Kohtulahend

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et nii esimese 16.07.2014 kui ka korduva 24.07.2014 üldkoosoleku kokkukutsumise korda rikutud ei ole ja kõik 24.07.2014 korduval üldkoosolekul vastuvõetud otsused on kehtivad. 22.06.2014 on kostja endisele juhatuse liikmele P K le adresseeritud kirjalik nõue üldkoosoleku kokkukutsumise kohta. G S koos L H ga pani juhatuse liikmele P K le kirjaliku nõude tema postkasti. Selles dokumendis oli G S i poolt pakutud konkreetne päevakord ja ära näidatud üldkoosoleku kokkukutsumise põhjus. Juhatuse liige P K jättis kokkukutsumise nõude tähelepanuta ja kutsus 12.07.2014 kokku pahausklikult kaks erinevat koosolekut, ajavahega 30 minutit, samade päevakorraküsimustega mis olid arutatud ja otsustatud kaks kuud tagasi kostja 03.05.2014 üldkoosolekul. Kostja leidis, et hagiavalduse juurde lisatud endise juhatuse liikme P K 24.07.2010 e-kiri ei ole käesolevas tsiviilasjas kohane, kuna P K l oli algusest peale huvi taotletud üldkoosolekut mitte kokku kutsuda. Üldkoosoleku kokkukutsumise nõue on dateeritud 22.06.2014. G S kutsus kokku üldkoosoleku 08.07.2014, mis kinnitab, et alates 22.06.2014 oli juhatusele antud 17 päeva koosoleku kokkukutsumiseks. Maakohtu otsus 12.11.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tuvastas kostja 24.07.2014 toimunud korduval üldkoosolekul vastuvõetud otsuste tühisuse. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Korteriühistu seaduse (KÜS) § 13 lg-le 3 viidates märkis kohus, et asjas puudub vaidlus, et hageja on kostja liige. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 241 lg 1 kohaselt on üldkoosoleku otsus tühine, kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda. MTÜS § 20 lg 1 järgi kutsub üldkoosoleku kokku juhatus, lg 2 kohaselt peab juhatus üldkoosoleku kokku kutsuma seaduses või põhikirjaga ettenähtud juhtudel ja korras, samuti siis, kui ühingu huvid seda nõuavad. MTÜS § 20 lg 3 järgi peab juhatus üldkoosoleku kokku kutsuma, kui seda nõuab kirjalikult ja põhjust ära näidates vähemalt 1/10 mittetulundusühingu liikmetest ja põhikirjaga ei ole ette nähtud väiksema esindatuse nõuet. Kostja põhikirja p 5.4 järgi peab juhatus teatama üldkoosoleku kokkukutsumisest 7 päeva jooksul juhul, kui seda nõuavad kirjalikult ja põhjendatult vähemalt 1/10 korteriühistu liikmetest. MTÜS § 20 lg 4 järgi kui juhatus ei kutsu üldkoosolekut käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaoludel kokku, võivad taotlejad üldkoosoleku ise kokku kutsuda samas korras juhatusega. Asjas puudub vaidlus, et G S moodustab 1/10 kostja liikmetest. G S andis vande all seletused selle kohta, kuidas ta 22.06.2014 P K postkasti pani nõude üldkoosoleku kokkukutsumise kohta. P K ütlustest nähtuvalt ei ole tema postkasti enne 22.07.2014 mingit nõuet KÜ üldkoosoleku kokkukutsumiseks esitatud. Kolm korda oli küll tema postkasti infokirju pandud - kaks korda talvel ja üks kord suvel arvatavalt G S i poolt või korteri nr 1 omaniku poolt, arvestades kirja sisu, kuid üldkoosoleku kokkukutsumise nõuded need ei olnud. Seega on poolte vahel vaidlus selles, kas kostja liige esitas korteriühistu juhatuse liikmele nõude korteriühistu üldkoosoleku kokkukutsumiseks kooskõlas MTÜS § 20 lg-ga 3. Tunnistaja L H ütlustest nähtub, et G S pani mingi paberi 22.06.2014 P K postkasti. Tunnistaja L H paberil olnud teksti ei lugenud, kuid G S ütles talle, et seal on üldkoosoleku kokkukutsumise taotlus. Kohus, hinnates asjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, oli seisukohal, et kostja ei ole tõendanud 16.07.2014 toimunud üldkoosoleku kokkukutsumist kooskõlas seaduse ja kostja põhikirjaga. Kohtu arvates on veenvalt tõendamata jäänud kostja väide, et kostja juhatuse liikmele P K le toimetati 22.06.2014 kätte üldkoosoleku kokkukutsumise nõue. Tunnistaja L H P K postkasti pandud lehel olevat teksti ei lugenud. P K on ütlustega kinnitanud, et tema pole üldkoosoleku kokkukutsumise nõuet enne 22.07.2014 saanud. G S

