Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 25.09.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) 68 p-de 3 ja 6 alusel luba X-i
3-26-3019 (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks. Taotluse kohaselt kontrollis Maksu- ja Tolliameti liikuv üksus 24.09.2026 Tallinna– Pärnu–Ikla maantee 143. kilomeetril Uulu parklas valget kaubikut, mille kaubaruumist avastati kuus Aafrika päritolu isikut, sh isik, kes tuvastati tema enda ütluste alusel Etioopia Demokraatliku Liitvabariigi kodanikuna X-ina . Isikul puudus reisidokument ja Schengenis viibimise alus. Ta peeti kinni VSS-i alusel ja viidi Pärnu arestimajja. Esmase vestluse käigus ilmnes, et puudutatud isik oli saabunud Valgevenest ebaseaduslikult dokumentideta Lätti ning sealt toimetatud kaubikuga Eestisse. Tema reisiteekond oli Etioopia – Araabia Ühendemiraadid – Aserbaidžaan – Valgevene – Läti – Eesti. Arvestades isiku käitumist enda varjamisel ja seadusliku viibimisaluse puudumist, esineb reaalne ja põhjendatud oht tema põgenemiseks. Isiku kinnipidamine on tema parimates huvides, sest see tagab tema turvalisuse. Isik on võõras riigis, tal puuduvad piisavad elatusvahendid ja teadmised teises keskkonnas hakkama saamiseks, teda on kinni peetud olukorras, kus ta on juba rikkunud seadusi, ning arvestades tema liikumissuunda, viisi ja käitumist, võib tema heaolu sattuda vabaduses viibides ohtu. Isik taotles pärast kinnipidamist Pärnu arestimajas viibides rahvusvahelist kaitset. Kuna see ei olnud tema esimene tegevus Eestisse jõudes, oli tema tegelik eesmärk liikuda edasi järgmisesse, talle meelepärasesse liikmesriiki. Isik on eelnevalt reisinud läbi vähemalt ühe liikmesriigi ega ole seal rahvusvahelist kaitset taotlenud. Selline käitumine näitab selgelt, et isik ei ole orienteeritud õiguskuulekale käitumisele. Väljasõidukohustuse tekkimisel ei pruugi isik seda vabatahtlikult täita ning võib hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Isikul on selleks olemas piisavad kogemused, julgus ja kontaktid erinevates riikides. VRKS §-s 67 sätestatud kinnipidamise alternatiive ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Isikul puuduvad reisidokumendid, mida hoiule võtta. Vabaduses viibides ei pruugi isik järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda teise riiki. Eestisse ja Schengeni alale ebaseaduslikult sisenevad välismaalased kujutavad endast ohtu Eestile. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. PPA-le teadaolevalt ei esine isikul sellist meditsiinilist seisundit, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses.
2.Puudutatud isik ei nõustunud 26.09.2026 kohtuistungil PPA taotlusega. Isik tuli Eestisse, sest ei saanud oma koduriigis elada ja kartis. Isiku kodu põletati maha ja ta pidi jätma oma lapsed teiste hoolde. Isik arvas, et parim koht on Eesti, ja rääkis sellest agendile, kes tõi ta siia. Eesti kohta sai isik infot araablasest agendilt. Isik sai alles nüüd aru, et oli reisinud ebaseaduslikult. Kui ta üle piiritara ronis, siis alguses ei saanud ta aru, et see on ebaõige tegevus, sest talle oli öeldud, et ta läheb sinna ja taotleb varjupaika. Isik ei taotlenud Lätis rahvusvahelist kaitset, sest agent ei öelnud isikule midagi Läti kohta ja isik mõtles, et Eesti on parem riik.
