Politseija Piirivalveameti taotlus M.C kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni neljaks kuuks loa saamiseks
Kohtuistungil osalenud menetlusosalised ja nende esindajad
Taotluse esitanud haldusorgan – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Triin Tähtla ja Eleriin Kuuskmäe Puudutatud isik esindaja – M.C Puudutatud isiku esindaja – Valentin Moto Vene keele tõlk – A.Y
Asja läbivaatamise viis
Lihtmenetluses, 22. oktoobril 2026 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus. Anda Politsei- ja Piirivalveametile luba M.C kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni neljaks kuuks s.o. kuni 22.02.2027 (k.a.).
2.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kuna puudutatud isikul on esindaja avaldas kohtuistungil, et on nõus ise määruse esindatavale tõlkima, kohus määrust ei tõlgi.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
1.Kohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja põhjendab seda järgnevates punktides tooduga.
2.Vaidlust ei ole, et M.C on Vene Föderatsiooni kodanik ja võttis selle kodakondsuse aastal 2000. Vaidlust ei ole ka selles, et isikule 12.02.2002 väljastatud pikaajaline elamisluna nr EL93L020001tunnistati PPA 21.05.2024 otsusega nr 15.3-3.4/708-3 kehtetuks alates 21.05.2024 ja sama otsusega tehti talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub kinnipidamisasutusest vabanemisel sundtäitmisele ning talle kohaldati nelja aasta pikkune sissesõidukeeld kogu Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest. Vaidlust ei ole, et hetkel M.C-l puudub seaduslik alus välismaalase seaduse § 43 ette nähtud Eestis viibimiseks ning tema suhtes on algatatud illegaalimenetlus nr 1052300552. Vaidlust ei ole ka selles, et viimase Eestis M.C-le mõistetud karistuse kandmise lõpp saabus 21.10.2026 ja samal päeval kell 09:26 Tallinna Vanglast vabanemise järgselt pidas PPA isiku 48-ks tunniks kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 23 lg 1, 2 p 3, 6, 7 alusel menetlustoiminguteks ja Eesti Vabariigist väljasaatmiseks. Vaidlust ei ole selles, et väljasaatmismenetlust ei ole võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul ja seetõttu pöördus PPA kohtu poole isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks selle menetluse lõpuni, kuid mitte kauemaks kui 4 kuud.
3.Kohus märgib kõigepealt ära, et PPA leiab oma taotluses, et isiku kinnipidamiseks on käesoleval juhul VSS § 23 lg 2 p 3 (põgenemisohu esinemine), p 6 (välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib) ning p 7 (avaliku korra või riigi julgeoleku tagamine) eeldused täidetud.
4.Kohus nõustub pärast kõigi tõendite ja kohtuistungil esitatud seisukohtade analüüsimist taotlejaga kõigepealt selles, et isiku kinnipidamiseks on täidetud põgenemisohu eeldus. Kohus leiab sarnaselt taotlejaga, et põgenemisohu sisustamisel tuleb lähtuda VSS § 6 8 toodud tingimuste täidetuse kontrollist. Taotleja on kõigepealt toonud ära, et sisustab põgenemisohtu VSS § 6 8 p 4 eeldusega ehk eeldatakse, et välismaalase põgenemisoht esineb, kui ta on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et M.C on Eestis Vabariigis kriminaalkorras varasemalt karistatud väljapressimise, narkootikumide käitlemise, lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise ja tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest. Isikut on Eestis kolm korda karistatud vangistusega. Viimase karistusena ta karistust kuritegelikku ühendusse kuulumise ja suures koguses narkootilise aine käitlemise eest. Kohus nõustub PPA-ga kas selles, et kuigi ainuüksi karistatuse fakt ei näita isikust tulenevat põgenemisohtu, näitavad välismaalase poolt toimepandud süüteod kaheldamatult tema ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda. Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et täidetud on VSS § 6 8 p 13 toodud eeldus põgenemisohuks, kuna isik kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vaidlust ei ole, et isik on varasemalt kuulunud kuritegelikku ühendusse ja tema poolt toimepandud kuriteod on esimese astme kuriteod, millede eest on talle määratud reaalsed vangistused. Isik
