Maksim Zaitsev hagi Eastman Specialties OÜ vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4070,58 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. aprill 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eastman Specialties OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. aprill 2015
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Eastman Specialties OÜ (registrikood: 10245748), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kadri Michelson ja Pirkko-Liis Harkmaa, seaduslik esindaja Hannes Reinula Vastustaja (hageja): Maksim Zaitsev (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja Aleksander Gamazin
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 29. aprilli 2014.a otsus osaliselt, s.o hagi rahuldamise ulatuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Maksim Zaitsevi hagi Eastman Specialties OÜ vastu osaliselt.
3.Mõista Eastman Specialties OÜ-lt välja Maksim Zaitsevi kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest summas 1 356,86 eurot (üks tuhat kolmsada viiskümmend kuus eurot ja
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja esitas 30. detsembril 2013 Viru Maakohtule hagi töövaidlusasja läbi vaatamiseks hagimenetluse korras. Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest 3 kuu keskmise palga ulatuses, s.o 4070,58 eurot. Hageja töötas kostja juures alates 01. detsembrist 2000.a määramata ajaks sõlmitud töölepingu nr. 8 alusel bensoehappe ja tema derivaatide tootmise tehase (Benzoflex) aparaaditöölisena.
11.oktoobril 2013.a koostas tööandja käskkirja nr 9, millega ütles töölepingu erakorraliselt üles alates 11. oktoobrist 2013.a TLS § 88 p 1 ja 3 alusel. Töövaidluskomisjon rahuldas
02.detsembri 2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.1-1/2539 avaldaja nõuded osaliselt (tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, luges töölepingu lõppenuks alates 11. oktoobrist 2013 ja mõistis välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel summas 226,10 eurot). Rahuldamata jäeti hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest TLS § 100 lg 5 alusel. Hagiavalduse kohaselt on töövaidluskomisjon ebaseaduslikult vähendanud hüvitist 5 päeva keskmise palgani (226,10 eurot), tuues ainsaks põhjenduseks, et „töötajale täiendava hüvitise väljamõistmine võiks kaasa tuua töötaja rikastumise". Selline põhjendus on asjakohatu ning töötajal on õigus ebaseadusliku töölepingu ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamisele. Hageja töötas kostja juures 13 aastat, omas stabiilset tulu, millest tagas pere ülalpidamise. Kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitis ei taasta endist olukorda. Hageja kolme kuu keskmine palk oli 4070,58 eurot. Täiendavas seisukohas palus hageja tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele. Esiteks oli BZF allüksus, kus töötas aparaaditöötajana M. Zaitsev, ajavahemikul alates 7. oktoobrist kuni
11.oktoobrini 2013 plaanilises remondis. Teiseks ei kuulu BZF hoone tehase automaattuletõrjesignalisatsiooni üldisesse süsteemi. Seepärast ei oma kostja esindaja väited, et öises vahetuses 09. oktoobril 2013 tuli olla eriti tähelepanelik signalisatsiooni
avariiväljalülitamise tõttu ja et see tähelepanematus võis viia tulekahjuni, puutumust BZF tsehhiga. Hageja lühiajaline käitumine (20-minutiline uni eeskirjadega ettenähtud lõunavaheaja kestel) ei saanud isegi teoreetiliselt tuua kaasa mingeid tagajärgi, sest tsehhi seadmed seisid remondis ja eraldi tuletõrjesignalisatsioonisüsteem BZF tsehhis töötas.
2.Kostja vaidles hagile vastu leides, et hagi on põhjendamata ja ei kuulu rahuldamisele. Kostja vastuväidete kohaselt sai tööandja 08. oktoobril 2013 informatsiooni, et tehases ei tööta automaatse tuletõrje signalisatsiooni süsteem, milline olukord tööandja kui ohtlikku keemiatehast opereeriva ettevõtja juures nõuab erilist tähelepanu. Kõiki töötajaid teavitati automaatse tuletõrje signalisatsiooni süsteemi rikkest ja paluti olla tähelepanelikud. Kuigi Benzoflex üksuse tootmine oli perioodil 7.-10. oktoober 2013 plaaniliseks remondiks peatatud, jäid mõned seadmed siiski tööle, või vajasid järelevalvet.
