(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 02.10.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-26-17002
Kohtuasi
X avaldus suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.08.2026 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X 11.08.2026 määruskaebus (täiendatud 12.08, 13.08 ja 15.08.2026)
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXX, elukoht Eesti Vabariik) Puudutatud isik I: Y (isikukood XXX, elukoht Norra Kuningriik) Puudutatud isik II: C (isikukood XXX, elukoht Norra Kuningriik)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 11.08.2026 määrus jätta muutmata. X määruskaebus jätta rahuldamata. X 27.09.2026 esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata. X 12.08.2026 taotlus määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil jätta rahuldamata.
5.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda, kuid nende puudumisel kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse resolutsiooni punktide 1, 2 ja 5 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-26-17002 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.X (avaldaja) esitas 10.08.2026 Harju Maakohtule avalduse suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks oma lapse Y-ga (laps). Koos avaldusega esitas avaldaja kohtule esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduse.
2.Avalduse kohaselt on Y X (ema) ja C (isa) ühine tütar. Y elab praegu koos isaga Norra Kuningriigis. Avaldaja elab Eestis ning lapse elukoha muutmist käesolevas menetluses ei taotle. Ema ja tütre vahel ei ole toimunud isiklikku kohtumist ligikaudu viis aastat. Avaldaja on soovinud taastada kontakti lapsega ning saada võimaluse temaga isiklikult kohtuda. Vanemate vahel ei ole õnnestunud saavutada toimivat kokkulepet, mille alusel saaks ema lapsega regulaarselt suhelda ja kohtuda. Y-l on Eestis noorem õde Q. Avaldaja peab oluliseks, et Y-l säiliks võimalus suhelda ka oma õega. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus keeldus 11.08.2026 määrusega avaldaja avalduse suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks menetlusse võtmisest, jättis avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus TsMS § 477 lg-le 1, § 550 lg 1 p-le 2, § 70 lg-le 1, § 371 lg 1 p-le 2 ja Haagi 1996. aasta konventsiooni sätetele.
5.TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012; 2) nõukogu määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (ELT L 178, 02.07.2019, lk 1–115); 3) nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT L 007, 10.01.2009, lk 1–79); 4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT L 201, 27.07.2012, lk 107 134); 5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189, 27.06.2014, lk 59–92).
6.Avaldusest nähtuvalt elab laps koos isaga Norra Kuningriigis. Kohus märkis, et Norra Kuningriik ei kuulu Euroopa Liitu, mistõttu ei kuulu kohaldamisele nõukogu määrus (EL) 2019/1111. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele Haagi 1996. aasta konventsioon (s.o vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse,
2-26-17002 kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioon), kuivõrd lapse harilik viibimiskoht on eeltoodud konventsiooni osalisriigis (s.o Norra Kuningriigis).
7.Konventsiooni art 1 lg 1 p a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks määrata kindlaks riik, mille ametiasutuste pädevuses on võtta tarvitusele abinõusid lapse isiku või tema vara kaitseks. Konventsiooni art 3 p b kohaselt puudutavad artiklis 1 loetletud abinõud eriti hooldusõigust, kaasa arvatud lapse eest hoolitsemise ja lapse elukoha määramise õigust, samuti külastamisõigust, kaasa arvatud õigust viia last piiratud ajavahemikuks oma harilikust viibimiskohast teise kohta. Kohtu hinnangul kuulub lapsega suhtlemine samuti eeltoodud punkti hulka. Konventsiooni art 5 lg 1 kohaselt on lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtu või haldusasutuse pädevuses rakendada abinõusid lapse või tema vara kaitseks. Kuivõrd lapse harilik viibimiskoht kohtusse pöördumise ajal on Norra Kuningriik, allub suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõue Norra Kuningriigi kohtule.
8.Eeltoodust tulenevalt puudub Harju Maakohtul kohtualluvus asja lahendamiseks. TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Kohus keeldus avaldaja avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 koosmõjus TsMS § 477 lg 1 alusel. Määruskaebus
9.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest, saata asi tagasi maakohtule rahvusvahelise kohtualluvuse küsimuse uueks lahendamiseks, hinnata asja uuel lahendamisel Haagi 1996. aasta konventsiooni art-tes 8 ja 9 ette nähtud pädevuse üleandmise mehhanismi kohaldamise võimalust, arvestades käesoleva asja konkreetseid asjaolusid, lapse jätkuvaid ja olulisi perekondlikke sidemeid Eestiga ning lapse parimaid huve, hinnata vajaduse korral võimalust pöörduda Haagi 1996. aasta konventsiooni art 9 alusel Norra Kuningriigi pädeva asutuse poole, et lahendada Eesti kohtu pädevuse teostamise küsimus konventsioonis ette nähtud korras. Määruskaebuse täienduse kohaselt soovib avaldaja enda ärakuulamist.
