2-25-21636/4 - Võlaõigus - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kui tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, sh tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik vastus hagile. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kohtu elektronposti aadress; etoimik :. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu elektronposti aadress ; e-toimik: . Menetluskulude kindlaksmääramise peale edasikaebamine Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramine ei ole vaidlustatav. Selgitus menetlusabi taotlejale Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 4034 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 pdes 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Asjakohased vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403 4 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403 4 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3) (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 18, 19). Hageja on ise menetlusdokumentides märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel on lähtutud ennekõike taotleja esitatud andmetest ja päringutest kolmandate isikute poolt peetavatesse andmekogudesse. Hageja ei ole analüüsinud kostja pangakonto väljavõtet. Kohus leiab, et hageja ei järginud kostja krediidivõimelisuse hindamisel piisavat hoolsust ning rikkus seeläbi vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugines krediidivõimelisuse hindamisel peamiselt kostja poolt taotluses esitatud andmetele, maksehäireregistrite päringutele ning Maksu- ja Tolliameti andmetele kostja sissetuleku kohta. Kuigi selline

kontroll annab teavet kostja deklareeritud sissetulekute ning kehtivate maksehäirete puudumise kohta, ei võimalda see teha piisavalt usaldusväärset järeldust kostja tegeliku majandusliku olukorra ja olemasolevate finantskohustuste ulatuse kohta. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et enne krediidilepingu sõlmimist oleks hinnatud kostja pangakonto väljavõtet. Konto väljavõtte analüüsimine võimaldab tuvastada laenutaotleja tegelikud rahavood, regulaarsete kulutuste suuruse, olemasolevate krediidikohustuste teenindamise ning selle, kas isiku majandustegevus on jätkusuutlik või toimub igapäevaste kulutuste katmine laenurahast. Samuti ei saa kohus pidada piisavaks üksnes taotluses märgitud finantskohustuste arvestamist krediidivõimelisuse hindamisel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärk on hinnata tarbija võimet täita krediidikohustusi kogu lepingu kestel, mitte üksnes lepingu sõlmimise ajahetkel esitatud andmete põhjal. Selleks tuleb krediidiandjal hinnata isiku finantskäitumist piisavalt pika ajavahemiku jooksul. Käesoleval juhul tugines hageja peamiselt taotluses esitatud andmetele ning kuue kuu keskmise sissetuleku kontrollile Maksu- ja Tolliameti andmetest, kuid puuduvad andmed selle kohta, et oleks analüüsitud kostja tegelikke rahalisi kohustusi, laenumakseid ja igakuiseid väljaminekuid pikema perioodi vältel. Asjaolu, et kostjal puudusid krediidilepingu sõlmimise ajal kehtivad maksehäired, ei võimalda iseenesest järeldada tema head krediidivõimelisust. Seetõttu ei olnud hagejal lepingu sõlmimise ajal piisavat teavet, mis võimaldanuks anda põhjendatud hinnangu kostja võime kohta täita lepingust tulenevaid kohustusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei teinud enne krediidilepingu sõlmimist kõiki mõistlikult vajalikke toiminguid kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja rikkus krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.