viibib vangistuses kolmandat korda. Vaidlust ei ole ka selles, et vähemalt karistusõiguslikus mõttes on M.C poolt toime pandud süüteod ning karistused on muutunud ajas raskemaks. Kohtuistungil vaidlustas isiku esindaja taotleja väite, et isikule kohtute poolt mõistetud kriminaalkaristused on karistusmäärade poolest üle keskmise karistusmäära, leides, et need jäävad koosesisus alla keskmise. Kohus möönab, et siinkohal võib isiku väidetel olla teatud osas tõepõhi all, kuid arvestades seda, et vähemalt karistusõiguslikus mõttes on M.C poolt toime pandud süüteod ning karistused on muutunud ajas raskemaks ja tema poolt toime pandud kuriteod ei ole toime pandud hetkeemotsioonide ajendil, vaid tema tegevus kuritegude toimepanemisel on olnud teadlik ja kalkuleeriv ning ajendatud soovist kuritegude toimepanemise kaudu varalise kasu saamiseks, ei ole kohtu arvates kahtlust, et isik kujutab ohtu avalikule korrale. Seda järeldust kinnitab ka asjaolu, et isiku poolt Eestis toimepandud kuriteod on pandud toime grupis ja välja pressimisega, mistõttu on tegemist kuritegudega, mis on otseseks ohuks avalikule korrale ja turvatundele. Kohus ei pea siinkohal põhjendatuks isiku esindaja viiteid sellele, et isik on juba 62-aastane ning on viimasel kolmel aastal vanglakaristust kandes käitunud õiguskuulekalt ning väljendanud, et ei soovi enam kuritegusid toime panna. Kohus märgib, et isik ei ole vaatamata oma 62 eluaastale veel vanuses ja tervis ei ole nii halb, et ta ei suudaks uusi kuritegusid toime panna. Asjaolu, et isik on mitmeid kordi ja ajas üha raskemaid kuritegusid sooritanud ka pärast varasemaid karistusi, näitab vähemalt seda, et varasematel karistustel ei ole isiku kuritegelikule käitumismustrile olnud positiivset mõju. Ka tuleb siinkohal arvestada, et kaebaja poolt teostatud kuritegude puhul oleks nendele sarnaste kuritegude toimepanemine vangla tingimustes olnud ka oluliselt keerulisem. Kohus leiab, et arvestades kõiki asjaolusid on PPA õigesti leidnud, et isik kujutab jätkuvalt ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kohus leiab, et käesolevas asjas PPA poolt väljatoodud asjaolud näitavad selgelt ka seda, et isiku hoiakutest ja käitumisest nähtub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ehk täidetud on põgenemisohu VSS § 68 p 6 toodud kriteerium, sest haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest õigustatult, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Kohus nõustub taotlejaga, et põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada isiku senist käitumist tervikuna, mitte ainult tema enda püüdeid näidata end positiivses valguses. Kohus möönab, et isikul ons sugulasi ja et üks tööandja on 2024 aastal lubanud talle garanteerida töökoha ja elamispinna ning et need väited iseloomustavad tema teatud positiivseid sidemeid Eestiga. Samas ei saa siinkohal unustada, et isik on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning oma hoiakutes mitmel korral selgelt väljendanud, et ta ei taha Venemaale tagasi pöörduda. Seda väljendas ta ka kohtus selgitades, soovi saada näiteks Iisraeli kodakondsus. Kohus peab vajalikuks välja tuua ka asjaolu, et kuigi isiku enda sõnul ei ole tal Venemaal mingeid sidemeid ega vahendeid, et oma elu üles seada, on ta vanglast ühendust võtnud Venemaal asunud kontidega. Samuti ei saa eitada, et ta on siiani Vene Föderatsiooni kodanik. Kohus möönab, et isik on oma väitel esitanud Vene saatkonnale sooviavalduse vastavast kodakondsusest loobuda, kuid selle menetluse seisu kohta puuduvad hetkel nii PPA-l isikul kui ka kohtul usaldusväärsed andmed. Kuigi isik väitis kohtuistungil, et võttis Venemaa kodakondsuse ammu aega tagasi ainult selleks, et saada külastada Ukrainas ema matust, ei tähenda see seda, et vastav õiguslik side oleks katkenud. Arvestades kõiki väljatoodud asjaolusid, venemaal valitsevaid selgelt negatiivseid ühiskondlikke olusid ning agressioonisõda Ukraina vastu on PPA on kohtu hinnangul õigesti leidnud, et isik ei soovi kindlasti lahkumiskohustust Venemaale täita ja võib seetõttu hakata kõrvale hoiduma vastavast menetlusest. Isiku käitumist iseloomustab ka asjaolu, et ta on keeldunud nähtuvalt loataotlusest ka mitmetele PPA menetlusdokumentidele allkirju andmast. Kohus leiab, et isiku väited, et ta
tegi seda tulenevalt hirmust, et kirjutab alla millelegi, mis teda võib süüdistada, ei ole kohtu arvates lõpuni usutavad ja on pigem eneseõigustuslikud.