09.oktoobri 2013 öise vahetuse kontrolli käigus avastati, et kaks Benzoflex üksuse kontrollruumi puldi aparaaditöölist – Maksim Zaitsev ja D.G – magasid väljalülitatud monitoride ees. Töötaja töösuhe öeldi erakorraliselt üles 11. oktoobril 2013 töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 3 alusel. Arvestades töölepingu erakorralise ülesütlemise asjaolusid tuleks TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõue jätta rahuldamata või alandada seda olulisel määral. Hüvitise suurust võib vastavalt asjaoludele muuta, arvestades seejuures mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Tegu on diskretsiooniotsusega (Riigikohtu otsus 3-2-1-82-12 p 17). Ainuüksi nõuetekohase töölepingu ülesütlemise avalduse puudumine ei saa anda alust TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja hüvitis TLS § 109 lg-s 1 alusel välja mõistmata. Kui kohus peaks siiski leidma, et hagi kuulub (osaliselt) rahuldamisele, siis alandada hüvitist kohtu poolt määratud mõistliku ulatuseni, kuid mitte enam kui Töövaidluskomisjoni
02.detsembri 2013 otsuses toodud määras, so. mitte enam kui 226,10 eurot. Tegu oli tahtliku rikkumisega, sest hageja seadis ennast koos kaastöötajaga teadlikult magama. Asjaolusid arvestades ei saa olla hea usu põhimõttega kooskõlas hüvitise väljamõistmine hageja poolt taotletud ulatuses, so kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Töökohustuste tahtlik rikkumine peaks kostja hinnangul andma aluse TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise vähendamiseks nullini. Hea usu põhimõttega kooskõlas oleks TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise tervikuna välja mõistmata jätmine. Hea usu põhimõttega ei saa olla kooskõlas hüvitise väljamõistmine, kui töövaidluskomisjon on lugenud töölepingu lõpetamise tühiseks vorminõuete rikkumise tõttu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 29. aprilli 2014 otsusega hagi ning mõistis Eastman Specialties OÜ-lt Maksim Zaitsevi kasuks välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest summas 4 070,58 eurot. Maakohus märkis, et arvestades hagi ulatust on töövaidluskomisjoni otsus ITVS § 25 lg 1 alusel jõustunud osas, millega tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetati tööleping alates 11. oktoobrist 2013 ning jäeti välja mõistmata hüvitis TLS § 100 lg 5 alusel summas 3879,78 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et Benzoflex tehase tootmine oli perioodil 07. oktoober - 10. oktoober 2013 plaaniliseks remondiks peatatud. Kostja (tööandja) ütles töölepingu erakorraliselt üles 11. oktoobril 2013, viitega asjaolule, et 09. oktoobril 2013 tuvastas kostja hagejapoolse töökohustuste rikkumise (hageja magas töökohal).
