise kinnitas ekspert 06.08.2024.
5.5.Igal juhul jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja. See säte kohaldub ka juhul, kui töövõtja annab tellijale tahtlikult valeinfot lepingueseme kohta või vaikib talle teadaolevad puudused tahtlikult maha. Kostjatel oli tahe hagejat kahjustada. Hageja maksis tööde eest täies ulatuses, kuid parapeti soojustust ei saanud ja kostja I teadis seda. Muudatused töödes on dokumenteerimata. Alternatiivselt võis tegemist olla väga lohaka töö ja tähelepanematusega, millisel juhul saab eeldada kaudset tahet hagejat kahjustada. Maakohus jättis kostja II suhtes TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata jätmisel arvestamata, et pooled on käsundussuhtes. Käsundussuhtest tuleneva lojaalsuskohustuse tahtlik rikkumine on heade kommete vastane. Kostja II varjas hageja eest parapeti soojustamata jätmist kostja I poolt. Kostja II võttis omaks, et kiitis parapeti soojustamata jätmise teadlikult heaks. Alternatiivselt oli kostja II lohakas. Hageja usaldas kostjat II professionaalse järelevalvena.
2-25-2882 Vastustajate seisukoht
6.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud kannab hageja.
8.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas maakohus kohaldas hageja nõudele aegumist õigesti. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kostja I vastu esitatud nõude (I) ja kostja II vastu esitatud nõude (II) aegumist. Seejärel hindab ringkonnakohus hageja väiteid nõudele pikendatud aegumistähtaja kohaldumise kohta (III) ning teeb kokkuvõtte ja menetluslikud otsustused (IV). Ringkonnakohus võtab seejuures apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (vt p 4.1 ülal, TsMS § 652 lg 1 p 1). I
9.Hageja heidab kostjale I ette lepingutingimustele mittevastava töö tegemist VÕS § 641 lg 1 tähenduses ja nõuab VÕS § 646 lg 5 alusel täitmisnõuet asendava kahjuhüvitise väljamõistmist, s.o puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde maksumuse hüvitamist. Täpsemalt on hageja nõue seotud kahjuga, mis tuleneb kostja I poolt parapeti soojustamata jätmisest, nimelt tõi hageja esile, et K. Kärberi tn 48 rõdu varikatuste juures puudus parapeti soojustus 800 mm ulatus ja pikiseintel 600–700 mm ulatuses ning K. Kärberi tn 50 rõdu varikatuste juures 900 mm ulatuses ja seintel 200–700 mm ulatuses. Tööde parandamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue saab tellijal olla siis, kui töö ei vasta lepingutingimustele. Maakohus lähtus õigesti VÕS §
lg-st 1, mille kohaselt hakkavad kõik lepingutingimustele mittevastavuse tagajärjel tekkivad nõuded aeguma üheaegselt alates asja üleandmisest. Viidatud säte näeb ette, et töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab töö valmimisest, kuid kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Aegumistähtaeg ehituse töövõtulepingu puhul määratakse TsÜS § 146 lg 2 järgi, mille kohaselt on ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg viis aastat.
10.Maakohus tuvastas, et hagejal oli lepingust tulenev kohustus kostja I töö vastu võtta, mida ta 27.09.2019 akti allkirjastamisega ka tegi. Neid asjaolusid ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Arvestades VÕS § 651 lg-s 1 sätestatut algas aegumistähtaeg seega töö vastuvõtmisest 27.09.2019. Kuna hagejal oli kohustus töö vastu võtta, ei oma VÕS § 651 lg-s 1 sätestatust tulenevalt aegumistähtaja arvestamisel tähtsust, et pooled kinnitasid aktis, et tööd lõpetati 25.09.2019. Maakohus arvestas seega ekslikult nõude aegumistähtaega alates sellest kuupäevast. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Samas ei muuda see eksimus käesoleva asja lahendust. VÕS § 651 lg 1 kohaselt algas aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest 27.09.2019 ja hageja nõue aegus seega kõige varem 27.09.2024 (TsÜS § 136 lg 2).