andis vande all seletusi selle kohta, et ta pani üldkoosoleku kokkukutsumise nõude P K postkasti, kuid samas ei osanud ta selgitada, miks ta nõuet P K le endale vahetult üle ei andnud, arvestades asjaolu, et ta elab P K ga ühes majas. Samuti ei osanud G S veenvalt selgitada, miks ta e-posti kaudu P K le nõuet üldkoosoleku kokkukutsumise kohta ei esitanud, arvestades asjaolu, et varasemalt oli ta kostjaga seotud küsimustes P K ga e-kirjade teel suhelnud (tlk 153-180). Kohus oli seisukohal, et G S i seletused 22.06.2014 nõude P K postkasti panekuga seoses ei ole usaldusväärsed seetõttu, et tema väited 24.07.2014 üldkoosoleku kokkukutsumise teate kohta ülespanemisest 16.07.2014 lahknesid oluliselt tunnistaja L H ütlustest. L H ütlustest nähtuvalt läksid 16.07.2014 toimunud koosolekust osavõtjad peale koosoleku toimumist laiali, tema läks poodi, kus oli 2-3 tundi. Kui ta koju tuli, oli 24.07.2014 üldkoosoleku kutse maja teadete tahvlil üleval, tema ei tea kes selle pani, kuid ülespandud paberit ta lugema ei hakanud, kuna polnud prille kaasas. G S i seletustest nähtuvalt läks ta peale koosolekut koos L H ga 16.07.2014 trepikotta ja pani teate 24.07.2014 üldkoosoleku toimumise kohta üles. G S i seletused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et tema seletused väidetavalt seoses 04.07.2014 P K le esitatud uue nõudega (tlk 119) kostja üldkoosoleku kokkukutsumisega seoses ei ole kooskõlas asjas esitatud teiste tõenditega. G S i seletuste kohaselt esitas ta 04.07.2014 P K le uue nõude üldkoosoleku kokkukutsumiseks seetõttu, et P K ei olnud esimesele nõudele reageerinud. 22.06.2014 nõudekirjas oli aga kirjas, et G S nõuab üldkoosoleku kokkukutsumist hiljemalt 14.07.2014. Arvestades, et kostja põhikirja p 5.2 järgi on koosolekust etteteatamise aeg 7 päeva enne üldkoosoleku toimumist, ei saanud G S 04.07.20124 teada, kas P K kutsub koosoleku kokku või mitte. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et asjas ei ole tõendamist leidnud G S i poolt korteriühistu üldkoosoleku kokkukutsumise nõude esitamine P K le enne 22.07.2014. P K kinnitas oma ütlustega, et 04.07.2014 nõue üldkoosoleku kokkukutsumiseks oli tema postkasti pandud 22.07.2014 (tlk 119). Kuna MTÜS § 20 lg 3 ja kostja põhikirja kohaselt saab korteriühistu liige kokku kutsuda üldkoosoleku juhul, kui juhatus pole üldkoosolekut hoolimata liikme poolt esitatud nõudest kokku kutsunud, kuid nimetatu eeldab juhatusele nõude kättetoimetamist, mis käesolevas asjas on jäänud tõendamata, siis ei saanud G S ise 16.07.2014 koosolekut kokku kutsuda. Seetõttu on tühised ka 24.07.2014 toimunud nn korduskoosolekul vastu võetud otsused. Lisaks pidas kohus vajalikuks osutada, et kohtu arvates on tunnistaja D N ütlustega tõendamist leidnud ka 24.07.2014 toimunud nn korduskoosoleku kokkukutsumise korra rikkumine. Tunnistaja D N ütlustega on tõendamist leidnud, et G S pani 24.07.2014 üldkoosoleku toimumise teate üles 23.07.2014. L H ütlused ei ole sisuliselt vastuolus D N ütlustega. L H küll väitis, et mingi paber oli 16.07.2014 teadete tahvlile üles pandud, kuid seda lugema ta ei hakanud, kuna prille polnud kaasas. 