Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (301 eurot) tuleb X-il tasuda B2 Impact OÜle käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise
taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses on B2 Impact OÜ (varasema ärinimega OK Incure OÜ) hagi X-i vastu võla nõudes. Hageja palub kostjalt välja mõista Multitude Bank p.l.c. ja kostja vahel 29.10.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevat põhivõlgnevuse 2 000 eurot, intressi 277,26 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 73,20 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt on kostja kasutanud krediidiandja poolt võimaldatud krediidilimiiti kuni 2 000 eurot, esitades selleks vastava taotluse 29.10.2022. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib intressimäär 40,48% aastas ja krediidikulukuse määraks 48,90% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraga, s.o 40,48% aastas.
3.Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes tagastamata kokkuleppelised osamaksed (detsembrikuu, jaanuarikuu, veebruarikuu ja märtsikuu osamaksed), edastas laenuandja 13.03.2023 kostjale lepingu lõpetamise eelteate teavitades kostjat, et leping öeldakse üles 15 päeval kirja kuupäevast juhul, kui kostja ei tasu tekkinud võlgnevust summas 330,03 eurot. Kostja olemasolevat võlgnevust ei likvideerinud, mistõttu loetakse leping automaatselt üles öelduks 29.03.2023.
4.Hageja teavitas kostjat 04.04.2023 nõude loovutamisest. Seega hageja hinnangul nõude loovutamine kostja suhtes on toimunud VÕS § 170 mõttes.
5.Lepingu kehtivuse ajal teostas laenuandja kostjale väljamakseid kogusummas 4 009 eurot. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma katteks 2 009 eurot, seejuures kostja viimane ja ainus tagasimakse oli 18.11.2022 summas 2 009 eurot.
6.Hageja on seisukohal, et kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga oli 2 000 eurot ning võttes arvesse eeltoodud asjaolusid palub hageja kostjalt selle summa põhivõlgnevusena välja mõista, samuti intressi 277,26 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 73,20 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukoht
7.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et laenuleping on kehtetu, laenuandja ei ole piisavalt kontrollinud ja tuvastanud lepingu osapooli. Kohus kuulas kostja suuliselt ära 12.08.2026. Kohtuotsuse põhjendused
8.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 2/7
10.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Asja materjalist nähtub, et nõude loovutamisest on kostjale teataud, seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist (dtl 32).
11.VÕS § 404 lg 1 1. lause kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm tähendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79 tulenevalt, et tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 sätestab, et VÕS § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.
12.Hageja esitas asjas lepingu sõlmimise tõendamiseks laenutaotluse (dtl 13); Ferratum Bank laenulimiidi eri- ja üldtingimused (dtl 14-23); Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe (dtl 24-26). Laenutaotluses on taotlejana märgitud X-i isikukoodiga XXX, e-posti aadressiga xxx ning pangakontonumbriga XXXXXXXXX (dtl 10). Sama nimi, isikukood, e-posti aadress ja konto number nähtub ka lepingu eritingimustest (dtl 40). Väljamakseid on tehtud X-i kontole XXXXXXXXX (dtl 34-37). Kostja ei ole laenutaotluse esitamist ega ka raha saamist vaidlustanud.
13.VÕS § 408 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 kohaselt VÕS § 404 lõikes 2 või 2 3 sätestatud andmete puudumisel, ka vorminõude täitmata jätmisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Isegi, kui asuda käesolevas asjas seiskohale, et vorminõue ei olnud kostja puhul täidetud ei ole leping tühine. Kohus selgitab, et võimalik tarbijakrediidilepingu kirjaliku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too praegusel juhul kaasa lepingu tühisust seetõttu, et VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutub krediidileping kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte. Seega tuleb VÕS § 408 lg 2 alusel lugeda 29.10.2022 krediidileping kehtivaks.