10.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei vaidlusta avaldaja asjaolu, et lapse praegune harilik viibimiskoht on Norra Kuningriigis. Avaldaja leiab siiski, et maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse küsimust hinnanud piisavalt terviklikult ega käsitlenud Haagi 1996. aasta konventsiooni art-tes 8 ja 9 ette nähtud pädevuse üleandmise mehhanismi võimalikku kohaldamist, arvestades käesoleva asja konkreetseid asjaolusid, lapse olulisi perekondlikke sidemeid Eestiga ning lapse parimaid huve.
11.Konventsiooni art 5 sätestab üldise rahvusvahelise pädevuse reegli. Samas näeb konventsioon ette mehhanismi, mille kaudu võib konkreetse juhtumi asjaolusid ja lapse parimaid huve arvestades kaaluda pädevuse üleandmist teisele konventsiooniosalisele riigile. Konventsiooni art 8 lg 2 p d hõlmab riiki, millega lapsel on oluline seos. Konventsiooni art 9 kohaselt võivad art 8 lg-s 2 nimetatud riigi pädevad asutused, kui nad leiavad, et neil on konkreetses asjas paremad võimalused hinnata lapse parimaid huve, taotleda lapse hariliku viibimiskoha riigi pädevalt asutuselt luba pädevuse teostamiseks.
12.Avaldaja ei väida, et Eesti kohtul tekib art-te 8 ja 9 alusel automaatselt pädevus asja lahendamiseks. Avaldaja leiab, et käesoleva asja konkreetseid asjaolusid arvestades tuleb hinnata, kas esineb alus kasutada konventsioonis ette nähtud pädevuse üleandmise ja rahvusvahelise koostöö mehhanismi. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks seda võimalust sisuliselt hinnanud.
2-26-17002
13.Lapse ja tema vanemate õigussuhteid on Eesti kohtud varem korduvalt sisuliselt lahendanud. Harju Maakohus tegi 09.01.2024 tsiviilasjas nr 2-22-6440 lõpplahendi hagita menetluses, milles menetlusosalisteks olid samad vanemad ja sama laps. Selle menetluse ajal oli kohtule teada, et lapse tegelik viibimiskoht oli Norra Kuningriigis. Sellest hoolimata lahendas Harju Maakohus vanemate hooldusõigust puudutavaid küsimusi sisuliselt. Kohus ei pidanud põhjendatuks ema hooldusõiguse piiramist lapse hariduse ja tervise küsimustes. Seega ei ole avaldaja hooldusõigust lapse suhtes täielikult lõpetatud. Lisaks elab Eestis lapse ema ning Eestis elab ka Y bioloogiline õde Q. Seetõttu on lapsel Eestis jätkuvad lähedased perekondlikud sidemed. Eeltoodud asjaolud kogumis näitavad, et lapse ja käesoleva perekonnaõigusliku vaidluse seos Eestiga ei ole katkenud. Kohus märkis samuti, et hooldusõiguse lõpetamine ei saa sõltuda üksnes sellest, et vanem elab teises riigis. Need varasema kohtulahendi järeldused on käesolevas asjas olulised, sest avaldaja praeguse avalduse eesmärgiks ei ole lapse elukoha muutmine ega isalt hooldusõiguse äravõtmine, vaid taastada ja õiguslikult reguleerida lapse suhtlemine oma emaga ning tagada lapsele võimalus säilitada oma perekondlikud sidemed.
14.Ema ja lapse vahetu suhtlemine on olnud pika aja jooksul katkenud. Avaldaja on püüdnud lapsega suhtlemist taastada ning lahendada olukorda kohtuväliselt, kuid toimivat, regulaarset ja prognoositavat suhtlemiskorda ei ole saavutatud. Lapse huvide hindamisel tuleb arvestada tema perekondlike ja lähedussuhete säilitamise tähtsust. Asjaolu, et nii lapse ema kui ka tema bioloogiline õde elavad Eestis, tugevdab lapse tegelikku ja perekondlikku seost Eesti Vabariigiga ning on oluline asjaolu hindamisel, kas käesolevas asjas võib olla põhjendatud Haagi 1996. aasta konventsiooni art-tes 8 ja 9 ette nähtud mehhanismi kasutamise kaalumine.
