Tsiviilasja number
2-14-17331
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. mai 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest
Tsiviilasi
AS Eesti Krediidipank hagi MO (pankrotis) ja KO vastu nõude tunnustamiseks MO (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MO (pankrotis) apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
23. aprill 2015
Menetlusosalised, nende esindajad
Hageja AS Krediidipank (RK 10237832), lepingulised esindajad Aase Sammelselg ja Triinu Tiit Kostja MO (pankrotis, IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Heldur Otti Kostja KO (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XXX XXXXX XXXXXXX)
Harju Maakohtu 28.11.2014 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta MO (pankrotis) kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohus kuulutas 19.11.2012 määrusega välja MO pankroti (edaspidi „esimene pankrotimäärus“). Riigikohus tühistas 12.06.2013 määrusega võlgniku määruskaebuse alusel pankroti väljakuulutamisega seotud maakohtu ja ringkonnakohtu määrused ning saatis asja Harju
Maakohtule arutamiseks tagasi. Harju Maakohus kuulutas 11.10.2013 määrusega välja MO pankroti (edaspidi „teine pankrotimäärus“). Hageja esitas 06.12.2012 nõudeavalduse sissenõutavaks muutunud nõude kokku 49 094, 11 eurot tunnustamiseks esimeses rahuldamisjärgus. Hageja nõudes sisaldus tagastamata laen 48 821, 37 eurot ja intressid esimese pankrotimääruse seisuga 272, 74 eurot. Hageja nõue on tagatud pandiõigusega, mis on kinnistatud kohtuotsuse alusel. Kohtulahendil põhinev õigus loetakse pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 18.03.2013. Hageja nõudele vastu ei vaieldud ning nõuet tunnustati kogu ulatuses, s.o 49 094, 11 eurot. Hageja esitas 19.12.2013 nõudeavalduse, milles palus tunnustada esimeses rahuldamisjärgus oma sissenõutavaks muutunud nõuet kokku 51 786, 93 eurot. Hageja nõudes sisaldus tagastamata laen 47 789, 37 eurot, intressid teise pankrotimääruse seisuga 2113, 36 eurot, viivisintressid teise pankrotimääruse seisuga 1559, 05 eurot ja lepingu täitmise nõue (kindlustuspreemia kompenseerimine) 325, 15 eurot. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 26.03.2014. Pankroti-haldur esitas hageja nõude kaitsmisele üksnes osas, mis ületas esimese pankrotimääruse järgselt toimunud nõuete kaitsmist ja tunnustamist, s.o 2692, 82 eurot. Hageja nõue jäi kostjate vastuväidete tõttu 26.03.2014 kaitsmisel esitatud ulatuses, s.o 2692, 82 euro ulatuses tunnustamata. Hageja palub tunnustada AS Eesti Krediidipank nõuet MO (pankrotis) pankrotimenetluses I rahuldamisjärgus kogusummas 51 786, 93 eurot. Tingimuslikult tunnustuda pandiõigusega tagatud nõuet II rahuldamisjärgus pandiõiguse realiseerimisväärtusega katmata osas. Kostjate seisukohad MO (pankrotis) nõustus hagiga osaliselt, s.o 48 241, 20 euro ulatuses. MO (pankrotis) tunnustas hageja nõuetest laenu põhiosa 47 789, 37 eurot ja hageja poolt tasutud tagatisvara kindlustusmakseid kokku 451, 83 eurot. MO (pankrotis) ei tunnustanud viiviste ja intresside nõuet, kuna ajutise pankrotihalduri määramisest (2012 sügisest) alates on MO-le kuuluvate kinnisasjade ja pangakontode kasutamine keelustatud. Sellest tulenevalt muutus võimatuks täita laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees. KO vaidles hagi menetlusse võtmisele vastu hagis esinevate protsessuaalsete puuduste tõttu. AS Krediidipank tunnustamistaotlusega hõlmatud rahalised nõuded on esitatud kujul põhistamata ja tõendamata ning esitatud hilinemisega. KO vaidles nõudele vastu