Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.07.2026 määrus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Kristiina Lõbus Puudutatud isik – X esindaja v-adv Anu Toomemägi-Kivistik
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 07.07.2026 määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.
2.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.07.2026 määrus muutmata.
3.Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja tema Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 06.07.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse Guinea Vabariigi kodaniku X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 66 lg 3 alusel, VRKS § 65 lg 1 tingimusi arvestades ja § 65 lg 2 p-des 2 ja 5 sätestatud kinnipidamise alustel. Lisaks taotles PPA varasemate haldusasjade menetlusdokumentide käesoleva asja juurde võtmist.
3-26-2020 PPA taotluses toodi esile järgmised asjaolud:
1.1.X taotles 10.12.2024 Venemaal Moskvas Eesti C-liiki lühiajalist viisat, mis väljastati talle kehtivusajaga 26.12.2024 – 24.01.2025.Viisataotlusele oli isiku kohta lisatud info, et ta töötas Venemaal Guinea Vabariigi saatkonnas ja reisi eesmärk on turism. Viisat taotledes ja Schengeni alale saabudes omas isik kehtivat reisidokumenti, Guinea Vabariigi kodaniku passi kehtivusega kuni 26.07.2028.
1.2.Prantsusmaa esitas 11.09.2025 Eesti Vabariigile abipalve võtta vastu Guinea kodanik X Dublini konventsiooni alusel ning isik saabus Eestisse Prantsusmaalt XX.XX.XXXX. Isikule oli väljastatud Prantsusmaa poolt Laissez Passer ning isikul ei ole reisidokumenti. Abipalvest nähtub, et X saabus Prantsusmaale 25.01.2025 ja taotles rahvusvahelist kaitset Prantsusmaal 27.03.2025. Kui isik jõudis XX.XX.XXXX Eestisse, esitas ta suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA ametnikud viisid isikuga läbi vestlused 23.10.2024 ja 24.10.2025 ning esmasel asjaolude väljaselgitamisel ütles isik, et tema peamine eesmärk oli ja on minna Prantsusmaale ning ta ei ole Venemaal Guinea Vabariigi saatkonnas töötanud, vaid seal töötas isik, kes aitas tal saada dokumente. Lisaks ütles X, et ta taotles rahvusvahelist kaitset Prantsusmaal jaanuaris ning tal on Prantsusmaal sõbrad. Isik soovis minna Prantsusmaale, kuna ta räägib prantsuse keelt. XX.XX.XXXX küsitlusel selgitas isik, et tema kott koos passiga varastati ära Prantsusmaal. Isikul puudub igasugune seos Eestiga.
1.3.X muutus 04.11.2025 kinnipidamiskeskuses agressiivseks ja viskas kaks korda tooliga televiisorite pihta, mille tulemusel ei ole neid võimalik enam kasutada. PPA alustas 06.11.2025 isiku suhtes distsiplinaarmenetlust. PPA koostas 21.11.2025 väärteoprotokolli väärteoasjas nr 2315,25,011324, karistusseadustiku § 218 lg-s 1 kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest. Isik lõhkus tahtlikult kinnipidamiskeskuse söögiruumis kaks televiisorit ja stendi klaasi, visates nende vastu toole, mille tulemusel ekraanid ja klaas läksid katki, tekitades kokku kahju summas, mis ei ületa 4000 eurot, pannes sellega toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu.
1.4.X esitas 10.11.2025 avalduse rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamiseks. PPA tegi 13.11.2025 rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetamise otsuse nr 12510240002-1. Isikule tutvustati otsust prantsuse keelde tõlgitult 14.11.2025 ja ta keeldus otsust allkirjastamast. X väitis 18.11.2025 toimunud vestlusel, et ei ole kunagi rahvusvahelist kaitset taotlenud ning palus vabastamist kinnipidamiskeskusest, et minna Venemaale, kuna tema reisidokument on Venemaa piirivalve käes. X ei esitanud rahvusvahelise kaitse otsuse nr 12510240002-1 peale kaebust, mistõttu tal puudus alates 25.11.2025 seaduslik alus Eestis viibimiseks. Sellest tulenevalt pidas PPA isiku 25.11.2025 kell 11.20 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel 48 tunniks kinni. PPA esitas 25.11.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS alusel (haldusasi nr 3-25-4395). Kuna puudutatud isik ei soovinud kodumaale naasta, esitas ta 26.11.2025 PPA-le kirjaliku avalduse rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta, misjärel pidas PPA isiku 26.11.2025 kell 11.00 kinni VRKS-i alusel. Seejärel esitas PPA 26.11.2025 halduskohtule muudetud taotluse loa saamiseks X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS-i alusel. Tallinna Halduskohus rahuldas esitatud taotluse 27.11.2025 määrusega ning andis PPA-le loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 27.01.2026.
