2-23-133397/21 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 768 eurot, viivised 33,81 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot, kokku 841,81 eurot, samuti viivised, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja päringu kolimisteenuse saamiseks. Pooled täpsustasid mida oli vaja kolida, veoki ja tööliste arvu. Kuna kostja oli ka varem sama teenust tellinud märkis hageja, et kui kogused on samad, siis on kolimise aeg 3,25 tundi. Kostja sellega nõustus. 17.05.2023 esitas hageja pakkumise töötunniga 140 eurot, millele lisandub käibemaks ja mis sisaldab suurt veokit ning 4 töölist. Kostja kinnitas pakkumise. 22.05.2023 teostas hageja töö ja selle kohta koostati kostja poolt allkirjastatud akt. Kostja jättis töö eest koostatud arve summas 768 eurot tasumata. Hageja nõuab seda võlga võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1, 3, 11, 76 lg 1 ja 3, 100, 101 lg 1 p 6 ja 619 alusel. Maksetähtaja möödumisel saatis hageja meeldetuletuskirjad 01.06.2023, 07.06.2023 ja 14.06.2023. Viimasele kirjale vastas kostja, et on need kätte saanud ja arve on maksmisele suunatud. 19.06.2023 saatis hageja neljanda meeldetuletuskirja ja 28.06.2023 viivisearve ning võlamenetluse algatamise hoiatuse. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 järgi seisuga 09.10.2023 139 päeva eest summas 33,81 eurot ja palub edaspidi viivised välja mõista protsendina põhinõudelt. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid 40 eurot, mida hageja hinnangul ei pea ta tõendama. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palub välja mõista ka menetluskulude viivise. Kostja vastus hagile Kostja vaidleb hagile vastu. Pooled leppisid teenuse ajaks kokku 3,25 tundi. Arve esitas hageja 5 tunni eest. See ei vasta kokkulepitule. Lisaks lõhkusid hageja töötajad ära kostjale kuuluva lõõtskapi ukse, mille parandamise maksumus on 250 eurot. Kostja palub jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt jätta rahuldamata hagi kahju tekitatud ulatuses, s.o 250 euro osas. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Hageja arvamus kostja vastusele Teenuse pakkumine ei olnud ajaliselt piiratud 3,25 tunniga. Hageja märkis pakkumises, et kui kogused on samad, siis on aeg 3,25 tundi ning hageja üritab mitte üle selle aja minna. Pakkumine mida kostja kinnitas sisaldas töötunni aega, veokit ja tööliste arvu. Teenuse aja on töö vastuvõtmise aktiga kostja ka eraldi kinnitanud. Hageja ei nõustu, et tema töötajad lõhkusid ära kostja lõõtskapi. Kostja on ka pärast arve saamist kinnitanud, et arve on suunatud tasumisele. Aktis on kostja ka kinnitanud, et pretensioonid tööle puuduvad. 6 kuud hiljem esitatud vastuväide on hilinemisega esitatud vastuväide.

