Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-25-1311 10. november 2026 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Juhan Sarv ja Heili Sepp Kriminaalasi Ilgar Mamedovi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 – § 25 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2026. a otsus Ilgar Mamedovi kaitsja vandeadvokaat Anu ToomemägiKivistik, kassatsioon - prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lauri Jõgi; - kannatanu B, esindaja vandeadvokaat Lembit Tedder 14. oktoober 2026, kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2026. a otsuse põhiosa, jättes selle punktist 13 välja kolmanda ja neljanda lause.
2.Kassatsioon jätta rahuldamata.
3.Jätta rahuldamata Ilgar Mamedovi kaitsja 14. oktoobri 2026. a taotlused riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks.
4.Jätta Advokaadibüroo LOJAL OÜ-le Ilgar Mamedovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest määratud tasu 535 eurot 68 senti Eesti Vabariigi kanda.
Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu kassatsioonimenetluse kulu katteks välja 850 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Ilgar Mamedov ja Allahverdi Allahverdiyev anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 – § 25 lg 2 järgi varalise kasu üleandmise nõudmise katses, mis pandi toime grupis, vägivalla kasutamise ja vabaduse võtmisega.
2.Ilgar Mamedovit süüdistatakse selles, et ta tegutses grupis D, Allahverdi Allahverdiyevi ja C-ga ühiselt ja kooskõlastatult kuriteoplaani järgi, mille kohaselt pidid nad võtma kannatanult vägivalda
1-25-1311 kasutades vabaduse, panema ta rendikaubikusse ja toimetama ta kõrvalisse kohta, et nõuda seal kannatanule ja temaga seotud isikutele kuuluvate krüptovaluuta rahakottide paroole.
3.Teoplaanist lähtuvalt saabusid kõik neli kaubikuga kannatanu elukoha juurde. I. Mamedov jäi valvama kaubikut ja tänavat. Ülejäänud kolm sisenesid samal ajal selle hoone trepikotta, kus kannatanu elas. Nad kandsid helkurveste ja imiteerisid ehitustööde tegemist. Kaubiku pagasiruumis olid valmis vahendid kannatanu liikumisvõime piiramiseks. Kannatanu saabudes rünnati teda trepikojas, kuid kuna ta osutas tugevat vastupanu, loobusid toimepanijad temalt vabaduse võtmisest ja põgenesid sündmuskohalt. Seetõttu jäi kuritegu katsestaadiumisse. Maakohtu otsus
4.Harju Maakohus tunnistas 15. jaanuaril 2026 I. Mamedovi KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 – § 25 lg 2 järgi süüdi ning karistas teda 8 aasta ja 9 kuu pikkuse vangistusega. Lisakaristusena kohaldati talle Eesti Vabariigist väljasaatmist sissesõidukeeluga kümneks aastaks. Maakohus leidis järgnevat.
5.Puudub vaidlus, et süüdistuses kirjeldatud kuriteokatse leidis aset. Kannatanut rünnati, et võtta temalt vabadus väljapressimise toimepanemiseks. Nii A. Allahverdiyev kui ka I. Mamedov alustasid süüteo vahetut toimepanemist, täites KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi kvalifitseeritava kuriteokatse objektiivse külje.
6.Tuvastamist on leidnud, et süüdistatav A. Allahverdiyevi ülesandeks oli koos D ja C-ga kannatanut rünnata, teda kinni hoida ja ta kaubikusse toimetada. I. Mamedov pidi juhtima kaubiku kannatanu elukoha ette, et kaasosalised saaksid kannatanu pagasiruumi paigutada. Pärast seda plaaniti toimetada kannatanu varem selleks otstarbeks üüritud puhkemajja. Tegevus oli ette valmistatud konkreetse rollijaotusega ning pandi seega toime KarS § 16 lg 2 mõistes kavatsetult.