1.5.X loobus rahvusvahelise kaitse taotlusest 30.11.2025, misjärel koostas PPA 03.12.2025 rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetamise otsuse nr 12510240002-3. Selle otsuse 10-päevane vaidlustamise tähtaeg möödus 15.12.2025, misjärel puudus isikul alates 16.12.2025 seaduslik alus Eestis viibimiseks. PPA pidas isiku 16.12.2025 VSS-i alusel kinni ning esitas Tallinna Halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse 2(10)
3-26-2020 paigutamiseks (haldusasi 3-25-4602). Tallinna Halduskohus rahuldas 17.12.2025 PPA taotluse ning andis VSS § 23 lg 1 p 1 (välismaalase põgenemise oht) alusel loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 17.02.2026.
1.6.PPA koostas 16.12.2025 X-ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052292703, mis kuulub sundtäitmisele alates 16.12.2025, ja kohaldas Schengeni alale sissesõidukeeldu viieks aastaks. PPA saatis 16.12.2025 isiku kohta dokumenteerimise taotlus Guinea Vabariigi saatkonda Berliinis, lisaks helistas saatkonda korduvalt ja sai kinnituse, et taotlus jõudis kohale. Isik ei ole huvitatud enda dokumenteerimisest, kuna sellisel juhul saadetaks ta tagasi päritoluriiki, kus tema elu on ohus. Isik kinnitas, et ta ei kavatse enda dokumendi taotlemisel koostööd teha.
1.7.Tallinna Halduskohus pikendas kinnipidamise tähtaega 16.02.2026 määrusega kuni neljaks kuuks (kuni 16.06.2026 kaasa arvatud).
1.8.Vastavalt Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve kontaktametniku (EURLO) saadud juhistele tuli täita ankeetandmed isiku identifitseerimiseks ja dokumenteerimiseks. 01.04.2026 toimus tõlgi vahendusel isikuga kohtumine, kus selgitati välismaalasele ankeetandmete täitmise vajadust, kuid isik keeldus andmete avaldamisest. Isik kinnitas korduvalt, et ta ei soovi PPA-ga mingit koostööd teha ega andmeid anda.
1.9.Põhja prefektuuri prefekti 23.04.2026 käskkirjaga nr 15.7-19/13 määrati X-ile distsiplinaarkaristuseks noomitus, kuna 26.03.2026 ja 01.04.2026 tuvastati kontrollkäigu raames, et isik oli riputanud voodilina enda voodi ette. Isik ametnike märkusele ei reageerinud ning keeldus lina eemaldamast. Samuti ei hoolitse välismaalane piisavalt hügieeni eest, mis tekitab teistes välismaalastes rahulolematust.
1.10.29.04.2026 edastas EURLO Guinea Vabariigi välisministeeriumi kinnituse, et X on Guinea Vabariigi kodanik.
1.11.Tallinna Halduskohus andis 08.06.2026 määrusega haldusasjas 3-25-4602 PPA-le loa X-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui neljaks kuuks (kuni 08.10.2026 k.a).
1.12.PPA sai 29.06.2026 kätte Guinea Vabariigi saatkonna väljastatud X-i ajutise reisidokumendi (Titre De Voyage) nr A0921/AGB/RFA/2026 kehtivusega 16.06.2026 – 16.09.2026.
1.13.X esitas 04.07.2026 kirjaliku avalduse, milles kirjutas prantsuse keeles, et taotleb rahvusvahelist kaitset, sest ta elu on ohus. PPA pidas isiku 06.07.2026 kell 11.00 VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja5 alusel kinni. PPA põhjendas oma taotlust järgmiselt:
1.14.X-i puhul esineb VRKS § 65 lg 2 p-st 2 tulenev kinnipidamise alus, kuna isikut on vaja kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, ja esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p-de 6 ja 12 mõttes.
1.15.Isiku põgenemiseoht VSS § 68 p 6 alusel tuleneb sellest, et ta on PPA-le teada andnud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ja PPA järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik taotles Eesti viisat valeandmeid esitades. Isiku eesmärk oli jõuda Prantsusmaale ja ta kasutas Eesti C-liiki viisat, mis väljastati turismi eesmärgil, et reisida Prantsusmaale ja jääda sinna ebaseaduslikult elama. Isiku hoiakust ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi Schengeni alalt lahkuda. XX.XX.XXXX ja 24.10.2025 toimunud küsitlustel selgus, et isik ei soovi naasta koduriiki ega soovi jääda ka Eestisse. Isik ütles PPA-le, et Eesti viisat taotles ta eesmärgiga pääseda Prantsusmaale. Isik on korduvalt PPA-le teada andnud, et ei soovi kodumaale minna ja soovib minna Prantsusmaale. 3(10)
3-26-2020 Isiku varasemast tegevusest ja tema väljaütlemistest nähtub, et ta jätkuvalt ei täida kaasaaitamiskohustust. Tulenevalt isiku soovist liikuda edasi teise liikmeriiki ei pea PPA eluliselt usutavaks, et välismaalane jääb rahvusvahelise kaitse menetluse ajal PPA-le kättesaadavaks, kui ta kinnipidamiskeskusest vabastada. Isik vastas 06.07.2026 seletuses PPA küsimusele, miks ta otsustas varasema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi võtta, et ta arvas, et ta lastakse vabaks ja ta saab minna varjupaika taotlema seal, kus tahab, aga kuna ta veendus, et teda ei vabastata, siis otsustas ta uuesti rahvusvahelist kaitset taotleda. Samuti ütles, isik, et tegelik sihtkoht, kuhu ta soovis jõuda, oli Prantsusmaa. Schengeni alal saab isik märkamatult edasi liikuda, kuna puudub piirikontroll ja on ilmne, et isik võib ka tulevikus liikuda temale sobivasse liikmeriiki. Isik saabus Prantsusmaale 25.01.2025 ja taotles rahvusvahelist kaitset Prantsusmaal alles 27.03.2025, mis tähendab, et isik viibis ilma seadusliku aluseta kaks kuud Prantsusmaal ja Schengeni alal. Isikul on olemas oskused ja teadmised, kuidas ilma seadusliku viibimisaluseta ja dokumentideta ennast ametivõimude eest varjata.
