Määruskaebuse esitaja (avaldaja, lapse isa): K.C (isikukood XXX)
esindajad
C.B-ga
suhtluskorra
Puudutatud isik (lapse ema): D.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja Maarika Kutser Puudutatud isik (laps): C.B (isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Anti Aasmaa XXX Tapa Vallavalitsuse (registrikood 75033477) kaudu
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 19. juuni 2026. a määrus muutmata ja K.C määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta määruskaebusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a C.B-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
3.Rahuldada K.C taotlus asendada kohtulahendi avalikustamisel arvutivõrgus K.C, D.C ja C.B nimi tähemärgiga ning mitte avalikustada nende isikukoode. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja
taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.K.C (avaldaja, isa) esitas 1. veebruaril 2026 Viru Maakohtule avalduse, milles palus kindlaks määrata tema ja lapse C.B suhtlemise kord kuni tema vabanemiseni vangistusest 9. septembril 2031 või vabastamiseni. Avaldaja soovib suhtluskorra kehtestamist, mille kohaselt tal oleks võimalik üks kord kuus kohtuda lapsega videorakenduse kaudu ja vähemalt kahel korral aastas lühi- või pikaajalise kokkusaamise kujul, suhelda lapsega telefoni teel vähemalt kahel päeval nädalas ning täiendavalt lapse sünnipäeval, jõululaupäeval jm riiklikel pühadel ning lisaks tuleks tagada lapse osalemine vangla perepäevadel kaks korda aastas. Lisaks sisaldab avaldaja taotletav suhtluskord punkte, mis puudutavad lapsega seotud küsimuste otsustamist, vanemate vahelist koostööd, teise vanemaga suhte toetamist, nõusoleku andmist lapsega välisriiki reisimiseks, lapse haigestumisest ning elukoha või sidevahendi muutumisest teavitamist ning ärajäänud kohtumiste asendamist. Avalduse ja avaldaja hilisemate seisukohtade kohaselt on avaldaja ja D.C (ema) endised elukaaslased, kelle abielust on sündinud laps C.B. Ema on takistanud vanemate lahutusest saadik lapse ja isa vahelist suhtlemist. Ema asus peale vanemate kooselu lõppemist last aktiivselt isast võõrandama ning on takistanud igasugust suhtlemist lapse ja isa vahel. Ema eitas peale lahutust ka avaldaja isadust, avaldaja isadus tuvastati kohtumääruse alusel. Peale lahutust on isa lapsega kohtunud vaid ühel korral 2022. aasta suvel. Ema väitel ei ole ta lapsele isast midagi rääkinud ning ei kavatse rääkida ka tulevikus. Ema pole vastanud ka vanavanemate kirjadele ja on nende sotsiaalmeedia kontod blokeerinud. Isa on teinud emale korduvalt ettepanekuid suhtluskorra kehtestamiseks, kuid ema on vastanud eitavalt. Nüüdseks on ema isa vangla telefoninumbri blokeerinud. Laps on elanud alates isa vahistamisest emaga ja olnud tema mõjusfääris. Isa on saatnud lapsele ettelugemiseks kirju, joonistanud üleandmiseks pilte jm. Isale on teadmata, kas need on jõudnud lapseni. Lapsel ei ole võimaldatud suhelda ka oma vanavanematega. Lapse praegune elukorraldus ei ole lapsele sobiv ning on lapse heaolu kahjustav, selle jätkudes ei saa lapsel tekkida lähedast sidet isaga. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Lapse huvides ei ole tema eest tema päritolu varjamine. Lapsel on õigus tunda oma mõlemat vanemat ning vanavanemaid ning olla kursis oma päritoluga. Suhtlemine lahus elava vanemaga peab olema tagatud ka siis, kui vanemate vaheline läbisaamine on halb. See, et emal on uus elukaaslane, ei saa olla põhjenduseks, miks piirata bioloogilise isa suhtlemist lapsega. Lapsele on vanem oluline, olenemata sellest, milline ta on. Vanema vangistus ei tähenda automaatselt kõigist vanema õigustest ilmajäämist ega keeldu lapsega suhelda. Mõistmatuks jääb olukord, kus lapse bioloogilisele isale eelistatakse lapsele võõrast meest, kes on samuti kriminaalkurjategija. Ema elukaaslane on korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis ja omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Kui isal ei ole võimalik lapsega suhelda, siis ei saa tekkida ka emotsionaalset sidet. Esialgu tuleks määrata lapse ja isa kohtumisi lapsele sobivatel tingimustel. Vanglas on ka lühiajalisi
ilma klaasita kokkusaamisi, kestusega kuni üks tund, mis on mõeldud just lähisuhete säilitamiseks. Vanemate kohustuseks on kohtumisi soodustada. Vanglas on loodud sotsiaaltöötajate süsteem, lastetoad, perepäevad jm üritused. Avaldaja on nõus lapsega suhtlema ka sotsiaaltöötaja (lastekaitse spetsialisti) juuresolekul/vahendusel.