11.Maakohus märkis õigesti, et hageja nõude aegumise kulgemist ei mõjuta asjaolu, et hageja sai nõudest teada 2024. a. Tellijal tuleb arvestada, et sõltumata puuduse ilmnemise ajast on tal
2-25-2882 võimalik oma nõuded kohtus maksma panna kuni TsÜS § 146 lg-s 2 nimetatud aegumistähtaja lõppemiseni. Hageja nõude aegumise kulgemist ei muuda ka väide, et kostja I viimased tööd ja projektitäpsustused toimusid veel 2020. a ja nõuetele vastav kasutusteatis esitati 14.08.2020. Seadus seob nõude aegumise töö vastuvõtmise, mitte kasutusteatise esitamisega. Hageja üldsõnaline väide viimaste tööde lõpetamisest ja projektitäpsustustest mitte varem kui 14.08.2020 on ka sisustamata ja tõendamata. Hageja ei ole sidunud oma väidet ka hagi aluseks olevate asjaoludega, mistõttu ei ole võimalik tuvastada ka VÕS § 651 lg 2 kohaldumist. II
12.Hageja heidab kostjale II ette käsunduslepingust tulenevate hoolsus- ja lojaalsuskohustuste rikkumist. Hagejal võib kostja vastu olla nõue VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi alusel, koosmõjus VÕS §-ga 620. Õige ei ole hageja etteheide, nagu oleks maakohus kohaldanud kostja II nõude aegumise kulgema hakkamise hindamisel VÕS § 651 lg-t 1. Maakohtu otsusest sellist järeldust ei nähtu. Maakohus lähtus õigesti TsÜS § 146 lg-st 1, mille kohaselt on tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat ja TsÜS § 147 lgst 1, mille kohaselt hakkab sellise nõude aegumistähtaeg kulgema alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Sellest johtuvalt on õige ka maakohtu järeldus, et asjaolu, millal hageja kahjust teada sai, ei oma lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise kontekstis tähtsust. Hageja lähtub ebaõigesti TsÜS §-s 150 sätestatud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaja kulgema hakkamise põhimõtetest. Sellise nõudega siinsel juhul tegemist ei ole.
13.Iseenesest õige on hageja osundatu, et kahju hüvitamise nõue ei muutu sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Hageja leiab aga ekslikult, nagu oleks kahju tekkinud siis, kui ta tuvastas parapeti soojustuse puudumise või siis, kui ekspert seda asjaolu talle 06.08.2024 kinnitas. Tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline on üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist (RKTKo 17.02.2011, 3-2-1-168-10, p 12). Seda selgitas õigesti ka maakohus.
14.VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Kuna seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, ei ole kohustuse täitmise tähtpäeva kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka RKTKo 19.12.2018, 2-13-31650/81, p 11 ja seal viidatud praktika).
15.Õige on maakohtu seisukoht, et hageja ja kostja II vaheline kahju hüvitamise võlasuhe tekkis siis, kui kostja II väidetavalt rikkus hageja ees oma lojaalsus- ja hoolsuskohustust, s.t ei kontrollinud parapeti soojustuslahenduse vastavust projektile. Hagiavalduses heitis hageja nimelt kostjale II ette, et kuigi tal oli võimalus ja kohustus töid jälgida ning nähes
2-25-2882 parapetipaneelide ja pikiseinte soojustuse puudulikkust ning tööde mittevastavust projektile, teavitada sellest hagejat, ta ei teinud seda. Sellist kohustust sai kostja II aga rikkuda üksnes nende etteheidetavate ehitustööde tegemise ajal. Täpsemate andmete puudumisel sai kostjal II olla kohustus kontrollida parapeti soojustuslahendust puudutavate tööde tegemist mitte hiljem kui ehitustööde lõpetamisel 25.09.2019. Ekslik on siiski maakohtu järeldus, nagu oleks nõue muutunud siis ka sissenõutavaks. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause kohaselt muutub nõue sissenõutavaks pärast kohustuse täitmiseks mõistliku aja möödumist. Kui kohustus tekkis kõige hiljem 25.09.2019, siis mõistlik aeg selle rahalise kohustuse täitmiseks võib olla kolm kuud, millega on nõustunud nii hageja kui kostja II, seega muutus kohustus sissenõutavaks 25.12.2019 ja nõue aegus TsÜS § 146 lg 1 alusel kõige varem 25.12.2022.