Maakohus leidis, et tööandja käitumine töösuhte ühepoolsel lõpetamisel oli ebaseaduslik. Töösuhte lõpetamisel töötajale makstav hüvitis peab võimaldama töötajal kohaneda uue olukorraga, samuti on hüvitis mõeldud tagama töötajale tasu, mille töötaja oleks teeninud, kui tööandja poleks töösuhet temaga õigusvastaselt lõpetanud (töötaja saamata jäänud tulu). Kohtu arvates ei oma hüvitise suuruse määramisel olulist tähtsust see, kas töölepingu ülesütlemine oli seadusvastane materiaalsete või formaalsete eelduste puudumise tõttu, st et töölepingu ülesütlemise aluse (materiaalne eeldus) olemasolul õigustaks see hüvitise olulist vähendamist, või oleks otsustava tähtsusega konkreetses olukorras. Kehtiv seadusandlus ei võimalda töölepingut üles öelda tööandja, sh osakonna juhataja, käskkirjaga ning ülesütlemiseavalduses tuleb ülesütlemist põhjendada. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud, kui töötaja rikkus oluliselt töölepingut ja ülesütlemine on tühine vorminõuete rikkumise tõttu. Kohus leidis, et antud asjas ei esine mõjuvat põhjust, mis annaks alust hüvitise vähendamiseks, silmas pidades töösuhte kogukestust, töötaja töökogemust, väljaõpet ja pika aja vältel ainult kaht töökohustuste rikkumist töötaja poolt. Kui töölepingu lõpetamine on tühine vorminõuete rikkumise tõttu, siis ei saa töövaidlusorgani poolt hüvitise väljamõistmine olla TsÜS § 138 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõtte vastane. Hea usu põhimõte kehtib pooltevahelises suhetes ja selle funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Eeltoodud põhjendustel ei saa olla hea usu põhimõttega kooskõlas ka hüvitise välja mõistmata jätmine, st selle vähendamine nullini, nagu leiab kostja. Hageja on esitanud hüvitise nõude kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 4070,58 eurot. Kostja ei ole hageja keskmise palga arvutustele vastu vaielnud ega omapoolseid arvutusi esitanud. Seega tuleb kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista tema kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis summas 4070, 58 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Eastman Specialties OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
29.aprilli 2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt taotleb apellant väljamõistetava hüvitise vähendamist mõistliku ulatuseni, kuid mitte enam kui Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 2. detsembri 2013 otsuses töövaidlusasjas 4.1-1/2539 toodud määras, s.o mitte enam kui 226,10 eurot. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus kohaldanud ebaõigesti TLS § 109 lg-t 1 ning samuti tuleks arvestamisele kuulunud asjaolude ja tõendite kohaselt teha teistsugune otsus (TsMS § 631 lg 1). Maakohus on jätnud otsuse tegemisel sisuliselt arvesse võtmata asjaolud ja tõendid, millele apellant hüvitise vähendamisel tugines, ning hüvitise väljamõistmine TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ei ole põhjendatud; 2) tuleb töölepingu erakorralise ülesütlemise asjaolusid arvestades TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõue jätta rahuldamata või alandada seda olulisel määral vähemalt Töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud määrani, s.o 226,10 euroni; 3) ei saa töötajate kaitse põhimõttega õigustada TLS § 109 lg 1 kohaldamist selliselt, et see muudab kõnealuse sätte alusel hüvitise vähendamise sisuliselt võimatuks. Arvesse peab võtma võrdväärselt mõlemaid osapooli, st töötajat ja tööandjat, samuti töösuhte lõpetamise tinginud asjaolusid ning poolte käitumist, sh töösuhte lõpetamisel esitatud põhjendusi ja selgitusi;
4) tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada ka seda, kas töölepingu ülesütlemise ebaseaduslikkus oli seotud materiaalsete või formaalsete puudustega. Kui töölepingu ülesütlemiseks oli mõjuv sisuline põhjus, kuid tööandja eksis ülesütlemise vormistamisel, siis esineb alus hüvitise vähendamiseks alla TLS § 109 lg-s 1 sätestatu või jätta hüvitis täielikult välja mõistmata; 5) ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased maakohtu otsuse p-des 12-14 toodud viited Taani ja Soome tööseadustele ning flexicurity kontseptsioonile; samuti on maakohtu otsus vastuolus TLS eesmärgiga suurendada töösuhetes paindlikkust ja töötajate turvalisust; 6) ei ole töötaja käesoleva menetluse kestel kordagi eitanud töö ajal magamist. Tegemist oli olulise töökohustuste rikkumisega, arvestades tööandja ettevõtte valdkonna spetsiifikat ja töötaja töö iseloomu, mis andis aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt; 7) jäid ka perioodil 7.-10. oktoober 2013, mil Benzoflex üksuse (kus töötaja täitis tööülesandeid) tootmine oli plaaniliseks remondiks peatatud, mõned seadmed endiselt tööle või vajasid järelvalvet. Töötajat ei olnud selleks perioodiks töökohustuste täitmisest vabastatud ega lubatud mistahes moel töökohustuste täitmisesse nö leebemalt suhtuda; 8) sai mh töösse jäänud gaasikatla ja DFTO seadme teatud parameetrite osas kontrolli teostada Benzoflex üksuse kontrollruumi DeltaV arvutimonitori kaudu, mille jälgimise eest vastutas töötaja. Seade A-1076 ei olnud küll töös, kuid seoses absorbendi korduva isesüttimisega on Benzoflex üksuse kontrollruumi DeltaV arvutimonitori kaudu võimalik kontrollida absorbendi sisetemperatuuri. Paakide ruumis ja glükoolide ladustamise ehitises asusid paagid valmistoodangu ja toorainega, mille taset oli võimalik kontrollida Benzoflex üksuse kontrollruumi DeltaV arvutimonitori kaudu. Kuna töötaja koos oma kaastöötajaga monitoride jälgimise asemel magasid, siis oli eelnev järelevalveta; 9) olid käesoleval juhul vaatamata vormilistele rikkumistele töölepingu lõpetamise asjaolud töötajale väga hästi teada ning tööandja poolt oli põhjendamiskohustus täidetud suuliselt ja ka telefoni teel. Töölepingu lõpetamine ei tulnud töötajale üllatuslikult ja vorminõude täitmata jätmisega ei kaasnenud töötajale tagajärgi; 10) tuleb hüvitise vähendamisel arvestada ka rikkumise tahtlikku iseloomu. Töötaja seadis ennast koos oma kaastöötajaga teadlikult magama, kusjuures lülitati välja arvutid ja monitorid, kustutati kõik tuled ning töötaja oli nii sügavas unes, et teda oli raske äratada. Sellise tegevuse raskust ja teadlikkust suurendab seegi, et varasemalt oli töötajaid, sh hagejat, hoiatatud, et vajalik on kõrgendatud tähelepanu; 11) ei kaalu töötaja töötamine tööandja juures väljaõpet vajaval töökohal 13 aasta vältel üles apellandi poolt esiletoodud rikkumise raskust iseloomustavaid asjaolusid; 12) oleks hüvitise täieulatuslik väljamõistmine olukorras, kus töölepingu lõpetamine on loetud tühiseks üksnes vorminõuete rikkumise tõttu, kuid vaidlus olulise ja tahtliku töökohustuste rikkumise üle puudub, ka vastuolus hea usu põhimõttega.
5.Maksim Zaitsev vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant moonutanud asjaolusid. Ruum, kus asuvad arvutid, ei ole „kontrollruum“, tegemist on tavalise tööruumiga, kus muuhulgas võib öises vahetuses süüa, puhata jne. Vastustaja ei seadnud sisse endale magamiskohta, vaid laotas tugitoolile vahariide, et tooli tööriietega mitte määrida; 2) oli vastustaja ja tema paarimehe kontrolli all olnud tootmine kaheks päevaks seisatud plaaniliseks remondiks ja mingeid tootmisprotsesse aparaaditöötaja monitoridel jälgida ei