1.16.VSS § 68 p 12 alusel esineb isiku põgenemise oht, kuna isik takistab muul viisil VRKS-i alusel menetluse läbiviimist. Isik on esitanud varem juba kahel korral rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis ja seejärel esitanud kahel korral avalduse, et loobub Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemisest. Nüüd on isik esitanud uue avalduse, et ta soovib rahvusvahelist kaitset. Isik on oma korduvate rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise ning seejärel menetluse algfaasis nendest loobumisega loonud olukorra, kus PPA-l ei olnud võimalik rahvusvahelise kaitse menetlust sisuliselt lõpuni viia ega selgitada välja kõiki isikuga seotud asjaolusid ja tema kaitse vajadust. PPA hinnangul ei ole tegemist üksikjuhtumite või juhusliku käitumisega, vaid järjepideva tegevusmustriga, mille tulemusel on menetluste efektiivne korraldamine oluliselt raskendatud ja takistatud. Isiku korduvad rahvusvahelise kaitse taotlused ning nendest peatselt loobumine põhjustavad PPA-le põhjendamatut halduskoormust, kuna iga uue avalduse esitamisel tuleb uuesti alustada menetlust, teha menetlustoiminguid ning suunata sellele avaliku võimu ressursse, ilma et menetlus jõuaks sisulise lahenduseni. PPA on seisukohal, et isik on teadlikult kujundanud sellise käitumismustri eesmärgiga takistada nii rahvusvahelise kaitse menetluse tõhusat läbiviimist kui ka tema suhtes kavandatud väljasaatmise menetluse elluviimist.
1.17.VRKS § 65 lg 2 p 5 alusel on isiku kinnipidamine põhjendatud, kuna isik oli väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks ja täideviimise takistamiseks. PPA on 16.12.2025 koostanud isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052292703, mis kuulub sundtäitmisele alates 16.12.2025, ja kohaldanud Schengeni alale sissesõidukeeldu viieks aastaks. Isiku väljasaatmine on viibinud, kuna tema dokumenteerimisprotsess võttis aega. Isik oli kinni peetud Eestist lahkuma kohustamise menetluses ning on põhjendatud alus arvata, et tema 06.07.2026 esitatud avaldus rahvusvahelise kaitse taotlemiseks on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Kui isik sai teada, et PPA on saanud saatkonnast tema ajutise reisidokumendi ja väljasaatmine toimub lähiajal, otsustas isik 05.07.2026 kirjutada avalduse rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Kui ta vajaks tegelikult kaitset, siis oleks ta võinud juba esimesel korral esitada kõik vajalikud tõendid kaitsevajaduse kohta ja lasta enda esimese rahvusvahelise kaitse taotluse lõpuni menetleda. Seni ei ole ta esitanud mingeid konkreetseid tõendeid enda kaitsevajaduste kohta.
1.18.PPA leiab, et liikumisvabaduse piiramine (VRKS § 60 lg 1) ega kinnipidamise alternatiivide kohaldamine (VRKS § 67 lg 1) ei ole piisavad ega tagaks eesmärki. Isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid, tema puhul esineb põgenemisoht ning tal puuduvad igasugused seosed Eestiga. Isik ei tee PPA-ga koostööd, käitus kinnipidamiskeskuses agressiivselt ja lõhkus seal olevat vara ning seetõttu puudub PPA-l isiku vastu usaldus. PPA4(10)
3-26-2020 le teadaolevalt puuduvad isikul sotsiaalsed sidemed Eestiga ning isikul ei ole Eestis elukohta. Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, on kinnipidamiskeskusest vabastamise korral tõenäoline, et isik hakkaks end ametivõimude eest varjama, et takistada nii rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimist kui ka oma võimalikku väljasaatmist pärast varjupaigamenetluse lõppu ning isik võib lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki.
