Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-26-2024
1.X (kaebaja) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes omas Eestis pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39G992626 alates 22.06.1999.
2.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 08.07.2024 otsusega nr 15.3-3.4/861-3 tunnistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 1 alusel kehtetuks alates 09.07.2024.
3.X esitas 06.07.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 08.07.2024 otsuse nr 15.33.4/861-3 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 27.10.2022˗03.03.2026 seoses kriminaalmenetlusega Venemaal. 03.03.2026 lubati ta Narva piiripunktis Eestisse, kuid paluti ilmuda 05.03.2026 samasse piiripunkti, et selgitada tema Eestisse saabumise asjaolusid. Kaebajale teatati 05.03.2026, et tema pikaajalise elaniku elamisluba on tunnistatud alates 09.07.2024 kehtetuks ning ta viibib Eestis seadusliku aluseta. Kaebajale koostati 05.03.2026 ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kaebaja oli sunnitud pöörduma tagasi Venemaale. Kaebajale ei ole tänaseni haldusakti elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta kätte toimetatud.
4.Tallinna Halduskohus jättis 07.07.2026 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks 10-päevase tähtaja.
5.X esitas 13.07.2026 kaebetähtaja ennistamise taotluse. Taotluse kohaselt teatati kaebajale 05.03.2026 Narva PPA teeninduses, et tema ID-kaart on kehtetu ja alaline elamisluba Eestis on tunnistatud kehtetuks alates 09.07.2024. Kaebajale 05.03.2026 koostatud lahkumisettekirjutuses ei olnud märgitud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kuupäeva, põhjendusi ega andmeid kättetoimetamise kohta. Kaebaja ei olnud haldusakti olemasolust teadlik ning palus suuliselt selle PPA ametnikul saata kodusele aadressile Narvas, kus elab kaebaja abikaasa. Seda võivad kinnitada kaebaja abikaasa ja tütar. Kaebajal puudub isiklik elektrooniline postkast ning ta ei oska internetti piisaval määral kasutada. Kaebaja lahkus 06.03.2026 Venemaale Orenburgi oblastisse ema juurde ja palus abikaasal Narvas regulaarselt postkasti kontrollida, kuid otsust ei saabunud. Kaebaja ootas kannatlikult 06.03.2026– 25.06.2026, kuid pärast mõistliku tähtaja möödumist palus juuni lõpus tütrel pöörduda PPA poole avaldusega elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse saamiseks. Tütar saatis taotluse PPA-le postiga 01.07.2026, kuid talle pole otsust väljastatud. Kaebaja ei saa ise Venemaalt PPA-le päringut esitada, sest post liigub sõjaga seoses välisriikidesse väga aeglaselt, kirja jõudmine Eestisse võib võtta üle kuu. Kaebaja ei saanud seega objektiivselt olukorda mõjutada ega halduskohtule kohe kaebust esitada pärast seda, kui ta sai 05.03.2026 otsusest teada. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et PPA otsus kätte saada. Kaebajal puuduvad Venemaa ääreala külas viibides tehnilised võimalused PPA poole operatiivselt pöördumiseks ja ta ootas pikka aega otsust Narva aadressile. Takistused kaebuse esitamiseks langesid ära 2026. a juuni lõpus või juuli alguses, mil kaebaja jõudis järeldusele, et posti teel talle PPA otsust ei saadeta. Seega esinesid kaebajal objektiivsed mõjuvad põhjused kaebuse esitamiseks hilinemisega.