14.Kostja küll leiab, et krediidileping on kehtetu põhjusel, et hageja ei ole järginud tunne oma klienti põhimõtet. Kohus kostjaga ei nõustu. Hageja tõi esile, et kostja isikusamasus tuvastati tema isikukoodi alusel, mil kostja logis sisse Mobiil-ID abil krediidiandja iseteenindusse. Väljavõttest nähtub, et kostja viimati logis sisse 29.10.2022 kell 14:02:10 vahetult enne seda, millal ta taotles krediidilimiidi avamist. Lisaks on isikusamasus kontrollitav ka arvelduskonto numbri järgi. Krediidi väljamaksed tehti kostjale kuuluva arvelduskontole. Kohus nõustub hagejaga. Nagu juba eelnevalt p 10 on märgitud, on tuvastatav laenutaotluse esitamine just kostja poolt, samuti on krediidisummad kantud kostja kontole ning kostja ei ole väitnud, et tema laenutaotlust ei esitanud ega ei ole raha saanud. Võimalik tunne oma klienti põhimõtte rikkumine ei ole tehingu kehtetuse alus.
15.Vastavalt 29.10.2022 krediidilepingule nr 593524 oli krediidi kulukuse määr 48,9% aastas (dtl 14). Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2022. aasta oktoobris (29.10.2022 lepingu sõlmimise päeval) oli 16,95%, seega ei ületa lepingu 3/7
krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning tarbijakrediidileping on kehtiv.
16.Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet või seda sisustama. Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas krediidiandja on järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
17.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.
18.VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.
19.Riigikohus on selgitanud (RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad 4/7
regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
20.Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
21.09.06.2023 menetlusdokumendis hageja selgitas, et krediidiandja analüüsis kostja pangakonto väljavõtte perioodil 01.08.2022 – 29.10.2022 ja tuvastas, et kostja keskmine sissetulek oli ~1 330 eurot. Krediidiandja võttis arvesse, et kostjal olid finantskohustused teiste krediidiandjate ees, so Swedbank, Credit24, ESTO ja Hyba. Samuti võttis krediidiandja arvesse ka seda, et igakuise tagasimakse suurus oli ~100,00 eurot, mistõttu sissetulekute ja kohustuste vahesse mahtus sisse võetava krediidi osamakse. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. Hageja leiab, et krediidiandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ja järgis VÕS § 403 4 sätestatud nõudeid.
22.Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud. Krediidiandja on analüüsinud kostja konto väljavõtet vaid kolme kuu ulatuses, mis iseenesest ei ole krediidisaaja maksekäitumise tuvastamiseks piisav. Hageja ei ole selgitanud, kuidas ta kostja kontoväljavõtet analüüsides jõudis seisukohale et kostja on võimeline laenu teenindama, millise summa arvas krediidiandja kostja elamis- ja majandamiskulude katteks, millise juba olemasolevate kohustuste katteks.
23.Konto väljavõttest nähtub ka see, et lisaks töötasule laekusid kostja kontole mitmed erinevad väljamaksed teistelt krediidiandjatelt (30.08.2022 240 eurot ja 20.10.2022 400 eurot krediidikonto lepingu KK3692645 alusel, 02.10.2022 30 eurot, 05.10.2022 50 + 600 eurot ning 15.10.2022 1 000 eurot Credit 24 krediidikonto 5544373 alusel, 16.10.2022 600 eurot ja 20.10.2022 675 eurot Hyba Credit, 26.10.2022 3 438,08 + 149,70 eurot ja 389,22 eurot ESTO konto 35421239771 alusel).
24.Krediidiandjale oli seega näha, et kostja kontole laekusid enne laenutaotluse esitamist terve oktoobrikuu vältel 9 erinevat krediidi väljamakset (vahemikus 30-3 438 eurot) erinevatelt krediidiandjatelt. Seega krediidiandja pidi mõistma, et vaatamata keskmisele töötasule summas 1 336,12 eurot, võtab kostja pidevalt uusi kohustusi, on rahahädas ega saa järelikult oma kohustuste ja kulude kandmisega töötasu arvelt hakkama.