saanud. Järelikult ei saanud 20-minutiline uinak einetamiseks ettenähtud ajal isegi teoreetiliselt kaasa tuua kahjulikke tagajärgi; 3) ei kuulunud gaasikatel vastustaja teenindusalasse ning gaasikatla töö ei kajastu monitoridel. Vastustajal on ebamäärane ettekujutus, mida kujutab endast DFTO, kuna vastustaja antud seadet ei teenindanud. Monitoridelt on näha valmistoodangu olemasolu mahutites. Kuna käsitletaval ajavahemikul oli tootmine peatatud, ei saanud tase mahutites muutuda. Vastustaja oli aparaaditöötaja, kellel ei olnud vaja jälgida valmistoodangu mahtu. Kõik monitoride parameetrid näitasid vaidlusalusel öise vahetuse ajal „0“. Vahetuse jooksul täitsid aparaaditöötajad oma tööülesandeid ja selle kohta on tehtud vastavad kanded vahetuse žurnaalis; 4) ei ole apellant vastustajale väljastanud käskkirja ega kirjeldanud rikkumist. Apellant jätkas vastustajaga töösuhet ja lubas vastustaja tööle järgmisse vahetusse. Kui vastustaja keeldus töölt lahkumast „omal soovil“ nagu tegi tema paarimees, järgnes töölepingu erakorraline ülesütlemine; 5) on töölepingu erakorralise ülesütlemise puhul, järgimata seadust, ette nähtud rahaline hüvitis. Maakohus on määranud hüvitise õigesti lähtudes TLS § 109 lg-st 1. Apellant ei esitanud vastuhagi ega vaidlustanud TVK kindlaksmääratud hüvitise suuruse osas ja töölepingu ülesütlemise tühisuse tunnistamise osas; 6) on maakohtu poolt kohaldatud viited rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele kooskõlas EV Põhiseadusega; 7) ei ole kohtuvaidluse esemeks tööandja poolse töölepingu ülesütlemise tühisus. Seega on apellandi poolne töötaja kohustuste „olulise rikkumise“ fakti tõendamine asjakohatu; 8) ei ole apellant väljendanud selgelt oma taotlust ning ei ole põhjendanud, millist õigusnormi on maakohus rikkunud vaidlustatud otsuse tegemisel. Samuti ei ole apellant viidanud tõenditele, mis kinnitava, et kohus oli kohustatud vähendama seadusega kehtestatud hüvitise suurust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ulatuse osas tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata, rahuldades M. Zaitsevi hagi Eastman Specialties OÜ vastu osaliselt. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja ühe kuu keskmise kuupalga ulatuses, s.o 1356,86 eurot. Eastman Specialties OÜ apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
7.Vaidlus puudub selles, et töövaidluskomisjoni 02. detsembri 2013.a otsusega nr 4.1-1/2539 tuvastati Eastman Specialties OÜ ja Maksim Zaitsevi vahel 01. detsembril 2000.a sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ja loeti tööleping lõppenuks alates
11.oktoobrist 2013.a TLS § 107 lg 2 alusel. Töövaidluskomisjoni otsuse põhjendustest tuleneb üheselt, et töölepingu ülesütlemine loeti tühiseks seetõttu, et tööandja ei esitanud töötajale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldust. Vorminõuet rikkudes tehtud ülesütlemisavaldus on tühine TLS § 95 lg 1 teise lause kohaselt. Pooled vaidlevad selle üle, missuguses ulatuses on hagejal (töötajal) õigus saada kostjalt (tööandjalt) hüvitist TLS §-de 109 lg 1 ja § 107 lg-te 1 ja 2 koostoimest tulenevalt. Töövaidluskomisjon on tuvastanud, et töölepingu ülesütlemine oli tühine seaduse nõuetele
mittevastavuse tõttu (TLS § 107 lg 1 teine alternatiiv), mistõttu tuli lugeda, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Töövaidluskomisjon lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 11.10.2013.a, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Üldjuhul tuleb töölepingu ülesütlemisest töötajale ette teatada (TLS § 97) ning tööleping kuulub ka TLS § 107 lg 2 järgi lõpetamisele ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel. Käesoleval juhul koostas tööandja töölepingu ülesütlemise kohta käskkirja 11.10.2013.a ning samal päeval tutvus sellega töötaja. Töövaidluskomisjon luges ka TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõppenuks alates 11. oktoobrist 2013.a ning selles osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud. Seega sisuliselt leidis töövaidluskomisjon, et tööandjal oli õigus öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3).
