Kriminaalasi Aarne Saare süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Viru Maakohtu 11.03.2026. a otsus
Süüdistatav
Aarne Saar, isikukood 36001290258; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; keskharidus; ei tööta; kehtivad karistused puuduvad; tõkendit ei ole kohaldatud.
Apellandid
prokuratuur, esindaja Helen Prins-Sikk
Riigiprokuratuuri
abiprokurör
vandeadvokaat Meelis Masso (määratud korras) Teised pooled
apellatsioonimenetluse kannatanu M.S.
Menetluse liik
kirjalik menetlus
TARTU RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB
Jätta Viru Maakohtu 11.03.2026. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Määrata vandeadvokaadi Meelis Masso poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 438,96 eurot (sh käibemaks 84,96 eurot).
KrMS § 185 lg 2 alusel mõista menetluskulu katteks Aarne Saarelt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 275,28 eurot (sh käibemaks). Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel jätta menetluskulud summas 163,68 eurot riigi kanda.
Edasikaebekord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Aarne Saart süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi selles, et ta lõi 23.06.2025 kell 22.21 aadressil XXX , Maardu asuva eramaja lähedal oma endist abikaasat M.S. t plastiktooliga vastu keha. Seejärel haaras A. Saar kannatanul hommikumantlist kinni, tiris teda lõkke poole ja tõukas teda, mille tagajärjel kannatanu kukkus lõkkesse. Oma tegevusega tekitas A. Saar M.S. ele füüsilist valu ja kehavigastused: küünarvarre pindmised hulgivigastused; randme ja käe teise järgu põletus; konkussioon; kanna ja jala pindmised hulgivigastused; puusa ja alajäseme esimese järgu põletus. Oma tegevusega pani A. Saar toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 11.03.2026. a otsusega tunnistati A. Saar KarS § 121 lg 1 järgi süüdi ja talle mõisteti rahaline karistus 150 päevamäära (päevamäära suurus 39,09 eurot), s.o summas 5863,50 eurot. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel tuleb A. Saarel tasuda rahaline karistus ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks jäeti läbi vaatamata ning kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Menetluskulud kogusummas 4388,53 eurot tuleb A. Saarel tasuda ositi ühe aasta jooksul.
2.1.Maakohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et A. Saar pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Kohus tuvastas, et 23.06.2025 õhtul tekkis A. Saare ja tema endise abikaasa M.S. (endine S) vahel nende ühise elukoha juures lõkke ääres konflikt, mille käigus A. Saar lõi kannatanut plastiktooliga vastu keha, suunas ta jõuga lõkke poole ning lükkas kannatanu lõkkesse. Selle tagajärjel tekkisid kannatanule kehavigastused ning ta tundis valu. Maakohus pidas kannatanu ütlusi usaldusväärseks, kuna need olid kooskõlas Häirekeskuse kõnesalvestiste, politsei vormikaamera salvestise, patrullpolitseiniku ütluste, kannatanu vigastusi kajastavate fotode, EMO dokumentatsiooni ning eelkõige maja turvakaamera salvestisega. Seevastu süüdistatava versiooni, et kannatanu kukkus lõkkesse ise või suundus autot lõhkuma, maakohus usaldusväärseks ei pidanud, kuna see ei leidnud salvestiselt ega muudest tõenditest kinnitust.
2.2.Maakohus ei nõustunud kaitse väidetega, et kannatanu käitumist tuleks käsitada provokatsioonina või et tagajärg ei oleks A. Saarele objektiivselt omistatav. Kohus märkis, et kuigi kannatanu ja süüdistatava suhted olid pikaajaliselt konfliktsed ning nende elukohta oli korduvalt politseid kutsutud, ei saanud sellest järeldada, et kannatanu oleks sündmuse ajal A. Saart vahetult rünnanud või tahtlikult provotseerinud. Turvakaamera salvestiselt nähtus maakohtu hinnangul, et kannatanu liikus lõkke juurde rahulikult, tal ei olnud midagi käes ega ilmnenud tema käitumises ohtu süüdistatavale või tema varale. Maakohus leidis, et vägivalla kasutamist alustas A. Saar ning kannatanu lõkkesse lükkamisega põhjustatud tagajärg oli talle omistatav.