2.Lapse ema leidis, et isa avaldus lapsega suhtluskorra kindlaksmääramiseks ei lähtu lapse huvidest ning tuleb jätta rahuldamata. Ema ei ole takistanud isa ja lapse vahelist suhtlemist ning ei ole last isast võõrandanud. Vanemad läksid lahku 28. aprillil 2021, kui laps oli 5-kuune. Pärast seda nägi avaldaja last 30. juunil 2021, s.o päeval, kui toimus abielulahutus perekonnaseisuametis, kus laps oli emaga kaasas, kuid mingit huvi lapse vastu üles ei näidanud. Peale seda on isa lapsega kohtunud ühel korral – 23. juulil 2022 pool tundi. Kuigi ema saatis ka hiljem avaldajale e-kirju, kus tegi ettepanekuid lapsega kokkusaamiseks, ei olnud avaldaja sellest huvitatud ning ei reageerinud. Kuna avaldaja ei soovinud maksta lapse ülalpidamiseks elatist ning väitis, et C.B ei ole tema laps, sest ta on võimetu lapsi saama, selgitas lapse ema talle võimalust kohtus isadust vaidlustada. Avaldaja viibis alates 9. septembrist 2022 eelvangistuses ja 23. mail 2024 mõisteti süüdi raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest (KarS § 141 lg 1, § 141 1 lg 2 p 6), karistuseks mõisteti üheksa aastat vangistust. Kohtuotsusega kohaldati avaldajale lähenemiskeeld nii oma endise elukaaslase kui ka tema laste suhtes. Avaldaja on oma kuritegeliku käitumisega ise põhjustanud olukorra, kus ei saa lapse elus osaleda. Perekonnaseadus ei näe ette lapse õigust vanavanematega suhtlemiseks ning seda, kui palju ja mis viisil vanavanemad lapsega suhelda saavad, otsustab last kasvatav vanem. Emal on alates 2022. a lõpust elukaaslane, keda laps peab oma isaks. Ema ei ole pidanud vajalikuks selgitada lapsele bioloogilise isa ja kasuisa erinevust ning seda, et tema bioloogiline isa viibib vanglas ja kannab pikaajalist karistust. Seda, kas ja millal ema lapsele tema bioloogilisest isast räägib, saab otsustada ema, arvestades lapse arengutaset. Lapse kaasavõtmine kinnipidamisasutusse, sundimaks teda suhtlema talle võõra mehega, ohustaks tugevalt lapse heaolu. Laps ei saaks üksinda minna vanglasse isaga kohtuma, ema ei ole nõus minema avaldajaga vanglasse kokkusaamisele. Laps ei ole veel piisavalt vana, et sellistest asjadest aru saada ning see tekitaks lapses segadust ja mõjuks traumeerivalt. Sellises vanuses laps ei suuda aru saada, miks ta peaks video või telefoni teel suhtlema talle täiesti võõra mehega.