8.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohtadega, mille kohaselt ei ole maakohus sisuliselt põhjendanud oma seisukohti kehtivate õigusnormide (TLS) kohaldamisel, rikkudes sellega TsMS § 436 lõikes 1 sätestatut. Asjakohaseks ei saa pidada viitamist Taani ja Soome tööseadusandlusele ning nn flexicurity ehk turvalise paindlikkuse kontseptsioonile olukorras, kus ka Eestis kehtiva töölepinguseaduse kohaldamisel on asjaomaste sätete (eeskätt TLS § 88, § 107 ja § 109) osas välja kujunenud arvestatav rakenduspraktika. Seejuures ei ole maakohus ka võrdlusalusteks riikideks valitud Taani ja Soome õiguse puhul viidanud nendes riikides välja kujunenud rakenduspraktikale, vaid üksnes õigusnormide tekstile, mis sellisena ei aita täpsemalt sisustada TLS § 109 lõikega 1 töövaidlusorganile antud kaalutlusõiguse teostamise piire. Käsitletud ei ole küsimust, kuidas tuleks Soome või Taani õiguse ja eelkõige neis riikides väljakujunenud rakenduspraktika järgi lahendada olukord, kus tuvastatud on töötaja poolne oluline töölepingu rikkumine, kuid tööandja poolne ülesütlemine osutub tühiseks üksnes vorminõuete rikkumise tõttu. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, nagu ei oleks töölepingu tööandja poolse ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral töötaja kasuks väljamõistetavat hüvitist põhimõtteliselt üldse võimalik vähendada, kuna hüvitis on mõeldud kaitsma ebaõiglaselt vallandatud töötaja huve. Asjaomane säte TLS § 109 lg 1 kuulubki kohaldamisele ainuüksi olukorras, kus tuvastatud on töölepingu ülesütlemise tühisus kas seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu või on ülesütlemine tühistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Seejuures sätestab TLS § 109 lg 1 teine lause otsesõnu, et töövaidlusorgan võib esimeses lauses märgitud hüvitise suurust (üldjuhul töötaja 3 kuu keskmine töötasu) nii suurendada kui ka vähendada, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, nagu ei tuleks hüvitise suuruse üle otsustamisel TLS § 109 lg 1 järgi arvestada seda, kas töölepingu ülesütlemine osutus tühiseks materiaalsete või formaalsete puuduste tõttu. Nimetatud asjaolu tuleb TLS § 109 lg 1 teise lause järgi hüvitise suuruse vähendamise või suurendamise korral arvesse võtta, kuna see on otseselt seotud töölepingu ülesütlemise asjaoludega.
9.Kolleegium on seisukohal, et põhjendatud on vähendada TLS § 109 lg 1 teise lause järgi kostjalt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust hageja ühe kuu keskmise töötasuni, s.o 1356,86 euroni. Niisuguses ulatuses vähendamine on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas töölepingu lõpetamise ajendiks olnud töötajapoolse tööülesannete rikkumise raskusega ning muude asjaoludega. Samuti on niisuguses suuruses hüvitise väljamõistmine kooskõlas mõlema poole huvidega. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et olukorras, kus töölepingu ülesütlemise tühisus oli seotud vorminõuete rikkumisega (TLS § 95 lg 1 teine lause), kuid samas on põhjendatuks loetud töösuhte lõpetamine etteteatamistähtaega järgimata (TLS 97 lg 3 koostoimes TLS 88
lõikega 1), ei kuulu tööandjalt töötaja kasuks väljamõistmisele hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 109 lg 1 esimene lause), vaid esineb aluse hüvitise vähendamiseks. Seejuures on hüvitise vähendamisel tegemist töövaidlusorgani diskretsiooniotsusega (RKTKo 3-2-1-82-12 p 17).