ka sisuliselt. Tunnustamist taotletava summa kujunemine ei ole hagis jälgitav ning puudub võimalus kontrollida hageja väidete õigsust. Hagiga taotletava 51 786, 93 euro tunnustamine esimese rahuldamisjärgu nõudena ei ole esitatud kujul põhistatud ega tõendatud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning tunnustas AS Eesti Krediidipank nõuet MO (pankrotis) pankrotimenetluses 51 786, 93 eurot esimese rahuldamisjärgu nõudena (PankrS § 153 lg 1 p 1) ja tingimuslikult AS Eesti Krediidipank nõuet 51 786, 93 eurot teises rahuldamisjärgus pandiõiguse realiseerimisväärtusega katmata osas. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Vaidlus puudub selles, et hageja ja MO sõlmisid 30.05.2008 laenulepingu nr 23516, mille täitmiseks andis hageja MO-le 05.06.2008 laenu 57 520, 48 eurot (900 000 krooni). MO kohustus maksma raha kasutamise eest intressi. Laenu tagastamine pidi toimuma kooskõlas laenulepingu osaks oleva maksegraafikuga. Lepingu punktist 8.1 tulenevalt nähti ette maksetega viivitamise
korral viivise tasumine vastavalt hageja poolt kehtestatud hinnakirjale 0,10% päevas. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks seadis MO endale kuuluvale Saare maakonnas Kaarma vallas Murasti külas asuvale kinnistule nimetusega Jaksi hageja kasuks I järjekoha hüpoteegi summas 1 260 000 krooni (80 528, 68 eurot). Hüpoteegi seadmise leping sõlmiti notariaalselt 03.06.2008. Hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded MO vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja MO vahel 30.05.2008 sõlmitud laenulepingust nr 23516 ning selle võimalikest lisadest. MO tagastas laenu üksnes osaliselt ning tagastamata laenu-summat MO ei vaidlustanud. Harju Maakohus kuulutas OÜ Sorensen Invest avalduse alusel 19.11.2012 kell 14.00 välja MO (pankrotis) pankroti. Hageja esitas 06.12.2012 nõudeavalduse, milles palus tunnustada esimeses rahuldamisjärgus oma sissenõutavaks muutunud nõuet kogusummas 49 094, 11 eurot. Hageja nõue on tagatud pandiõigusega, mis on kinnistatud kohtuotsuse alusel. Kohtulahendil põhinev õigus loetakse pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks. Hageja nõudele vastu ei vaieldud ning nõuet tunnustati kogu ulatuses. Harju Maakohus kuulutas MO (pankrotis) pankroti teistkordselt välja 11.10.2013 kell 16.00, mille võlgnik määruskaebusega vaidlustas. Kohus keeldus 20.11.2013 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest. Keeldumise määrusele esitas MO määruskaebuse. Hageja esitas 19.12.2013 nõudeavalduse milles palus tunnustada esimeses rahuldamisjärgus oma sissenõutavaks muutunud nõuet kogusummas 51 786, 93 eurot. Hageja esitas 21.03.2014 pankroti-haldurile intresside ja viiviste arvestuse ning lepingu täitmise nõuet tõendavad dokumendid. Pankrotihaldur esitas hageja nõude kaitsmisele üksnes osas, mis ületas esimese pankrotimääruse järgselt toimunud nõuete kaitsmist ja tunnustamist, s.o 2692, 82 euro ulatuses. Hageja nõue jäi kostjate vastuväidete tõttu 26.03.2014 kaitsmisele esitatud ulatuses tunnustamata. Hageja on oma nõude (51 786, 93 eurot) aluseks olevaid asjaolusid piisavalt põhjendanud ja tõendanud. Hageja nõue põhineb hageja ja MO vahel sõlmitud laenulepingul. Hageja on kohtule tõendina esitanud laenukonto väljavõtte, millest nähtub nii laenatud raha kasutusele võtmine kui ka laenu tagasimaksmiseks tehtud maksed ajavahemikus 19.11.2012 kuni 18.01.2013. Seega on tõendatud, et MO ei ole hagejalt saadud laenu täies ulatuses tagastanud. Tagastamata laenusumma suurust ei ole MO vaidlustanud. PankrS § 93 lg 1 järgi on võlausaldajad kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. 