7.Vaidlus taandub I. Mamedovi rollile kuriteos. Süüdistatava sõnul sattus ta sündmusesse juhuslikult ega teadnud kuriteo toimepanemisest midagi. Esimesel ristküsitlusel kinnitas seda versiooni ka kaassüüdistatav A. Allahverdiyev. Viimases sõnas avaldas A. Allahverdiyev aga, et I. Mamedov teadis kuriteost ja pidi juhtima sõidukit, millega kannatanu oleks minema toimetatud. Tegemist oli kriminaalasja lahendamise seisukohast uute oluliste asjaoludega, mistõttu uuendas maakohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 303 lg 4 alusel kohtuliku uurimise. Seejärel kuulati kohtus täiendavalt üle nii A. Allahverdiyev kui ka I. Mamedov, lisaks kuulati tunnistajana üle C.
8.Nõustuda ei saa I. Mamedovi ja tema kaitsja seisukohaga, et A. Allahverdiyevi kohtus antud ütlused tuleks kui ebausaldusväärsed tervikuna kõrvale jätta. Süüdistatav selgitas veenvalt, miks ta andis eri aegadel erinevaid ütlusi. Tema viimased ütlused on kooskõlas asjas kogutud muude usaldusväärsete tõenditega.
9.A. Allaherdiyevi ütluste kohaselt võttis ta Aserbaidžaanis vastu tuttava D pakkumise panna 100 000 euro eest Eestis toime kuritegu, mis pidi seisnema kannatanu kinnivõtmises ja teatud asukohta toimetamises. Ta saabus koos D-ga Eestisse, kus kohtuti C ja I. Mamedoviga. Neljakesi käidi ehitustööde imiteerimiseks ehitustarbeid ostmas, käidi vaatamas maja, mis oli broneeritud kannatanu kinnipidamiseks, ning arutati ka erinevaid teoplaane. Trepikojas ootas süüdistatav kannatanut koos C ja D-ga, I. Mamedov ründes ei osalenud. Pärast ebaõnnestunud vabaduse võtmise katset joosti üheskoos kaubiku suunas, I. Mamedov küsis, mis juhtus, ja D käskis joosta.
10.Kuigi esimesel ristküsitlusel vastas A. Allahverdiyev I. Mamedovit puudutavatele küsimustele nii, et see viimast ei inkrimineeriks, võis juba neiski ütlustes märgata detaile, mis viitasid sellele, et I. Mamedov siiski osales kuriteos. A. Allahverdiyevi ütlusi kinnitavad ka muud tõendid, eeskätt turvakaamera salvestised, millelt nähtuvad toimepanijate ühised liikumised. 2(8)
1-25-1311
11.I. Mamedovi ütlused seevastu on enamuses ebausaldusväärsed ja vastuolulised. Süüdistatav liikus päevi koos A. Allahverdiyevi, C ja D-ga, viibides muu hulgas üürimajas, kuhu kannatanu pidi viidama. Samuti viibis I. Mamedov kuriteo toimepanemise ajal sündmuskohal kannatanu transportimiseks mõeldud sõidukis. On ebausutav, et süüdistatav saanuks seda kõike teha asjassepuutumatu isikuna. I. Mamedovi väitel avastas ta kaubiku juurde asjadele järele minnes, et politsei on sõiduki sisse piiranud, ning ootas seejärel pikalt politsei lahkumist. Need ütlused ei ole usutavad. Kuna I. Mamedov oli enda sõnul seaduskuulekas ega osalenud kuriteos, oleks ta võinud selgitada politseile asjaolusid ja paluda neil asjad välja anda. I. Mamedovi ütlused on läbivalt vastuolulised ja sisaldavad valet. Näiteks ei ole õige süüdistatava väide, et ta varem C-d ei tundnud ja kohtus temaga alles bussijaamas. Olukorras, kus kolm meest ründavad trepikojas kannatanut ja vastupanu mahasurumise vahendid on kaubikus, on loogiliselt selgitatav vaid selline teo toimepanemise viis, kus neljas isik juhib kaubiku kannatanu maja ette, et paigutada ta selle kaubaruumi. Asjaolusid arvestades polnuks mõeldav, et suurt kasvu kannatanu oleks toimetatud ligi 150 m kaugusele kaubikusse kõrvaliste isikute tähelepanu äratamata.