2.3.A. Saare teos olid täidetud KarS § 121 lg 1 mõlemad objektiivse külje alternatiivid – nii tervise kahjustamine kui ka valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Kannatanul tuvastatud põletused ja muud vigastused olid kohtu hinnangul lõkkesse kukkumise tüüpiliseks tagajärjeks ning valukaebus oli selliste vigastuste puhul eluliselt usutav. Maakohus leidis samuti, et A. Saar tegutses otsese tahtlusega, kuna ta lõi kannatanut tooliga ning suunas ta teadlikult lõkke poole, nähes, kuhu kannatanut lükkab, ja vähemalt mööndes valu ning vigastuste tekkimist. Hädakaitsega maakohus ei nõustunud, sest vahetut õigusvastast rünnet
A. Saare õigushüvedele ei tuvastatud. Seetõttu järeldas maakohus, et A. Saare tegu oli koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.
2.4.Karistuse osas pidas maakohus vangistust ebavajalikuks ning leidis, et A. Saart saab piisavalt mõjutada rahalise karistusega. Kohus arvestas ühelt poolt teo ohtlikkust ja seda, et kannatanu lükati lõkkesse, samuti asjaolu, et tegu pandi toime endise pereliikme suhtes. Teiselt poolt arvestas kohus, et süüdistatav oli varem kriminaalkorras karistamata, tekitatud vigastused olid kerged ning süüdistatava ja kannatanu vahelised suhted olid pikaajaliselt keerulised. Kogumis hindas maakohus A. Saare süü keskmisest väiksemaks. Apellatsioonid Prokuratuuri apellatsioon
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes ei nõustu mõistetud karistusega. Prokuröri hinnangul on maakohus rikkunud KarS § 56 kohaldamise põhimõtteid, alahinnanud teo objektiivset ohtlikkust ja süüdistatava süü suurust ning jõudnud põhjendamatu ja ebaproportsionaalse karistuseni.
3.1.Prokurör on seisukohal, et rahaline karistus ei ole piisav ja karistusena tuleb määrata vangistus. Süüdistatava tegu ei piirdunud üksiku kehalise ründega, vaid hõlmas löömist abivahendiga (plastiktool) ning teadlikku lõkkesse lükkamist, millega loodi vahetu ja reaalne oht. See teopilt ületab selgelt KarS § 121 lg 1 tavapärase avaldumisvormi (mis võib olla näiteks ainult löömine) ning on oma olemuselt oluliselt ohtlikum kui „keskmine“ kehaline väärkohtlemine. Rahaline karistus ei väljenda sellise teo tegelikku raskust ega kanna piisavat üld- ega eripreventiivset mõju.
3.2.Oluliseks asjaoluks on, et süüdistatav ja kannatanu elavad endiselt samas elamus. Selline elukorraldus loob püsiva ja vahetu konfliktiriski, eriti olukorras, kus varasemad tülid on seotud alkoholiga ja eskaleerunud vägivallani. Pelgalt rahaline karistus ei piira süüdistatava edasist käitumist ega võimalda järelevalvet. Tingimuslik vangistus koos konkreetsete kohustustega on seevastu sobiv ja vajalik vahend korduvvägivalla ennetamiseks ning kannatanu turvalisuse suurendamiseks. Samuti aitab sotsiaalprogrammis osalemine kaasa süüdistatava hoiakute muutmisele ja edasise vägivallategude vältimisele.
3.3.Süüdistatava õigusteadmised on keskmise inimese omast suuremad. Süüdistatav on enne kohtupidamist tegutsenud rahvakohtunikuna, mis tähendab praktilist kokkupuudet kriminaalasjade lahendamisega ja teadmist karistusliikidest, süü raskuse hindamisest ja riigi reaktsioonidest vägivallakuritegudele. Sellises olukorras ei ole usutav väide, et süüdistatav ei mõistnud oma teo õigusvastasust, ega osanud ette näha kriminaalõiguslikke tagajärgi. Samuti on talle eelmiste kahtlustuste esitamisega selgelt näidatud, et kahtlustuses nimetatud tegu on keelatud ja kuriteona käsitletav.
3.4.Maakohus on järeldanud, et süü on keskmisest väiksem, tuginedes peamiselt tekkinud vigastuste lõppastmele. Selline lähenemine on eksitav. Arvestades teo ohtlikku iseloomu, KarS § 58 p 4 raskendavat asjaolu ning teadlikku riskikäitumist, ei ole alust järeldada süü väiksust. Tegemist on keskmisest raskema kehalise väärkohtlemisega, kus raskemad vigastused ei jäänud saabumata seetõttu, et süüdistatav oleks oma käitumist piiranud või ohtu vähendanud, vaid kannatanu keeras end kukkumise hetkel instinktiivselt, püüdes vältida lõkkesse jäämist. Lisaks on oluline, et süüdistatav ei aidanud kannatanut lõkkest välja, ei püüdnud ohtu vähendada ega tagajärgi leevendada, olenemata sellest, et kannatanu hirmust ja valust karjus.