25.See, et krediidilepingu alusel oli kostja tagasimakse suurus ca 100 eurot, ei ole selliseks aluseks, mille puhul ei pea krediidiandja ka päriselt ja sisuliselt krediidisaaja maksevõimet hindama. Eesti seadusandja ei erista väikesi tarbijakrediite suurematest. Mitu erinevat 100 eurost kohustust võivad anda sama tulemuse, kui üks suur kohustus. Tarbijale ei tohi krediiti väljastada, kui on mõistlik järeldada, et tema sissetulekutest ei piisa kõikide tema kohustuste kandmiseks ja viimane kasutab krediiti sissetuleku allikana selleks, et katta igapäevaseid kulutusi ja/või tasuda olemasolevaid finantskohustusi (TlnRKo 16.03.2023, 2-18-15885, p 15.2.3.). Ka Riigikohus on 5/7
korduvalt selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (RKTKo 2-14-21710/105, p 25.3, 2-2113098/50 p 22). Seega on krediidiandja eiranud VÕS § 403 4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas ja rikutud on VÕS § 4034 lg 6 vastutustundliku laenamise põhimõtet.
26.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
27.Hageja esitas 02.06.2026 menetlusdokumendis oma nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõude summas 1 988 eurot (4009 – 2021), samuti intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses intressimääras alates 25.11.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni, so 29.03.2023 summas11,98 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 30.03.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 01.05.2023 summas 18,87 eurot.
28.Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli intressimäär alates krediidilepingu sõlmimisest 0,00%, ning alates 01.01.2023 2,50%. Kohus kontrollis hageja esitatud intressiarvutust ning nõustub sellega (dtl 114). Samuti kontrollis kohus hageja viivisearvutust ja nõustus sellega (dtl 115).
29.Hagiavaldusest nähtub, et kostja sai hagejalt krediiti kokku 4 009 eurot ja tegi vaid ühe tagasimakse 18.11.2022 summas 2 021 eurot (dtl 5). Hageja luges selle tagasimakse põhivõla katteks. Kohus on seisukohal, et seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenu põhiosa võlgnevus 1 988 eurot (4 009-2 021).
30.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 416 lg 2 sätestab, et krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. VÕS § 416 lg 2 rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust.
31.Hageja on esile toonud, et krediidiandja edastas 13.03.2023 kostjale hoiatuse, et leping öeldakse üles 15 päeval kirja kuupäevast juhul, kui kostja ei tasu tekkinud võlgnevust (dtl 31). Lepingu jätkamiseks tuli kostjale tasuda 330,03 eurot, kuid kostja seda ei tasunud ning hageja leiab, et leping lõppes 29.03.2023.
32.Asja materjalide juurde on esitatud järgmised arved: 14.12.2022 arve, mille kohaselt tuli kostjal minimaalselt 29.12.2022 tasuda 106,44 eurot, 14.01.2023 arve summas 110,13 eurot, 13.02.2023 arve summas 113,46 eurot ja 14.03.2023 arve summas 116,68 eurot (dtl 27-30). Kostja neid 6/7
arveid tasunud ei ole. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks ei pea võlgnetavad osamaksed olema tasumata täielikult – piisab ka sellest, kui tarbija on viivituses maksetega osaliselt. Riigikohus selgitanud, et VÕS § 416 lg 1 järgi ei ole tähtsust sellel, kui suure osa võlgnetavad laenumaksed kogu laenust moodustasid, ning säte ei välista ülesütlemist ka juhul, kui võlgnik on nimetatud ulatuses viivituses vaid kõrvalnõuete maksetega (03.06.2020, 2-17-7502/66, p 17; 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 26). Seega on ülesütlemine kehtiv.
33.Arvestades seda, et kohus on eelnevalt leidnud, et hageja põhjendatud põhinõude summaks on 1 988 eurot ning kõrvalnõudeid saab hageja nõude üksnes seadusjärgses ulatuses, siis mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõlgnevuse 1 988 eurot, intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses intressimääras alates 25.11.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni 29.03.2023 summas 11,98 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses toodud määras alates 30.03.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 01.05.2023 summas 18,87 eurot.
34.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
35.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 2350,46 eurot. Menetluskulud
36.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista kokku 2 350,46 eurot, kuid kohus rahuldas hageja nõude summas 2 018,85 euro, s.o ca 86% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 86% ulatuses kostja kanda ja 14% ulatuses hageja kanda.
37.Hageja palus menetluskuluna välja mõista kostjalt riigilõivu 350 eurot ning kohustada kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Kostjal menetluskulusid tekkinud ei ole. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 350 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 301 eurot (s.o, 350-st eurost 86%) ning menetluskulult (301 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.
38.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
7/7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.