10.Töötaja (hageja) ei ole kogu menetluse vältel eitanud oma käitumist, mida tööandja pidas töölepingu oluliseks rikkumiseks (magamine töökohal öise vahetuse ajal väljalülitatud monitoride ees). Töötaja on aga leidnud, et tema käitumine ei tekitanud tegelikult tööandjale kahju, kuna töötajal oli õigus vahetuse kestel lühiajaliselt monitoride eest lahkuda (nt sööma, tualetti jm) ning tootmine oli vaidlusalusel kuupäeval plaaniliselt peatatud. Kolleegium nõustub apellandiga, et nimetatud asjaolud ei õigusta töötaja poolset töökohustuste rikkumist, s.o valvekorra ajal magamist. Töötajal ei olnud endal õigust ega pädevust hinnata, kas esineb potentsiaalne ohuolukord ja vajadus monitore jälgida või mitte, kuna vaatamata ettevõttes toimunud plaanilisele remondile oli töötaja tööl ning pidi täitma tööülesandeid. Põhjendatud ei ole ka töötaja poolsed õigustused, mille kohaselt ei nähtunud monitoridelt tootmise peatamise tõttu mingeid jälgitavaid muudatusi ning seetõttu ei pidanud töötaja ennast kohustatuks ka monitore jälgima. Töövahetuse kestel ette nähtud võimalikud pausid on ette nähtud üksnes vastavaks otstarbeks (nt söömine), mitte aga magamiseks, kuna lühiajalised töökatkestused (nagu nt töötaja poolt viidatud suitsetamine, tualetis käimine ja ümberriietumine) lisanduksid sellele omakorda veel täiendavalt. Kolleegiumi arvates ei ole asjakohased ka töötaja väited selle kohta, et tööandja ettevõtte näol ei olnud tegelikult tegemist kõrgendatud ohtlikkuse kategooriasse kuuluva käitisega, töötaja hinnangul ei saanud öisel ajal mingit ohuolukorda tekkida ja et osa territooriumi ja/või näitajate jälgimine ei kuulunud tema tööülesannete hulka.
11.TLS § 15 lg 1 p 3 kohaselt tuleb töötajal täita õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi. Käesoleval juhul ei ole töötaja esitanud väidet, nagu ei oleks tööandja poolt temale antud tööülesanded olnud seaduslikud või oleks talle antud töölepingus ettenähtud tööülesandega mitte seotud korraldusi (TLS § 17 lg 1). Töövaidluskomisjoni 26.11.2013.a istungil on töötaja ise kinnitanud, et üldiselt oli tema tööks monitore jälgida (TVK toimik tl 83). Samuti oli töötaja teadlik erilist tähelepanu vajavast olukorrast (automaatse tuletõrjesüsteemi rike), mille tõttu oli kõigile töötajatele antud korraldus jälgida hoolikalt ettevõtte territooriumil toimuvat. Ametijuhendi kohaselt (TVK toimik tl 54-58, väljavõte/tõlge TVK toimik tl 81), mida on töötajale tutvustatud allkirja vastu, on aparaaditööline kohustatud teadma ja täpselt täitma tööja tootmisalaste juhendite nõudmisi, tööohutus-, töökeskkonna- ja kvaliteedisüsteemialaseid juhendeid (p 3 esimene lõik) ja täitma kõiki tööandja poolt kehtestatud poliitikaid (p 3 kaheteistkümnes lõik), samuti vastutab aparaaditööline ametijuhendi järgi oma töökohustuste nõuetekohase täitmise eest (p 5 teine lõik), tootmisjuhi või tema puudumisel aparaaditööliste vahetuse vanema korralduste täitmise eest (p 5 kolmas lõik), tööohutuse ja tuleohutuse reeglite täitmise eest (p 5 neljas lõik) ja omavolilise kontroll- ja mõõtevahendite väljalülitamise eest (p 5 kaheksas lõik). Tunnistaja A.Si ütlustest (TVK toimik tl 84) ja D.Gi seletuskirjast (TVK toimik tl 58 pöördel) järeldub, et töökohal magamine oli kahe töötaja poolt teadlikult kavandatud tegevus. See nähtub ka vastustaja enda esitatud 10.10.2013.a seletuskirjast (tõlge TVK toimikus lk 29), mille kohaselt töötaja seadis endale kella 02:30-ks helisema äratuskella, misjärel heitis puhkama. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohtadega, mille kohaselt oli töötaja käitumine kvalifitseeritav töösuhtest tulenvate kohustuste olulise rikkumisena, mis andis aluse töölepingu ülesütlemiseks etteteatamistähtaega järgimata.