3.5.Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, mille tõttu on karistus määratud alla keskmise määra. Otsuses on ära märgitud karistust raskendav asjaolu, aga ei ole kuidagi välja toodud, et see oleks mõjutanud karistuse suurust. Raskendava asjaolu ignoreerimine kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 338 p 2 tähenduses. Kohus on arvestanud ka kannatanu ja süüdistatava vaheliste keeruliste suhetega ning leidis, et kogumis on A. Saare süü keskmisest väiksem. Prokurör ei ole nõus käsitlusega, et omavahelised keerulised suhted iseenesest süüdistatava süüd vähendavad. Kaitsja apellatsioon
4.Maakohtu otsuse vaidlustas ka kaitsja, kes palub selle tühistada ja A. Saare õigeks mõista. Samuti palub kaitsja rahuldada taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.
4.1.Kaitsja leiab, et maakohus oleks otsuse tegemisel pidanud lähtuma Riigikohtu praktikast (RKKK 1-20-3046), mille kohaselt ei ole alust teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne.
4.2.Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja R.L. i ütlusi. Tunnistaja selgitas, et tema arvates oli konflikti põhjustajaks naine, kuna ta on ka varem samal aadressil käinud ning näinud, kuidas kannatanu on käitunud provokatiivselt. Kohtuotsusest ei ole jälgitav, kuidas kohus ei võtnud selliseid ütlusi arvesse. Kannatanu provotseerivat varasemat käitumist ja ka tema ütluste ebausaldusväärsust kinnitasid kohtuistungil kaitsja tunnistajad A.S. ja H.G. , kuid maakohus ei ole neist ütlustest vastavaid järeldusi teinud.
4.3.Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et menetluses on leidnud tõendamist, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli kestnud pikaajaline tüli, mille lahendamisse oli kaasatud ka politsei. Osade episoodide kohta ei alustatud menetlust või lõpetati kriminaalmenetlus süüteokoosseisu puudumise tõttu. Samas alustati 27.04.2025 toimunud episoodi osas väärteomenetlust KarS § 218 alusel, kuna süüdistatav teatas, et kannatanu kahjustas tema autot. Maakohus oleks pidanud andma hinnangu aastate jooksul toimunud sündmustele kogumis ning asuma seisukohale, et kannatanu aastatepikkune käitumine süüdistatava suhtes on hinnatav minimaalselt teadliku süülise provokatsioonina, mis viis lõppastmes teadliku eneseohustamiseni. Kuna kannatanu käitus süüdistatavaga ebakohaselt ning seega teadlikult asetas ohtu oma tervise, siis ei ole õigusteooria kohaselt võimalik süüdistatavale omistada kannatanule tekkinud kehavigastuste põhjustamist.
4.4.Kannatanu oli eelnevalt proovinud teha kõik, mis võimalik, et süüdistatava suhtes alustataks kriminaalmenetlust. 23.06.2025 nägi kannatanu ette, kuidas on võimalik süüdistatavat provotseerida nii, et viimase kannatus katkeks ning ta ründaks kannatanut füüsiliselt. Kannatanu oli varasemalt paigutanud turvakaamera „õige nurga“ alla, et võimalik sündmus saaks ka salvestatud. Ka menetlejale esitatud turvakaamera salvestis oli kannatanu täieliku kontrolli all. Selle vaatlusel kohtus selgus, et vahetult salvestisele eelnenud sündmused ja ka sellele vahetult järgnevad sündmused ei ole salvestiselt näha. Küll on aga salvestiselt näha, et lõkkesse satub kannatanu seetõttu, et süüdistatav ta enda käes oleva plastiktooliga endast eemale lükkab ja kannatanu lõkkesse kukub. Seetõttu ongi A. Saarel õigus, kui ta pidevalt menetlejale on selgitanud, et kannatanu kukkus ja tema kaitses ennast. Kannatanu, esitades menetlejale videosalvestise vaid osaliselt ja olles eelnevalt teadlik turvakaamera „õigest nurgast“ (A. Saar ei teadnud, et kaamera on nüüd teise nurga all), ei läinud öösärgis ja eelduslikult juba piisavalt alkoholi tarvitanuna jaaniööl mitte magama, vaid
veiniklaas käes A. Saare juurde järjekordset tüli nokkima. Sellise käitumisega kindlustas kannatanu, et tal oleksid olemas kõik tõendid süüdistatava süüdimõistmiseks ja A. Saarest vabanemiseks, sest antud kinnisasja, kui faktilist endiste abikaasade ühisvara, kannatanu A. Saarega jagada ei soovi.