6.PPA palus 24.07.2026 seisukohas jätta kaebetähtaeg ennistamata ja menetlus lõpetada. Kaebaja sai PPA 08.07.2024 otsusest teada 05.03.2026, seega ei ole kaebus tähtaegne. Kaebaja toodud põhjendused ei tingi tähtaja ennistamist. Kaebetähtaja rikkumist saaks kogenematusega õigustada vaid juhul, kui haldusakt on nii segane, et ka isikult keskmist mõistlikkust eeldades jääb selle sisu arusaamatuks. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgede mõistmiseks ei pea isikul olema juriidilisi teadmisi. Kaebaja on suure osa elust elanud Eestis, orienteerub Eesti ühiskonnas ning oleks saanud pöörduda esindaja poole varem. Otsuse sisuga tutvumine ei ole kaebetähtaja kulgemise seisukohast määrav. Kaebajale oli ainuüksi otsuse pealkirjast lähtuvalt otsuse sisu teatavaks tehtud ning sellega loodud võimalus otsusega sisuliselt tutvuda. Teatavakstegemine ei eelda 2(7)
3-26-2024 informatsiooni tegelikku jõudmist adressaadi teadvusse ja kaebetähtaeg hakkab kulgema sõltumata sellest, kas isik teatavaks tehtud haldusakti loeb või mitte. Arvestades riive olulisust, pole usutav, et kaebaja jäi PPA otsuse saabumist ootama peaaegu neljaks kuuks. Kaebuse esitamist alles juulis 2026 ei saa pidada mõistlikuks.
7.X selgitas 24.07.2026 vastustes, et tal olnuks ebareaalne Venemaal viibides PPA-lt otsuse väljastamist taotleda. Kui kaebaja oleks taotluse saatnud näiteks 15.03.2026, oleks see PPA-sse jõudnud ligikaudu 2026. a mai alguses ja üldjuhul peab PPA vastama ühe kuu jooksul. Kui ka PPA oleks vastanud kiiresti, näiteks 15.05.2026, oleks kaebaja saanud PPA vastuse kõige varem 2026. a juuli alguses. Sel juhul poleks ennistamise taotluse järele vajadustki. Lisaks oleks PPA võinud otsuse väljastamisest keelduda põhjusega, et puudub võimalus kontrollida, kas taotluse allkirjastas kaebaja ise. Kaebaja tütrele keelduti 22.07.2026 vastusega kaebaja otsust väljastamast. Kaebaja ootas põhjendatult otsuse saabumist Narva aadressile. Neli kuud ootamist pole ebamõistlik, sest kaebajale polnud teada kaebetähtaeg ja teda ei teavitatud sellest ka suuliselt. Keskharidusega kaebaja võis sobivaks pidada mistahes ooteaega. PPA esitatud kaebaja ülekuulamise protokollist nähtub, et kaebajale ei selgitatud õigust vaidlustada elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust. Protokolli pole tehtud kannet kaebaja palve kohta saata otsus Narva elukoha aadressile ja tõenäoliselt esitas kaebaja selle pärast protokolli allkirjastamist. Kaebaja jaoks on PPA otsuse vaidlustamine oluline.
8.Tallinna Halduskohus luges 13.08.2026 määrusega kaebuse esitatuks kaebetähtaja rikkumisega ning jättis kaebetähtaja ennistamata (resolutsiooni p 3), lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 4) ning jättis menetlusosaliste menetluskulud (v.a kaebaja riigilõiv) nende enda kanda (resolutsiooni p 5). Tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg on kümme päeva otsuse teatavakstegemisest (HKMS § 46 lg 6, VMS § 248). Kohus jäi 07.07.2026 määruse selgituste juurde, mis puudutavad HKMS § 46 lg 7 kohaldamist. Kui kaebaja sai 05.03.2026 aimu PPA 08.07.2024 otsusest ja selle õiguslikust alusest, siis see ei kujuta endast haldusakti teatavakstegemist, vaid tegemist on teabega kaebajat puudutava haldusakti olemasolust. Riigikohus on selgitanud, et teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase tähtaja jooksul (16.06.2021 määrus nr 3-20-999, p 19). Kuna kaebajale ei toimetatud 08.07.2024 otsust kätte (ka PPA pole seda väitnud), pidi kaebaja selle välja nõudma mõistliku aja jooksul otsuse olemasolust teadasaamisest ning seejärel ette nähtud tähtajal vaidlustama. Kaebaja ületas kaebetähtaega vastavalt HKMS § 46 lg-le 7, kuna ei nõudnud vaidlustatavat otsust PPA-lt mõistliku aja jooksul välja. Isegi kui oleks tõendatud, et kaebaja esitas Narva PPA teeninduses 05.03.2026 palve saata talle elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus kodusele aadressile Narvas, on ebamõistlik, et kaebaja ootas ligi neli kuud otsuse saabumist postkasti ning võttis järgmised sammud alles juuni lõpus ja juulis 2026 (tütre avaldus PPA-le ja kaebuse esitamine kohtule). Kaebaja peab ise 24.07.2026 seisukohas mõistlikuks ooteajaks PPA-lt vastuse saamiseks ühte kuud ning kohus nõustub sellega. Olles Eestis üle 35 aasta elanud, pidi kaebaja teadma, et ka post ei liigu nii kaua, et PPA otsust kuude viisi oodata. Kaebajalt võinuks eeldada PPA poole uuesti pöördumist kõige hiljem aprilli 2026 keskpaigas, kui oli möödunud mõistlik aeg PPA poolt vastamiseks ning posti kohaletoimetamiseks. Seega, tegutsedes edasi alles juuni 2026. a lõpus ning esitades kaebuse 06.07.2026, ületas kaebaja kaebetähtaega.