24.07.2014 üldkoosoleku toimumise teadet luges ta hiljem, tunnistaja arvates vist järgmisel päeval peale 16.07.2014. Kohtu arvates tuleb tunnistaja L H ütlustesse, mille kohaselt luges ta 24.07.2014 üldkoosolekukutset arvatavalt 17.07.2014, suhtuda kriitiliselt arvestades asjaolu, et tunnistaja ütluste kohaselt oli stendil peale kutse rohkem pabereid, kuid ta ei osanud öelda mis sisuga teised paberid olid. Apellatsioonkaebus 10.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 12.11.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus on rikkunud TsMS §-s 232 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ning § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise ja tõendite hindamise kohustust. Maakohus jättis objektiivselt hindamata G S i ja L H ütlused, rajades otsuste tervikuna üksnes P K ebaobjektiivsetele ja lubamatutele ning D N asjakohatutele ütlustele. Kostja hinnangul ei tohtinud maakohus juhinduda tunnistaja P K ütlustest ja oleks

pidanud need tõendikogumist välja jätma. Kostja on korduvalt juhtinud maakohtu tähelepanu P K ütluste ebausaldusväärsusele, kuid kohus ei ole kostja seisukohti hinnanud. Maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja poolt kohtule esitatud kirjalikke seisukohti ja tähelepanekuid. Kostja leiab, et tunnistaja L H 31.10.2014 vande all antud ütlustest järeldub, et 22.06.2014 enne lõunat L H ja G S said õues kokku, otsustasid, et on vaja kokku kutsuda üldkoosolek ja seoses sellega samal päeval enne lõunat G S koheselt pani vastava taotluse L H juuresolekul juhatuse liikme P K postkasti. Kostja on seisukohal, et asjaolu, et tunnistaja L H taotluse teksti ei lugenud, ei tähenda seda, et tegu oli mingi muu dokumendiga. Samuti leiab kostja, et eeldades TsÜS § 139 kohaselt G S i heausksust ning arvestades asjaolu, et üldkoosoleku kokkukutsumise idee sündis L H ja G S i 22.06.2014 diskussiooni tulemusena, võib põhjendatult järeldada, et P K postkasti pandud lehe puhul oli tegemist üldkoosoleku kokkukutsumise kirjaliku taotlusega. Ebaõige ja põhjendamatu on maakohtu järeldus, mille järgi G S ei osanud selgitada, miks ta nõuet P K le endale vahetult üle ei andnud või miks ta e-posti kaudu P K le nõuet üldkoosoleku kokkukutsumise kohta ei esitanud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei võtnud arvesse G S i ütluseid ja selgitusi, millega on kohus selgelt rikkunud põhjendamiskohustust. Kostja märgib, et seadus ei kehtesta kindlat viisi MTÜS § 20 lg-s 3 nimetatud kirjaliku taotluse juhatusele kättetoimetamise kohta. Seega ei pidanudki G S andma üldkoosoleku kokkukutsumise taotlust P K le vahetult üle ega edastama seda elektroonselt. Lisaks avaldas G S 16.10.2014 kohtuistungil, et P K ignoreerib teda ja on korduvalt öelnud, et ei võta temalt midagi allkirja vastu. 31.10.2014 kohtuistungil juhtis G S maakohtu tähelepanu, et P K keeldub dokumentide vastuvõtmisest. Seoses maakohtu etteheitega, miks G S ei kasutanud elektronposti, märgib kostja, et G S on 31.10.2014 kohtuistungil selgitanud, et nad pidasid P K ga elektrooniliselt kirjavahetust, kuid mingeid selgeid vastuseid G S ei saanud. Lisaks on G S 16.10.2014 istungil selgitanud, et osaliselt on P K tema e-kirjadele vastanud, kuid need vastused on olnud ebamõistlikud. Ühtlasi märkis G S nimetatud istungil, et ta ei ole kindel selles, et P K kindlasti kinnitab e-kirja kättesaamist, kuna varasemalt ei ole ta seda teinud. Ekslik on maakohtu hinnang, et G S i seletused 22.06.2014 nõude P K postkasti panekuga seoses ei ole usaldusväärsed seetõttu, et tema väited 24.07.2014 üldkoosoleku kokkukutsumise teate kohta ülespanemisest 16.07.2014 lahknesid oluliselt tunnistaja L H ütlustest. Kostja leiab, et maakohus ei oleks tohtinud omavahel seostada kahte täiesti erinevat, 22.06.2014 ja 16.07.2014, sündmust. Lisaks märgib kostja, et nii G S kui ka L H oma ütlustes väidavad, et 24.07.2014 korduva üldkoosoleku kokkukutsumise teade oli olemas infoseinal 16.07.2014. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tunnistaja D N ütlustega on tõendamist leidnud ka 24.07.2014 toimunud nn korduskoosoleku kokkukutsumise korra rikkumine ja et G S pani 24.07.2014 üldkoosoleku toimumise teate üles 23.07.2014. Kostja leiab, et D N ütlused iseenesest ei tõenda seda, et 16.07.2014 teade ei olnud infoseinale õigel ajal üles pandud. D N andis selgitusi ainult 23.07.2014 toimunud sündmuste kohta. Ütlustest nähtub, et 23.07.2014 tunnistaja D N üksnes justkui midagi valikuliselt möödaminnes nägi, kuid ei ole süvenenud, ega ei peatunud, et lähimalt midagi uurida või midagi küsida. Samuti leiab kostja, et maakohus ei ole otsuses kirjeldanud, mis rikkumisega täpsemalt tegemist on. Juhul kui maakohus soovis näidata, et korduva üldkoosoleku kokkukutsumise korda on rikutud seoses kutse ülespanemise aja võimaliku rikkumisega, siis märgib kostja, et hageja ei ole käesolevas menetluses tuginenud MTÜS § 20 lg 5 rikkumisele. Lisaks leiab kostja, et vaatamata kostja 15.09.2014 vastusele hagiavaldusele, milles kostja vaidles hagile vastu, soovis asja läbivaatamist kohtuistungil ega näinud ette kompromissi sõlmimise võimalust, on hageja

esitanud kohtule kostja huvisid kahjustava kompromissi. Kostja hinnangul on tegemist hageja pahauskse käitumisega ja õiguste kuritarvitamisega, millele maakohus pidi andma hinnangu, kuid ei ole seda teinud. Samuti on maakohus kostja hinnangul ebaõigesti kohaldanud MTÜS § 20 lg-t 3, leides, et 16.07.2014 ja 24.07.2014 üldkoosolekud on nimetatud sätte rikkumise tõttu tühised. Maakohtu otsus on vastuolus sätte eesmärgi ja kohtupraktikaga. Kostja on seisukohal, et MTÜS § 20 lg-te 1 ja 3 eesmärgiks ei ole jätta korteriühistu liikmeid ilma õigusest iseseisvalt korraldada korteriühistu üldkoosolekuid. Endise juhatuse liikmena sai P K teada 1/10 liikmete üldkoosoleku kokkukutsumise soovist 22.06.2014 nõudekirjast, 04.07.2014 nõudekirjast, 08.07.2014 teatest koosoleku kokkukutsumise kohta ja 16.07.2014 teatest koosoleku kokkukutsumise kohta. Seega ei oma asjas tähendust asjaolu, millal G S esitas korteriühistu juhatusele üldkoosoleku kokkukutsumise taotluse. Põhimõtet, mille järgi MTÜS § 20 lg 3 võimalik rikkumine ei too kaasa toimunud üldkoosoleku tühisust, on toetanud Harju Maakohus 17.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-12-22398, asudes seisukohale, et vaatamata MTÜS § 20 lg-le 1, mille järgi kutsub üldkoosoleku kokku juhatus, ei mõjuta koosoleku otsuse kehtivust asjaolu, kas koosoleku kutsus kokku kostja juhatus või osa kostja liikmetest. Kohtu hinnangul ei ole MTÜS § 20 lg 1 ja 3 sätete rikkumine koosoleku kokkukutsumise korra selliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa otsuse tühisuse, kuna nimetatud asjaolu ei riku hageja õigusi ega takistanud hagejal koosolekust osa võtta. Maakohus on kostja hinnangul jätnud TsMS § 392 nõuete kohaselt täitmata eelmenetluse ülesande ning maakohtule on jäänud hageja nõue ebaselgeks. Kostja märgib tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-38469, et üldkoosoleku otsuse tühisust ja kehtetust reguleerivad erinevad õiguslikud eeldused. Samuti juhib kostja tähelepanu Harju Maakohtu 17.12.2012 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-22398, milles kohus märkis, et üldkoosoleku otsuse tühisuse alused on ette nähtud MTÜS § 241 lg-s 1, mis ei sätesta põhikirjaga vastuolu tühisuse alusena. Põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku otsuse võib kohus vastavalt MTÜS § 24 lg-le 1 tunnistada kehtetuks. Kostja leiab, et maakohtul tulnuks eelmenetluses juhtida hageja tähelepanu ja selgitada välja, kas hageja taotleb otsuse tühisuse tuvastamist või kehtetuks tunnistamist ja mis eeldustele hageja tugineb. 