4.5.Arvestades, et süüdistatav on vanemas eas isik, kellel puuduvad varasemad karistused ning kelle ainukeseks sissetulekuks on pension, oleks kohus pidanud kaaluma võimalust vabastada süüdistatav rahalise karistuse tasumisest KarS § 73 lg 1 alusel. Võttes arvesse süüdistatava tegu ja tema isiksust, siis oleks olnud võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ka rahalise karistuse tasumisest vabastamisega ning kohaldades süüdistatava suhtes katseaega.
4.6.Süüdistatav palub vabastada teda kannatanu sõidukulude summas 21,25 eurot tasumisest. Süüdistatav on seisukohal, et tegemist on kuluga, mida kannatanu ei ole reaalselt kandnud. Menetlus ringkonnakohtus
5.Tartu Ringkonnakohus võttis 18.06.2026 apellatsioonid menetlusse ning andis menetlusosalistele võimaluse esitada taotlusi ja täiendavaid seisukohti kuni 07.08.2026.
6.07.08.2026 esitas A. Saare kaitsja kohtule kirjaliku seisukoha, milles palub jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatav on varem karistamata isik ning järelikult ei ole võimalik käesoleval juhul teda karistada kohe kõige karmima karistusega, milleks on vangistus. Kuna seaduse alusel on võimalik sellise süüteo toimepanemise eest karistada ka rahalise karistusega, siis on maakohus selles osas talitanud õigesti. Kaitsja kordab ka oma apellatsioonis toodud seisukohti. Täiendavalt märgib kaitsja, et kui menetluses peaks leidma tõendamist, et süüdistatav täitis oma käitumisega KarS §-s 121 lg 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, siis tuleb arvesse võtta, et süüdistatava käitumises esines õigusvastasust välistav asjaolu – ta tegutses hädakaitses KarS § 28 lg 1 mõttes. Süüdistatav tõrjus vahetut õigusvastast rünnet enda õigushüvele. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
7.Kolleegium leiab, et maakohus lahendas kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi. Kuna maakohus on näidanud, milliste tõendite alusel ta kuriteo sündmustiku kindlaks tegi, ei asu ringkonnakohus kõiki neid põhistusi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle kordama. Kolleegium keskendub seega vaid apellatsiooniväidetele vastamisele.
8.Kaitsja apellatsioon ei anna alust kahelda maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu õigsuses. Maakohus ei tuginenud süüditunnistamisel üksnes kannatanu ütlustele, vaid hindas neid koos Häirekeskuse kõnesalvestiste, politsei vormikaamera salvestise, patrullpolitseiniku ütluste, kannatanu vigastusi kajastavate fotode, EMO dokumentatsiooni ning maja turvakaamera salvestisega. Need tõendid kinnitavad kannatanu põhiversiooni selles osas, et A. Saar lõi teda plastiktooliga, suunas ta jõuga lõkke poole ja lükkas ta lõkkesse. Süüdistatava versioon, et kannatanu kukkus ise või et A. Saar üksnes tõrjus kannatanut endast eemale, ei haaku turvakaamera salvestisel nähtuvaga ega muude tõenditega.