3.Tallinna Halduskohus andis 26.09.2026 määrusega (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 30.09.2026) VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel PPA-le loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.01.2027 (k.a). Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 25.09.2026. On ilmne, et PPA ei ole jõudnud ühtegi menetlustoimingut teha. Seetõttu on VRKS § 65 lg 2 p 2 eeldused täidetud. Isiku suhtes esineb põgenemisoht (VRKS § 65 lg 3 p 1). Tegemist on märkimisväärse põgenemisohuga. Täidetud on VSS § 68 p 6 eeldused. Isik on osalenud ebaseaduslikus rändes ning on selleks kasutanud smugeldaja abi. Usutav ei ole väide, et Eestisse tuli ta eesmärgiga taotleda siin rahvusvahelist kaitset, kuivõrd isik ei esitanud kohe Eestisse saabudes sellesisulist taotlust. Põgenemisohtu suurendavad asjaolud, et isikul puudub Eestis elukoht ja tal ei ole siin lähedasi 2(5)
3-26-3019 ehk sisuliselt puudub isikul nii sotsiaalne kui ka majanduslik side Eestiga. Isiku antud ütlused viitavad rahvusvahelise kaitse menetluse kuritarvitusele. Kuigi isik on teinud PPA-ga koostööd, ei vähenda see põgenemisohtu, sest isik on osalenud ebaseaduslikus rändes ning ei ole usutav, et ta ei mõistnud, et üle piiritara ronimine ei ole seaduslik. Märkimisväärse põgenemisohu korral ei ole ka liikumisvabaduse piiramine (VRKS § 60 lg 1) ega kinnipidamise alternatiivid (VRKS § 67 lg 1) tõhusad. Isik on sisenenud Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, on osalenud ebaseaduslikus rändes ning tal puuduvad igasugused seosed Eestiga. Seetõttu ei täidaks leebemad meetmed oma eesmärki. Isiku senine käitumine annab aluse arvata, et ta ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda Eestist mujale Euroopasse või asuda muul viisil menetlusest kõrvale hoiduma. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse kaalutlustega. Kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Abinõu kohaldamise eesmärk on tagada puudutatud isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks. Puuduvad alternatiivid nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole välistatud isiku tervisliku seisundi tõttu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X palub 15.10.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.09.2026 määrus ja jätta uue määrusega PPA taotlus rahuldamata või alternatiivselt määrata uue määrusega kinnipidamise kestuseks kuni kaks kuud. Puudutatud isik avaldas kohe pärast kinnipidamist soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Taotluse esitamine ei tähenda iseenesest soovimatust väljasõidukohustust täita. PPA ei ole esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis viitaks, et puudutatud isik oleks pärast kinnipidamist keeldunud koostööst, andnud vastuolulisi ütlusi eesmärgiga menetlust takistada, püüdnud ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. Elukoha ja vahendite puudumine ei saa olla kinnipidamise aluseks ega põgenemisohtu suurendavaks asjaoluks. Kohus ei ole hinnanud välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Samuti ei ole kohus hinnanud ühtegi leebemat meedet. Isiku kättesaadavuse tagaks kindlaksmääratud kohas elamine (nt majutuskeskuses) kombineerituna registreerimiskohustusega. Kohus peab siduma kinnipidamise kestuse konkreetse ja tõendatud menetlusvajadusega. Praeguses olukorras on nõutud toimingute läbiviimiseks piisav isiku kinnipidamine kuni kaheks kuuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
6.Halduskohus tugines isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamisel VRKS § 65 lg 2 p-le 2 ja viitas põgenemisohu osas VSS § 68 p-le 6. VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. VSS § 6 8 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on teada andnud või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise üldisi põhimõtteid ja põgenemisohu hindamisega seonduvat on varasemas 3(5)
3-26-3019 praktikas korduvalt selgitatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2026 määrused nr 3-262221, nr 3-26-2228, nr 3-26-2302) ning neid ei ole vaja üle korrata.
7.Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku kinnipidamine oli põhjendatud VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Isik ei ole rahvusvahelise kaitse vajadust sisuliselt põhjendanud ja taotluse menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles algstaadiumis. PPA-l tuli korraldada taotlejaga vestlus ja kontrollida vestlusel saadud andmeid, kõrvutades neid päritolumaa teabega. Samuti võib olla vaja anda puudutatud isikule võimalus esitada täiendavaid selgitusi ja vastuväiteid PPA seisukohtadele. Sellised toimingud on osa rahvusvahelise kaitse taotluse sisulisest läbivaatamisest ja võivad eeldada taotleja kättesaadavust, et tagada PPA otsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsus (Riigikohtu 02.07.2026 määrus nr 3-25-2126, p 12). On ilmne, et loetud päevadega ei olnud PPA veel jõudnud teha vajalikke toiminguid ning nende toimingute tegemiseks peab puudutatud isik olema PPA-le kättesaadav.
8.Ainuüksi menetlustoimingute tegemise vajadus ei tingiks siiski puudutatud isiku kinnipidamist. Lisaks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st peab esinema isiku põgenemise oht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.5). Halduskohus on õigesti leidnud, et puudutatud isiku puhul esineb VSS § 68 p-s 6 sätestatud asjaolu, mis viitab tema põgenemise ohule. VSS § 68 p 6 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isiku hoiakust või käitumisest tuleneb kavatsus hoiduda väljasõidukohustuse täitmisest või selle täitmist raskendada. Põgenemisohu hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, et puudutatud isik saabus Eestisse ebaseaduslikult või tal puuduvad Eestis püsivad sidemed. Samuti ei saa rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest iseenesest järeldada, et isik soovib menetlusest kõrvale hoiduda. Riigikohus on selgitanud, et ka soov viibida mõnes teises riigis või eelistus mõne muu riigi suhtes ei ole üksinda piisav põgenemisohu järeldamiseks (Riigikohtu 02.07.2026 määrus nr 3-25-2126, p 25). Siinses asjas tuleb hinnata puudutatud isiku senist käitumist tervikuna. Isik saabus Schengeni alale teadlikult ebaseaduslikult smugeldaja abil Valgevenest, tasudes smugeldajale suure rahasumma (5000 dollarit), ning liikus pärast ebaseaduslikku piiriületust koos teiste isikutega ennast varjates Lätist edasi Eestisse. See näitab valmisolekut korraldada oma liikumist viisil, mis ei vasta tavapärasele rändekorraldusele, ning on seetõttu asjakohane tema võimaliku edasise käitumise prognoosimisel. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas puudutatud isik alles pärast kinnipidamist. Smugeldaja kasutamist ei saa iseenesest pidada piisavaks kinnipidamise aluseks ega tõendiks põgenemiskavatsuse kohta, kuid seda asjaolu ei saa siiski puudutatud isiku varasema käitumise hindamisel jätta tähelepanuta. Välismaalase ebaseaduslik üle riigipiiri toimetamine kolmandate isikute kaasabil ei ole Eesti õiguskorras neutraalne tegevus, vaid selle vastu on kehtestatud karistusõiguslik keeld (vt karistusseadustiku § 259). Eelnevat kogumis arvestades esineb puudutatud isiku puhul põgenemisoht. Tema varasem käitumine annab piisava aluse arvata, et vabadusse jäämisel võib ta liikuda järgmisesse Euroopa Liidu liikmesriiki või asuda end PPA eest varjama, raskendades seeläbi tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamist.