12.Samas ei nõustu kolleegium apellandiga selles, nagu tingiks rikkumise raskus töötaja TLS § 109 lõikes 1 ettenähtud hüvitise nõude täieliku rahuldamata jätmise või vähendamise töövaidluskomisjoni poolt välja mõistet määrani (5 päeva keskmise töötasu suuruseni). Tööandjalt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmine ei ole ka vastuolus hea usu põhimõttega. Asja materjalidest nähtub, et kogu tehase territooriumi jälgimine ei olnud ainuüksi vastustaja (M. Zaitsevi) ülesandeks, vaid sellega tegelesid teisedki samal kuupäeval öises vahetuses töötanud töötajad. Vastustajaga üheaegselt viibis nn kontrolliruumis ka töötaja D.G, kellel samuti oli võimalus ja kohustus monitore jälgida. Tunnistaja A.S kui apellandi juures turvakontrolli eest vastutanud töökeskkonnaspetsialist on muuhulgas möönnud, et kui vähemalt üks töötajatest oleks magamise asemel tööülesandeid täitnud, siis ei oleks tööandja pruukinud lugeda rikkumist sedavõrd raskeks (TVK toimik tl 84: „oleks olnud mõistetav, kui üks töötajatest oleks valves olnud“). AS-i Securitas nädalaaruande kohaselt (TVK toimik tl 53 pöördel, väljavõte/tõlge tl 79) avastati öise vahetuse ajal ringkäigul Benzoflexi üksuses 2 magavat töölist (M. Zaitsev ja D.G), puldis oli vaid üks inimene, kes ei osanud vastata küsimusele „kus on teised töölised?“.
13.Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab eeltoodu asuda seisukohale, et vastutus monitoride jälgimise eest ei lasunud ainuüksi vastustajal, vaid vähemalt osaliselt tegelesid samade ülesannete täitmisega ka teised töötajad. Seega ei saa pidada õigeks töötaja ilmajätmist seadusega ettenähtud hüvitisest enam kui 2/3 ulatuses. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud arvestada hüvitise suuruse määramisel ka järgmisi asjaolusid: - poolte vaheline töösuhe oli kestnud üle 10 aasta (01.12.2000 – 11.10.2013); - töötajal ei olnud hiljutisi rikkumisi (tööandja esitas tõendid selle kohta, et töötajat hoiatati seoses tööülesannete rikkumisega 2007. ja 2010. aastal); - tööandja ei kõrvaldanud töötajat koheselt rikkumise avastamisel töölt, vaid lubas tal sama vahetuse raames veel ligi 6 tundi töötada ning samuti lubas tööandja töötaja veel ka järgmise päeva, s.o 10.10.2013, öisesse vahetusse. Seega mõjus ka tööandja enda käitumine ning suhtumine töötaja poolse rikkumise tõsidusse osaliselt vastuolulise ja ebaselgena. Seega on ringkonnakohtu arvates põhjendatud mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.
14.Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi 1/3 ulatuses. Kolleegium leiab, et TsMS § 163 lg 1 alusel (III alternatiiv) on käesoleval juhul põhjendatud jätta poolte poolt asjas kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda. Arvestades tsiviilasja olemust (töövaidlus) ning asjaolusid (töötaja nõue hüvitise saamiseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu) ei pea ringkonnakohus õiglaseks jaotada menetluskulusid poolte vahel võrdselt ega ka võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1 I ja II alternatiiv). Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on maakohtu otsus tehtud enne 1. jaanuari 2015.a, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul
menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.