9.Kõige parema ülevaate kuriteosündmusest annab maja valvekaamera salvestis (I kd tl 4–10). Mees toimetab aia taga lõkke juures. Kell 22:21:06 jõuab tema juurde valges hommikumantlis kannatanu, jäädes puulehtede varju. Kell 22:21:15 – 22:21:16 astub
kannatanu rahulikult paar sammu süüdistatavale lähemale. Kell 22:21:17 võtab meesterahvas valge plastikust aiatooli ja lööb sellega kannatanut, mispeale kõlab kannatanu karjatus. Tool kukub nende vahele maha. Kell 22:21:25 võtab süüdistatav uuesti maast tooli ja viskab kannatanu suunas. Kannatanu karjatab. Tool maandub asjaosalistest kaugemale maha. Süüdistatav läheb toolile järele, võtab selle maast ja kell 22:21:39 hakkab tooli kasutades järjest kannatanut suruma nähtava leegiga põleva lõkke suunas. Lõkkeni jõuavad nad 22:21:52 ja terve selle aja on kannatanu karjunud appi. Kell 22:21:53 lükkab mees naise koos plastiktooliga lõkkesse. Naine kukub parema küljega lõkkesse, tool paiskub veidi eemale. Näha on, et naisterahvas kukub nö lõkkeaseme äärealale, mitte keskele, kus on suur leek. Kell 22:21:58 suudab naine lõkkest välja ronida ja kell 22:22:02 tõuseb ta püsti. Kell 22:22:04 lükkab mees käega veel kannatanut õlavarrest, kannatanu karjatab ning video lõppeb. Kolleegium on seisukohal, et kõnealusest salvestisest nähtub selgelt A. Saare vägivaldne käitumine kannatanu suhtes. A. Saar lööb kannatanut aiatooliga, seejärel viskab selle tema suunas ja seejärel lükkab kannatanu koos tooliga lõkkesse. Videopildilt ei nähtu, et kannatanu ise käiks A. Saarel järel ja seetõttu peaks süüdistatav teda tooliga lõkke suunas tõrjuma. Samuti on näha selge lõkkesse lükkamise liigutus – seega ei saa öelda, et kannatanu oleks ise kuidagi tasakaalu kaotanud või kukkunud.
10.Apellatsioonis rõhutatud asjaolu, et turvakaamera salvestis ei kajasta kogu õhtu sündmusi, ei muuda salvestisel nähtut ebausaldusväärseks. Maakohus on seda asjaolu arvestanud, kuid põhjendatult leidnud, et salvestis on usaldusväärne selles osas, mida see vahetult kajastab. Salvestiselt nähtub, et kannatanu tuleb lõkke juurde, tal ei ole midagi käes, ta ei suundu auto poole ega käitu nähtavalt ründavalt. Seejärel reageerib A. Saar kohe füüsilise vägivallaga, kasutades tooli ja suunates kannatanu jõuga lõkke poole.
11.Kaitse põhiväide on see, et kogu sündmus on kannatanu provotseeritud ehk kannatanu on A. Saare ründe tema vastu n.ö välja meelitanud (tahtlik provokatsioon). Valvekaamera salvestiselt nähtuv kaitsja väidet ei kinnita. Vähemalt füüsiliselt/kehaliselt kannatanu provokatiivset käitumist videolt ei paista. Mida kannatanu vahetult enne rünnet süüdistatavale ütles, salvestiselt kuulda ei ole. Samas, isegi kui kannatanu ütles A. Saarele midagi, mis viimast ärritas, ei õigusta see kuidagi sellele järgnenud rünnet.
12.Ka kaitsja viide kannatanu väidetavale pikaajalisele provokatsioonile ei muuda järeldust teo koosseisupärasuse ega tagajärje omistatavuse kohta. Vastab tõele, et kannatanu ja süüdistatava suhted on pikka aega olnud konfliktsed. Seda kinnitab näiteks väljavõte nende ühisesse elukohta tehtud väljakutsete kohta (I kd tl 35–39). Sellest nähtuvalt on aadressile XXX , perioodil 01.02.2023 – 27.08.2025 tehtud 24 väljakutset. Väljakutsete sisust nähtub alkoholi tarvitamist ja vägivalda. Endiste abikaasade vahelisi konfliktseid suhteid kinnitavad oma ütlustes ka kaitsja taotlusel kohtus üle kuulatud tunnistajad H.G. ja A.S. .
13.Kolleegium märgib siiski, et isiku varasem konfliktne või ärritav käitumine ei tähenda iseenesest, et ta kutsub hilisema vägivaldse ründe teadlikult ja eesmärgipäraselt esile ega seda, et tema suhtes toime pandud vägivalla tagajärge ei saa toimepanijale omistada. Riigikohus on kaitsja viidatud lahendis sedastanud, et ei ole alust teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Rõhutada on siiski vaja, et selle provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust (RKKK 1-20-3046 p 38). Oluline on ka märkida, et erinevalt praegusest olukorrast oli viidatud lahendis tegu juhtumiga, kus kannatanu oli vabatahtlikult ja teadlikult sisenenud füüsilisse konflikti, tehes ise esimesena lükkamise- ja löögiliigutusi. Lisaks ei olnud süüdistatava tegu seejuures mingilgi moel n-ö
väljakutset ületav (ta vastas tõukamisele ning löögiliigutusele tõukamisega), mistõttu tuleb süüdistatava käitumist lugeda adekvaatseks reageeringuks kannatanu tahtlikule käitumisele.