3(7)
3-26-2024 Mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks ei esine. Tähtaja ületamist ei õigusta hüpoteetiline põhjendus, et kui kaebaja oleks Venemaalt isiklikult PPA poole pöördunud, oleks otsuse saamiseks kulunud kuid. Kuna kaebaja Venemaalt isiklikult PPA-ga ühendust ei võtnud, pole ka alust oletada, kas ja millal oleks kaebaja haldusakti seal kätte saanud. Sarnaselt pole põhjust eelduseks, et PPA oleks kaebajale haldusakti väljastamisest keeldunud, kuna ei oleks saanud kontrollida, kas taotluse allkirjastas kaebaja ise. Kaebaja viidatud PPA 22.07.2026 vastusega keelduti kaebaja otsuse väljastamisest tema tütrele põhjusel, et otsuse adressaat oli tema ema, kelle isikuandmeid polnud põhjendatud kolmandale isikule (kaebaja tütrele) edastada. Kaebaja enda puhul poleks sellist keeldumise alust esinenud. Ei ole usutav, et kaebaja ei oleks Venemaal viibides saanud mõistliku aja jooksul haldusakti välja küsida ja kaebust esitada ega seda korraldada. Praeguses asjas on kaebajal esindaja, kellele kaebaja on andnud volituse 12.05.2026 ehk Venemaal viibimise ajal. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebajal Tallinna Halduskohtu menetluses ka haldusasi 3-26-1498, milles esitatud kaebuse lisa 15 kohaselt esitas kaebaja Eesti Välisministeeriumile vaide 07.04.2026 ehk Venemaal viibimise ajal. Seega on usutav, et ka elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse väljanõudmise ja vaidlustamisega seoses olnuks kaebajal võimalik PPA poole pöörduda või leida endale selleks Eestis esindaja, arvestades ka, et Eestis elavad kaebaja abikaasa ja lapsed saanuks aidata korraldada esindaja leidmist varem. Teiseks tugineb kaebaja subjektiivsetele asjaoludele ˗ keskharidusega kaebaja pidas sobivaks mistahes ooteaega; PPA ei selgitanud talle 08.07.2024 otsuse vaidlustamise võimalust ja talle polnud teada kaebetähtaeg. Riigikohtu praktika järgi peab isik vaidluse algatamise korra väljaselgitamisel olema piisavalt hoolikas ning isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada määramatult pika aja jooksul, samuti tuleb endal vastavate teadmiste puudumise korral otsida professionaali abi. Eelnev kehtib ka kaebaja kohta ning keskhariduse omamine ei ole erisus, mis õigustaks piisava hoolsuse järgimata jätmist. Kaebaja ei olnud vaidluse algatamise korra väljaselgitamisel piisavalt hoolikas ning tema väljendatud subjektiivsed asjaolud ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena. Eelnevat arvestades lõpetab kohus asja menetluse (HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.X palub 16.09.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 13.08.2026 määruse resolutsiooni p-d 3˗5. Halduskohus ei ole tuvastanud PPA 08.07.2024 otsuse nõuetekohast kättetoimetamist kaebajale. Kaebaja sai vaidlustatud otsusest teada 05.03.2026, kuid sellest ei tulene, et talle tehti samal päeval teatavaks haldusakt. Kohtuliku kaitse õiguse tõhusaks teostamiseks pidi kaebajal olema võimalus saada teada otsuse täpne sisu. Kohtu järeldus, et kaebaja oleks pidanud pöörduma PPA poole 2026. a aprilli keskel, põhineb oletustel. Mõistliku tähtaja määramine ei saa