12.Süüdistatavate eesmärk oli võtta kannatanult vabadus ja nõuda temalt seejärel vara üleandmist. Lisaks A. Allahverdiyevi ütlustele kinnitavad seda ka kannatanu pikemaajaliseks kinnihoidmiseks tehtud ettevalmistused. Kannatanu pidi transporditama eraldatud asukohas olevasse puhkemajja, mida käisid eelnevalt üle vaatamas süüdistatavad koos C ja D-ga. A. Allahverdiyevi sõnul pidi väljapressimise lõpuleviimiseks saabuma majja nn häkker, kel on eriteadmised krüptovaluuta vallas. Vastavalt teoplaanile asusid A. Allahverdiyev, C ja D kannatanut varitsema. I. Mamedovi roll oli juhtida kaubikut, mistõttu tuli talle teatada kannatanu lähenemisest ja sõidu alustamise vajadusest. Kuna kannatanut reaalselt rünnati, ei olnud I. Mamedovil alust arvata, et teoplaan on muutunud. Apellatsioonid ja ringkonnakohtu otsus
13.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mõlema süüdistatava kaitsjad.
14.I. Mamedovi kaitsja taotles I. Mamedovi õigeksmõistmist või tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 136 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Kaitsja hinnangul tulnuks jätta A. Allahverdiyevi ebausaldusväärsed ütlused KrMS § 3051 lg 3 alusel tõendikogumist välja. Kui kohus leiab, et nende ütlustega tuleb siiski arvestada, nähtub neist üksnes see, et omavahel räägiti kannatanu vabaduse võtmisest, mitte väljapressimisest. Seega saab kõnelda vaid teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmise katsest.
15.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. aprillil 2026 maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis järgmist.
16.Apellatsioonides korratakse maakohtus käsitletud väiteid, millele on juba hinnang antud. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et süüdistatavad ründasid kannatanut väljapressimise eesmärgil.
17.A. Allahverdiyevi ütlusi ei ole põhjust tõendikogumist välja jätta. Tema kohtulikul uurimisel antud ütlused on valdavalt usaldusväärsed. Esmakordsel ristküsitlusel andis süüdistatav ennast süüstavaid ütlusi, kuid jättis kaassüüdistatava rolli ebamääraseks. Täiendaval ristküsitlemisel rääkis süüdistatav tõtt ka kaassüüdistatava rolli kohta. See, et A. Allahverdiyevit ristküsitleti maakohtus kaks korda, et tingi tema ütluste ebausaldusväärsust. Oluline on hinnata ütluste usaldusväärsust ning seda, kui veenvad on ütluste muutmise põhjendused. Maakohus on neid asjaolusid üksikasjalikult käsitlenud.
18.Arusaamatuks jääb kaitsja taotlus teo ümberkvalifitseerimiseks, kuna kaitseversiooni kohaselt ei teadnud I. Mamedov ka vabaduse võtmisest midagi. Selline kaitsja taotlus on vastuolus apellatsiooni
3(8)
1-25-1311 sisuga. See, et kuritegu jäi selle ebaõnnestumise tõttu katsestaadiumisse ajal, mil üritati realiseerida vabaduse võtmise osa teoplaanist, ei anna alust tegu kvalifitseerida KarS § 136 lg 1 – § 25 lg 2 järgi.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kaitsja kassatsioon ja täiendav seisukoht
19.I. Mamedovi kaitsja vaidlustab nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse, taotledes I. Mamedovi õigeksmõistmist või teo ümberkvalifitseerimist KarS § 136 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.
20.I. Mamedovi süüditunnistamine on rajatud peamiselt kaassüüdistatav A. Allahverdiyevi ütlustele. Kohtud pidanuks A. Allahverdiyevi teisel ristküsitlusel antud ütlused tõendikogumist välja jätma mh põhjusel, et need olid vastuolus tema varem antud ütlustega, ebausaldusväärsed ning nende andmise eesmärk oli saada leebem karistus. I. Mamedov ei osalenud kallaletungis ning tal ei olnud kuriteo toimepanemises ka muud kokkulepitud rolli. Seejuures polnud I. Mamedovil ajal, mil ta oli süüdistusversiooni järgi kaubikuga ootel, isegi kaubiku võtmeid. KrMS § 302 lg 1 kohaselt ei saa kohtuliku uurimise uuendamist tingiva uue asjaoluna käsitada teavet, mis oli süüdistatavale juba varem teada, kuid mida ta seni kohtu eest varjas.