3.Lapsele määratud esindaja leidis, et suhtluskorra kindlaksmääramine ei vasta lapse parimatele huvidele ning palus jätta avalduse rahuldamata. Lapse vanust ja senist kontakti isaga arvestades ei ole tema parimates huvides, et suhteid isaga hakatakse taastama isa viibimise ajal kinnipidamisasutuses. Ennekõike on 5-aastase lapse huvides kinnipidamisasutuses viibiva vanemaga suhtlemine siis, kui tal oleks olnud ka varasemalt temaga lähedane suhe ja ta oleks osalenud tema elus. Vanemad läksid lahku ajal, kui lapsel ei saanud veel tekkida mälupilti ja positiivseid mälestusi oma isast. Lapse ema on peale lahkuminekut korraldanud lapse elu tema parimates huvides. Emalt ei saa hakata nõudma, et ta hakkaks niivõrd väiksele lapsele selgitama, et tema bioloogiline isa viibib vanglas. Selles vanuses ja arengutasemes laps seda ei mõista. Suhete taastamine läbi telefonikõnede ja videosildade ei ole võimalik. Suhtlemine sellisel viisil oleks võimalik üksnes juhul, kui laps teadvustaks enesele, et suhtleb enese arusaamas lähedase inimesega. Kinnipidamisasutusse sattudes võttis avaldaja ennekõike ise eneselt ära võimaluse olla oma lapsele lähedaseks ning hakata temaga suhteid taastama. Kinnipidamisasutuses olevad meetmed (perepäevad, videokõned, pikaajalised kokkusaamised) on kohased üksnes juhul, kui lapsel ja vanemal oleks ka varasemas lähedane suhe, mida laps ka vastavalt oma arengutasemele teadvustaks. Vangla keskkonna nägemine ja seal sisuliselt võõra inimesega
suhtlemine võib ohustada ka tema vaimset ja hingelist heaolu. Laps ei saaks minna kokkusaamisele avaldajaga üksi. Lapse emalt ei saa eeldada, et ta peaks minema koos lapsega vanglasse avaldajaga kohtuma, eriti kui tegemist on pikaajalise kokkusaamisega. Avaldaja on muu hulgas süüdi tunnistatud KarS § 141 1 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja talle on mõistetud karistuseks üheksa aastat vangistust. Vajadusel tuleb täiendavalt hinnata avaldaja isikut ning seda, kas temaga suhtlemine on lapse parimates huvides. Esindaja kuulas lapse ära tema kodus Tapal. Vesteldes lapsega erinevatel teemadel ei pidanud ta avaldajat enese isaks. Tema arusaamas on isaks mees, kes elab emaga koos. Lapse arengutase on käesoleval ajal selline, et eelduslikult ei saa ta aru ega suudaks eristada, mida tähendab bioloogiline isa ja kasuisa.
4.Tapa Vallavalitsus oli seisukohal, et avaldaja soovitud suhtluskorra kehtestamine ei lähtu lapse parimast huvist ning palus jätta avalduse rahuldamata. Laps oli vanemate lahku mineku ajal 5-kuune. Väidetavalt ei ole avaldaja pärast lahkuminekut lapse kasvatamises osalenud ega lapse vastu järjepidevat huvi üles näidanud. Avaldaja ei ole panustanud lapse igapäevaellu ega emotsionaalsesse arengusse. Seega puudub nende vahel varasem kontakt ning nende vahel ei ole kujunenud kiindumussuhet ja emotsionaalset sidet. Samuti ei täitnud avaldaja ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Alates lapse teisest eluaastast on lapse igapäevases kasvatamises osalenud ja vanemlikku rolli täitnud ema elukaaslane, keda laps peab oma isaks. Lapse identiteet ning tema arusaam perekondlikest suhetest on kujunenud praeguses elukeskkonnas ema juures, mis on olnud lapse jaoks püsiv ja turvaline. Vestlusest lapsega selgus, et lapsel puudub igasugune teadmine oma bioloogilisest isast. Avaldaja viibib kinnipidamisasutuses, kuna on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes KarS § 141 lg 1 ja KarS § 418 lg 1 alusel. Suhtlus kinnipidamisasutuses on piiratud ja reguleeritud ning ei loo lapse seisukohalt loomulikku ega turvalist keskkonda suhte loomiseks. Selline keskkond võib lapsele mõjuda hirmutavalt ning ei soodusta usaldusliku kiindumussuhte kujunemist. Avaldaja soov kehtestada suhtluskord olukorras, kus laps ei ole temast teadlik ning kus puudub varasem kontakt, tähendab sisuliselt lapse asetamist sundolukorda. Ootamatu ja ettevalmistamata kontakt võib tugevalt mõjutada lapse psühho-emotsionaalset tasakaalu. Avaldaja peaks üles näitama kannatlikkust ja mõistmist ning ootama aega, mil laps on arenguliselt ja emotsionaalselt piisavalt küps, et mõista oma päritolu ning olukorra asjaolusid. Võimaliku suhte kujunemine peab toimuma lapse tempos, lähtudes tema arengutasemest, teadlikkusest ja sisemisest valmisolekust, mitte täiskasvanu õiguslikust või isiklikust soovist.
MAAKOHTU SEISUKOHT
5.Maakohus jättis 19. juuni 2026. a määrusega avalduse rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jäid nende endi kanda ja lapsele määratud esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud jäid Eesti Vabariigi kanda. Maakohus määras asendada avaldaja ja puudutatud isikute nimed initsiaalidega ja mitte avalikustada nende isikukoode ega aadresse. Maakohus leidis, et avaldaja taotletud suhtluskord ei arvesta lapse huvidega, vaid avaldaja on rõhutatult seadnud esikohale enda seadusest tuleneva õiguse, sh arvestamata reaalseid võimalusi esitatud suhtluskorra täitmiseks. Suhtluskorda ei ole asjaoludest tulenevalt võimalik kindlaks määrata ka muul viisil, kui avalduses on taotletud. Maakohus märkis, et ei tee otsustust suhtlusõiguse piiramiseks perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 3 alusel, kuna selliseid asjaolusid kohtu ette toodud ei ole.
PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult ning lg 2 esimese lause järgi peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Sama sätte lg 21 järgi lepivad vanemad nende lahuselu korral kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus eeltoodud sätete alusel asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted tulenevad ka lastekaitseseaduse (LasteKS) §-st 5, mille p 3 kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes seada esikohale lapse huvid. LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Eeltoodust ei saa järeldada, et tegemist oleks vanema subjektiivse õigusega lapsega suhelda. See saab toimuda üksnes juhul, kui see on PKS § 123 lg 1 alusel kooskõlas lapse huvidega. Vanema soovid on viidatud sätte mõtte kohaselt teisejärgulised. Avaldaja ja D.C on lapse C.B vanemad ja neil on lapse suhtes ühine hooldusõigus. Hooldusõiguse osas vaidlust ei ole. Laps elab emaga ja lapse isa kannab pikaajalist karistust kinnipidamisasutuses. Menetlusosaliste kirjalikult ja suuliselt esitatu alusel on tuvastatud, et lapse vanemad läksid lahku 28. aprillil 2021, kui laps oli 5-kuune. Avaldaja nägi last 30. juunil 2021, s.o päeval, kui toimus abielulahutus perekonnaseisuametis, kus laps oli emaga kaasas. Avaldaja lapsest välja ei teinud ega suhelnud temaga. Peale seda on isa lapsega kohtunud ühel korral, s.o 2022. aasta suvel Väike-Maarjas pargis/mänguväljakul teiste isikute juuresolekul. Maakohus viitas vanemate seisukohtadele, miks ei ole isa saanud lapsega suhelda. Maakohus tegi asjas esitatud seisukohti ja tõendeid hinnates järelduse, et lapse isa ei ole omalt poolt avaldanud sellist tahet lapsega kokku saada ja/või suhelda, mida ta on käesolevas asjas kohtule esitanud. Avaldaja ema, s.o lapse vanavanema kohtusse esitatud kirjast teistsugust järeldust teha ei saa. Avaldaja soov lapsega suhtlema hakata on tekkinud alles siis, kui ta enam ei olnud vabaduses. Seega ei ole tuvastatud, et ema tegevuse/tegevusetuse tõttu ei ole isa saanud lapsega suhelda, s.o lapse elus osaleda ja seda ka enne, kui ta vahistati. Maakohus möönis, et üksnes vangistuses viibimise fakt ei tähenda automaatselt seda, et vanem ei saaks või ei tohiks lapsega suhelda, kuid käesolevas asjas on tuvastatult olukord selline, kus isa ei ole lapse elus osalenud ka enne vahistamist ja karistusele kandmisele asumist. Lapse isa on lapsele võõras ja sellises vanuses (laps on 5-aastane) teha otsustus, et lapsel tuleb tema jaoks võõra inimesega hakata suhtlema isa poolt soovitud viisil (videos, telefoni teel, vanglas kokkusaamistel), ei ole lapse huvides. Maakohus leidis, tuginedes lapse ema selgitustele ning kohaliku omavalitsuse ja lapse esindaja seisukohtadele, et lapse jaoks oleks käesoleval hetkel traumeeriv see, kui ema peaks lapsele hakkama selgitama bioloogilise isa ja last kasvatava inimese (kasuisa), keda laps peab enda isaks, vahet. Eelduslikult, lapse vanust arvestades, võib see olla lapsele mõistmatu ning tekitaks temas arusaamatust, halvemal juhul psüühilisi probleeme. Seega, ei saa emale teha etteheited selles osas, et ema ei ole lapsele rääkinud, kes on tema bioloogiline isa. Tuvastatult on lapse perekonnaks alates 2022. aasta lõpust tema ema ja ema elukaaslane, keda laps peab oma isaks. Avaldaja etteheited lapse ema elukaaslase osas ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kohalik omavalitsus ega lapse esindaja ei ole tuvastanud lapse perekonnas selliseid asjaolusid, mis last kahjustaks ja/või tema heaolu ohustaks. Kohus ei ole tuvastanud, et ema oleks takistanud lapse ja isa vahelist suhtlemist ja/või oleks hakanud last isast võõrandama,