põhineda abstraktsel eeldusel selle kohta, kui kiiresti oleks isik pidanud haldusakti kätte saama. Arvesse tuleb võtta konkreetseid asjaolusid. Kaebajal ei olnud vaidlustatud PPA otsust, ta ei teadnud selle sisu ja põhjendusi, tal puudus võimalus haldusmenetluse materjalidega tutvumiseks, kuid ta astus samme otsuse kättesaamiseks. Seetõttu ei saa neljakuulist ajavahemikku kvalifitseerida tegevusetusena. Ebamõistlikuks viivitamiseks ei saa pidada seda, et pärast 05.03.2026 ootas kaebaja otsuse kättesaamist oma alalise elukoha aadressil Narvas. Kaebaja tütar pöördus 01.07.2026 PPA poole palvega väljastada otsuse koopia, kuid PPA keeldus sellest 22.07.2026. Keeldumine tõendab, et dokumendi saamine ei olnud lihtne. Seega ei ole õige kohtu seisukoht, et kaebaja oleks võinud igal ajal otsuse koopia saada ja pöörduda viivitamatult kohtusse. Kaebaja ei viibinud 4(7)
3-26-2024 Venemaal omal algatusel eesmärgiga vältida suhtlust Eesti riigiasutustega. Kaebajat kohustati Eestist lahkuma PPA 05.03.2026 ettekirjutuse alusel. Vastuolus hea halduse põhimõttega on seejärel heita kaebajale ette, et viibides väljaspool Eestit ei korraldanud ta piisavalt kiirest dokumendi kättesaamist. Asjaolu, et kaebajal oli alates 12.05.2026 esindaja, ei tõenda, et kaebaja oleks saanud tema kaudu tegutseda juba varem. Esindaja olemasolu ei vabasta PPA-d kohustusest teha haldusakt selle adressaadile nõuetekohaselt teatavaks. Kaebaja 07.04.2026 pöördumine haldusasjas nr 3-26-1498 halduskohtusse ei tõenda tema võimalust käesolevat PPA otsust õigeaegselt vaidlustada. See ei tõenda, et kaebajal oli samaks kuupäevaks olemas PPA 08.07.2024 otsus. Kaebaja õiguste kohtuliku kaitse võimaluse piiramine üksnes formaalse tähtaja arvestamise alusel on ebaproportsionaalne. Kui kaebetähtaeg on mööda lastud, palub kaebaja tähtaeg ennistada. Kaebaja oli sunnitud viibima Venemaal ning dokumentide kättesaamine Venemaa ja Eesti vahel oli objektiivselt raskendatud. Kaebaja tütar astus samme otsuse kättesaamiseks, kuid PPA keeldus sellest. Kaebajal puudub õigusalane haridus ja eriteadmised menetlustähtaegade arvestamiseks ning Venemaal kauges külas viibides ei olnud võimalik saada nõustamist Eesti õigusaktide kohta. Tähtaja ületamine ei olnud teadlik loobumine kohtulikust kaitsest. Arvestada tuleb ka asja tähtsust kaebajale. PPA otsuse tagajärjed on erakordselt tõsised. Kaebaja ei olnud hooletu: kaebaja esmalt ootas haldusakti kättesaamist ning seejärel astus samme haldusakti kättesaamiseks. Hiljem kaasas kaebaja esindaja ja pöördus kohtusse. Kaebaja palub nõuda PPA-lt välja vaidlustatud otsuse ning dokumendid, mis tõendavad otsuse kättetoimetamise kuupäeva, viisi ja aadressi. Samuti kuulata seoses PPA otsuse kättesaamise asjaolude ning pärast 05.03.2026 tehtud toimingutega tunnistajatena üle kaebaja tütar ja abikaasa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Kuna määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9), tagastab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 50 eurot riigilõivu tasunud Roman Maksimenko Swedbank AS-i kontole XXXXXXXXXXXXXXX (HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8).