14.Antud juhul on asjaolud võrdlemisi teistsugused. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuigi A. Saare ja M.S. suhted olid pikaajaliselt konfliktsed, ei nähtu tõenditest, et kannatanu oleks vahetult enne tooliga löömist ja lõkkesse lükkamist A. Saart rünnanud või muul viisil loonud olukorra, mis muudaks A. Saare reaktsiooni ootuspäraseks ja adekvaatseks. Seega, isegi kui kannatanu ütles A. Saarele midagi provotseerivat, ei sisenenud ta ise füüsilisse konflikti – seda alustas A. Saar. Süüdistatava teod – tooliga löömine ja kannatanu lõkkesse lükkamine olid kindlasti n-ö väljakutset ületavad. Teisisõnu ei saa A. Saare käitumist pidada adekvaatseks reageeringuks kannatanu käitumisele isegi juhul, kui kannatanu süüdistatavat tõepoolest verbaalselt ärritas.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, et maakohus oleks jätnud tunnistaja R.L. i või kaitse tunnistajate ütlused põhjendamatult arvestamata. R.L. i väide kannatanu provokatiivse käitumise kohta tugines tema varasematele kokkupuudetele samal aadressil ja isiklikule hinnangule, mitte vahetule tajule käesoleva teo toimepanemise ajal. Kohtuistungil vastas tunnistaja prokuröri küsimusele, miks talle jäi mulje, et konflikti initsiaatoriks on naine, järgmist: kui ma aus olen, siis ühtegi objektiivset fakti ma ei oska välja tuua selle kohta, /.../ see on puhtalt minu arvamus, see ei põhine mitte millelgi. Mina seal kohapeal ei olnud, mina ei tea, kes selle initsieeris (dtl 140). Seega on nõustumisväärne maakohtu seisukoht, et tegu on pelgalt tunnistaja arvamusega.
16.Sama kehtib kaitse tunnistajate ütluste kohta niivõrd, kuivõrd need kirjeldavad poolte üldist omavahelist läbisaamist või varasemaid konflikte. Need asjaolud võivad iseloomustada pooltevaheliste suhete tausta, kuid ei tõenda, et kannatanu oleks käesoleval juhul A. Saart rünnanud või teadlikult provotseerinud selliselt, et lõkkesse lükkamise tagajärg ei oleks A. Saarele omistatav.
17.Maakohus on õigesti leidnud, et A. Saare teos olid täidetud KarS § 121 lg 1 objektiivsed tunnused. Kannatanul tuvastatud põletused ja muud kehavigastused (I kd tl 28– 29) on lõkkesse kukkumise tüüpiline ja ettenähtav tagajärg ning kannatanu valukaebus on selliste vigastuste korral eluliselt usutav. Samuti on põhjendatud maakohtu järeldus otsese tahtluse kohta. A. Saar kasutas kannatanu suhtes füüsilist jõudu, lõi teda tooliga ning suunas ta seejärel lõkke poole olukorras, kus ta nägi, kuhu ta kannatanut lükkab. A. Saar teadis, et tooliga kannatanu löömisele ja tema lõkkesse lükkamisele järgnevad tagajärjena nii valu kui ka kehavigastuste tekkimine.
18.Kaitsja seisukoht, et A. Saar tegutses hädakaitses, ei ole põhjendatud. Hädakaitse eeldab vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüve vastu. Sellist rünnet ei ole maakohus tuvastanud ning ringkonnakohus ei näe alust selle hinnanguga mitte nõustuda. Kannatanu lõkke juurde tulemine ei kujutanud endast rünnet A. Saare isiku ega vara vastu. Salvestiselt ei nähtu, et kannatanu oleks A. Saart löönud, ähvardanud või suundunud tema autot lõhkuma. Seetõttu puudus A. Saarel hädakaitseseisund ning tema tegu on õigusvastane. Süüd välistavad asjaolud puuduvad samuti. Karistus
19.A. Saarele mõistetud karistust on vaidlustanud nii prokurör kui kaitsja. Prokuröri arvates tuleks sellise teo eest mõista vangistus, mida on võimalik jätta tingimisi täitmisele pööramata koos kriminaalhoolduse ja lisakohustuste määramisega. Kaitsja jällegi leiab, et A. Saarele mõistetud rahalise karistuse saaks jätta tingimisi täitmisele pööramata.