21.Kui pidada A. Allahverdiyevi hilisemaid ütlusi siiski tõeseks, nähtub nendest vaid I. Mamedovi teadlikkus kannatanu ründamise ja kaasavõtmise plaanist, mitte aga kavatsusest nõuda kannatanult vara.
22.Ringkonnakohus leidis, et kaitsja alternatiivne taotlus tegu ümber kvalifitseerida on vastuolus apellatsiooni sisuga. Otsust selliselt põhjendades rikkus ringkonnakohus menetlusõigust, kuna jättis põhjendamata, miks ei võinud kaitsja esitada põhikaitseversiooni kõrval ka alternatiivset versiooni juhtunust.
23.Täiendavas kirjalikus seisukohas jäi kaitsja varem esitatud väidete juurde, põhjendades lisaks kohtuliku uurimise uuendamise õigusvastasust. Süüdistatava viimane sõna ei ole tõend ning A. Allahverdiyevi väidet, et ta oli ristküsitlusel andnud valeütlusi I. Mamedovi osalemise kohta kuriteos, ei saa pidada KrMS § 303 lg 4 tähenduses uueks oluliseks asjaoluks. Prokuratuuri kassatsioonivastus
24.Prokuratuuri hinnangul tuleb kassatsioon rahuldamata jätta. Kohtud on õigesti tuvastanud faktilised asjaolud ja kvalifitseerinud I. Mamedovi toimepandud teo. KrMS § 303 lg 4 kohaldamist ei ole kõrgeim kohus varem käsitlenud, mistõttu on Riigikohtu seisukoht selles küsimuses kohtupraktika edasiarendamiseks oluline. Uuendatud kohtuliku uurimise käigus antud ütluste puhul saab analoogia korras lähtuda Riigikohtu otsuse nr 1-20-2143/156 p-dest 26 ja 27. Kohus peab jätma kõrvale asjakohatud küsimused ehk KrMS § 303 lg 4 kontekstis küsimused, mis väljuvad uute oluliste asjaolude piiridest. Kannatanu kassatsioonivastus
25.Kannatanu palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja menetluskulud süüdistatava I. Mamedovi kanda. Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtud hindasid tõendeid kogumis ja leidsid õigesti, et süüdistatava süü on tõendatud. Kui kaassüüdistatav avaldab viimases sõnas soovi ütlusi muuta ja toob esile uue olulise asjaolu, on kohtuliku uurimise uuendamine KrMS § 303 lg 4 kohaselt kohustuslik. Eri aegadel antud ütluste vastuolulisus või osaline ebausaldusväärsus ei tingi nende
4(8)
1-25-1311 tervikuna tõendikogumist väljajätmist. Kohtud on I. Mamedovi teo õigesti kvalifitseerinud ja seda ka põhjendanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26.Kolleegium käsitleb esmalt kohtuliku uurimise uuendamise lubatavust (I), analüüsib seejärel ütluste usaldusväärsust (II) ning hindab ringkonnakohtu otsuse põhjendatust kaitsja alternatiivse taotluse lahendamisel ja selle tuvastamisel, kas I. Mamedov oli vara üleandmise nõudmisest teadlik (III). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja teeb otsustuse kassatsioonimenetluse kulu kohta (IV). I
27.Maakohus ei rikkunud kohtulikku uurimist uuendades menetlusõigust. KrMS § 303 lg 4 kohaselt on kohtuliku uurimise uuendamine kohustuslik, kui süüdistatav avaldab viimases sõnas kriminaalasjas uue olulise asjaolu.
