Võlaõigus

Kostja võib esitada Viru Maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning kajalt tuleb tasuda riigilõivu summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19). Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse põhjendused Viru Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-25-19897, Swedbank AS (hageja) hagi X (kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Menetlusse võtmise määrus ja hagiavaldus on kostja seaduslikule esindajale kätte toimetatud KÄPO vahendusel 24.11.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks 15.12.2025 ega käesolevaks ajaks hagile vastust esitanud. Hageja palub rahuldada hagi tagaseljaotsusega, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Hageja palub tagaseljaotsuse tegemisel kohtul lahendisse märkida, et on analüüsinud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 3 kohaselt tagaseljaotsuse võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 444 lg kohaselt tagaseljaotsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 19.09.2023 hageja ja Q (laenusaaja) laenulepingu nr 23- 067261-AL, mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas 9000 eurot. Laenusaaja suri 20.11.2024. Laenusaaja pärijaks on X (kostja). Seega on pärimisseaduse kohaselt laenusaaja õigused ja kohustused üle läinud kostjale, kes ei ole hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Arvestades, et kostja seaduslik esindaja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks 08.09.2025, mille tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks laenulepingust nr 23-067261-AL tulenev võlgnevus kokku 4785,15 eurot, millest

põhiosa 4471,12 eurot, intress 195,75 eurot ja viivis 118,28 eurot ning viivis põhinõudelt 4471,12 eurot 10,9% aastas alates 21.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja ja Q (laenusaaja) vahel sõlmitud laenuleping. Hageja (krediidiandja) on sõlminud laenusaajaga leping oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjast ei nähtu, et laenusaajaga oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana võlaõigusseaduse VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Riigikohus on selgitanud tagaseljaotsuse tegemist tarbijakrediidilepingute puhul, et TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. See tähendab, et ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele, peab kohus omal algatusel (ex officio) kontrollima, kas nõude aluseks olev leping kehtib (vt ka käesoleva määruse p 13; vt ka Euroopa Kohtu 4. juuni 2020. a otsus kohtuasjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN, p 52). Selleks saab kohus vajaduse korral anda krediidiandjale võimaluse esitada krediidi kulukuse määra või vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise tõendamiseks lisatõendeid. Kui kohus leiab, et nõude aluseks olev tarbijakrediidileping on nt liiga kõrge krediidi kulukuse määra tõttu VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine, ei saa sellist hagi tagaseljaotsusega muus kui algse maksegraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi osas rahuldada, sest see ei ole õiguslikult põhjendatud. Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hagi olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses (v.a VÕS § 4034 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral, vt määruse p 24) ja kohus võib teha tagaseljaotsuse üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja lubatud intressi ulatuses. Silmas tuleb pidada, et tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma rahuldamata (RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16) (24.11.2023, 2-21-13098/50, p 26). Kuivõrd esitatud nõue tuleneb tarbijakrediidisuhtest, on kohtul kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel, sõltumata vastaspoole vastuväidetest (sh krediidikulukuse määra, laenusumma väljamaksmist, vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist krediidi andmisel, lepingu ülesütlemise põhjendatust jms). Krediidikulukuse määr Kohus kontrollis hagis märgitud krediidi andmisel lepingujärgset krediidi kulukuse määra (11,640%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 406 2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates alates 31.05.2023.a määratud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 16,72%. 19.09.2023 sõlmitud lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr on 11,640%. Nimetatud määr ei ületa Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra kolmekordset taset (16,72 % × 3 = 50,16 %) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määra on seaduslik, vastab VÕS § 4062 lg-le 1 ega ole tühine. Laenusumma väljamaksmine Kui laenusaaja sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama, tuleb hagejal lisaks välja tuua asjaolud, millest nähtub, et kostja sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2). Hageja ja