15.Avaldaja ei valda norra keelt. Lapse õppetöö tema praeguses Norra koolis toimub inglise keeles, mitte norra keeles. Avaldaja hinnangul tuleb hindamisel arvestada ka lapse tegelikku keelelist olukorda. Tallinna Lastehaigla 31.07.2020 haigusjuhu nr A75963 väljavõte annab sõltumatu meditsiinilise allika kaudu teavet lapse ja ema suhte ning perekondliku konflikti tausta kohta enne hilisemat suhtluse katkemist. Menetluse edasine käik
16.Harju Maakohus jättis määruskaebuse 13.08.2026 määrusega rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Harju Maakohus lisas täienduseks 11.08.2026 määrusele, et Haagi 1996. aasta konventsiooni art 5 lg 1 annab konventsiooni osalisriigi kohtule üldise kohtualluvuse juhul, kui riigi territooriumil on lapse harilik viibimiskoht. Erandid sellest on sätestatud artiklites 6-12. Hinnangu andmisel lapse harilikule viibimiskohale tuleb lähtuda Haagi konventsiooni art 5 eesmärgist, milleks on lahendada last puudutav asi lapsele lähimas kohtus, et tagada kohtumenetluses lapse parimate huvide kaitse. Lapse harilik viibimiskoht on koht, kus laps on teatavas ulatuses sotsiaalselt ja perekondlikult integreerunud. Avaldusest nähtuvalt elab laps käesoleval ajal Norra Kuningriigis ja õpib sealses koolis. Haagi konventsiooni osalisriigi kohus, kellel on kohtualluvus lapse harilikust viibimiskohast (konventsiooni art 5) tulenevalt, saab taotleda teiselt konventsiooni osalisriigi pädevalt asutuselt alluvuse ülevõtmist. Tegemist on konventsiooni art-s 8 sätestatud erandiga lapse harilikul viibimiskohal või lapse asukohal põhinevast kohtualluvusest. Kohus saab teise riigi pädevalt asutuselt alluvuse ülevõtmist taotleda kogu asja või selle osa ulatuses. Alluvuse ülevõtmist saab taotleda ennekõike, kui laps on teise riigiga seotud ja teise riigi pädeval asutusel on konkreetses asjas lapse parimate huvide hindamiseks paremad võimalused. Kohtu hinnangul saaks konventsiooni art 8 kohaselt praegusel juhul Norra Kuningriigi kohus taotleda Eesti kohtult kohtualluvuse ülevõtmist. Haagi konventsiooni art 8 lg-s 2 nimetatud osalisriigi asutused võivad taotleda lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi pädevalt asutuselt
2-26-17002 alluvuse üleandmist (konventsiooni art 9). Mis puudutab X väiteid, et lapse ja tema vanemate õigussuhteid on Eesti kohtud varem korduvalt sisuliselt lahendanud, tehes viite 22.09.2022 määrusele tsiviilasjas nr 2-22-4236 ja 09.01.2024 määrusele tsiviilasjas nr 2-22-6440, märkis kohus järgmist. Mõlemad menetlused said alguse 2022. aastal (tsiviilasjas nr 2-22-4236 esitas Tallinna Linnavalitsus Harju Maakohtule 22.03.2022 avalduse ema vastu ema hooldusõiguse piiramiseks/alternatiivselt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks ja tsiviilasjas nr 2-22-6440 esitas isa Harju Maakohtule 29.04.2022 avalduse ema vastu vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks), s.o ajal, mil laps elas veel Eesti Vabariigis. Suvest 2022 asus laps elama isa juurde Norra Kuningriiki (vt lapse esindaja 17.10.2022 arvamus tsiviilasjas nr 2-226440). Olenemata asjaolust, et lapse elukoht menetluste kestel muutus, lahendas Harju Maakohus õiguspäraselt mõlemad tsiviilasjad sisuliselt (vt TsMS § 77). Harju Maakohus piiras 22.09.2022 määrusega tsiviilasjas 2-22-4236 ema hooldusõigust lapse viibimiskoha, sh elukoha, määramise õiguse osas, võttes emalt ära lapse viibimiskoha määramise õiguse. Kohus tuvastas eeltoodud määruses mh, et laps kardab paaniliselt oma ema ja seda, et säilib mingisugunegi