1.19.PPA-le teadaolevalt ei esine isikul sellist meditsiinilist seisukorda, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses. Isik on 06.07.2026 toonud välja, et ta soovib kirurgilist abi oma terviseprobleemile. Kinnipidamiskeskuses on tagatud arstiabi ja isikul esineva haiguse saab diagnoosida ning vajaliku ravi määrata üksnes arst või muu tervishoiutöötaja. Hetkel PPA-le teadaolevalt kirurgilist abi arsti poolt määratud ei ole.
2.Tallinna Halduskohtus 07.07.2026 toimunud kohtuistungil ei soovinud X PPA taotluse kohta küsimusi ega seisukohti esitada.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.07.2026 määrusega PPA taotluse ning andis loa X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.11.2026 (k.a) (resolutsiooni p-d 1 ja 2). VSS 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita. PPA on X-i hoiakutest ja käitumisest põhjendatult järeldanud, et ta ei soovi täita temale tehtud 16.12.2025 ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Guinea Vabariiki naasmisest isik ilmselgelt huvitatud ei ole, sest tema väitel on ta elu kodumaal ohus. Oht elule kodumaal on küll küsimus, mida tuleb analüüsida rahvusvahelise kaitse menetluses, kuid X on Eestis rahvusvahelist kaitset taotledes käitunud ebajärjepidevalt. X esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 24.10.2025, kuid loobus sellest 10.11.2025. Seejärel esitas X 26.11.2025 teise rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid loobus sellest 30.11.2025. X selgitas PPA-le 06.07.2026, et ta otsustas varasema taotluse tagasi võtta, sest ta arvas, et ta lastakse vabaks ja saab minna varjupika taotlema seal, kus ta tahab, aga kuna ta veendus, et teda ei vabastada, siis ta otsustas ta uuesti taotleda rahvusvahelist kaitset. Isiku senine käitumismuster ja väljaütlemised viitavad sellele, et tema tegelik huvi on saada rahvusvahelist kaitset mujal kui Eestis. Seega esineb oht, et ilma kinnipidamiskeskusesse paigutamiseta ei pruugi isik jääda rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks PPA-le kättesaadavaks. PPA on oma taotluses kirjeldanud isiku õigusvastaseid tegusid, sisekorrareeglite rikkumist ja teiste kinnipidamiskeskuses viibijate häirimist. Kui isik ei käitu kinnipidamiskeskuses õiguskuulekalt, võib prognoosida, et ka vabaduses viibides ei oleks ta väljasaatmise tarbeks PPA-le kättesaadav ja võiks üritada Eestist mujale Schengeni alale liikuda. Lisaks nähtub PPA taotlusest, et X saabus Prantsusmaale 25.01.2025 ja taotles rahvusvahelist kaitset Prantsusmaal alles 27.03.2025, mis tähendab, et isik viibis ilma seadusliku aluseta kaks kuud Prantsusmaal ja Schengeni alal. Kuna isik on ennast ilma seadusliku viibimisaluseta ametivõimude eest varjanud, vähendab see usaldust, et isik oleks valmis vabaduses viibides temale seatud kohustusi täitma. VSS 68 p 12 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane keeldub biomeetriliste andmete andmisest või takistab muul viisil VSS-i alusel menetluse läbiviimist. X on korduvalt loobunud rahvusvahelise kaitse taotlusest menetluse algfaasis, mille tõttu ei ole PPA-l olnud võimalik rahvusvahelise kaitse menetlust sisuliselt lõpuni viia ega selgitada välja taotluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja isiku rahvusvahelise kaitse vajadust. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et tegemist on teadliku tegevusmustriga, mille eesmärk on takistada menetluse tõhusat läbiviimist. VRKS § 65 lg 2 p 5 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui ta on väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud 5(10)
3-26-2020 rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks. Praegusel juhul on alust arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks. PPA teavitas X-i 29.06.2026, et on saadud tema ajutine reisidokument ja hakatakse planeerima tema väljasaatmist. 