enne isa vahistamist. Maakohtu hinnangul on ema käitunud arvestades asjaolusid, s.o lapse vanust, isa tegelikku huvipuudust lapse suhtes ja ka lapse isa poolt toimepandud kuritegu ja karistust, lapse heaolu ja huve silmas pidades. Avaldaja seisukoht, et teiste menetlusosaliste seisukohad on esitatud eranditult lapse ema huve silmas pidades ja lapse huvid on jäetud täielikult tähelepanuta, ei vasta tegelikkusele. Nii kohalik omavalitsus kui lapse esindaja on lähtunud siiski lapse huvidest, arvestatud on nii avaldaja kui ka lapse ema seisukohti ja kujundatud arvamus asjas olemasolevate asjaolude ja andmete alusel. Lapsega suhte säilimise tagamine vanglas on iseenesest võimalik, kuid ainult juhul, kui kinnipidamisasutuses viibival vanemal on eelnevalt olnud peresuhted, ta on olnud lapse elus olemas, on kasvatanud ja hoolitsenud lapse eest. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei ole. Maakohus ei nõustunud avaldajaga selles, et laps peab hakkama vanglas oma bioloogilise vanemaga tutvuma. Maakohus märkis, et ei pidanud vajalikuks last isiklikult ära kuulata, kuna sai lapse seisukoha tuvastada kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti poolt ärakuulamise protokolli, istungil täiendavalt avaldatu ja lapsele määratud esindaja poolt ärakuulamise käigus tuvastatu alusel. Viidatust järeldas kohus, et laps peab enda pereks enda ema ja ema elukaaslast, tal ei ole teadmist enda bioloogilisest isast. Lapse elukorraldus on lapse jaoks harjumuspärane ja turvaline, mille muutmine ei ole põhjendatud. Maakohus rahuldas TsMS § 462 lg 2 alusel avaldaja taotluse asendada avaldaja ja puudutatud isikute nimed initsiaalidega ja mitte avalikustada nende isikukoode ega aadresse. Maakohus jättis TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja tasu ja kulud TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
MÄÄRUSKAEBUS
6.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega kehtestada avaldaja taotletud suhtluskord. Avaldaja palub kohtulahendi avalikustamisel asendada menetlusosaliste nimed initsiaalide või tähemärkidega. Maakohus on tuginenud ennekõike teiste menetlusosaliste ja kaasatud isikute arvamistele ja jätnud tähelepanuta lapse huvi suhelda oma bioloogilise isaga. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et: avaldaja ei ole enne vanglakaristuse kandma asumist (sh eelvangistust) näidanud üles huvi oma lapsega suhelda; lapse parimates huvides on tema tänase peremudeli jätkumine üksnes koos ema ja ema elukaaslasega, keda laps peab oma tegelikuks isaks ning avaldaja on lapse jaoks sisuliselt võõras inimene, kellega lapsel puudub igasugune side. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Seega ei ole vaidlust selle üle, kas lapse elus peaks olema lisaks emale koht ka bioloogilisel isal. Avaldajale ei saa ette heita vähest huvi lapsega suhtlemisel olukorras, kus lapse ema oli avaldaja isaduse kahtluse alla seadnud. Avaldaja ei taha ega ole kunagi tahtnud lapse tänast peremudelit lõhkuda, vaid seda positiivsel viisil täiendada bioloogilise isa olemasoluga lapse elus. Laps on eas, kus temale bioloogilise isa (taas-)tutvustamine on täieliku minapildi jaoks vajalik – laps on kohe jõudmas ikka, kus ta hakkab mõistma erinevate isikute rolle enda ümber ja nende rollide hulgas on ka bioloogiline isa. On usutav, et hilisemas (nt teisme- või noore täiskasvanu) eas on bioloogilise