võimalus, et ta ema juurde tagasi peaks minema ning sellega on kohtu hinnangul tõendatud, et lapse ema ohustab lapse kehalist, vaimset ja hingelist heaolu. Laps ei pea elama pideva hirmutundega, et võib ema juurde tagasi sattuda. Tsiviilasjas nr 2-22-6440 jättis Harju Maakohus 09.01.2024 määrusega rahuldamata isa avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ema avalduse tema hooldusõiguse teostamiseks, leides et olukord, kus vanemate vahel on erimeelsusi ning suhtlusstiil nende vahel ei ole ühistele otsustele jõudmist toetav, ei tähenda, et sellisel juhul tuleks põhjendamatult lõpetada ühe vanema õigus rääkida kaasa last puudutavates küsimustes. Samas lisas kohus eeltoodud määruses, et kohtu hinnangul ei ole tsiviilasjas nr 2-22-4236 kohtu tuvastatud asjaolud vahepeal muutunud ning eelneva kohtulahendi tegemise ajaga ei ole lapse ja ema vahelised suhted paranenud sellises määras, et ema hooldusõigus lapse viibimiskoha osas taastada. Arvestades isa ja lapse suhteid ning lapse praegust toimivat elukorraldust uues riigis, on põhjendatud säilitada lapse praegune viibimiskoht isa juures ja tagada sellega lapse elukorralduse stabiilsus. Eeltoodud tsiviilasjadest nähtub, et ema ja lapse vahel puuduvad head ja lähedased suhted ning lapsel on toimiv elukorraldus uues riigis. Maakohus lisas, et asjaolust, et Eesti kohus lahendas varasemalt sama lapsega seonduvaid vaidluseid, ei peaks tulenema käesoleval ajal, kui laps on aastaid juba Norra Kuningriigis elanud, Eesti kohtule (Harju Maakohus) kohtualluvust. Lapse harilik viibimiskoht on Norra Kuningriik, kus lapse elu on püsivalt korraldatud (sh elukoht, kool, huviringid ning sotsiaalne võrgustik). Maakohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt kõige mõistlikum lahendada lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõue Norra Kuningriigi kohtus, kuivõrd seal asub kohalik omavalitsus, kellelt kohus saab arvamust küsida; kohus saab lapsele määrata esindaja, kes saab lapsega vahetult kohtuda ning ka lapse hariliku viibimiskoha järgsel kohtul on võimalik laps isiklikult ja vahetult ära kuulata. Seega on Norra Kuningriigi kohtul suhtlemiskorra kindlaksmääramisel lapse parimate huvide hindamiseks paremad võimalused ja kohtualluvuse üleandmine (sh selle taotlemine) Eesti Vabariigi kohtule ei ole lapse huvides.
17.Avaldaja esitas ringkonnakohtule 27.09.2026 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub: 1) kuulata laps viivitamata ära; 2) korraldada lapse psühholoogilise ja emotsionaalse seisundi sõltumatu hindamine; 3) hinnata võimalust määrata esialgse õiguskaitse korras lapse ajutine viibimiskoht ema juures ning kohustada isa laps emale üle andma; 4) juhul kui see pole võimalik, kehtestada viivitamata ajutine suhtluskord, 5) kohustada isa andma emale teavet lapse tervise, diagnooside, uuringute, analüüside, ravi, ravimite, psühholoogilise seisundi, tervishoiuteenuse osutajate ning planeeritud arsti- ja spetsialistivisiitide kohta ning edastama vastavad tervisedokumendid; 6) tagada emale võimalus osaleda lapse olulistes tervise- ja raviküsimustes; 7) kohustada isa teatama emale lapse Eestisse, sh Tallinna, saabumisest