02.07.2026 viidi isikuga läbi nõustamine tõlgi vahendusel, mille käigus selgitati, et talle on väljastatud ajutine reisidokument ning kuna tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, peab ta olema valmis naasma oma päritoluriiki. X esitas oma kolmanda rahvusvahelise kaitse taotluse loetud päevad pärast PPA-lt selgituste saamist. Kui võtta arvesse ka X-i eelnevat rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise mustrit, on alust arvata, et tema soov saada Eestis rahvusvahelist kaitset ei ole siiras ja tema tegevuse eesmärk on takistada Guinea Vabariiki väljasaatmist. Kohus peab põhjendatuks taotletud kinnipidamise kestust (kuni neli kuud). PPA taotlusele on lisatud X-ile väljastatud ajutine reisidokument, mis kehtib kuni 16.09.2026. PPA selgitas 07.07.2026 kohtuistungil, et nad pingutavad selle nimel, et rahvusvahelise kaitse menetlus kiiremini lõpule viia, kuid menetluse lõppemises hiljemalt 16.09.2026 ei saa kindel olla. Kuna X ei ole seni kaasaaitamiskohustust täitnud ja negatiivse rahvusvahelise kaitse lõppotsuse tegemisel on tal ka õigus seda kohtus vaidlustada, võib eeldada, et menetlus kestab kauem kui 16.09.2026 ja PPA-l võib tekkida vajadus taotleda uut ajutist reisidokumenti. Neid asjaolusid silmas pidades on kuni nelja kuu pikkune kinnipidamiskeskuses viibimine proportsionaalne. Kohus nõustub PPA seisukohaga, et isiku senise käitumise põhjal (kinnipidamiskeskuses vara lõhkumine, enda dokumenteerimisele mitte kaasaaitamine, rahvusvahelise kaitse taotlemine väljasaatmise vältimiseks, põgenemisoht) on alust arvata, et VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Asja materjalidest nähtub, et X-il on kinnipidamiskeskuses olnud terviseprobleeme (PPA taotlusele lisatud 06.07.2026 seletuste võtmise protokoll, lk 4). PPA kinnitas 07.07.2026 kohtuistungil, et kinnipidamiskeskuses on kohapeal piisav arstiabi tagatud. Samuti jäi PPA taotluses esitatud väite juurde, et vaatamata X-i soovile kirurgilise abi järele ei ole arst temale praeguse seisuga kirurgilist abi määranud. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kinnipidamiskeskuses viibimine kujutaks endast ohtu isiku tervisele. Kui isik leiab, et talle ei ole kinnipidamiskeskuses vajalik ravi tagatud, on tal võimalik pöörduda pretensiooniga tervishoiuteenuse osutaja poole või esitada kaebus kohtule. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades ei saa isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist pidada ebaproportsionaalseks.
4.X esitas 03.08.2026 määruskaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu 07.07.2026 määruse tühistada ning vabastada ta kinnipidamiskeskusest, kuna kinnipidamine ei ole vältimatu ega proportsionaalne, sh ei võimalda kinnipidamist kinnipidamiskeskuses isiku tervislik seisund; alternatiivselt asendada kinnipidamine leebema järelevalvemeetmega, sh kohaldada VSS-s ettenähtud meetmeid, mis tagavad lahkumiskohustuse täitmise ilma isikuvabadust võtmata; alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule, andes juhised puuduste kõrvaldamiseks. PPA esitas taotluse VRKS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel. Määruskaebuse esitaja isikut arvesse võttes ei esinenud VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluseid ja ka lg 1 tingimused ei olnud täidetud. Halduskohus on kinnipidamise alusena märkinud VRKS § 66 lg 3, mis tähendab, et tegelikkuses olid taotluses toodud alused ebaõiged. VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangud on elamine kindlaksmääratud kohas, arvestades sama paragrahvi lg-as 2 sätestatut, või ilmumine määratud ajavahemike järel PPA-sse registreerimisele, arvestades sama paragrahvi lg-s 4 sätestatut. Lõike 2 kohaselt võib 6(10)
3-26-2020 PPA otsustada, et taotlejal on lubatud elada üksnes ühes konkreetses taotlejate majutamiseks kohandatud kohas kas avaliku korra tagamiseks või taotleja põgenemisohu korral. VRKS § 60 lg 3 sätestab, et liikumisvabadust piiratakse eeskätt juhul, kui taotleja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 art 17 lg 4 kohaselt kohustatud viibima teises liikmesriigis (p 1) või taotleja on pärast teise liikmesriiki põgenemist üle antud liikmesriiki, kus ta peab viibima määruse art17 lg 4 kohaselt (p 2). PPA taotluses ja selle alusel antud kohtumääruses ei ole VRKS § 60 lg-le 3 viidatud. Seega pidi halduskohus kontrollima PPA väiteid ja kaaluma leebemate meetmete kohaldamist isiku suhtes, keda on käesolevaks ajaks juba väga pikka ega kinni peetud. Kinnipidamiseks loa andmise vastu rääkis ka kaebaja tervislik seisukord, mida kinnitab PPA taotlusele lisatud 09.06.2026 tagasisaatmise nõustamise kokkuvõte. Selles on kirjas, et isikule on tutvustatud võimalust liituda EL reintegratsiooniprogrammiga (EURP), mis hõlbustaks päritoluriigis kohanemist, mida on hiljuti täiendatud ka sihtotstarbelise toetusega tervishoiuteenuse saamiseks, mida isik eeldatavalt vajaks. Sama tervishoiuteenuse toetuse vajadust on täheldatud 02.07.2026 kokkuvõttes. Lisaks selgitas isik PPA-le 06.07.2026 oma tervisemuresid ja seda, et probleemid (urineerimise probleem koos hemorroididega) on tal tekkinud alates Prantsusmaale saabumisest. Kuna isik