12.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuse täienduses teavitas kostja ringkonnakohut asjalust, et 09.12.2014 kostja seaduslik esindaja G S vestles endise juhatuse liikme P K ga seoses korteriühistu arvetes tekkinud kuluartikliga „juriidilised teenused“, küsides, mis alusel nimetatud kuluartikkel tekkis. P K selgitas, et „juriidilised teenused“ on ee raha, mida kostja kandis üle hageja hagiavalduse esitamise ja riigilõivu tasumise eest, mistõttu kostjal on tekkinud rahaliste vahendite puudujääk. Hageja menetluskulu hagiavalduse ja riigilõivu tasumise eest on sisuliselt kantud kostja rahast. Arvestades, et maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda, on taoline hageja tegevus ilmselgelt ebaseaduslik ja pahausklik. Tekkinud on olukord, kus hagi esitamise eest (riigilõivu tasumine) ebaseaduslikult ülekantud rahast tingitud puudujääk püütakse kompenseerida kostja liikmetele fiktiivselt loodud kohustuste arvelt. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 12.11.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud TsMS §-s 232 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ning § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise ja tõendite hindamise kohustust, nagu märgitakse kaebuses. Maakohus on kõigi tunnistajate ütlusi hinnanud ja ka põhjendanud, miks peab mõne tunnistusi andnud isiku ütlusi ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuses toodud väidetega, mille kohaselt maakohus jättis objektiivselt hindamata G S i ja L H ütlused, rajades otsuste tervikuna üksnes P K ebaobjektiivsetele ja lubamatutele ning D N asjakohatutele ütlustele. Ringkonnakohus ei leia, et D N ütlused oleks asjakohatud. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Tunnistaja D N ütluste kohaselt nägi ta 23.07.2014 hommikul, et Tallinna mnt 25 maja koridori seinal rippus kaks kuulutust. Hiljem väljudes nägi ta, et G S, kes pani mingi teate seinale juurde. See oli teade üldkoosoleku toimumise kohta 23.07.2014 (t.l.195, I kd). Eelnevast nähtub, et D N ütlused ei ole asjakohatud, vaid on otseselt seotud antud vaidlusega. Kaebuses väidab kostja, et maakohus ei oleks tohtinud otsuse tegemisel võtta aluseks tunnistaja P K ebaobjektiivseid ja lubamatuid ütlusi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kostja ei ole kaebuses põhjendanud, miks P K ütlused on lubamatud. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla ka tunnistajate ütlused. Maakohus on põhjalikult otsuses hinnanud kõigi tunnistajate ütlusi ja põhjendanud, miks võtab aluseks ühe või teise tunnistaja ütlused ja milliseid peab ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. MTÜS § 241 lg 1 kohaselt on üldkoosoleku otsus tühine, kui otsuse teinud üldkoosoleku protokoll ei ole seaduses sätestatud juhul notariaalselt tõestatud või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, otsus rikub mittetulundusühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele. Otsus on tühine ka seaduses sätestatud muul juhul. Hageja on esitanud nõude korteriühistu üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks (t.l. 5-8, I kd). Maakohus tuvastas hinnates kõiki tõendeid kogumis, et G Si poolt rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda nii 16.07.2014 toimunud üldkoosoleku kokkukutsumisel kui ka 24.07.2014 toimunud kordusüldkoosoleku kokkukutsumisel. Maakohus rahuldas hagi põhjendatult. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.