isa lapse ellu lisandumine probleemsem, kuna selleks hetkeks on ajalises plaanis laps juba kaotanud palju sellest, mida bioloogilise isa roll tema elus oleks võinud talle anda. Lapse emal on aja möödudes aina raskem lapsele ilma valetamata ja bioloogilist isa mustamata seletada, miks ema on esitlenud lapsele isana vale isikut. Lapse ema on avaldajat teadlikult lapsest eemale hoidnud ja suhtluspüüde takistanud. Avaldajal ei ole olnud võimalik lapsega suhelda eelkõige lapse ema tegevuse või tegevusetuse tõttu. Kuivõrd avaldaja kannab karistust vanglas, siis on tal äärmiselt piiratud võimalused ise koguda tõendeid – näiteks puudub juurdepääs enda e-postile, telefonikõnede logile jne. Seetõttu palub avaldaja kohtul rakendada tõendite kogumisel uurimispõhimõtet. Vanglakaristuse kandmisega ei kaasne keeldu suhelda oma lapsega. Seda on möönnud ka maakohus, kuid jätnud antud teema otsuses sisuliselt käsitlemata. Suhtlusõigus on osa vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest PS § 27 lg 1 mõttes. Vanema vangistus ei tähenda automaatselt kõigist vanema õigustest ilmajäämist ega keeldu lapsega suhelda. Vangistusseaduse kohaselt on õiguskorra kaitse kõrval vangistuse eesmärgiks ka õigusrikkuja taasühiskonnastumisele suunamine. Üheks taoliseks meetmeks on positiivsete sotsiaalsete suhete hoidmine või tekitamine. Kinnipeetava suhtlemine karistuse kandmise ajal oma lapsega on väärtustatud ja toetatud tegevus. Avaldaja vanglas viibimist ei tohi vaadelda kui takistust oma lapsega suhtlemisel. Kohtu kehtestatud suhtluskorra alusel saab avaldaja vanglakeskkonnas järk-järguliselt asuda looma suhet oma lapsega, et vabanemisel olla valmis koheselt maksimaalselt panustama oma lapse ellu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Lapsele määratud esindaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Tegemist oli kohtu diskretsiooniliste otsustega. Ei ole võimalik väita, et kohus oleks teinud kaalutlusvea. Lapse parimaid huve tuleb hinnata konkreetsel ajahetkel. Maakohus ei teinud ühtegi otsustust, millega oleks kahjustanud lapse parimaid huve. Seadusandja jaatab võimalust, et lapse ja vanema omavaheline suhtlemine (käesoleval juhul suhte taastamine kinnipidamisasutuses oleva vanemaga) ei pruugi olla lapse parimates huvides. Avaldajal enesel puudub võimalus teha aktiivseid toiminguid lapsega suhete taastamiseks, vaid seda peaksid tegema lapse lähedased, kes sisuliselt tema arusaamas peaksid hakkama suhtlemist kohtumääruse alusel korraldama. Esmajoones tuleb lahendit tehes arvestada lapse parimaid huve ning alles seejärel saab hakata arvestama ka asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks käesoleval ajal ei ole lapse parimates huvides hakata taastama suhteid kinnipidamisasutuses viibiva bioloogilise isaga. Seda ei kaalu üles isa ühtäkki peale ligi nelja kinnipidamisasutuses viibitud aastat tekkinud soov hakata taastama oma suhteid lapsega. On usutav, et bioloogilise isa lapse ellu lisamine on eelduslikult pingevabam, kui esimene kohtumine toimub lapsele tuttavas ja tavapärases keskkonnas, mitte kinnipidamisasutuses. Avaldaja kuritegusid toime pannud isikuna ennekõike ise põhjustas selle, et ta viibib keskkonnas, kus lapsega suhtlemine ei ole võimalik ja laps ei tunne teda. Avaldaja vangistuse eesmärkide täitmine ei ole käesolevas asjas määrava tähtsusega. Vanglas pakutavad kohtumised ei ole kohane meetod hakata lapsel sisuliselt looma alles suhteid võõra inimesega.
8.Lapse ema palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on lahendit tehes seadnud esikohale lapse huvid ning on oma seisukohta piisavalt
põhjendanud. Maakohus ei ole jätnud käsitlemata avaldaja seisukohta, et vangistusega ei kaasne keeldu suhelda oma lapsega. Avaldaja soovib last ära kasutada vangistuse eesmärkide saavutamisel, näidates sellega oma valmisolekut taasühiskonnastumisel. See on üksnes avaldaja enda huvides.