11.Määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 13.08.08.2026 määruse resolutsiooni p-de 3, 4 ja 5 tühistamiseks puudub alus. Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2 alusel vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.VMS § 248 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse peale esitada kaebuse halduskohtule kümne päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale ei ole PPA 08.07.2024 otsust nr 15.3-3.4/861-3, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba, enne kohtumenetlust nõuetekohaselt teatavaks tehtud.
13.Seetõttu tuli kaebetähtaja kontrollimisel juhinduda HKMS § 46 lg-st 7. Nimetatud sättest tuleneb, et kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Ka Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil selgunud, et on olemas teda 5(7)
3-26-2024 puudutav haldusakt, peab isik mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (nt 16.06.2021 määrus nr 3-20-999, p 19; 30.09.2022 määrus nr 3-21-2395, p 14). Seejuures tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase (siinsel juhul 10-päevase) tähtaja jooksul (nt Riigikohtu 09.05.2007 määrus nr 3-3-1-23-07, p 10, 28.01.2008 otsus nr 3-3-1-82-07, p 15, 18.04.2013 määrus nr 3-3-1-3-13, p 16). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud ja seejärel kaebuse esitanud (HKMS § 46 lg 7, vt ka Riigikohtu 18.04.2013 määrus nr 3-3-1-3-13, p 16; 31.03.2015 määrus nr 3-3-1-91-14, p 10; 16.06.2021 määrus nr 3-20-999, p 19). Küll aga võib tähtaja lugeda ületatuks juhul, kui isik saab teada, et on olemas teda puudutav haldusakt, ent viivitab ebamõistlikult selle hankimisega (vt Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-999, p 19). HKMS § 46 lg 7 kohaldamise seisukohast ei ole oluline mitte see, millal isik saab teada oma õiguste rikkumisest, vaid see, millal ta saab teada teda puudutava haldusakti olemasolust.
14.Seega sõltub praeguse asja lahendus küsimusest, kas kaebaja astus pärast tema elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse olemasolust teadasaamist mõistliku aja jooksul kohaseid samme haldusakti PPA-lt väljanõudmiseks ja seejärel vaidlustamiseks.
15.Kaebaja on kinnitanud, et ta sai vaidlustatud otsuse olemasolust teada 05.03.2026 PPA Narva teenindusse pöördudes. Sellele järgnevalt pidi ta astuma mõistlikke samme haldusaktist teada saamiseks (üldjuhul 30 päeva haldusakti väljanõudmiseks ja 10 päeva selle vaidlustamiseks halduskohtus; vt eelnevalt viidatud Riigikohtu praktikat). Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule alles 06.07.2026 ehk peaaegu neli kuud hiljem. Selline viivitus oli ilmselgelt ebamõistlik. Isegi kui kaebaja esitas 05.03.2026 Narva PPA esinduses suulise palve saata talle elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus kodusele aadressile Narvas, siis juhul, kui mõistliku aja jooksul (s.o 30 päeva jooksul) otsust ei edastatud, oleks kaebaja saanud pöörduda kaebusega halduskohtusse, nõudes nii akti väljastamist kui ka selle tühistamist, võimalusega täiendada kaebuse põhjendusi hiljem akti saades. Kaebaja seda ei teinud, vaid ootas PPA otsuse edastamist ligi neli kuud. Olles Eestis elanud üle 35 aasta, pidi kaebajale olema teada, et vaidluse algatamiseks ei saa oodata lõpmatult ning elektrooniliste vahendite puudumisel PPA-ga otsesuhtluseks tuleb endale leida esindaja, kelleks oleks võinud volikirja alusel olla ka kaebaja täisealised pereliikmed. Kaebaja on 24.07.2026 seisukohas ka ise märkinud, et üldjuhul peab PPA vastama ühe kuu jooksul. Võttes ka arvesse, et kaebajal oli esindaja alates 12.05.2026 (dtl 50) ja kaebus laekus halduskohtusse alles 06.07.2026, viivitas kaebaja ebamõistlikult. Kaebus on esitatud seega mittetähtaegselt.