on alates KPK-sse saabumisest kurtnud terviseprobleeme ning neile lahendust KPK-s ei leidu, siis on tema kinnipidamine sisuliselt vanglaga sarnastes tingimustes ebaproportsionaalne. Olukorras, kus isik ei ole saanud minna eriarstile, on probleemid süvenenud. Isikul on täiendavalt tekkinud stress KPK-s kui kinnises asutuses valitsevast õhkkonnast ning see võimendab ilmselt ka muud haigusseisundit. Liikumispiiranguid oleks lihtsam taluda laagertüüpi pagulaskeskuses, millised on Eestis samuti olemas. Kinnipidamiskeskuses lõhutud inventar on näide isiku vaimsest seisundist, mis tuleneb tema sunniviisilisest kinnipidamisest ning temaga sama keelt rääkivate inimeste puudumisest. Kohus on järeldanud põgenemisohtu VSS § 6 8 p 6 alusel, tuginedes peamiselt isiku emotsionaalsele reaktsioonile. Arvestatud ei ole sellega, et isikul puudus enne halduskohtumenetlust võimalus pidada nõu advokaadiga oma õiguskaitsevõimaluste analüüsimiseks. Sel põhjusel oli talle arusaamatu ka tema kinnipidamine kinnipidamiskeskuses, mis erines tema ettekujutusest varjupaigalaagritest, millest omakorda tekkis negatiivne meelestatus kinnipidamise vastu. Isik ei ole oma iseloomult vägivaldne ega ohtlik. Väide, et isik vajab rahvusvahelist kaitset seoses ohuga elule ja tervisele tema päritoluriigis ei ole PPA jaoks uudne. Seda on isik väitnud ka varasemates taotlustes. Seega ei ole õige väita, et rahvusvahelise kaitse taotluse ainus või peamine eesmärk oli takistada väljasaatmist ning et sel põhjusel on ta leebemate meetmete kohaldamise korral huvitatud põgenemisest. Isik eitab enda põgenemiskavatsust, veelgi enam – tal ei olegi kuhugi põgeneda, kuna tal ei ole Eestis tuttavaid ning mujale põgenemiseks poleks tal ei rahalisi vahendeid ega reisidokumenti. Isik on korduvalt ja järjekindlalt väljendanud, et ta ei soovi naasta päritoluriiki. Seega soovib ta rahvusvahelise taotluse esitamisega kindlustada selle, et ta saab kaitse, mis aga ei realiseeru juhul, kui ta peaks taotluse menetluse ajaks Eestist lahkuma. Varem või hiljem päädiks selline põgenemine või enda varjamine siiski kinnipidamisega ning päritoluriiki saatmisega. Halduskohus on viidanud VSS 68 punktile 12, kuid kuidas see käesoleva asjaga seostub, ei ole arusaadav. Tegemist ei ole inimesega, kelle isiku tuvastamine peaks käesoleval ajal toimuma n-ö nullist. Isik on kindlaks tehtud, talle on isegi reisidokument päritoluriigist väljastatud. Kas ja miks oleks praegusel juhul vaja biomeetrilisi andmeid, ei ole arusaadav.
7(10)
3-26-2020 Võimalik on kohaldada VRKS § 67 lg 2 p 2 alternatiivi, st reisidokumendi PPA-le hoiule andmist, sest reisidokument oli Guinea saatkonnast saadetud, kuid kahetsusväärselt ei ole isik sellise võimalusega arvestanud ning on teinud lõppkokkuvõttes ebaõige otsuse. Välismaalase kinnipidamine on VSS § 23 lg 1 kohaselt lubatud üksnes juhul, kui leebemad järelevalvemeetmed ei taga menetluse eesmärgi saavutamist ning kinnipidamine on vältimatu. Sama põhimõte tuleneb ka Euroopa Liidu tagasisaatmise direktiivist 2008/115/EÜ, mille kohaselt on kinnipidamine lubatav vaid viimase abinõuna, kui muud piisavad, kuid vähem koormavad meetmed ei ole tõhusad. Kohus ei ole sisuliselt kaalunud, milliseid konkreetseid leebemaid meetmeid oleks võimalik antud juhul kohaldada ning miks need ei tagaks menetluse eesmärgi saavutamist. Kohus on piirdunud PPA seisukohtade refereerimisega, analüüsimata alternatiive nagu lahkumiskohustus kindlaks kuupäevaks, aruandekohustus või muu järelevalvemeede, mis arvestaksid isiku individuaalseid asjaolusid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
6.PPA taotles X-i kinnipidamist VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja 5 alusel, arvestades § 65 lg-s 1 sätestatud tingimusi, ning kinnipidamise tähtaja osas VRKS § 66 lg 3 alusel. Halduskohus kontrollis PPA taotluses kirjeldatud faktiliste asjaolude põhjal VRKS § 65 lg-s 1 sätestatud eelduste ning § 65 lg 2 p-des 2 ja 5 sätestatud kinnipidamisaluste esinemist. Asjaolu, et halduskohus viitas kinnipidamise neljakuulise tähtaja osas VRKS § 66 lg-le 3, ei tähenda, et kohus oleks kohaldanud PPA taotlusest erinevat kinnipidamisalust. VRKS § 66 lg 3 ei sätesta iseseisvat kinnipidamise alust, vaid sätestab üksnes, et väljasõidukohustuse menetluse käigus rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isiku kinnipidamiseks saab PPA taotleda kohtult luba kuni neljaks kuuks. Seega ei ole põhjendatud väide, et halduskohus andis loa PPA taotlusest erineval õiguslikul alusel.