9.Kinnipidamise alternatiivide puhul tuleb lähtuda VRKS § 67 lg-test 1 ja 2. Kinnipidamise asemel tuleb võimaluse korral kohaldada vähem koormavat meedet, kuid üksnes juhul, kui see võimaldab kinnipidamise eesmärki tõhusalt saavutada. Siinses asjas tuleb alternatiivsete meetmete tõhususe hindamisel arvestada puudutatud isiku senist liikumist ja tema Eestisse jõudmise viisi. Tema Eestis viibimisega seotud püsivad sidemed ei ole teada ning tema varasem käitumine näitab valmisolekut liikuda väljaspool ametlikku rändekorraldust. Neil asjaoludel ei ole piisavalt alust arvata, et üksnes liikumisvabaduse piiramine tagaks 4(5)
3-26-3019 puudutatud isiku kättesaadavuse PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluseks. Kinnipidamine on seetõttu praeguses menetlusstaadiumis vajalik.
10.Halduskohtu määrusega puudutatud isiku kinnipidamiseks antud luba ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka selle kestusest tulenevalt. Halduskohus võib VRKS § 66 lg-te 2–4 kohaselt anda loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks ning isiku kinnipidamiseks antud loa tähtaega ka pikendada kuni nelja kuu kaupa, kui kinnipidamiseks on jätkuvalt täidetud VRKS § 65 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamist ei otsusta halduskohus, vaid tegemist on PPA toiminguga, mis peab olema kooskõlas õigusaktidega ja milleks peab olema seaduslik alus (vt haldusmenetluse seaduse § 107 lg 1). Halduskohtu luba ja selle kehtivus on üheks tingimuseks, et kinnipidamine oleks seaduslik, kuid see ei võta PPA-lt kohustust pidevalt veenduda, et isiku kinnipidamiseks on jätkuvalt olemas seaduslik alus, ning aluse äralangemisel tuleb isik viivitamata vabastada. Halduskohus saab loa andmisel kontrollida üksnes seda, kas kinnipidamise eeldused on täidetud määruse tegemise ajal, kuid kohus ei saa etteulatuvalt otsustada, et kinnipidamine on seaduslik ka nt kahe, kolme või nelja kuu pärast. Seepärast ei saa VRKS § 66 lg-tes 2–4 märgitud tähtaegu sisuliselt käsitada viisil, et halduskohtu antud loa kehtivusaja jooksul on kinnipidamine alati seaduslik, vaid halduskohus määrab loa andmisel üksnes hiliseima tähtpäeva, millal peab isiku kinnipidamise jätkamiseks igal juhul olema uuesti hinnatud selle seaduslikkust. Halduskohtu loa olemasolu ei võta puudutatud isikult õigust vajaduse korral enda kinnipidamist halduskohtus vaidlustada (vt HKMS § 37 lg 2 p 2), näiteks kui tema hinnangul on kinnipidamise alused ära langenud või kinnipidamine on muutunud ebaproportsionaalseks, kuid PPA keeldub teda kinnipidamiskeskusest vabastamast.
11.Olukorras, kus puudub põhjus arvata, et isiku kinnipidamine võiks juba lühema aja jooksul muutuda ebaproportsionaalseks või muul põhjusel õigusvastaseks, ei saa heita halduskohtule ette loa andmisel lähtumist VRKS § 66 lg-tes 2–4 sätestatud neljakuulisest piirtähtajast. Praegusel juhul on tegemist puudutatud isiku esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamisega ning tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on algstaadiumis egaja ei ole alust eeldada, et PPA viivitaks menetluse läbiviimisega. Tuvastatud ei ole ka selliseid asjaolusid (nt isiku terviseprobleemid või ohustatus), mille tõttu tuleks maksimaalselt neljakuulist kinnipidamiskeskuses kinnipidamist pidada selgelt ebaproportsionaalseks.
12.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.09.2026 määrus muutmata.
13.HKMS § 175 lg 3 ja VRKS § 9 lg 1 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.