Kohtu põhjendused Kuna käesoleva hagi hind põhinõudelt on väiksem kui 3500 eurot ja koos kõrvalnõuetega väiksem kui 7000 eurot, menetleb kohus antud hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Poolte vahel puudub vaidlus, et nad olid sõlminud lepingu kolimisteenuse (edaspidi töö või teenus) osutamiseks. 16.05.2023 pöördus kostja hageja poole pakkumise saamiseks. Pooltevahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et hageja oli ka varem kostjale sama teenust osutanud. Nii küsis hageja, kas kogused on samad ning kas võib teenuse aja osas arvestada 3,25 tunniga lähtudes varasemast kogemusest. Kostja märkis, et kogus on sama ning hageja kooskõlastas kostjaga töötunni maksumuse 140 eurot (lisandub käibemaks), 4 töölist ja suur veok (45m3). Kostja selle pakkumuse 18.05.2023 kinnitas. Töö teostati 22.05.2023 ja selle kohta koostasid pooled kolimisteenuse ja veokorralduse üleandmis-vastuvõtmisakti nr 225-A. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Kohus kvalifitseerib pooltevahelise lepingu töövõtulepinguks VÕS § 635 lg 1 järgi. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Hageja koostas 22.05.2023 kostjale arve kolimisteenuse eest 4 tunni eest tunnihinnaga 140 eurot ja 1 tunni eest tunnihinnaga 80 eurot, kokku seega 5 tunni eest koguhinnaga 640 eurot, millele lisandus käibemaks 128 eurot, s.o 768 eurot. See arve on kostja poolt tervikuna tasumata. Kostja leiab, et arves märgitud tunnihind ei vasta kokkulepitule. Hageja leiab, et ajahinnang oli pooltevaheliste läbirääkimiste ajal hinnanguline ning ei kuulu kokkulepitud lepingutingimuste hulka. Kohus nõustub hagejaga. Hageja on 16.05.2023 e-kirjas küsinud kostjalt, kas hageja peaks arvestama 3,25 tunniga ja mitte üle selle. Kohtu hinnangul väljendub selles e-kirjas hageja soov enda tööd (auto ja tööliste aega) planeerida. See on töökorralduslikult igati loomulik. See e-kiri ei olnud ka ofert ehk pakkumus lepingu sõlmimiseks, sest selles puudusid muud olulised tingimused (hind, teenuse maht). Oferdi tegi hageja 17.05.2023 e-kirjaga, kus märkis töötunni hinnaks 140 eurot (lisandub käibemaks), töö teostajateks 4 töölist ning vahendiks 1 suur veok (45m3). Sellele oferdile palus hageja selgesõnaliselt ka kinnitust ning kostja pidi aru saama, et tegemist on pakkumusega lepingu sõlmimiseks. Kostja oferti ka aktseptis. Kohus nõustub hagejaga, et selles oferdis ei olnud märget töö teostamise aja kohta. Seetõttu ei olnud töö teostamise aeg ka kokkulepitud lepingutingimus. Kohus märgib ka seda, et antud teenuse spetsiifikat arvestades ei ole võimalik teenuse ajas alati täpselt eelnevalt kokku leppida, sest esineda võivad ettenägematud asjaolud (tulenevalt kolimistingimustest, demonteerimisest, liiklusoludest vms). Kui eelnevalt oleks aeg kokku lepitud ja see saab töö ajal läbi, ei saa jätta kolimist pooleli (jätta näiteks pooleldi kolitud kappi juhuslikku kohta või panna asjad maha kohas, kuhu liiklusesse takerdunud sõiduk tööaja lõppemisel seisma on jäänud). Ja vastupidi, kui kolimine läheb oodatust kiiremini (töö lendab käes) ei ole tellijal põhjust selle teenuse eest maksta rohkem kui selleks aega kulus. Seetõttu leiab kohus, et reeglina ei ole kolimise aeg selle teenuse puhul lepingu oluline tingimus, v.a juhul kui pooled selles mingil põhjusel eraldi kokku lepivad. Antud juhul sellist kokkulepet ei olnud. Kohus märgib ka seda, et üleandmis-vastuvõtmisaktile on teenuse teostamise aeg – 5 tundi – eraldi käsikirjaliselt märgitud koos vastavate hindadega. Sellele on kostja alla kirjutanud. Sellega on kostja aktsepteerinud töö tegemisele kulunud aega. Kohus leiab, et kostja vastuväited teenuse osutamisele kulunud aja kohta on põhjendamatud.