7.VRKS § 65 lg 2 p 2 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. See säte on samasisuline kuni 11.06.2026 kehtinud VRKS v.r § 361 lg 2 p-ga 4, mille kohta on Riigikohus selgitanud, et selles on silmas peetud muu hulgas taotleja vahvusvahelise kaitse vajadust puudutavate väidete kontrollimist, kui see eeldab taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust; säte aitab ühtlasi kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele (RKHKm 3-17792/61, p-d 18.1 ja 18.2). PPA peab siiski põhjendama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada või kontrollida ja miks ei ole seda võimalik teha puudutatud isikut kinni pidamata, näiteks kohaldades järelevalvemeetmeid. Lisaks sellele, et rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks on vaja kontrollida taotleja väidete õigsust, on kinnipidamise vajadus põhjendatud isiku põgenemise ohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (RKHKm 3-25-2126/93, p 11).
8.Ainuüksi menetlustoimingute tegemise vajadus ei tingiks siiski puudutatud isiku kinnipidamist. Lisaks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st esinema peab isiku põgenemise oht (vt RKHKm 3-17-792, p-d 18.1.–18.5). VRKS § 65 lg 3 p 1 sätestab, et VRKS §-s 65 nimetatud põgenemise ohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õigustikus sätestatud menetluse erisusi. Põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt RKHKm 3-20-2004, p 18.5; RKHKm 3-3-1-93-16, p 13). Isiku põgenemise ohtu seostas PPA VSS § 68 p-dele 6 ja 12 vastavate asjaoludega.
9.PPA ja halduskohus on õigesti tuginenud puudutatud isiku põgenemise ohule VSS § 68 p 6 mõttes, lähtudes toimikust nähtuvatest asjaoludest. VSS § 68 p 6 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isiku hoiakust või käitumisest tuleneb kavatsus hoiduda väljasõidukohustuse täitmisest 8(10)
3-26-2020 või selle täitmist raskendada. Üksnes asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi naasta oma päritoluriiki, ei ole selleks piisav. Samuti ei tõenda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine iseenesest soovi väljasõidukohustuse täitmisest kõrvale hoida. Riigikohus on märkinud, et ka soov viibida mõnes teises riigis või eelistus mõne muu riigi suhtes ei ole üksinda piisav põgenemisohu järeldamiseks (RKHKm 3-25-2126/93, p 25). Hinnata tuleb X-i senist käitumist tervikuna. 19.01.2026 tagasisaatmise nõustamisel isik kinnitas, et ta ei ole huvitatud enda dokumenteerimisest, kuna sellisel juhul saadetaks ta tagasi päritoluriiki. Isiku sõnul soovib ta, et teda saadetaks mingisse teise turvalisse Euroopa Liidu liikmesriiki, et seal varjupaika taotleda. Isik vastas 06.07.2026 seletuses, et ta võttis varasemad rahvusvahelise kaitse taotlused tagasi, kuna arvas, et ta lastakse sel juhul vabaks ja ta saab minna varjupaika taotlema seal, kus tahab, aga kui selgus, et see ootus ei täitu, otsustas ta esitada uue taotluse. Samuti ütles isik, et tema tegelik sihtkoht oli Prantsusmaa (dtl 11). Määruskaebuses puudutatud isik eitab põgenemiskavatust: tal ei oleks kuhugi põgeneda, kuna tal ei ole Eestis tuttavaid ning mujale põgenemiseks ei ole tal rahalisi vahendeid ega reisidokumenti.
10.Asjaolusid kogumis hinnates ei ole usutav, et isikul puuduks soov, vajalikud isikuomadused või võimalused ebaseaduslikult Eestist lahkumiseks ja enda PPA eest varjamiseks. Isik on taotlenud valeandmetele tuginedes Eesti viisa ja pärast esmakordset Eestisse saabumist sõitnud Prantsusmaale, kus ta viibis ilma õigusliku aluseta kaks kuud. Pärast Prantsusmaalt Eestisse saatmist on ta keeldunud koostööst PPA-ga tema rahvusvahelise kaitse vajaduse väljaselgitamiseks ja loobunud kahest rahvusvahelise kaitse taotlusest eesmärgiga minna Prantsusmaale. Haldusasjas nr 3-25-4602 esitatud määruskaebusest nähtuvalt (dtl 213) elavad Prantsusmaal puudutatud isiku nõod, kes on valmis teda abistama Eesti Vabariigi territooriumilt lahkumisel. Isiku ütlustest ja tegudest saab järeldada, et ta ei taha Eestisse jääda ega alluda lahkumiskohustusele, vaid liikuda siit edasi, ootamata ära rahvusvahelise kaitse menetluse tulemust. On usutav, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le väljasaatmiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav. Eeltoodut kogumis arvestades esineb X-i puhul põgenemisoht VSS § 68 p 6 alusel ning kuivõrd ei saa eeldada, et see oht halduskohtu määruses näidatud neljakuulise perioodi kestel väheneks, ei ole määruskaebuse lahendamisel oluline käsitleda küsimust, kas esineb ka põgenemise oht VSS § 68 p 12 tähenduses.
