1.Rahuldada B2 Impact OÜ 15.01.2026 hagi Q.X-i 784 euro 99 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Mõista Q.X-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 784 eurot 99 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (784 eurot 99 senti) alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.
3.Jätta menetluskuludest 90% Q.X-i kanda ning 10% B2 Impact OÜ kanda. Q.Xil puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
4.Mõista Q.X-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 220 eurot 50 senti ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (220 eurot 50 senti) alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte. Toimetada tagaseljaotsus Q.X-ile Ametlike Teadaannete kaudu. Edasikaebamise kord
kätte
Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kostja võib esitada TsMS §-de 415 ja 416 kohaselt tagaseljaotsuse peale kaja, kui ta jättis hagile tähtaegselt vastamata mõjuval põhjusel. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kostjale kätte toimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mille suurus on pool hagi hinnast, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb lisada nõuetekohane vastus hagile. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 29.09.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Q.X-i (kostja) vastu põhivõla 784 eurot 99 sendi ja kõrvalnõuete saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale 09.10.2025 määrusega makseettepaneku, mida ei õnnestunud kostjale kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 15.12.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Pärnu Maakohus proovis kostjale menetlusdokumente kätte toimetada järgmiselt (dtl 145): e-posti aadressile XXX saadetud 09.10.2025, 14.10.2025, 16.10.2025, 20.10.2025, 23.10.2025, elektrooniline kättetoimetamine ei õnnestunud saadetud rahvastikuregistris (RR) olevale aadressile XXX-i 23.10.2025, tagastatud hoiutähtaja möödumisel XXX-i üks omanikest kinnitas 04.12.2025, et kostja ei ela antud aadressil, sellel aadressil puudub maja. tehtud päring Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurile 12.12.2025, politsei andmebaasi kohaselt on kostja elukohtadeks olnud XXX-i (seisuga 20.10.2022), XXX-i (20.06.2017). Isiku telefoninumbrid on olnud XXX (11.06.2020), XXX (20.06.2017), XXX (14.05.2014) ja meiliaadress XXX (05.09.2014).
2.Tartu Maakohus jättis 02.01.2026 määrusega hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja, et esitada kohtule hagi, mis vastab TsMS §-des 334-340 menetlusdokumendile ettenähtud vorminõuetele ning TsMS §-s 363 sätestatud hagiavalduse sisunõuetele.
3.Hageja esitas 15.01.2026 hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 784 eurot 99 senti, intress, viivised ja kõrvalnõuded. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS LHV Finance (krediidiandja) väikelaenulepingu nr 5668793 (leping), mille alusel väljastas krediidiandja kostjale krediiti 784 eurot 99 eurot, mille intressimäär oli 14,9% aastas.
Kostja kohustus tagastama krediidi vastavalt maksegraafikule igakuiste maksetena 12 kuu jooksul iga kuu 20. kuupäeval. Igakuise makse suurus oli maksimaalselt 77 eurot 8 senti alates kolmandast maksest. Krediidikulukuse määr oli kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1 35,57% aastas. Hageja selgituste kohaselt järgis krediidiandja lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega (dtl 78–88), kui ta tegi enne lepingu sõlmimist kostja finantsolukorra analüüsi ja krediidivõimelisuse hindamise kostja enda esitatud andmete alusel (dtl 84–85). Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet avalikest andmebaasidest ning tuvastas kostja sissetulekute tegeliku suuruse Maksu- ja Tolliametile (MTA) tehtud päringu kaudu (dtl 84). Lisaks kontrollis krediidiandja kostja varasemate maksehäirete olemasolu avalikest andmebaasidest ning kontrollis kostja makseajalugu krediidiandja juures (dtl 86). Hageja ning krediidiandja on seisukohal, et pangakonto analüüs ei pruugi anda tegelikku ülevaadet kostja kohustuste kohta, kuivõrd ainuüksi konto väljavõttel kajastatud info pinnalt ei ole võimalik tuvastada kõikide kannete tegelikku sisu ning annab võimaluse valejärelduste tegemiseks (dtl 81). Krediidiandja hinnangul ei ole võimalik tuvastada, kas tegemist on vältimatu või asendatava kuluga, samuti sisaldab konto väljavõte kulutusi, mis on periooditi erinevad või asendatavad (dtl 81). Krediidiandja on seisukohal, et laenusaaja peab finantsotsust tehes kaaluma, kas võetav kohustus on tema vajadustele vastav ning krediidiandja ei saa anda garantiid, et konto väljavõtte detailne analüüs tagab samas suuruses kulude piisavust laenusaaja krediidivõimes (dtl 81). Finantsinspektsiooni juhend ei välista laenusaaja vastutust, ehk tarbija otsustab krediidi võtmise ning hindab selle sobivust ja vastutab krediidilepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest (dtl 82). Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, kui jäi viivitusse kolme järjestikuse osamaksega 20.03.2025, 20.04.2025, 20.05.2025. Krediidiandja andis 22.05.2025 kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 05.06.2025 hoiatusega, et vastasel juhul ütleb krediidiandja lepingu üles ning nõuab kogu võlgnevuse tasumist. Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu hageja ütles lepingu 06.06.2025 üles, teavitades sellest kostjat 09.06.2025. Krediidiandja loovutas nõude hagejale. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista: põhivõlg 784 eurot 99 senti
intress 36 eurot 21 senti
sissenõutavaks muutunud viivis 49 eurot 44 senti ajaperioodil 06.06.2025–15.01.2025
VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (784 eurot 99 senti) alates 16.01.2026 kuni põhivõla tasumiseni.