16.Õige on hageja etteheide, et maakohus jättis käsitlemata hageja väited kostja II käsunduslepingust tulenevate kohustuste täitmise aja kohta, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). See eksimus ei ole aga viinud maakohut ebaõige otsuse tegemiseni. Hageja leiab, et kuna kostja II kohustus käsunduslepingute alusel oli hankida hageja elamutele kasutusloa ja Tallinna Linnavalitsus kiitis kostja II 14.08.2020 esitatud kasutusteatise heaks alles 31.08.2020, täitis kostja lepingutest tulenevad kohustused alles 31.08.2020. Hageja ei ole aga selgitanud kasutusteatisele heakskiidu saamise aja tähtsust oma kahju hüvitamise nõude tekkimise kontekstis. Seejuures märgib hageja ka ise õigesti, et VÕS § 651 lg 1 käsunduslepingutele ei kohaldu. Kahju, mille tekkimist hageja kostjale II ette heidab, ei seondu aga kasutusteatise ega selle heakskiiduga, vaid hageja kostja I poolt tehtud tööde puudustest teavitamata jätmisega. Eeltoodu ei oma aga asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna kolmeaastane aegumistähtaeg oleks hagi esitamise ajaks möödunud ka siis, kui pidada nõude tekkimise ajaks 14.08.2020 või 31.08.2020, nagu soovib hageja. III
17.TsÜS § 146 lg-st 4 tuleneb, et kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Maakohus selgitas õigesti, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldumiseks ei piisa üksnes võlgniku kohustuse täitmata jätmisest (ka tahtlikult). Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Tegu on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk on teise isiku teadlik kahjustamine (vt ka RKTKo 12.08.2026, 219-15672/152, p 15 ja seal viidatud praktika), st tõendada tuleb sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis (seega juba algset eesmärgipärast käitumist), (vt ka TsÜS § 146 komm 3.4.2b). Õige on aga hageja etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited selle kohta, miks ta leiab, et kostjad tegutsesidki eesmärgipäraselt tahtega hagejat kahjustada. Maakohus rikkus sellega TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse.
18.Hageja heidab kostjale I ette, et viimane jättis parapeti soojustuse paigaldamata ja projekti vastava muudatuse dokumenteerimata, mistõttu ei olnud hagejal võimalik puudust avastada. Samas esitas kostja I hagejale selle materjali eest arved, mistõttu sai kostja I hageja arvelt rahalise eelise nii paigaldamata soojustuse kui karkassi materjali näol.
19.Need hageja väited ei anna aga alust järeldada kostja I pettuslikku tahet TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Kostja I pettuslikku hageja kahjustamise tahet ei saa järeldada ainuüksi väitest, et parapeti soojustus ei vasta projekti lahendusele. Tööde projektile mittevastavusest või nende
2-25-2882 sisu ja mahu muutumisest ei saa järeldada, et kostja I kavatsus oli juba lepingu sõlmimisel hagejalt raha väljapetmine, kavatsuseta hinnale vastavaid töid tegelikult teha. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks kostja I sellist tahet tuvastada. Seejuures ei ole hageja selgelt sisustanud ega tõendanud oma väidet, nagu oleks kostja I võtnud panemata jäetud soojustuse eest hagejalt siiski raha. Hageja esitas viis hinnapakkumist, millest nähtub, et tööde kogumaksumus pidi olema 1 032 638 eurot (dtl 88–92), kolm arvet kokku 99 574 eurole (dtl 93–95) ja konto väljavõtte kostjale I maksete tegemise kohta kokku 1 357 012,40 eurot (dtl 97–107, arvestamata 2555,52 euroga, mida hageja väitel ei makstud vaidlusaluse lepingu alusel). Nendest arvudest ei saa teha järeldusi ostetud ja saadud parapeti soojustuse materjali kohta ega kostja I pettusliku tahte kohta rikastuda hageja arvelt. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja I andis hagejale tema kahjustamise eesmärgil tahtlikult valeinfot ja vaikis parapeti soojustamata jätmise tahtlikult maha, ei ole hageja samuti esile toonud. Kui tõele vastab hageja väide, et kostja I jättis projektijärgse lahenduse välja ehitamata ja ei kooskõlastanud seda hagejaga, võis kostja I küll rikkuda töövõtulepingust tulenevat kohustust, kuid sellest iseenesest ei järeldu tahtlikku heade kommete vastast käitumist TsÜS § 146 lg 4 tähenduses.