20.Riigikohus on korduvalt märkinud, et nii karistuse liigi kui ka selle määra valik peab põhinema KarS § 56 lg 1 mõistes hinnangul süüdistatava süü suurusel, samuti võimalusel mõjutada teda edaspidi kuritegudest hoiduma (eripreventsioon) ja õiguskorra kaitsmise huvidel (üldpreventsioon). Karistuse mõistmisel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Hinnates süü suurust, tuleb aluseks võtta kuriteo asjaolud, sh toime pandud tegu ja tagajärg ning süüdistatava käitumise motiiv ja eesmärk. Eripreventiivne kaalutlus on hinnang selle kohta, kuidas kõige tõhusamalt muuta süüdistatava hoiakuid ja hoida ära tema edasist õigusvastast käitumist. Eripreventiivsed kaalutlused võivad väljenduda varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis süüdistatava edasise käitumise suhtes. Üldpreventsioon tingib karistuse korrigeerimise juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid (vt nt RKKK 1-18-7276/80, p 26; 120-6745/88, p 62; 1-22-227/66, p 12).
21.Samuti on Riigikohus leidnud, et karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui selle küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist muu hulgas siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide kohaldamisel kaalutlusvea (vt nt RKKK 1-19-4150/132, p-d 27 ja 28).
22.Kolleegiumi hinnangul puudub alus mõista A. Saarele rahalise karistuse asemel vangistust. Maakohus on karistuse liigi valikul lähtunud õigesti KarS § 56 lg-test 1 ja 2. Kui eriosa sanktsioon võimaldab vangistuse kõrval ka kergemaliigilist karistust, tuleb vangistuse mõistmine kõne alla eeskätt siis, kui kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (RKKK 3-1-1-24-07 p 8). Praegusel juhul ei nähtu, et A. Saart ei oleks võimalik mõjutada rahalise karistusega. Ta on varem kriminaalkorras karistamata, tema suhtes ei ole varem kohaldatud karistusõiguslikku mõjutusvahendit ning maakohtu hinnangul võib juba süüdimõistmine ja tuntav rahaline karistus avaldada talle piisavat eripreventiivset mõju.
23.Kolleegium nõustub prokuröriga selles, et tegu ei olnud KarS § 121 lg 1 tavapärase ega väheolulise avaldumisvormiga. Süüdistatava tegu oli ohtlik ning sellise teo eest mõistetav karistus peab väljendama füüsilise vägivalla lubamatust. Seda asjaolu on maakohus aga karistuse mõistmisel arvestanud. Maakohus ei alahinnanud teo ohtlikkust, vaid märkis sõnaselgelt, et lõkkesse lükkamine ei ole tavapärane kehalise väärkohtlemise viis, põhjustab intensiivset valu ning oleks võinud lõppeda oluliselt raskemate tagajärgedega. Samas oli kohtul õigus arvestada ka tegelikult saabunud tagajärge.
24.Prokuröri väide, et maakohus jättis KarS § 58 p 4 raskendava asjaolu sisuliselt arvestamata, ei ole põhjendatud. Maakohus tuvastas raskendava asjaoluna teo toimepanemise endise pereliikme suhtes ja võttis seda karistuse mõistmisel arvesse. Ainuüksi raskendava asjaolu esinemine ei tähenda aga vältimatult seda, et süüdistatavale tuleks mõista sanktsiooni keskmist määra ületav karistus. Karistuse liik ja määr tuleb määrata kõiki KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolusid kogumis hinnates. Maakohus tegi seda ja arvestaski mh ka süüdistatava n-ö puhta minevikuga, kannatanule tekitatud pigem kergete vigastustega ning asjaoluga, et osapoolte vahel on keerulised suhted. Kohus jõudis põhjendatult järeldusele, et süüdistatavat võiks mõjutada juba karistuse mõistmise fakt iseenesest ning keskmisest väiksemale süü suurusele vastav rahaline karistus 150 päevamäära ulatuses ehk 5863,50 eurot.
25.Asjaolu, et A. Saar on tegutsenud rahvakohtunikuna, ei tingi veel vajadust mõista talle vangistust. See asjaolu võib küll näidata, et mõistis üldistatult vägivallateo õigusvastasust ja selle võimalikke tagajärgi iseäranis hästi, kuid see ei muuda teo eest mõistetava karistuse liigi valikut automaatselt rangemaks. Rahvakohtunikuna tegutsemine ei ole samastatav olukorraga, kus isiku enda suhtes mõistetakse kriminaalkaristus.