4.Tartu Maakohus võttis 02.02.2026 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21 päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas hagimaterjalid ning menetlusse võtmise määruse kätte 08.06.2026 Ametlikes Teadaannetes. Kostja tähtaegselt hagile ei vastanud. Kohus proovis kostjale menetlusdokumente kätte toimetada järgmiselt (dtl 145): 02.02.2026 AET kaudu kättetoimetatuks tehtud e-posti aadressile XXX (avalduselt, RR-s kehtiv alates 05.09.2014), saadetud 27.02.2026, 07.04.2026, vastust pole telefoninumber XXX (RR-s kehtiv alates 14.05.2014), number ei ole kasutusel telefoninumber XXX (RR-s kehtiv alates 05.09.2014), numbriga ei saa ühendust telefoninumber XXX (RR-s kehtiv alates 09.09.2019, MTA-s), number ei ole kasutusel. RR-s lisa-aadress XXX-i – üks omanikest Alina Soika kinnitas telefonis, et kostja ei ela seal, ilmselt elas seal varem, kui nemad korteri soetasid, sest kostjale tuleb vahel nende postkasti kirju kehtiv elukoht RR-s puudub
RR-s lisa-aadress XXX-i – ühisomanikule Kaur Kirjanenile, kes kinnitas, et kostja ei ela sellel aadressil ja on tundmatu isik, kelle kontakti ei tea 20.05.2026 asutustele ja krediidiasutustele tehtud päringust uusi andmeid ei ilmnenud.
5.Tartu Maakohus andis 19.08.2026 hagejale tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite ning nõude ümberarvutuse esitamiseks VÕS § 4034 lg 7 mõttes, mis sätestab, et kui krediidiandja rikub tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes ning muid tasusid (sh lepingutasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus selgitas hagejale õiguslikku käsitlust ja tõendamiskoormist ning juhtis tähelepanu sellele, et kohtu esialgsel hinnangul ei järginud krediidiandja lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 147149).
6.Hageja esitas 31.08.2026 täiendava seisukoha. Hageja märkis, et tagasiulatuvalt ei ole võimalik lepingu sätteid muuta nagu kohus seda ette näeb. Kui kohus asub kostja asemel hagiavaldusele vastu vaidlema, siis kohus peab süübima detailidesse ning tutvuma esitatud tõenditega. Käesoleval juhul on kohus teinud automaatsed puudused, mida hagejal ei ole võimalik täita, sest kostja ei ole tagasimakseid teinud. Seega hageja rõhutab, et esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole midagi tagasimakseteks ümber arvestada.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
8.Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPRFinance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
8.1.Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).
8.2.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta
olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
8.3.Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
9.Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui jättis kostja krediidivõimelisuse VÕS § 403 4 lg-te 1–3 mõttes nõuetekohaselt hindamata. Hageja on välja toonud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtuti kostja enda esitatud andmetest sissetulekute ja finantskohustuste osas, samuti ka avalike maksehäireregistrite andmetest ning MTA-le tehtud päringust ilmnenud andmetest. Hageja ei ole tõendanud maksehäireregistrite kontrollimist ning päringu tegemist MTA-le. Samuti on hageja seisukohal, et kostja arvelduskonto väljavõtte kontrollimine ei olnud vajalik, sest krediidiandja metoodika alusel majapidamiskulude arvestamine on piisav (dtl 86–87).
9.1.Kohus andis hagejale 19.08.2026 täiendava tähtaja, et esitada soovi korral täiendavad tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, selgitades, et kohtu esialgsel hinnangul ei ole hageja tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning palus esitada nõude ümberarvutuse VÕS § 4034 lg 7 mõttes. Kohus andis selgitused ja esitas näidiseks ümberarvutuse tabeli, paludes ära näidata põhiosa ja seadusjärgse intressi maksed ja kostja tasutud summad arvestades vähendatud nõuet, et oleks aru saada, millal oleks kostja ümberarvutuste järgi maksetega viivitusse jäänud. Kohus selgitas samuti, et ümberarvutusteta, kus kajastub seadusjärgne intress lepingujärgse intressi asemel, ei ole kohtul võimalik hinnata ka seda, kas ümberarvutuse korral oleks krediidiandjal olnud õigus 06.06.2025 leping üles öelda, muuhulgas seda, kas ka vähenenud suuruses maksete korral saanuks öelda, et kostja oli enne 06.06.2025 VÕS § 416 lg 1 mõttes viivituses kolme teineteisele järgneva osamaksega. Hageja esitas 31.08.2026 vastuse, milles selgitas, et kuivõrd kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud, ei ole võimalik ühtegi tagasimakset ka ümber arvestada ning ei esitanud vaatamata selgitustele ja näidistabelile vähenenud maksetega ümberarvutust.