28.Praegusel juhul seisnes uus asjaolu selles, et A. Allahverdiyev kirjeldas viimases sõnas kaassüüdistatava rolli menetletava kuriteo toimepanemisel oluliselt erinevalt võrreldes ristküsitlusel antud ütlustega. A. Allahverdiyev põhjendas sedagi, miks ta viimases sõnas avaldatust varem ei rääkinud. KrMS § 303 lg 4 tähenduses on määrav asjaolu uudsus kohtu jaoks, mitte see, kas avaldatu oli süüdistatavale juba varem teada. Kaitsja väide, et süüdistatava viimane sõna ei ole tõend, on asjakohatu. Viimases sõnas avaldatut ei käsitatudki kriminaalasjas tõendina, vaid kohtuliku uurimise uuendamise alusena. Tõendiks on süüdistatava ütlused, mis ta andis uuendatud kohtuliku uurimise käigus toimunud ristküsitlusel. Samuti ei jaga kolleegium kaitsja seisukohta, nagu saaks KrMS § 303 lg 4 alusel kohtulikku uurimist uuendada üksnes juhul, kui viimases sõnas avaldatu erineb süüdistuse teokirjeldusest. Seadusest sellist eeldust ei tulene. Uue asjaolu esinemist saab jaatada siis, kui see võib mõjutada kriminaalasja lahendamise tulemust. II
29.Samuti ei leia kolleegium, et kohtud pidanuks A. Allahverdiyevi teisel ristküsitlusel antud ütlused tõendikogumist välja jätma. Mõlemad ristküsitlused toimusid seaduse kohaselt. Maakohus viitas õigesti analoogiale Riigikohtu varasema praktikaga, mille kohaselt tuleb maa- ja ringkonnakohtus antud ütluste omavahelisi vastuolusid arvestada tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel, kuid ühes kohtuastmes antud ütlusi ei saa teises antutele aprioorselt eelistada. Samuti ei tingi igasugune vastuolu eri kohtuastmetes antud ütluste vahel nende tervikuna tõendikogumist väljajätmist. (RKKK 10.05.2023, 1-20-2143/156, p 27) Samadest põhimõtetest saab lähtuda ka juhul, kui süüdistatav on andnud erinevaid ütlusi eri ristküsitlustel samas kohtuastmes. Maakohus märkis õigustatult, et sel juhul on määrav, kas isik suudab usutavalt ja arusaadavalt põhjendada eri aegadel antud ütluste lahknevusi (RKKK 21.12.2015, 3-1-1-101-15, p 27). Käesolevas asjas on süüdistatav ütluste vastuolusid põhjendanud ning maakohus on neid selgitusi üksikasjalikult ja jälgitavalt analüüsinud. III
30.Kolleegium nõustub kassaatoriga siiski selles, et ringkonnakohtu otsuse punkt 13 on eksitav osas, milles kohus heidab kaitsjale ette alternatiivse taotluse vastuolu apellatsioonis esitatud põhikaitseversiooniga. Alternatiivsete kaitseväidete esitamine on tavapärane ja lubatav ka juhul, kui need ei ole, mh faktoloogiliselt, omavahel kooskõlas. Need kaks ebaõnnestunud lauset tuleb jätta apellatsioonikohtu otsuse põhjendustest KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel välja.
5(8)
1-25-1311
31.Kolleegiumi arvates ei rikkunud kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui järeldasid, et I. Mamedov teadis toimepanemise ajal plaanist nõuda kannatanult vara üleandmist. Ehkki maa- ja ringkonnakohtu otsustest on keeruline leida selle järelduse otsesõnalist põhjendust, on vastav mõttekäik sellegipoolest tuletatav otsuste põhjendustest nende kogumis. Nii maa- kui ka ringkonnakohus analüüsis põhjalikult grupilise väljapressimise katsena kvalifitseeritud teo asjaolusid ja toimepanijate ühist tegutsemist, sealhulgas näiteks I. Mamedovi osalemist koos teiste toimepanijatega kannatanult vara üleandmise nõudmiseks renditud maja külastamisel. Kohtud on pidanud põhjendatult ebausutavaks, et I. Mamedov tegutses teiste toimepanijatega koos, olemata teadlik nende tegelikust kavatsusest. Kaitseväidet, et I. Mamedovil polnud kaubikuvõtit, on maakohus käsitlenud ammendavalt otsuse p-des 31, 32 ja 35. Kokkuvõttes on I. Mamedovi tegevus kvalifitseeritud õigesti KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 25 lg 2 järgi. IV
32.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2026. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja punkti 13 kolmanda ja neljanda lause. Muus osas jääb kohtuotsus muutmata. Kassatsioon jääb rahuldamata.