2-26-17002 piisava ajavaruga; 8) kohustada isa ning vajadusel ka lapsega koos viibivaid kolmandaid isikuid hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet emaga või takistab lapse ja ema suhtlemist; 9) juhul kui Eesti kohtul puudub pädevus lapse ajutise viibimiskoha küsimuse lahendamiseks, kasutada 1996. aasta Haagi konventsiooni koostöömehhanisme ja edastada lapse heaolu puudutavad asjaolud Norra pädevale asutusele kiireks hindamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu kohtumäärus on selle vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel vaidlustatud maakohtu määruses, samuti maakohtu 13.08.2026 määruses, millega edastati kaebus menetlemiseks ringkonnakohtule ja millega on maakohus sisuliselt täiendanud oma varasemaid seisukohti, toodud kõigi põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
19.Nagu maakohus õigesti leidis, tuli praegusel juhul, arvestades, et lapse elukohariik Norra Kuningriik ei ole Euroopa Liidu liikmesriigiks, kohaldada Haagi 1996 aasta konventsiooni (konventsioon). Konventsiooni art 5 sätestab, et pädevus rakendada abinõusid lapse või tema vara kaitseks on lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtul või haldusasutusel. Lapse hariliku viibimiskoha muutumisel ja tekkimisel teises osalisriigis on pädevad uue hariliku viibimiskoha riigi ametiasutused, välja arvatud artiklis 7 (mis reguleerib lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmisega seonduvat) sätestatud juhtudel. Seega tuli maakohtul hinnata ja tuvastada, millise riigi saab lugeda laps Y harilikuks viibimiskohaks maakohtule avalduse esitamise hetkel, so 10.08.2026. Ka kohtupraktikas avaldatud seisukohtade kohaselt tuleb konventsiooni kohaldamise juhtudel Eesti Vabariigi kohtu pädevuse kindlakstegemiseks tuvastada, kas lapse harilik viibimiskoht oli avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis (RKTKm, 20.03.2019, 2-17-11804, p 21).
20.Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt tugines maakohus sellele, et avalduse kohaselt elab laps koos isaga Norra Kuningriigis ning järeldas sellest, et see on tema harilikuks viibimiskohaks. Maakohus täiendas oma seisukohti 13.08.2026 määruses, leides, et lapse harilik viibimiskoht on koht, kus laps on teatavas ulatuses sotsiaalselt ja perekondlikult integreerunud. Maakohus tugines sellele, et tsiviilasjas nr 2-22-4236 piiras Harju Maakohus 22.09.2022 määrusega avaldaja hooldusõigust lapse viibimiskoha, sh elukoha, määramise õiguse osas, võttes temalt ära lapse viibimiskoha määramise õiguse. Maakohus märkis, et kuna laps on alates suvest 2022 Norra Kuningriigis, kus käib koolis ja elab isaga ning tema elu seal on püsivalt korraldatud (sh elukoht, kool, huviringid ning sotsiaalne võrgustik), on tema harilikuks viibimiskohaks Norra Kuningriik. Kolleegiumil ei ole võimalik asja materjalide põhjal teha teistsugust järeldust. Vaidlust ei ole, et lapse harilik viibimiskoht on õiguspäraselt üle viidud isa elukoha riiki ja selleks on Norra Kuningriik. Seega on lapsega suhtluskorra määramise pädevus konventsiooni art 5 lg 1 järgi lapse hariliku viibimiskoha riigi pädeval kohtul või ametiasutusel.
21.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja etteheitega, et maakohus pidi vaidlustatud määrusega käsitlema ka Haagi 1996. aasta konventsiooni art-tes 8 ja 9 ette nähtud pädevuse üleandmise mehhanismi võimalikku kohaldamist. Maakohtule esitatud
2-26-17002 avaldusest ei nähtu, et avaldaja konventsioonile tuginenud oleks. Seega ei saa maakohtule olla ka määruse põhjendamiskohustuse rikkumine etteheidetav.
22.Maakohus on siiski avaldaja määruskaebuse eeltoodud etteheidet käsitlenud oma 13.08.2026 määruses, leides, et art 8 kohaselt saaks praegusel juhul kohtualluvuse ülevõtmist taotleda Norra Kuningriigi kohus Eesti kohtult. Kolleegium nõustub selle seisukohaga põhimõtteliselt.