26.Prokuröri viidatud asjaolu, et süüdistatav ja kannatanu elavad jätkuvalt samal aadressil, ei nõua samuti tingimata vangistuse mõistmist koos käitumiskontrolliga. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et pooltevahelised konfliktid on pikaajalised ning seotud mõlemapoolse keerulise läbisaamise ja alkoholi tarvitamisega. Sellises olukorras ei saa järeldada, et üksnes süüdistatavale tingimusliku vangistuse raames kohustuste panemine oleks vältimatult vajalik või ainus tõhus abinõu uute konfliktide ärahoidmiseks.
27.Kaitsja väide, et maakohus oleks pidanud kaaluma A. Saare rahalisest karistusest tingimisi vabastamist KarS § 73 lg 1 alusel, ei ole samuti põhjendatud. Maakohus on selgitanud, miks rahaline karistus peab olema süüdistatavale tuntav ja miks karistusest tingimisi vabastamiseks alust ei ole, viidates seejuures asjakohasele kohtupraktikale (maakohtu otsuse p 37). Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. Selliseid erandlikke asjaolusid süüteo toimepanemise või A. Saare isiku osas ei esine, mis annaks aluse jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata. Süüdistatav pani teo toime endise abikaasa suhtes, kellega ta jätkab samal aadressil elamist, ning tegu seisnes mitte üksnes löömises, vaid kannatanu lõkkesse lükkamises. Sellises olukorras ei oleks karistuse tingimisi kohaldamata jätmine piisav, et rõhutada füüsilise vägivalla lubamatust ja mõjutada süüdistatavat edaspidi õiguskuulekalt käituma.
28.Kokkuvõtvalt on maakohus mõistnud kõiki KarS §-s 56 nimetatud asjaolusid arvestava karistuse. Ühtegi materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist või kaalutlusviga ringkonnakohus ei tuvasta.
29.Eelnevat arvestades jäävad kaitsja ja prokuröri apellatsioonid rahuldamata. A. Saar on toime pannud KarS § 121 lg 1 pärase teo, millel õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus ei ole eksinud karistuse mõistmisel. Kuna apellatsioonid jäävad rahuldamata, puudub alus ka maakohtus välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmiseks ning süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks.
30.Põhjendatud ei ole ka taotlus vabastada A. Saar kannatanu sõidukulu 21,25 euro tasumisest. Maakohus on tuvastanud, et kannatanu esitas sõidukulu hüvitamise taotluse koos bussipiletitega ning kohus rahuldas selle 03.03.2026. a määrusega. Apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kulu ei ole menetlusega seotud või et selle väljamõistmine süüdimõistetult oleks õigusvastane. KrMS § 180 lg 1 kohaselt kuuluvad süüdimõistva otsuse korral menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt.
31.Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 11.03.2026. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
32.Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude osas. A. Saarele riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso esitas 20.04.2026 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks määramiseks 305,04 euro (sh käibemaks 59,04 eurot) ulatuses. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse analüüsile 30 minutit ja apellatsiooni koostamisele 175 minutit. 07.08.2026 esitas kaitsja tasutaotluse, mille kohaselt kulus tal prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja sellele vastamisele 90 minutit, s.o 133,92 eurot (sh käibemaks 25,92 eurot).
Ringkonnakohus on seisukohal, et taotletava tasu suurus kokku summas 438,96 eurot on põhjendatud ning taotlused kuuluvad rahuldamisele.
33.KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik.
34.Eeltoodust tulenevalt jäävad süüdistatava nimel apellatsiooni koostamisega seotud kulud süüdistatava kanda ning prokuratuuri apellatsiooniga seoses süüdistataval tekkinud kulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul saab prokuröri apellatsiooniga seonduvaks lugeda hilisema tasutaotluse tervenisti (90 minutit) ja esimeses tasutaotluses märgitud maakohtu otsuse analüüsiga seonduvast ajast 20 minutit, s.o kokku 110 minutit ehk 163,68 eurot (sh käibemaks 31,68 eurot). Seetõttu jääb kaitsjatasu summas 163,68 eurot riigi kanda.
35.Kaitsja esitatud apellatsiooniga seotud kulu summas 275,28 eurot (438,96–163,68) jääb A. Saare kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.