9683,30 eurot Hageja: B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ, registrikood 11542046)
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja lepinguline esindaja: Marie Tsine, e-post: XXX Kostja: A. D. (isikukood XXX), registris elukoha andmed puuduvad, muu sideaadress XXX, e-post: XXX
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista A. D.-lt B2 Impact OÜ kasuks põhivõlgnevus 5990,83 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 458,49 eurot.
3.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi A. D. 1706,55 eurot ja viivise 1148,16 eurot osas.
vastu põhinõude 272,07 eurot, intressi
4.Jätta menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda ja 33% ulatuses hageja kanda.
Välja mõista A. D.-lt B2 Impact OÜ kasuks menetluskuluna 538,01 eurot ja viivis menetluskulult võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6335,10 eurot, intressi 1706,55 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1606,65 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja XXX AS sõlmisid 28.06.2021 tähtajatu krediidiliini lepingu nr XXX, mille alusel võimaldati kostjale krediiti 6500 eurot. Krediidikontolepingu aastane intressimäär oli 39,9% aastas ja krediidikulukuse määr 48,63% aastas. Kostja on perioodil 28.06.2021 - 14.06.2023 saanud krediiti kokku 6500 eurot, millest on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev väljavõtutasu 3,5 eurot + 3,1% ülekande summast, see tähendab 13 eurot. Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 496,17 eurot, millest on arvestatud põhiosa 164,91 eurot, intressi katteks 281,41 eurot, kiire väljamakse tasu katteks 45,00 eurot, ülekandetasu 4,86 eurot.
3.XXX AS ütles lepingu 14.06.2023 üles ja loovutas 10.07.2023 nõude hagejale. Kostja seisukoht
4.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Hageja poolt hagiavalduse lisana esitatud laenulepingust nähtub, et laenuandja XXX AS ja kostja sõlmisid 21.07.2022 krediidiliini lepingu nr XXX (dtl 20-25), mille alusel võimaldati kostjale krediiti kuni 6500 eurot. Lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 48,63% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
7.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 6335,10 eurot, intress 1706,55 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, 02.02.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 1606,65 eurot.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja laenuandja XXX AS sõlmisid 21.07.2022 tarbijakrediidilepingu (dtl 20-25). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja kostjale kokku väljastanud krediiti 6500 eurot.
9.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. XXX AS loovutas oma nõude 10.07.2023 hagejale, millest teavitati kostjat 10.07.2023 teatisega (dtl 33-35). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. 2/7
10.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
11.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise 3/7
seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 pdes 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
12.Kohus kohustas hagejat 02.04.2026 kohtunõudega (dtl 72-86) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Kohus märkis 02.04.2026 kohtunõudes, et kui hageja jätab tähtaegselt esitamata andmeid selle kohta, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, võib kohus jätta hagi rahuldamata.
13.Hageja on 20.04.2026 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja on hagiavalduses ammendavalt selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist ja ei pea vajalikuks oma seisukohti üle korrata. Hagiavalduse kohaselt krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet laenutaotlusel esitatud andmete, arvelduskonto väljavõtte ja avalike andmebaaside põhjal. Krediidiandja analüüsis kogutud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Kostja teavitas enda sissetulekuteks 1400 eurot kuus. Krediidiandja teostas päringu ka kostja Maksuja Tolliameti sissetulekute registrisse, mille kohaselt oli kostja viimase nelja kuu keskmine töötasu 1325,18 eurot. Kostja arvelduskonto alusel nähtus kostja krediidilepingu sõlmimisele eelnenud kuu sissetulekuna 1295,63 eurot ettevõttest XXX OÜ. Oma finantskohustuste suuruseks teavitas kostja 200 eurot. Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele määras 250 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas, päringute vastused maksehäireregistrist ja taust.ee-st ei kuvanud krediidisaaja makshäireid või täitmata kohustusi. Nende andmete kogumis hindamisel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja oli krediidivõimeline lepingu sõlmimise hetkel. 4/7
14.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 403 4 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohus tuvastas kostja pangakonto väljavõtet analüüsides, et kostja täidab samaaegselt mitmeid finantskohustusi, sealhulgas kohustusi krediidi- ja liisinguandjate ees (mh XXX, XXX, NORD XXX, XXX, XXX, XXX). Finantskohustuste kogumaht moodustab mitmel kuul märkimisväärse osa ametlikust sissetulekust, ulatudes kohati ligikaudu 40–60% kuisest töötasust. Sellist koormust tuleb hinnata kõrgeks, eriti arvestades, et tegemist on valdavalt lühiajaliste ja kõrgema riskiprofiiliga tarbijakrediidikohustustega. Pangakonto väljavõte viitab sagedastele sularaha väljavõtmistele, korduvatele perioodidele, mil kontojääk langeb miinimumlähedaseks ning olukordadele, kus uute krediidikohustuste võtmine langeb ajaliselt kokku varasemate kohustuste täitmise või pikendamisega. Kohtu hinnangul tuleb sellist maksekäitumist käsitleda kui viidet piiratud likviidsusele ning võimalikule krediidiringlusele, kus kohustuste täitmine sõltub uute laenude või juhuslike laekumiste kasutamisest. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 21.07.2022 krediidivõimeline VÕS § 403 4 lg 1 tähenduses. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 403 4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.