23.Konventsiooni art 8 (mis reguleerib kohtualluvuse ülevõtmist) kehtib järgmises sõnastuses: Artikli 5 või 6 kohaselt pädevad osalisriigi ametiasutused, kelle arvates sobiksid teise osalisriigi ametiasutused paremini lapse huvisid kaitsma, võivad erandkorras kas: taotleda, et teise riigi ametiasutus, kas otse või taotleva riigi keskasutuse kaasabil, võtaks endale pädevuse selliste kaitseabinõude rakendamiseks, nagu nad peavad vajalikuks, või peatada asja lahendamine ja teha pooltele ettepaneku esitada taotlus teise riigi ametiasutusele. Eelmise lõike alusel võib pöörduda selle osalisriigi ametiasutuste poole: a) kelle kodanik laps on; b) kus asub lapse vara; c) kelle ametiasutus lahendab lapse vanemate lahutusavaldust või kooselu lõpetamise avaldust või abielu kehtetuks tunnistamist; d) kellega lapsel on tihedad sidemed. Asjaomased asutused võivad arvamuste vahetamist jätkata. Ametiasutus, kelle poole pöördutakse vastavalt lõikes 1 sätestatule, võib võtta endale pädevuse artikli 5 või artikli 6 alusel pädevust omava ametiasutuse asemel, kui ta leiab, et see on lapse huvides.
24.Arvestades, et siinses asjas on art 5 järgi pädevaks osalisriigi ametiasutuseks lapse hariliku viibimiskoha järgne pädev kohus, so Norra Kuningriigi kohus, on kohtualluvuse ülevõtmise taotlemise õigus art-s 8 sätestatud eeldustel Norra kohtul Eesti kohtult, mitte vastupidi. Selleks, et art 8 kohaldamist sisuliselt kaaluda, tuleks avaldajal pöörduda Norra Kuningriigi kohtusse. Kolleegium juhib ka tähelepanu, et konventsiooni art 8 mõtte kohaselt on tegemist kohtu kaalutlusotsusega, mitte kohustusega ülevõtmist taotleda. Samuti ei ole kohtul, kellele kohtualluvuse ülevõtmistaotlus esitatakse, kohustust seda üle võtta. Art 8 lg 4 kohaselt saab seda teha eeldusel, et kohtualluvuse ülevõtmine on kohtu hinnangul lapse huvides. Samas tuleb rõhutada, et art 5 eesmärgiks on lahendada last puudutav asi lapsele lähimas kohtus, et tagada kohtumenetluses lapse parimate huvide kaitse. Konventsiooni preambuli punkt 4 järgi on eesmärgiks arvestada eelkõige lapse huve.
25.Konventsiooni art 9 (mis reguleerib kohtualluvuse üleandmist) sätestab, et kui artikli 8 lõikes 2 viidatud osalisriigi ametiasutus leiab, et ta sobib paremini lapse huvide kaitsmiseks, võib ta: taotleda lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi pädevatelt ametiasutustelt õigust võtta kas otse või selle riigi keskasutuse kaasabil tarvitusele selliseid kaitseabinõusid, nagu nad vajalikuks peavad; või teha pooltele ettepaneku esitada vastavasisuline taotlust lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi ametiasutusele. Asjaomased ametiasutused võivad arvamuste vahetamist jätkata. Taotluse esitanud ametiasutus on lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi ametiasutuse asemel pädev üksnes sel juhul, kui see asutus on taotluse rahuldanud.
26.Maakohus leidis 13.08.2026 määruses kokkuvõtlikult seda, et asjas puudub alus kohtualluvuse üleandmise taotlemiseks, kuna lapse parimate huvidega on kooskõlas see, kui suhtluskorra nõude lahendab lapse hariliku viibimiskoha pädev kohus. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Ükski määruskaebuses esitatud väide eelnevast vastupidise seisukoha kujundamist ei võimalda. Kolleegium selgitab, et konventsiooni art-te 8 ja 9 mõtte kohaselt saab kohtualluvuse üleandmist taotleda samadel eeldustel nagu selle ülevõtmist. Maakohtule esitatud avaldusest nähtuvalt pöördus avaldaja kohtusse põhjusel, et tal puudub lapsega isiklik kontakt ligi viis aastat ning avalduse eesmärgiks on nii avaldaja kui tema teise tütre suhete säilitamine ja taastamine lapsega. Seda arvestades ei ole võimalik nõustuda
2-26-17002 määruskaebuse väitega, et lapsel on Eestis jätkuvad lähedased perekondlikud sidemed ning tema side Eestiga ei ole katkenud. Ükski asjas esitatud tõend määruskaebuse seda väidet ka ei toeta. Avaldaja norra keele oskuse puudumine ei ole asjaoluks, mida tuleb konventsiooni kohaldamisel arvesse võtta. Lapse keeleoskusega seonduvat märgib kolleegium aga seda, et ei pea usutavaks, et temal jätkuvalt norra keele oskus olukorras, kus ta on elanud selle keele keskkonnas üle nelja aasta, puudub.