laenusaaja sõlmisid 19.09.2023 laenulepingu nr 23-067261-AL, mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas 9000 eurot. Hagile on lisatud makse väljavõte, mille kohaselt kandis hageja 19.09.2023 laenusumma 9000 eurot laenusaaja arvelduskontole (dtl. 20). Seega on krediidiandja esitanud kohtule tõendid, mis kinnitavad, et rahasumma anti laenusaaja käsutusse. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine krediidi andmisel VÕS § 403-4 lg 1 näeb ette, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403-4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv“. Hageja on selgitanud kohtule, et laenu taotlemise ajal oli laenusaaja kuue kuu keskmine sissetulek ~4445 eurot kuus (lisa 8), nelja väiksema sissetulekuga kuul keskmiselt ~2552 eurot kuus. Laenu taotlemise ajal laenusaajal krediidikohustused puudusid ning 01.08.2023 kanne summas 8000 eurot oli tehtud seoses korteri ostuga. Vaidlusaluse lepingu kuumakse oli 302,11 eurot, mis moodustas laenusaaja keskmisest sissetulekust seega ~6,80-11,84% ning laenusaajale jäi muude (sh majapidamiskulude kandmiseks ~2 249-4142 eurot. Hageja arvestas laenusaaja regulaarseteks majapidamiskuludeks 1050 eurot kuus, mis ei ole väiksem kui Statistikaameti 2023.a arvestuslik elatusmiinimum 338,23 eurot, mis teeb kahe ülalpeetavaga (laenusaaja oli oma ülalpeetavana avaldanud ka elukaaslase) arvestuslikuks elatusmiinimumiks 744,11 eurot. Seega piisas laenusaaja igakuisest sissetulekust nii krediidikohustuste kui ka regulaarsete majapidamiskulude kandmiseks ning laenusaajale jäi veel vabu vahendeid. Laenusaajal puudusid lepingu sõlmimise ajal Creditinfos aktiivsed maksehäired (lisa 9). Hageja selgitusele on lisatud laenusaaja pangakonto väljavõte ajavahemiku 19.03.2023 - 18.09.2023 eest ja maksehäireregistri raport krediidiasutustele (dtl. 37-43, 45). Kohus, kontrollides kostja pangakonto väljavõtteid ning hageja esitatud muid andmeid, leiab, et need vastavad hageja poolt arvestatud andmetele: 14.04.2023 töötasu - 423 eurot; 15.05.2023 töötasu – 3378 eurot; 15.06.2023 töötasu – 7469 eurot; 14.07.2023 töötasu – 8989 eurot; 15.08.2023 töötasu 2708 eurot ja 15.09.2023 töötasu 3700 eurot. Töötasu kogusumma oli 26 667 eurot ning keskmine töötasu kuus 4444,50 eurot ja nelja väiksema sissetulekuga kuul keskmiselt 2552 eurot kuus. Pangakonto väljavõttes puuduvad andmed krediidikohustuste kohta teiste krediidiandjate ees. Pangakonto väljavõte on esitatud piisavalt pika ajavahemiku kohta (19.03.2023-18.09.2023), s.o kuue kuu eest, mis on kohtu hinnangul piisav, et adekvaatselt hinnata laenusaaja krediidivõimet. Kohus nõustub krediidiandja arvestusega, et laenusaaja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks on 2552 eurot, mis laekub regulaarsete maksetena (töötasu), ning laenusaaja kohustusteks koos majapidamiskuludega on 1050 eurot, mis ei ole väiksem kui Statistikaameti 2023.a arvestuslik elatusmiinimum 338,23 eurot, mis teeb kahe ülalpeetavaga (laenusaaja oli oma ülalpeetavana avaldanud ka elukaaslase) arvestuslikuks elatusmiinimumiks 744,11 eurot. Lisaks teostas hageja päringud maksehäireregistrisse, et kontrollida laenusaaja varasemat maksekäitumist. Maksehäirete päringute tulemusel tuvastas hageja, et laenusaajal puudusid laenulepingu sõlmimise ajal kehtivad maksehäired. Ka laenusaaja pangakonto väljavõttes puudusid andmed krediidikohustuste kohta teiste krediidiandjate ees. Laenusaaja krediidivõimekuse arvutus laenulepingu sõlmimisel oli: 2552 eurot (sissetulek) - 1050 eurot (kohustused ja majapidamiskulud) -302,11 eurot (taotleva laenu osamakse) = 1199,89 eurot. See tähendab, et laenusaaja krediidivõimekuse kontroll kinnitas laenusaaja krediidivõimelisust igakuise reserviga 1199,89 eurot. Kohus selgitab, et krediidiandjad peavad arvestama, et pärast laenumaksete tasumist jääks tarbijale kätte piisav summa igapäevasteks kuludeks (toit, eluasemekulud, laste ülalpidamine). Võlaõigusseaduse kohaselt ei ole tarbijakrediidi andmiseks ega vastutustundlikuks laenamiseks fikseeritud riiklikult kehtestatud „minimaalset protsenti“ sellest, kui suur osa võla- ja maksekohustustest tohib jääda võrreldes krediidivõtja sissetulekuga. Seadus nõuab krediidiandjalt