9.Tapa Vallavalitsus palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus on menetlenud asja õiguspäraselt ning lähtunud otsuse tegemisel eelkõige lapse parimatest huvidest. Maakohus on hinnanud menetluse käigus kogutud tõendeid ning arvestanud kõiki lapse heaolu, turvalisuse ja arenguga seotud olulisi asjaolusid. Maakohus on teinud otsuse talle menetluse ajal teada olnud asjaolude ja kogutud tõendite alusel, kaaludes põhjalikult kõiki asjakohaseid asjaolusid ning lähtudes sellest, milline lahendus teenib otsuse tegemise hetkel kõige paremini lapse huve. Avaldaja keskendub eelkõige enda õigusele lapsega suhelda, mitte lapse parimatele huvidele. Avaldaja taotletud suhtluskorra rakendamine asetaks lapse põhjendamatult keerulisse olukorda. Lapsel puudub teadmine oma bioloogilisest isast ning nende vahel ei ole välja kujunenud usalduslikku ega püsivat suhet. Sellises olukorras ei ole lapse huvides kujundada esmaseid kontakte kinnipidamisasutuses, kuna see ei toeta lapse turvatunnet ega loomulikku suhte kujunemist vanemaga. Avaldajal on pärast kinnipidamisasutusest vabanemist võimalik alustada lapsega kontakti loomist lapse vajadusi ja valmisolekut arvestaval viisil ning lapse jaoks neutraalses ja turvalises keskkonnas. Nõue, mille kohaselt peaks laps alustama suhtlemist isikuga, keda ta ei tunne, külastades teda kinnipidamisasutuses, ei ole kooskõlas lapse parimate huvidega ega toeta lapse turvalist emotsionaalset arengut.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
11.Lapsel on PKS § 143 lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Lapsel on PKS § 143 lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Vanema ja lapse suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 18). Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt ka RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p-d 21 ja 22). Kuivõrd suhtluskord määratakse kindlaks hagita menetluses (TsMS § 550 lg 1 p 2), tuleb kohtul tulenevalt TsMS § 5 lg 3 esimeses lauses sätestatust ise välja selgitada asjaolud ja koguda selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (vt ka RKTKm 15.02.2023, 221-5895/64, p 15). Vanema ja lapse suhtlemise korra kujundamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 28.05.2025, 2-22-14922/143, p-d 21–22). Maakohtu määruses neid puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Maakohus juhindus avalduse menetlemisel TsMS § 5 lg 3 esimeses lauses sätestatust ja põhjendas veenvalt, miks
ei ole isaga suhtluskorra määramine praegusel juhul lapse huvides. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on küll selgitanud, et suhtluskorra kindlaksmääramise avaldust PKS § 143 lg 21 alusel lahendades ei saa kohus jätta avaldust rahuldamata ja suhtluskorda määramata. Kohus saab lapse huvides suhtlusõigust piirata üksnes PKS § 143 lg-te 3–5 alusel. Suhtluskorra kindlaksmääramisel on kohtul võimalik suhtluskord määrata ka selliselt, et lapse huvides piiratakse või keelatakse suhtlusõiguse teostamine mingiks ajaks (RKTKm 17.11.2021, 2-16-9408/96, p 13.2). Ringkonnakohus peab praeguses olukorras siiski võimalikuks jätta lapse huvidest lähtuvalt suhtluskord määramata, kuid avaldaja suhtlusõiguse teostamist mitte piirata. Viieaastasel lapsel puudub igasugune kontakt oma isaga, ta ei tea hetkel tema olemasolust. Olukorras, kus asjas puuduvad küll andmed selle kohta, et lapse isa käitumine võiks otseselt ohustada lapse heaolu, ei saa siiski eeldada, et nii väikese lapse ja tema vanema kontakt luuakse ajal, kui vanem viibib vangistuses. Samas võib olukord lapse kasvades muutuda ning arvestades isa eeldatava vanglakaristuse pikkust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud praegusel erandlikul juhul piirata isa suhtlusõigust kuni tema vangistuse lõppemiseni. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist.
12.Vaidlust ei ole selles, et lapse vanemad läksid lahku 28. aprillil 2021, kui laps oli 5-kuune. Pärast seda on avaldaja näinud last kahel korral: 30. juunil 2021, kui toimus abielulahutus perekonnaseisuametis, kus laps oli emaga kaasas, ja 23. juulil 2022 teiste isikute juuresolekul. Avaldaja viibib vangistuses alates 9. septembrist 2022 (sh eelvangistus) ning avaldaja vanglas viibimise ajal ei ole lapsega suhtlust toimunud. Lapse emal on alates 2022. a lõpust elukaaslane, keda laps peab oma isaks. Lapsel puudub teadmine oma bioloogilisest isast. Avaldaja märgib õigesti, et vanema vangistus ei tähenda automaatselt kõigist vanema õigustest ilmajäämist ega keeldu lapsega suhelda. Menetlusosalised ega maakohus ei ole ka vastupidist väitnud, vaid on leidnud, et praegusel juhul ei ole suhtluskorra kindlaksmääramine vangistuses viibiva vanemaga lapse huvides. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Laps ei ole teadlik oma bioloogilise isa olemasolust ning avaldaja ei ole lapse teadliku elu jooksul lapse elus osalenud ega lapsega suhelnud. Riigikohus on selgitanud, et suhtlemiskorra määramine olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne lahus elavat vanemat, ei ole lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 20). Ringkonnakohus nõustub lapse esindajaga, et suhtluskorra kindlaksmääramisel ei ole määrava tähtsusega vangistuse eesmärkide täitmine, vaid esikohale tuleb seada lapse huvid. Põhjendatud on ka lapse esindaja seisukoht, mille kohaselt vanglas isaga kohtumise ja suhtlemise võimalused oleksid kohased juhul, kui isa ja lapse vahel oleksid suhted varem olemas olnud, kuid ei ole kohased lapsele avaldaja tutvustamiseks ja temaga alles suhte loomiseks.