16.Tähtaja rikkumisega esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine on võimalik vaid eeldusel, et kohus ennistab HKMS §-s 71 sätestatut arvestades kaebuse esitamise tähtaja. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks kogu ettenähtud ajaperioodi jooksul (Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12). Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja ei ole objektiivseid mõjuvaid põhjuseid kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks esitanud. Mõjuvaks põhjuseks ei ole asjaolu, et kaebajale ei ole vaidlustatud haldusakti nõuetekohaselt kätte toimetatud. VMS § 248 ei seo kaebetähtaega sellega, kas haldusakti teatavakstegemine on toimunud seaduses sätestatud viisil (kättetoimetamisega) või mitte. Haldusakti teatavakstegemise vorminõuete rikkumine ei välista iseenesest haldusakti kehtima hakkamist ja kaebetähtaja kulgema hakkamist. Nagu ringkonnakohus ülal selgitas, juhindutakse teatavaks tegemata haldusakti korral kaebetähtaja kontrollimisel HKMS § 46 lg-st 7 ehk hinnatakse seda, kas kaebaja ise astus mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Tähtaja ületamise mõjuvaks põhjuseks ei ole ka asjaolu, et kaebaja viibis Venemaal, kus post 6(7)
3-26-2024 võib liikuda aeglasemalt. Vaidlust ei ole, et Venemaal viibides ei võtnud kaebaja ise PPA-ga ühendust. Asjas ei nähtu ka tähtaja ületamist õigustavaid subjektiivseid põhjuseid. Keskharidus ei tähenda, et isik ei ole võimeline ise välja selgitama haldusakti vaidlustamise korda või otsima õigeaegselt kvaliteetset õigusabi. Kuigi Riigikohus on pidanud teatud tingimustel mõjuvaks põhjuseks õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimust protsessitoimingutes, on samas rõhutatud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (nt Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Sõltumata põhjusest, miks haldusakt isikuni ei jõudnud, ei saa ta kaebuse esitamisega lõputult oodata. Nagu ringkonnakohus juba selgitas, oli kaebajal võimalus pöörduda halduskohtu poole ilma haldusakti saamata ning vajadusel oleks halduskohus selle vastustajalt ise välja nõudnud, ning kaebajal oli alates 12.05.2026 ehk Venemaal viibimise ajal õigusteadmistega esindaja. Seetõttu ei ole usutav kaebaja väide, et Venemaal viibides puudus tal igasugune võimalus Eesti ametiasutustega suhtlemiseks.
17.Kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetas halduskohus õigesti HKMS § 124 lg-le 2 ja § 152 lg 1 p-le 2 tuginedes haldusasja menetluse.
18.Eeltoodu põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 13.08.2026 määruse resolutsiooni p-d 3˗5 muutmata.
19.Määruskaebuses esitatud taotlus täiendavate tõendite (vaidlustatud otsus; andmed otsuse tegemise kuupäeva ja viisi kohta; dokumendid, mis tõendavad otsuse kättetoimetamise kuupäeva, viisi ja aadressi) kogumiseks ning kaebaja tütre ja abikaasa tunnistajatena ülekuulamiseks jääb rahuldamata. Kuna kaebetähtaja kontrollimisel tuli praegusel juhul juhinduda HKMS § 46 lg-st 7, ei ole tõendid vajalikud asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3).
20.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.