Kostja leiab, et hageja on kahjustanud kolimisel kappi. Kostja on esitanud fotod, millelt nähtub lõõtskapi uksel kahjustus. Hageja kapi kahjustamist eitab. Kohus leiab, et kapi kahjustamine hageja poolt ei ole tõendamist leidnud. Kostja on üleandmis-vastuvõtmisaktis allkirjaga kinnitanud, et kauba osas pretensioonid puuduvad. Eelistungil väitis kostja esindaja, et akti allkirjastamise hetkeks ta ei märganud, et üks kapp on lõhutud. Kohtu hinnangul ei väära see aktile allkirjastamise tähendust. Kui kostja pidas võimalikuks kirjutada aktile alla asjaolusid kontrollimata, siis langevad sellest riskist tulenevad võimalikud negatiivsed tagajärjed kostjale. Kohus lähtub eeldusest, et majandus-kutsetegevuses tegutsevad isikud tegutsevad oma valdkonnas vajaliku hoolsusega. Samuti märgib kohus, et kostja ei esitanud kapi kahjustamise pretensiooni ka pärast teenuse osutamist, sest 15.06.2023 e-kirjas, vastuseks hageja küsimusele arve maksmisest, ei märkinud kostja midagi kahju tekitamise kohta, vaid hoopis seda, et arve on suunatud maksmisele. Seetõttu ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et kahjustus kapile on tekkinud kolimise käigus hageja tegevuse tõttu. Kohus märgib ka seda, et vaatamata kohtu tõendamisettepanekule ei ole kostja tõendanud, et kahjustuse tekitasid hageja töötajad ning et kahjustuse maksumuse on 250 eurot. Kostja ei ole suutnud oma väiteid kohtule tõendada. Seetõttu leiab kohus, et hageja on teostanud töö vastavalt lepingule ning hagejal on õigus saada töö eest kokkulepitud tasu. Kohus rahuldab põhinõude summas 768 eurot VÕS § 76 lg 1 ja 635 lg 1 alusel. VÕS § 113 lg 1 järgi on hagejal õigus nõuda ka seadusest tulenevat viivist. Kohus rahuldab ka selle nõude ja mõistab kostjalt välja hagiavalduse esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise vastavalt hageja nõudele summas 33,81 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab ka seda viivist. Hagi on esitatud 09.10.2023. Kuna rahaliselt kindlaksmääratavad viivised on arvestatud selle kuupäeva seisuga, mõistab kohus viivise protsendina viivitatud summalt välja alates 10.10.2023. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulu summas 40 eurot. Hageja väitel ei pea ta seda kulu tõendama. Vastavalt VÕS § 113’ lg 1 kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus leiab, et hagejal on iseenesest õigus võla sissenõudmiskulude hüvitamisele, sest tal on õigus kostjalt nõuda viivist ja kostja on majandus-kutsetegevuses tegutsev isik. Samas ei ole mitte iga hageja tegevus võlgnevuse tagasisaamisel sissenõudmiskuluna käsitatav (näiteks maksetähtpäeva edasilükkamine või maksegraafik) ning sissenõudmiskulusid tuleb piiritleda ka teistest õiguskaitsevahenditest (näiteks kahjust, leppetrahvist). Ka ei ole kohtu hinnangul seadusandja tahe lisada igale rahalisele võlgnevusele automaatselt 40 eurot. Seetõttu tuleb sissenõudmiskulude esinemist tõendada. Kergendatud on selle suuruse tõendamine, mis lähtub seaduses sätestatud eelduslikust suurusest. Seega esineb hagejal sissenõudmiskulude esinemise tõendamiskoormis, kergendatud on vaid selle suuruse tõendamine. Hageja on tõendanud, et on saatnud kostjale arve tasumise meeldetuletuskirju. Nimetatu kvalifitseerub võla sissenõudmiskuluna. Kohus leiab, et võla sissenõudmiskulud summas 40 eurot on põhjendatud ja kuulub väljamõistmisele. Kui tarbijate puhul on seadusandja sätestanud, et iga võla osas võib meeldetuletuskirja(de) eest kokku nõuda vaid 5 eurot, siis majandus-kutsetegevuses tegutseva isiku puhul (kelleks kostja on) sellist piirangut ei ole. Erialakirjanduses on märgitud, et sissenõudmiskulude hüvitamine on osaliselt ka karistusliku iseloomuga ja mitte ainult tegelikke kulutusi kompenseeriv. Seetõttu leiab kohus, et sissenõudmiskulu seaduses sätestatud määras tuleb kostjalt välja mõista.