11.Halduskohus on VRKS § 65 lg 2 p-ga 5 seoses määruse p-s 14 leidnud, et samad asjaolud, millega on seostatud isiku põgenemise ohtu, annavad ka aluse arvata, et tegemist võib olla rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitajaga. Ringkonnakohus nõustub, et PPA taotluses välja toodud asjaolud annavad aluse järeldada, et X on rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise täideviimise takistamiseks. Isiku suhtes kehtib 16.12.2025 ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mille ta vaidlustas ainult sissesõidukeeldu puudutavas osas kaebusega haldusasjas nr 3-26-203 ning kohtumenetlus on Tallinna Halduskohtu jõustunud 06.02.2026 määrusega lõpetatud. Asjaoludest nähtub, et X on esitanud korduvaid rahvusvahelise kaitse taotlusi, seejärel keeldunud koostööst ja oma kaitsevajaduse põhjendamisest ning kui on ilmnenud, et taotlus jääb suure tõenäosusega rahuldamata, taotlustest loobunud. Seega saab järeldada, et isiku tegevus on kantud eesmärgist vältida enda väljasaatmist. Isik esitas 04.07.2026 kolmanda rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui ta oli väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud. Kuna isik on keeldunud koostööst ega ole soostunud oma rahvusvahelise kaitse vajadust sisuliselt põhjendama, on põhjendatud alus arvata, et väljasõidukohustuse edasilükkamine või täideviimise takistamine oli rahvusvahelise kaitse taotluse ainus eesmärk. Seega on täidetud VRKS § 65 lg 2 p-s 5 sätestatud alus.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isiku senise käitumise põhjal (õigusliku aluseta liikumine ja viibimine Schengeni alal, kinnipidamiskeskuses vara lõhkumine ja 9(10)
3-26-2020 seaduslikele korraldustele mitteallumine, enda dokumenteerimisele mitte kaasaaitamine, rahvusvahelise kaitse korduv taotlemine väljasaatmise vältimiseks, põgenemisoht) on alust arvata, et VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ega § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Isiku ütlustest ja käitumisest nähtuv motivatsioon minna Prantsusmaale, rahvusvahelise kaitse menetluse kuritarvitamine ja korduv õigusvastane käitumine viitavad, et suure tõenäosusega ei tagaks leebemad meetmed isiku kättesaadavust menetlustoiminguteks. Isiku järjekindel tegevus muudab ebausutavaks määruskaebuses esitatud väited, et tema õigusvastane käitumine oli tingitud üksnes kinnipidamiskeskuse tingimustest põhjustatud stressist. Pettumus oma põhjendamatutes ootustes, et tal on võimalik valida vabalt liikmesriiki, kus rahvusvahelist kaitset taotleda, ja seal viibida, ei õigusta korduvat õigusvastast käitumist ega anna alust pidada isiku järjekindlat käitumist heauskseks. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu põhjendustega, et kinnipidamiskeskusesse paigutamist ei välista isiku tervislik seisund. Kinnipidamiskeskuses on tagatud arstiabi ja kui isik leiab, et talle ei ole osutatud asjakohast abi, saab ta oma õigusi kaitsta kohaste õiguskaitsevahenditega, mida halduskohus on määruses kirjeldanud.
13.Määruskaebuses on lisaks väidetud, et X-il ei olnud enne halduskohtumenetlust võimalik pidada nõu advokaadiga oma võimaluste analüüsimiseks. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on kinnipidamise vaidlustamisel õigus saada tasuta õigusabi ning õigus tõhusale kohtulikule kontrollile. VRKS § 16 lg 2 p 4 sätestab õiguse saada halduskohtumenetluses tasuta õigusabi VRKS alusel kinnipidamise vaidlustamiseks. Esindaja puudumine enne halduskohtumenetluse algust ei anna siiski antud asjaoludel alust halduskohtu määruse tühistamiseks. X on määruskaebuse esitanud vandeadvokaadi vahendusel, kes sai isiku põhjendused kinnipidamise vaidlustamiseks kohaselt sõnastada ja sisustada. Ringkonnakohus on kinnipidamise taotlust ja asjaolusid ning määruskaebuse väiteid kontrollinud ning veendunud, et halduskohtu määrus on sisult õige ja põhjendatud.
14.Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja proportsionaalseks ka halduskohtu määrusega lubatud kinnipidamise tähtaega. PPA on neljakuulist tähtaega asjakohaselt põhjendanud ajutise reisidokumendi kehtivusaja ja isiku senise käitumisega, millest tulenevalt kestab menetlus eeldatavalt vähemalt neli kuud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid.
15.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 07.07.2026 määrus muutmata.
16.Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada isiku nimi ja Eestisse saabumise kuupäevad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.