20.Kostjale II heidab hageja ette eelkõige informeerimise ja lojaalsuskohustuse täitmata jätmist, nimelt, et kostja II ei informeerinud hagejat parapeti soojustamata jätmisest ega kajastanud muudatust üheski dokumendis, jättes nii mulje, et parapet on soojustatud. Samas ei ole hageja esile toonud, milles seisnes kostja II hageja kahjustamise eesmärk. Hageja viidatud asjaolude tõelevastavuse korral võib kostja II olla rikkunud oma lepingust tulenevaid kohustusi, kuid ainuüksi sellest ei järeldu rikkumise heade kommete vastasus, s.o eelkõige pettuslik tahe teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis. Kostja II pettuslikku hageja kahjustamise tahet ei saa järeldada ka hageja väidetest, et parapeti soojustamata jätmise kohta ei ole muudatusprojekti. Isegi kui parapeti soojustamata jätmine tuli muutmisprojektis kajastada, ei saa selle kajastamata jätmisest iseenesest järeldada kostja II pettuslikku tahet varjata parapeti soojustuse ulatust ega hageja kahjustamise eesmärki. Õige ei ole hageja seisukoht, et TsÜS § 146 lg 4 tahtlikult heade kommete vastase käitumisena on käsitatav pelgalt see, kui kostja II oli oma kohustuste täitmisel hooletu. Ainuüksi sellest ei saa järeldada, et kostja II soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (vt ka näiteks RKTKo 25.03.2020, 2-16-14644/50, p 20). Seda ei muuda asjaolu, et kostja II pidi lepingu täitmisel järgima hageja huve ning hageja usaldas oma lepingupartnerit. Teistsugust järeldust ei saa teha ka hageja viitest Riigikohtu üldkogu 03.03.2021 otsusele nr 1-17-2359/122, kus Riigikohus selgitas, et erandina on võimalik äriühingu juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumisele kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega, kui juhatuse liige soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Kuna kostja II suhtes ei ole esile toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja II soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt, ei ole ka tema suhtes TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks alust. IV
21.Aegumisele tuginemine on TsÜS § 143 kohaselt kohustatud isiku õigus. Maakohus selgitas õigesti, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Aegumisele tuginemine võiks erandina olla hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatu siis, kui nõue ei olnud võlausaldajale aegumistähtaja kestel äratuntav ega pidanudki äratuntav olema nõuetekohaseid hoolsusmeetmeid rakendades, eelkõige kui võlgnik on nõudega seotud asjaolusid tahtlikult ja pettuslikult varjanud (vt ka RKTKo 25.03.2020, 2-16-14644/50, p 16).
2-25-2882 Sellist tahtlikku ja pettuslikku asjaolude varjamist kostjate poolt ei ole hageja aga esile toonud. Hageja on küll väitnud, et kostjad jätsid parapeti soojustamata jätmise dokumenteerimata ja parapeti mittepanekust hagejale teatamata, kuid need asjaolud ei võimalda järeldada kostjate tahtlikku ja pettuslikku varjamist. Sellist eesmärki ei saa järeldada üksnes väidetest töö tegemata või puudulikult tegemise ega muudatuse dokumenteerimata jätmise kohta. Enamgi veel, hageja esile toodud asjaoludel sai ta kostja I tööde lepingutingimustele väidetavast mittevastavusest teadlikuks juba 2024. a tehtud tööde käigus, s.o kostja I vastu esitatud nõude aegumistähtaja jooksul.
22.Eeltoodust tulenevalt kohaldub kostja I vastu esitatud nõudele TsÜS § 146 lg 2 kohaselt viieaastane aegumistähtaeg, mis hakkas VÕS § 651 lg 1 alusel kulgema 27.09.2019 ja saabus 27.09.2024. Kostja II vastu esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolmeaastane aegumistähtaeg, mis hakkas TsÜS § 147 lg 1 ja VÕS § 82 lg 3 ja 7 kohaselt kulgema hiljemalt 25.12.2019 ja saabus 25.12.2022. Kuna hageja esitas nõude kohtusse 21.02.2025, järeldas maakohus õigesti, et hageja võimalikud nõuded on aegunud. Maakohtu otsus jääb seega muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
23.TsMS § 171 lg 1 kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata, kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad seega hageja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.