27.Kuivõrd maakohus on õigesti järeldanud, et praegusel juhul ei kohaldu konventsiooni arttes 8 ja 9 erandid ning art 5 kohaselt puudub Eesti kohtul pädevus avaldaja taotletud suhtluskorra määramiseks, on maakohus õigesti keeldunud avaldaja poolt esitatud suhtluskorra määramise avalduse menetlusse võtmisest.
28.Lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et ei pidanud käesolevas asjas vajalikuks küsida kohtualluvust puudutavas osas laps Y isa seisukohta. Asjas esitatud selgitustest ja tõenditest nähtuvalt on isa seda 14.08.2026 sisuliselt avaldanud, vastates avaldajale, et kõik küsimused tuleb lahendada edaspidi Norra Kuningriigi kohtu kaudu (dtl 104 ja 114). Kolleegiumil ei ole asja materjalide pinnalt põhjust eeldada, et lapse isa võiks olla kohtualluvuse osas oma seisukohta muutnud. Taotluste lahendamine
29.Avaldaja on ringkonnakohtule esitanud taotluse enda ärakuulamiseks. Ringkonnakohus jätab taotluse määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil rahuldamata. TsMS § 667 lg 3 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Käesoleval juhul ei ole asja istungile määramine vajalik, kuna ringkonnakohtul on lõpplahend võimalik teha asja materjalide põhjal.
30.Avaldaja on ringkonnakohtul esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse, mis tuleb kolleegiumi hinnangul samuti rahuldamata jätta. Kolleegium selgitab, et konventsiooni art 11 lg 1 kohaselt on kõikides kiireloomulistes asjades vajalike kaitseabinõude rakendamiseks pädevad selle osalisriigi ametiasutused, kelle territooriumil asub laps või tema vara ning art 12 lg 1 kohaselt on lapse või lapse vara asukoha osalisriigi ametiasutustel õigus rakendada, välja arvatud artiklis 7 sätestatud juhtudel, lapse või tema vara kaitseks ajutise iseloomuga abinõusid, mille territoriaalne mõju piirdub kõnesoleva riigiga, ning seda seni, kuni taolised abinõud ei ole vastuolus abinõudega, mida on juba rakendanud artiklite 5 kuni 10 alusel pädevad ametiasutused. Eelnev tähendab, et konventsiooni kohaselt saaks Eesti kohus kiireloomulistes asjades ajutisi abinõusid rakendada vaid eeldusel, kui laps Y või tema vara asub Eestis. Kumbki eeldus siinsel juhul täidetud ei ole.
31.Iseseisvat alust esialgse õiguskaitse rakendamiseks ei tulene ka tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Kuigi TsMS § 665 lg 2 kohaselt võivad kohus, kelle määrus vaidlustatakse, ja määruskaebust läbivaatav ringkonnakohus enne määruskaebuse lahendamist määruskaebust tagada, muu hulgas peatada vaidlustatud määruse täitmise või kohaldada muid esialgse õiguskaitse vahendeid, võib seda TsMS § 477 1 lg 2 järgi teha, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, kui seadusest ei tulene teisiti ning esialgsele õiguskaitsele kohaldatakse hagi tagamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtupraktikas on selgitatud, kohus peab hagi tagamise menetluses hindama hagi lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) (RKTKm, 03.02.2017, 3-2-1-83-16, p 14) ja saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad seaduses sätestatud eeldused, mh kui hagi on lubatav (RKTKm, 14.12.2021, 2-21-6284, p 11.1). Võttes arvesse, et maakohus on ringkonnakohtu eespool märgitud seisukohti arvestades avalduse menetlusse võtmisest õigesti
2-26-17002 keeldunud ning avaldus ei ole lubatav kohtualluvuse puudumise tõttu, ei ole esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine võimalik. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
32.Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 ja §-ga 174 määrab ringkonnakohus kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, kuna puudutatud isikud ei ole menetluses osalenud.
33.Käesolev määrus on resolutsiooni punktide 1, 2 ja 5 osas edasikaevatav tulenevalt TsMS § 372 lg-st 5 ning TsMS §-st 178. Muus osas ei ole määrus kaevatav.