9.2.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid (nt lepingu tasu, haldustasu, kaarditasu, raha väljavõttetasu jms) kostja hagejale selliselt juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne.
9.3.Kohtu hinnangul on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja pangakonto väljavõtet, et teha kindlaks tegelikud igakuised kohustused. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud ka maksehäireregistrite kontrolli kohta tõendeid, on kohtu hinnangul krediidiandja tuginenud üksnes kostja esitatud andmetele. Kohtu hinnangul oleks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks olnud vajalik arvelduskonto väljavõtte küsimine. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei ole krediidiandja selgitanud nõuetekohaselt välja kostja igakuiseid kohustusi. Kohus selgitas, et Riigikohtu praktika järgi pidanuks hageja tõendama, et hindas kostja muid kohustusi muul viisil kui arvelduskonto väljavõtte kaudu. Hageja ei esitanud ka muid tõendeid, seega ei tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.
9.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on lepingus sätestatud intressikokkulepe tühine ning tarbija krediidiandjale muid tasusid ei võlgne VÕS § 4034 lg 7 mõttes. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi loetakse kõik kostja tasutud maksed loetakse tasutuks põhivõla (ja seadusjärgse intressi) katteks ning muid tasusid (sh lepingutasu) kostja krediidiandjale ega hagejale ei võlgne. Kohus analüüsib järgnevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasnevaid tagajärgi ning teeb menetluslikud otsustused. II
10.Kohus lisab, et krediidiandjal võinuks olla õigus pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused: tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.
11.Kuigi hageja ei ole esitanud kohtule ümberarvutust, on kohtul võimalik VÕS § 416 lg 1 mõttes hinnata, kas tarbija on viivituses vähemalt kolme tagasimaksega, kuivõrd kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Seega tuvastab kohus, et kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega 20.05.2025.
11.1.Kohus tuvastab, et krediidiandja esitas kostjale 09.06.2025 ülesütlemisavalduse ning kostja sai selle kätte (dtl 67-68). Kohus tuvastab, et krediidiandja andis kostjale 22.05.2025 edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos lepingu ülesütlemise hoiatusega (dtl 63). Kohus tuvastab, et krediidiandja pakkus 22.05.2026 kirjas kostjale läbirääkimiste võimalust (dtl 63). Lepingu ülesütlemise eeldused on täidetud.
11.2.Kohus märgib täiendavalt, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit nõude loovutamise osas. Kohtule ei nähtu ühestki hageja esitatud tõendist, et krediidiandja loovutas nõude kehtivalt hagejale, samuti ei ole kohtu hinnangul kostjat ka nõuetekohaselt teavitatud. Tagaseljaotsuse raames ei hinda kohus hageja esitatud asjaolude tõendatust (v.a tarbijakrediidilepingu asjakohased sätted), vaid loeb hageja esitatud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks. Kohus selgitab siiski, et selline praktika nõuete loovutamisel inkassofirmadele tarbijakrediidilepingute puhul ei vasta seaduses ettenähtud nõuetele. Üksnes märge ülesütlemise teatisel, et krediidiandjal on õigus loovutada nõue inkassofirmale ei ole VÕS § 170 tähenduses loovutamisest teavitamine.
11.3.Kohus märgib, et hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24). Kuivõrd puudub nõude ümberarvestus vajalikul kujul, ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, milline oleks olnud intress osamaksetelt seadusjärgses määras. Seetõttu on kohtul võimalik hagi rahuldada üksnes põhivõla ulatuses ning mõista välja seadusjärgne viivis alates kohtuotsuse tegemisest, jättes ülejäänud osas hagi rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on põhivõlg 784 eurot 99 senti.
12.Hageja esitas koos hagiavaldusega menetluskulude nimekirja (dtl 47), milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena riigilõiv 245 eurot. Hageja kinnitas TsMS § 176 lg 5 kohaselt, et kõik kulud on kantud seoses praeguse tsiviilasja kohtumenetlusega. Hageja palus märkida menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 177 lg 4 kohaselt, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks
tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast viivist. Kohus ei küsi tagaseljaotsuse puhul kostja seisukohta hageja menetluskuludele.
13.Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb ka menetluskulud välja mõista vastavalt osale, milles hagi rahuldati TsMS § 163 lg 1 mõttes. Hagi rahuldati 90% ulatuses (784,99 × 100% ÷ 870,64 = 90%), seega tuleb kostjal hageja kasuksvälja mõista 90% riigilõivust 220 eurot 50 senti (245 × 90% ÷ 100% = 220,50). Riigilõiv on menetluskulu riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes.
14.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 220 eurot 50 senti (km-ta). Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.