19.11.2012 pankrotiteade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 19.11.2012, nõuete esitamise tähtaeg lõppes seega 19.01.2013. Teise pankrotimääruse, s.o 11.10.2013 pankrotiteade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 10.01.2014, nõuete esitamise tähtaeg lõppes 10.03.2014. Hageja esitas kohtule tõendid MO pankrotimenetluses nõude esitamise kohta nii esimese kui teise pankrotimääruse järgselt, mõlemal korral on nõudest teatatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul – esimese pankrotimääruse järgselt 06.12.2012 ja teise pankrotimääruse järgselt 19.12.2013. Seega on hageja mõlemal juhul esitanud oma nõuded õigeaegselt, s.o enne nõuete esitamise tähtaja lõppu. Kohus pidas põhjendamatuiks MO väiteid, et ajutise pankrotihalduri määramisest (sügisest 2012) alates on talle kuuluvate kinnisasjade ja pangakontode kasutamine keelustatud, millest tulenevalt muutus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine võimatuks. Nõude aluseks oleva laenulepingu üldtingimuste punktist 9.1 tulenevalt kohustub laenusaaja laenusumma tagastama maksegraafikus fikseeritud kuupäeval ja summas. Maksegraafikus kindlaksmääratud makse loetakse õigeaegselt tasutuks, kui kindlaksmääratud tähtpäeval on arvelduskontol piisavalt vabu
rahalisi vahendeid ning pank debiteerib makseks vajalikud summad. Laenusaaja kohustub tagama, et maksegraafikus toodud tähtpäeval oleks arvelduskontol olemas laenusumma tagastamiseks piisavad rahalised vahendid. Seega toimub laenulepingu täitmine automaatselt arvelduskontolt. Samuti ei keela pankrotiseadus võlgnikul arvelduskontole rahaliste sissemaksete tegemist. PankrS § 22 lg 4 kohaselt annab ajutine haldur juhul, kui kohus on keelanud võlgnikul vara käsutada ajutise halduri nõusolekuta, võlgnikule nõusoleku vara käsutamiseks või keeldub sellest. MO ei ole veenvalt tõendanud rahaliste vahendite olemasolul võimatust hageja ees oma kohustusi täita. Sellest tulenevalt ei ole MO käitumine kohustuste mittetäitmisel vabandatav ning hageja nõue viiviste ja intresside osas kuulub tunnustamisele. Laenulepingus oli kokku lepitud intressimääraks 6 kuu EURIBOR + 7% aastas. Hageja intressinõue summas 2113, 36 eurot on arvestatud perioodi 25.10.2012 kuni 25.05.2013 eest. Viivitusintressi nõude on hageja arvestanud alates laenulepingu lõppemisest 26.05.2013 seadusjärgses määras laenujäägilt 47 789, 37 eurolt. Hageja nõue viivise osas on 1560, 65 eurot. Apellatsioonkaebus MO (pankrotis) palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. AS Krediidipank hagiavalduses esitatud rahaline nõue ei ole põhistatav ning sellisena kohtulikult tunnustatav. MO pankrot kuulutati esmaselt välja Harju Maakohtu 19.11.2012 määrusega. Kohtu seisukohti ja hinnanguid MO maksejõuetusele, selle tekkimise asjaoludele ja MO-le kuuluva vara väärtusele ei muudetud ka maakohtu 11.10.2013 pankrotimäärusega, vaatamata maakohtu 19.11.2012 määruse kohta tehtud Riigikohtu 12.06.2014 määruses märgitule. Vastavalt 19.11.2012 ja hiljem kehtivale PankrS § 35 lg 1 p-le 6 lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt, seega antud juhul alates 19.11.2012. Sel ajal ja hiljem kehtiva PankrS § 93 lg 1 kohaselt on võlausaldajad kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. AS Krediidipank ei teatanud MO pankrotimenetluses PankrS § 93 lg-s 1 sätestatud aja jooksul hagiavalduses nimetatud nõudest pankrotihaldurile. AS Krediidipank hagiavalduses nimetatud nõuet ei menetletud ka