krediidivõime hindamist ja vastutustundlikku laenamist, kuid ei anna ühtset numbrilist piiri; praktikas ja juhendites kasutatakse laenukoormuse hindamisel enamasti 30-40% netosissetulekust kui orientiiri. Laenusaaja kogulaenukoormus koos muu kohustuste ja majapidamiskuludega (1050+302,11,=1352,11) moodustab ligikaudu 53% tema keskmisest netosissetulekust (2552). Aga tuleb arvestada, et nimetatud summas on juba arvesse võetud ka majapidamiskulud, mistõttu laenusaaja tegelik krediidikoormus moodustab netosissetulekust ligikaudu 11,84% (2525/302,11). Kohus järeldab, et laenusaaja laenukoormus on vastutustundliku laenamise piirides. Kohus nõustub hageja esitatud krediidivõimekuse arvutusega ning leiab, et laenusaaja krediidivõimekuse kontroll kinnitas tema suutlikkust täita lepingust tulenevaid kohustusi. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et tegi laenusaaja maksevõime ja sissetulekute kontrollimiseks päringuid, võttis arvesse kliendilt saadud infot tema finantskohustuste ja sissetulekute kohta ning kliendi varasemat maksekäitumist. Kohtu hinnangul nõudis hageja laenutaotlejalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (19.03.202318.09.2023), s.o kuue kuu eest, mis on kohtu hinnangul piisav, et adekvaatselt hinnata laenusaaja krediidivõimet. Hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et laenusaaja on krediidivõimeline. Hageja järeldus ei ole meelevaldne. Krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 403 4 lg 6 ja 7), sh omandanud teabe, mis võimaldab tarbija krediidivõimelisust hinnata ja hinnanud tarbija krediidivõimelisust, täites võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 4034 tulenevaid kohustusi. Lepingu ülesütlemise põhjendatus VÕS § 416 lg 1 sätestab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piirangud. Krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos VÕS § 416 lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Hagiavalduse kohaselt kuna kostja/kostja seaduslik esindaja (laenusaaja pärija) ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, saatis hageja 06.08.2025 kostja seaduslikule esindajale kirjalikult posti teel ja e-kirja teel lepingu ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks (lisa 6). Hageja hoiatas nimetatud teatises, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks. Arvestades, et kostja seaduslik esindaja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks 08.09.2025, mille tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks. Kohus tuvastas, et hagiavalduse punkti 1.1.14. kohaselt tekkis põhivõlgnevus alates 17.05.2025. Ülesütlemise teatise väljastamise hetkeks olid täielikult tasumata 17.05.2025, 17.06.2025 ja 17.07.2025 põhiosa maksed kogusummas 789,65 eurot. Hagile on lisatud 06.08.2025 teatis pärandvaral lasuvate kohustuste kohta ning lepingu ülesütlemise tahteavaldus, mille kohaselt on võlgnevus 06.08.2025 seisuga alljärgnev: leping nr 23-067261-AL võlgnevus 923,94 eurot (s.h.

põhiosa 789,65 eurot, põhiosa viivis 11,44 eurot, intress 122,85 eurot). Hageja palub tasuda võlgnevuse hageja arvelduskontole hiljemalt 01.09.2025 (täiendav tähtaeg). Hageja andis kostjale tähtaja võlgnevuste tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks. Hageja selgitas kostjale, et juhul, kui kostja võlgnevust ülalnimetatud kuupäevaks ei tasu, loeb hageja lepingu üles öelduks ning nõuab kogu võlgnevuse kohest tasumist täies ulatuses. Kuna kostja seaduslik esindaja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks 08.09.2025, mille tulemusena muutus kogu nõue sissenõutavaks. Teatis edastati kostja seadusliku esindaja rahvastikuregistrisse kantud aadressile. Kohus järeldab, et hageja on esitatud tõenditega piisavalt tõendanud, et kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega ning talle anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos hoiatusavaldusega, et tähtaja jooksul maksmata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist. Samuti on hageja tõendanud, et kostjale pakuti võimalust pidada läbirääkimisi kokkuleppe saavutamiseks. Seega leiab kohus, et hageja on järginud VÕS § 416 lõigetes 1 ja 2 sätestatud lepingu ülesütlemise tingimusi ning lepingu ülesütlemine oli põhjendatud. Hagi nõuded Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks laenulepingust nr 23-067261-AL tulenev võlgnevus kokku 4785,15 eurot, millest põhiosa 4471,12 eurot, intress 195,75 eurot ja viivis 118,28 eurot ning viivis põhinõudelt 4471,12 eurot 10,9% aastas alates 21.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja (laenusaaja pärija) ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Pärimisseaduse (PärS) § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. PärS § 130 lg 3 kohaselt on pärija kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Laenusaaja suri 20.11.2024. Laenusaaja pärijaks on kostja (laenusaaja alaealine laps) (dtl. 31). Kohtuinfosüsteemis (KIS) puuduvad andmed, et kostja (alaealine laps) oleks esitanud kohtule avalduse kohtu nõusoleku saamiseks pärandist loobumiseks. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (VÕS § 113 lg 1). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et hagiavaldus on õiguslikult põhjendatud ja kohus rahuldab hagi TsMS § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsusega. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr 23-067261-AL tulenev põhivõlgnevus 4471,12 eurot, intress 195,75 eurot ja viivis 118,28 eurot ning edasiulatuv viivis põhinõudelt 4471,12 eurot 10,9% aastas alates 21.11.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kohus rahuldas hagi ja TsMS § 162 lg 1 tulenevalt jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuluna tasutud riigilõiv 595 eurot. Teisi menetluskulusid hageja märkinud ei ole. Kohtu hinnangul puuduvad hagejal lepingulise esindaja kulud, kuna hagejat esindas hageja töötaja volituse alusel. Kohus on seisukohal, et hagi esitamisel tasutud riigilõiv 595 eurot on põhjendatud menetluskulu. Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses, s.o 595 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 595 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt kuulub käesolev kohtuotsus viivitamatule täitmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.