15.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 403 4 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 403 4 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et laenuandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
16.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
17.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on tõendanud, et viimane väljamakse kostjale teostati 12.09.2022. Kostja viimane tagasimakse pärast krediidi kasutusele võtmist oli 19.10.2022 ning selleks ajaks tagastas kostja 496,17 eurot ehk augustikuu 2022 osamakse, septembrikuu 2022 osamakse ja oktoobrikuu 2022 osamakse. Seega enne lepingu ülesütlemist, so 13.06.2023 oli kostja viivituses enam kui kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kuna kostja oli alates november 2022 maksetega viivituses, saatis krediidiandja kostjale 30.05.2023 meeldetuletuse 5/7
(dtl 27-30), millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 13.06.2023 ning märkis, et juhul, kui kostja eelnimetatud kuupäevaks võlgnevust ei tasu, loeb krediidiandja lepingu ühepoolselt üles öelduks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles krediidiandja lepingu 14.06.2023 üles ning lepingust tulenevad kohustused muutusid alates 15.06.2023 sissenõutavaks.
18.Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud tagasimakseid 496,17 eurot, millest on arvestatud põhiosa 164,91 eurot, intressi katteks 281,41 eurot, kiire väljamakse tasu katteks 45,00 eurot, ülekandetasu 4,86 eurot.
19.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenu perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude 1706,55 eurot.
20.Hagiavalduse kohaselt teostas hageja kostjale väljamakseid kogusummas 6500 eurot. Hageja poolt 20.04.2026 esitatud maksekorraldustest nähtub, et kostjale on teostatud väljamakseid 6487 eurot (2495 + 1996 + 1996). Hageja selgituste kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku 496,17 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et krediidileping on tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas, tuleb eelnimetatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 5990,83 eurot (6487496,17). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 344,27 euro ulatuses.
21.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 35 eurot. VÕS § 113 2 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja saatis kostjale tasulisi meeldetuletuskirju 11.07.2023, 23.08.2023 ja 05.09.2023. Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist 3 tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 35 eurot.
22.Ümberarvestuse kohaselt nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 15.06.2023 kuni hagi esitamiseni 02.02.2024 458,49 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue seadusjärgses määras lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 458,49 eurot.
23.Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 5990,83 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 458,49 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude 334,27 eurot, intressinõude 1706,55 eurot ja viivisenõude 1148,16 eurot ulatuses.
24.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 9683,30 eurot. 6/7
Menetluskulud
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et algne hagi hind oli hagis esitatud nõudeid arvestades 9683,30 eurot. Kohus rahuldab hageja nõuded kokku 5990,83 (põhinõue) + 35 (sissenõudmiskulud) + 458,49 (sissenõutavaks muutunud viivis) = 6484,32 euro ulatuses, s.o 67% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 33% ulatuses hageja kanda ja 67% ulatuses kostja kanda..
26.Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Tsiviilasja materjalidest nähtub hageja menetluskuluna riigilõiv 770 eurot, muid menetluskulusid toimikust ei nähtu. Hageja kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ei esitanud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv.
27.Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 770 eurot.
28.Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid 770 eurot. Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 67% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 538,01 eurot.
29.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
30.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
31.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
7/7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.