5.Kohus leiab, et PPA on oma taotluse lõpusosas piisavalt analüüsinud ja selgitanud ka seda, miks ei ole isiku suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS § 10 lg 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid ja leidnud õigustatult, et need ei taga välismaalase lahkumise tulemuslikkust. Muuhulgas on PPA leidnud, et põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks välismaalase suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, sest leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks aluse andma isiku varasem käitumine (RK halduskolleegiumi 16.06.2017 määrus asjas nr 3-31-24-17, p 13). Välismaalane on varasemalt märkinud, et perioodil mil ta oli elektroonilise valve all elas ta rahulikku ja õigusekuulekat elu, kuid tuginedes isiku varasemale käitumisele tervikuna, puudub PPA-l tema suhtes usaldus, et ka väljasaatmiskohustuse puhul oleks ta ametivõimudele kättesaadav. PPA märgib, et 29.04.2025 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-24-1979, nõustuti PPA hinnangutega, mis õigustavad lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu pidades isikust lähtuvat ohtu piisavaks. Kohus ei nõustu siinkohal isiku esindaja seisukohtadega, et leebemate meetmete rakendamisel peaks arvestama eelkõige isiku viimase aja käitumist ja tema väljendatud seisukohti arvestamata tema varasemat käitumist ja tegevust. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saanud leebemate meetmete rakendamise kaalumisel PPA õigustatult arvestamata jätta isiku korduvaid ja üha raskemaks muutuvaid kuritegusid ning ka keeldumist korrektselt koostatud dokumentidele allkirjade andmisest. Leebemate meetmete rakendamine sõltub eelkõige usaldusest isiku vastu ja tema tegelike käitumise motiivide arvestamisest ning antud juhul ei ole PPA neid hinnates olnud ilmselges eksimuses. Kokkuvõtlikult ei ole isik pikema aja jooksul käitunud õiguskuulekalt, on pannud ajas toime järjest raskemaid kuritegusid ning tal puudub ka kohtu hinnangul tegelikult tahe saada venemaale välja saadetud. Seetõttu on õigustatud PPA järeldus, et tema suhtes ei ole võimalik väljasaatmismenetluses rakendada leebemaid meetmeid ka nende kombineerimise korral, sest need ei taga tõenäoliselt isiku kättesaadavust ja koostööd väljasaatmismenetluses. Kohus leiab k ,et vaatamata kohtuistungil esitatud väidetele teatud meditsiiniliste probleemide lahendamata jätmisele vanglast kinnipidamiskeskusse paigutamisel (hingamisapraat ja tabletid), ei ole M.C kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine vastuolus tema turvalisuse ja tervisekaalutlustega. Kinnipidamiskeskuses on tagatud talle järelevalve ja meditsiiniline abi ning esindaja sõnul lahendatakse esitatud pretensioonid lähiajal. Ka kohus ei näe vähemalt senisele kogemusele tuginedes, et siku terviseprobleemid jääksid lahendamata juhul, kui ta neist kinnipidamiskeskuse personali viisakalt teavitab.
6.PPA taotles isiku kinnipidamiseks luba kuni neljaks kuuks, et viia läbi väljasaatmismenetlus. Kohus leiab, et nimetatud tähtaeg ei ole arvestades suhteid agressioonisõjale keskendunud venemaaga ebaproportsionaalselt pikk. Seetõttu ei näe kohus ohtu, et taotletud tähtaja määramisel satuksid isiku õigused ohtu.
7.Lõpetuseks peab kohus vajalikuks märkida, et isiku elutingimused kinnipidamiskeskuses on kindlasti valtseva režiimi osas vabamad, kui vanglas ning tema seal kinnipidamise tähtaeg on ka selle põhjendatul pikendamisel seadusega piiratud ja seetõttu ei saa neid lugeda ka isikule ebaproportsionaalseteks.
8.Kokkuvõtvalt peab kohus taotlust põhjendatuks ning annab PPA-le loa isiku kinnipidamiskeskusse paigutamiseks ning seal kinnipidamiseks kuni 4-ks kuuks ehk kuni 22.02 2027. Juhul, kui isiku kinnipidamise alused peaks selle aja jooksul kaduma (näiteks väljasaatmisotsus tühistatama), tuleb isik koheselt kinnipidamiskeskusest vabastada.
9.Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünnikuupäev tähemärkidega (HKMS § 173 lg 5, VRKS § 9 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.