33.I. Mamedovi kaitsja on kassatsioonimenetluses esitanud kolm taotlust riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Esimese taotluse summas 535 eurot 68 senti (käibemaksuga) rahuldas Riigikohus määrusega 10. augustil 2026. Pärast 14. oktoobril 2026 täiendava seisukoha andmist esitas kaitsja kaks uut taotlust riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks kokku summas 523 eurot 28 senti. Arvestades, et Riigikohus on kaitsjale juba määranud tasu summas, mis on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 6 lg 3 tähenduses riigi õigusabi tasu maksimaalne määr ühes kohtuastmes, jätab kolleegium kaitsja 14. oktoobril 2026 esitatud taotlused rahuldamata. KrMS § 186 lg 1 alusel jätab kolleegium kaitsjale 10. augustil 2026 määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.
34.Kannatanu palub hüvitada talle kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 1922 eurot. Kolleegium loeb KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks 850 eurot (sh käibemaks), mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt kannatanu kasuks välja mõista. Seejuures võtab kolleegium arvesse nii käesoleva asja mahtu ja keerukust kui ka asjaolu, et kannatanu esindaja sai kassatsioonivastuse koostamisel osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud seisukohtadele. (allkirjastatud digitaalselt) Riigikohtunik Paavo Randma eriarvamus RKKK 10. novembri 2026. a otsusele kohtuasjas nr 1-25-1311
1.Nõustun täielikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2026. a otsuse (edaspidi kolleegiumi otsus) resolutsiooni p-s 2 tehtud otsustusega jätta kassatsioon rahuldamata. Küll aga jään eriarvamusele kolleegiumi otsuses kohtu(te)le tehtud kahe etteheite osas ja seda järgmistel põhjustel.
2.Üheks keskseks vaidlusteemaks käesolevas kriminaalasjas oli, kas süüdistatav I. Mamedov oli teadlik, et kannatanult sooviti võtta vabadus selleks, et seejärel esitada talle varalisi nõudmisi ehk juriidiliselt väljendatuna – panna toime väljapressimine. Kolleegiumi otsuse p-s 31 öeldakse, et „Ehkki maa- ja ringkonnakohtu otsustest on keeruline leida selle järelduse otsesõnalist põhjendust, on vastav mõttekäik sellegipoolest tuletatav otsuste põhjendustest nende kogumis.“ Ma ei nõustu selle väitega. Maakohtu lahendis on enam kui küllaldaselt kirjakohti, mis sõnaselgelt käsitlevad küsimust, millest ja mil määral I. Mamedov tegu toime pannes teadlik oli. Enda sõnade kinnituseks tõstan eeskätt esile järgmised laused: 6(8)
1-25-1311 Asjas on leidnud tuvastamist, et A. Allahverdiyevi ja I. Mamedovi teoplaaniks oli koos kaasosalistega toime panna väljapressimine kannatanu xxxx xxxxx xxxx suhtes, mis eeldas temalt enne seda vabaduse võtmist, sest väljapressimine ise pidi toimuma eraldatud asukohas. Seega oli nende tahtlus suunatud KarS § 214 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kuriteo toimepanemisele ning seda kavatsetult (mk/o p 9). Seega kujutasidki nii A. Allahverdiyev kui ka I. Mamedov ilmselgelt endile ette, et nende tegevus, grupina kannatanult vabaduse võtmisega ja tema kaubikuga eraldatud asukohta toimetamisega, on väljapressimise saavutamise hädavajalik tingimus. Kummagi tegevus oli ettevalmistatud konkreetse rollijaotusega ning seega KarS § 16 lg 2 mõistes toime pandud kavatsetult (mk/o p 9). Üks teoplaanidest oli kannatanu kinni võtta tema elamu trepikojas, panna ta Bolti bussi ja viia varem selleks renditud majja, kus x xxxxx pidi koos häkkeriga kannatanu telefonist üle kandma krüptoraha. Seda plaani asutigi realiseerima (mk/o p 15). Kahtlusteta saab öelda, et süüdistatavate jt kaasosaliste eesmärk oligi juba algselt konkreetselt xxxx xxxxx xxxx-lt vabadus võtta ja seejärel vara üleandmist nõuda (mk/o p 20, täpselt samas sõnastuses korratud veel mk/o p 36).