nõuete kaitsmise korras 18.03.2013 võlausaldajate üldkoosolekul, s.o nõuete kaitsmise koosolekul. Kehtiv PankrS ei sätesta materiaalõiguslikke aluseid viiviste arvestamise uuesti alustamiseks või jätkamiseks ning isiku varasemas pankroti-menetluses pankrotimäärusega determineeritud nõuete esitamise tähtaja möödumisel haldurile uutest nõuetest teatamiseks ja nende kaitsmiseks võlausaldajate üldkoosolekul olukorras, kus isiku pankrotimenetluses tehtud esmast pankrotimäärust on kohus kinnitanud samadele asjaoludele tuginevalt uue pankrotimäärusega. Maakohus ei ole sisuliselt vastanud ega põhjendanud otsuses, miks ta ei arvesta MO poolt asjas esitatud vastuväitega sellest, et kuivõrd alates tema pankrotimenetluses ajutise pankroti-halduri määramisest (suvel 2012) on MO-le kuuluvate kinnisasjade ja pangakontode kasutamine olnud permanentselt (kuni tänaseni) keelustatud, millest tulenevalt ei sõltunud MO poolt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine AS Eesti Krediidipank (nagu ka kõigi teiste kreeditoride) ees objektiivselt mitte kuidagi MO tahtest lepingut täita. VÕS § 104 lg 1 mõtte kohaselt vastutab isik seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagiavalduses esitatud nõue kooskõlas kehtiva
pankrotiõigusega – nõue ei olnud ega ole MO pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolekul kaitstav ning nõue ei ole ka kohtulikult kaitstav. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegusel juhul on vaidlustatud kohtuotsust osas, mis puudutab nõude tunnustamist ajavahemikus 19.11.2012 kuni 11.10.2013 võlgnevuselt arvestatud intressi ja viivise osas. Kuigi kaebuses sisalduv nõue oli väljendatud ebaselgelt, on apellant istungil kinnitanud, et muus osas ta hageja nõudele vastu ei vaidle ning on ka maakohtus avaldanud, et tunnustab AS Krediidipank nõudeid tema vastu kogusummas 48 241, 20 eurot, kuid vaidleb ülejäänud osas hageja nõudele vastu (tl 115-118). Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus kontrollitavas osas jätta kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses sisalduvate põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku vastu suunatud nõuetelt intressi ja viivise arvestamine. Viidatud sätte kohaselt saab võlausaldaja seega nõuda pankrotivõlgnikult lisaks põhivõlale intressi ja viivise maksmist üksnes aja eest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Vaidlust ei ole selles, et võlgniku pankrot kuulutati välja 11.10.2013. Sellest tulenevalt saab ka pankrotimenetluses võlgniku vastu esitavalt nõudelt PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi arvestada põhivõlalt intressi ja viivist vaid selle kuupäevani. Kohtul ei olnud alust lähtuda nn esimesest pankrotimäärusest ning jätta ülejäänud aja eest kõrvalnõuded tunnustamata. Seadus seob intressi ja viivise arvestamise lõpetamise pankroti väljakuulutamisega. See, et võlgniku kaebuse alusel on maakohtu esmane lahend tühistatud ja asja menetlust jätkatud, ei võimalda teha asjas teistsugust järeldust. Võlgniku süü või selle puudumine ei oma lepingust tuleneva kohustuse rikkumisel tähtsust. Pealegi ei olnud pankrotiavalduse kohtule esitajaks hageja, mistõttu ei tõusetu ka küsimust võlausaldaja pahas usus käitumisest (näiteks esitades avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamist, arvestab võlausaldaja samaaegselt võlgnevuselt viivist). Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Alates 01.01.2015 on muutnud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS
§ 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.