13.Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et lapsel on õigus teada oma päritolu, millele vastab lapse hooldusõiguslike vanemate kohustus anda lapsele teavet tema päritolu kohta. Hooldusõiguslike vanemate teavitamiskohustus tuleneb eelkõige sellest, et PKS § 124 lg 1 järgi peab hooldusõiguslik vanem hoolitsema lapse igakülgse heaolu eest. Kas, millal ja kuidas lapsele tema päritolu kohta teavet anda, on üldjuhul hooldusõigusliku vanema otsustada, sest PKS § 116 lg 2 järgi on vanemal mh kohustus ja õigus otsustada lapsega seotud asju. Selle küsimuse otsustamisel peab vanem teostama oma õigusi heas usus ja lähtuma lapse, mitte enda heaolust. Kui hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu
kohta teavet andmast, sest ta ei soovi, et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse kontakti teise vanemaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab hooldusõiguslik vanem oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata. Sellisel juhul peab kohus kaaluma, milliseid abinõusid kasutada, et oht lapse heaolule kõrvaldada (vt RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 21 jj). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lapse emale ei saa praegusel juhul teha etteheiteid selle osas, et ta pole lapsele rääkinud, kes on tema bioloogiline isa – lapse isa ei ole lapse elus osalenud temast endast sõltuvatel asjaoludel ning lapse vanust arvestades oleks lapsele käesoleval hetkel traumeeriv see, kui ema peaks lapsele hakkama selgitama bioloogilise isa ja last kasvatava inimese (kasuisa), keda laps peab enda isaks, vahet. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et ema on käitunud asjaolusid, s.o lapse vanust, isa tegelikku huvipuudust lapse suhtes ja ka lapse isa poolt toime pandud kuritegu ja karistust, lapse heaolu silmas pidades. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus asjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvestades põhjendatult, et lapse isa ei ole avaldanud sellist tahet lapsega kokku saada ja/või suhelda, mida ta on käesolevas asjas kohtule esitanud, ning tuvastamist ei ole leidnud, et avaldaja ei saanud enne vahistamist lapse elus osaleda ja temaga suhelda ema tegevuse/tegevusetuse tõttu. Näiteks lapse ema esitatud vanemate e-kirjavahetusest nähtub, et kui isa avaldas augustis 2022 soovi lapsega kohtuda ja poole ajast last ise kasvatada, siis ema vaidles vastu sellele, et laps on poole ajast isa kasvatada, kuid tegi ettepaneku isale kohtuda lapsega laupäeviti (dtl 159, 161).
14.Ringkonnakohus ei nõustu ka avaldaja seisukohaga, et talle ei saa ette heita vähest huvi lapsega suhtlemisel olukorras, kus lapse ema oli talle korduvalt väitnud, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Kui avaldaja kahtles oma isaduses, siis oleks tal olnud võimalik astuda samme nende kahtluste kõrvaldamiseks varem. Avaldaja esitas hagi isaduse vaidlustamiseks alles vangistuses viibimise ajal.
15.Avaldaja viitab määruskaebuses piiratud võimalusele tõendeid ise koguda (nt puudub juurdepääs avaldaja e-postile ja telefonikõnede logile), mistõttu palub avaldaja rakendada kohtul tõendite kogumisel uurimispõhimõtet. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole uurimispõhimõtet rikkunud ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks koguda asjas täiendavaid tõendeid. Avaldaja ei ole viidanud ka ühelegi konkreetsele tõendile, mida oleks võimalik ja vajalik asjas koguda. Vanemate vahel toimunud suhtluse kohta andmete kogumine ei pruugi olla ka võimalik, kuna sideettevõtjad säilitavad andmeid üks aasta alates side toimumisest (elektroonilise side seaduse § 1111 lg 4).
16.Määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.
17.Avaldaja taotluse ja TsMS § 462 lg 2 esimese lause alusel asendab ringkonnakohus kohtulahendi avalikustamisel arvutivõrgus avaldaja ja puudutatud isikute nimed tähemärgiga ega avalikusta nende isikukoodi. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.