3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõendikäsitluse ning tehtud järeldustega täielikult ning kirjutab, et: /.../ maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et süüdistatavad ründasid kannatanut eesmärgiga panna toime väljapressimine (rgk/o p 9), kusjuures teoplaan nägi ette võtta kannatanult vabadus ja toimetada ta kaubikuga Tallinnast välja ja nõuda raha (rgk/o p 12). Ma tõesti ei mõista, kuidas pidanuks I. Mamedovi teadlikkuse kannatanult vara nõudmise plaani kohta kohtulahenditesse veel selgesõnalisemalt ning meelepärasemalt kirja panema. Pean kriminaalkolleegiumi etteheidet seetõttu valeks ja ülekohtuseks.
4.Teisena kritiseeritakse ringkonnakohtu otsust osas, milles „kohus heidab kaitsjale ette alternatiivse taotluse vastuolu apellatsioonis esitatud põhikaitseversiooniga. Alternatiivsete kaitseväidete esitamine on tavapärane ja lubatav ka juhul, kui need ei ole, mh faktoloogiliselt, omavahel kooskõlas“ (kolleegiumi otsuse p 30).
5.N-ö abstraktselt võttes ei ole see kriminaalkolleegiumi osundus ju vale. Kui isikut süüdistatakse nt KarS § 113 järgi ning sellele vaieldakse täies ulatuses vastu, ei ole tõesti midagi iseäralikku selles, kui lisaks õigeksmõistmisele sisaldub kaitsja taotluses ka alternatiivne käsitlus selle kohta, et isegi tõendatuse korral on maksimaalselt tegu KarS § 121 juhtumiga. Kuid arvan, et praeguses asjas on sellise etteheite tegemine põhjendamatu.
6.Nimelt kui vaadata süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni, siis selles räägitakse mitmel lehel, kuidas I. Mamedov oli täielikult n-ö juhuslik kõrvalseisja, kes ei teadnud planeeritud kuriteost mitte kõige vähematki. Apellatsiooni viiendal lehel kirjutab kaitsja paksus kirjas, et „kaassüüdistatava ütlused, mis puudutavad apellandi teadlikkust kavandatavast kuriteost ja tema väidetavast rollist, tuleb jätta kohtuotsuse tegemisel kui ebausaldusväärsed kõrvale“. Järgmisel lehel lisatakse, et „järelikult on õige siiski kaitsja versioon, et I. Mamedovile ei avaldatud kuriteo asjaolusid ning ta oli kuriteo toimepanemise kohas n-ö juhuslikult, mistõttu on I. Mamedovi süü antud asjas tõendamata ja ta tuleb täielikult õigeks mõista“. Ja sellele järgneb siis apellatsiooni viimases lõigus nn alternatiivse taotluse esitamine: „isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et I. Mamedov on teadlikult oodanud isikuid sealt kannatanu trepikojast tagasi, teades, mida sinna tegema mindi, siis ei saaks tema puhul rääkida muust kui KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritavast vabaduse võtmise süüteost“.
7.Minu hinnangul on sellises situatsioonis põhjendamatu heita ringkonnakohtule ette mõtte kirjutamist, et kuivõrd apellatsioonis pikalt ja põhjalikult esitatud kaitseversiooni kohaselt ei teadnud I. Mamedov kelleltki vabaduse võtmise plaanist mitte midagi, siis jääb sellise taotluse esitamine arusaamatuks ning apellatsiooni terviklikku sisu silmas pidades ka vastuoluliseks (rgk/o p 13). Liiati tuleb silmas pidada, et sellele tõdemusele eelnevalt on ringkonnakohus enam kui kolmel lehel kõik 7(8)
1-25-1311 kaitseväited vägagi veenvalt ja ühemõtteliselt kummutanud. Seega ei ole tegu olukorraga, kus mingi täiesti pädev ning kohtu tähelepanu vääriv kaitseversioon oleks vääriti kõrvale heidetud. Nende „õnnetute“ lausete näol oli tegu pelgalt n-ö kokkuvõtva hinnanguga apellatsioonis esitatud kaitseversiooni(de)le ning põhjendamatu on näha siin minetust, millele tulnuks reageerida nende lausete eemaldamisega, tuginedes KrMS § 361 lg 1 p-le 3, mis omakorda tõi kaasa kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmise. Paavo Randma /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.