2-14-55036/12 - Pankrotiõigus - Hagi nõude tunnustamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Asjaolud ja hageja nõue KÜ Kuldala 5, 7 ja 9 esitas 28.07.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse AA vastu nõude 1286,91 euro tunnustamiseks PA pankrotimenetluses. Harju Maakohus kuulutas 19.02.2013 välja PA pankroti. 24.07.2013 esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada KÜ Kuldala 5,7 ja 9 nõuet summas 3847, 79 eurot PA (pankrotis) pankrotimenetluses. Hageja nõue võlgniku vastu tuleneb võlgniku poolt tasumata majandamiskulude ning kommunaalteenuste arvetest. Võlgnikule kuulub korteriomand XXX XXXXXX XXXXXX XXXXX XXXXXXX XXX X-X, mille kommunaalarveid ei ole võlgnik korrektselt tasunud. Nõudeavalduses märgitud nõude suuruseks pankroti väljakuulutamise aja seisuga oli 3847, 79 eurot. Võlgnik ei ole võlgnevust täielikult likvideerinud ka peale pankroti väljakuulutamist, juuli 2014 seisuga on võlgnevuse suuruseks 3286, 91 eurot. 26.06.2014 kell 14.00 toimus pankrotihalduri büroos nõuete kaitsmise koosolek. Hageja nõudele pankrotihaldur vastu ei vaielnud, kuid sellele vaidles osaliselt vastu võlausaldaja . Hageja palus hagiavalduses oma nõude 1286, 91 euro tunnustamist samadel alustel, millele hageja tugines 24.07.2013 nõudeavalduses. Kuna PA(pankrotis) on XXXXXX XXXXX XXXXXXX XXX X-X asuva korteriomandi omanik, on ta kohustatud tasuma korteriühistuseaduse (KÜS) § 151 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kulusid ning täitma korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg-st 1 tulenevaid kohustusi. Hageja põhikirja punkt 4.2.6 sätestab, et ühistu liige on kohustatud tasuma regulaarselt üks kord kuus, hiljemalt juhatuse poolt kindlaksmääratud kuupäevaks, elamu majandamise jooksvate kulutuste katteks sihtotstarbelisi makseid üldkoosoleku poolt kehtestatud suuruses ja korras. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõue on ebaselge ja põhjendamata. Nõuete kaitsmise koosolekul esitas hageja nõude, mille aluseks oli arvete väljavõte märtsist 2012 kuni veebruarini 2013. Hagi lisana esitas hageja täiendava nõude alusena arvete väljavõtte perioodist jaanuar kuni juuli 2014. Nimetatud arvete väljavõtte näol ei ole aga tegemist samal alusel esitatud nõudega, mille hageja esitas nõuete kaitsmise koosolekul. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik hagi lisas 5 märgitud nõudeid käesolevas menetluses käsitleda. Hageja nõudeavalduse lisana esitatud XXXXXXX X-X arvete väljavõttest nähtub, et perioodil märtsist 2012 kuni veebruarini 2013 oli võlgnikule esitatud arveid kogusummas 3155, 61 eurot, laekunud maksete suurus oli samal perioodil aga 3214, 87 eurot. Seega on nimetatud perioodil raha laekunud enam kui on arvete kogusumma. Samas nähtub viidatud väljavõttest, et 01.04.2012 seisuga oli võlgnikul väidetavalt hageja ees võlgnevus 4529, 30 eurot. Millest ülalnimetatud võlgnevus koosneb ja millise perioodi eest hageja seda nõuab, on arusaamatu. Kui lähtuda asjaolust, et nimetatud perioodi jooksul on laekunud makseid suuremas summas, kui on esitatud arveid, puudub hageja nõudel alus. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ning tunnustas KÜ Kuldala 5, 7 ja 9 nõuet PA pankrotimenetluses summas 1286, 91 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Menetluskulud jäid kostja kanda. Harju Maakohus kuulutas 19.02.2013 määrusega välja PA pankroti ning nimetas pankrotihalduriks SP. Hageja esitas 24.07.2013 haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude

3847, 79 euro tunnustamiseks. Nõue tuleneb hageja poolt võlgnikule esitatud kommunaalteenuste arvetest, mis on jäänud osaliselt tasumata. KÜ Kuldala 5, 7 ja 9 nõue jäi osaliselt tunnustamata, sest kostja vaidles sellele vastu. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hageja nõue on ebaselge ning ei ole esitatud nõudeavaldusega samal alusel, kuivõrd hagi lisana on hageja täiendava nõude alusena esitanud arvete väljavõtte perioodist jaanuar kuni juuli 2014. Riigikohus on lahendis 3-2-1-42-09 selgitanud, et keelatud ei ole taotleda nõude tunnustamist väiksemas ulatuses, kui oli esitatud nõuete kaitsmise koosolekule. Kuivõrd võlgnik on võlgnevust vähendanud, on hageja põhjendatult oma nõuet ka vastavas ulatuses vähendanud. Hageja on nii nõudeavalduses kui hagiavalduses esitanud nõude, mille sisuks on PA kommunaalteenuste võlgnevus korteriühistu ees seisuga 19.02.2013. Asjaolu, et hagi lisa sisaldab ka järgnevat perioodi, ei tähenda nõude muutmist. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja esitatud arved ning PA konto väljavõte tõendavad, et PA tasus kommunaalteenuste arveid valikuliselt. Konto väljavõttelt nähtub, et tasumata on nii 2011 juuni, detsembri kui 2012 jaanuari arve. Vaidlust ei ole selles, et PA on veebruar 2013 seisuga vaidlusaluse korteri omanik ning korteriühistu on vahendanud temale kommunaalteenuseid, mille eest vastavalt ühistu põhikirja punktile 4.2.6 peab ta ka tasuma. PA ei ole esitatud arveid täies ulatuses tasunud. Arvete väljavõtetelt ning ka PA konto väljavõttelt nähtub, et PA asus võlgnevust likvideerima, tehes põhivõla katteks aeg-ajalt tagasimakseid 64 eurot ulatuses, seega ei ole tegemist ettemaksega hagejale, vaid PA on oma võlgnevust korteriühistu eest tunnistanud ning seda osaliselt likvideerima asunud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ning hageja nõuet tuleb PA pankrotimenetluses tunnustada teises järgus summas 1286, 91 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei suutnud kogu menetluse jooksul selgitada, millistest perioodidest ja millistest summadest võlgniku väidetav võlgnevus kujunes. Hageja ei esitanud oma nõude tõendamiseks ühtegi väidetavalt võlgniku poolt tasumata kommunaalarvet. Nimetatust tulenevalt ei olnud kostjal võimalust esitada aegumise vastuväidet, kuivõrd menetluses ei saanud selgeks, millistest perioodidest võlgniku väidetav võlgnevus tulenes. Hageja väitis, et võlgniku võlgnevus 01.04.2012 seisuga koosneb osaliselt tasumata arvetest aastast 2010, kõikidest 2011.a jooksul esitatud arvetest (kokku 2656, 08 eurot) ning 2012.a jaanuari, veebruari ja märtsi arvetest. Mitte ühtegi arvet nimetatud perioodist hageja tõendina ei esitanud. Seega ei ole teada väidetavalt tasumata arvete summad ega arvete numbrid. Kostja seevastu esitas tõenditena pangakonto väljavõtted, millega tõendas, et kommunaalteenuste eest tasuti hagejale nimetatud perioodi eest jooksvalt. Ülaltoodut arvesse võttes on ebaõige kohtu seisukoht, et PA tasus kommunaalteenuste arveid valikuliselt. Isegi kui möönda võimalust, et tasumata on 2011.a juuni ja detsembri ning 2012.a jaanuari arved (ehkki hageja ei ole tõendanud, millises suuruses nimetatud kuude arved olid ning mis olid nimetatud arvete numbrid, mistõttu ei saa ka hinnata, kas need on tasumata või on tasutud hilinemisega), on täielikult põhjendamata kohtu seisukoht, et hageja nõue kuulub tunnustamisele täies ulatuses.

Kuivõrd hageja nõude sisu ning nõude periood jäi maakohtu menetluses tõendamata, on kohus põhjendamatult ja üllatuslikult jõudnud järeldusele, et nimetatud nõue kuulub tunnustamisele. Kohtu vastavasisulised põhjendused nõude sisu ja perioodi osas otsuses puuduvad, mistõttu ei ole võimalik jälgida, kuidas on kohus sellisele järeldusele jõudnud. Kohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et hageja nõue on arusaamatu ja tõendamata. Kohus ei ole ka viidanud võimalikele hageja tõenditele, millele kohus võis tugineda nõude tõendatuks lugemisel. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 230 lg-t 1. Kuivõrd hageja esitas hagi oma nõude tunnustamiseks, oli tal kohustus oma nõude sisu ja perioodi tõendada. Hageja seda ei teinud ning kohus pööras ebaõigesti tõendamiskoormise ümber, asudes ekslikule seisukohale, et hoopis kostja ei ole tõendanud hageja nõude tasumist. Isegi kui pidada võimalikuks, et võlgnikul võis mingisugusel ajal olla võlgnevus hageja ees, nähtub kostja esitatud tõenditest, et võimalik võlgnevus ei saanud olla hageja poolt märgitud perioodi eest, kuivõrd nimetatud perioodil tasuti kommunaalmakseid jooksvalt. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud kostja esitatud tõendeid ning ekslikult järeldanud, et PA on oma võlgnevust hageja eest tunnistanud. Isegi kui kirjeldatud ajal oli Priit Aaval hageja ees mingisugune võlgnevus, mida ta jooksvalt likvideeris, on täiesti alusetu ja meelevaldne asuda seisukohale, et tegemist on võlgnevusega, mille tunnustamiseks on hageja esitanud käesoleva nõude. Seda eriti olukorras, kus hageja nõude sisu on jäänud tõendamata. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu kaevatav otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistada menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osas, millega kohus tunnistas hageja nõuet summas 570, 36 eurot ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb uue otsuse ja jätab tühistatud osas hagi rahuldamata, seega tunnustab kohus hageja nõuet PA pankrotimenetluses summas 716, 55 eurot teises rahuldamisjärgus ning jaotab ümber menetluskulud. KÜ Kuldala 5, 7 ja 9 esitas PA pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 3847, 79 eurot, s.o väidetava võlgnevuse kohta veebruari 2013 seisuga. Viidatud nõuet pankrotimenetluses tervikuna ei tunnustatud, sest nõudele vaidles osaliselt vastu AA. 28.07.2014 kohtule esitatud hagis palus hageja tunnustada PA pankrotimenetluses nõuet summas 1286, 91 eurot. Täpsemat perioodi, millal on võlgnevus tekkinud, ei ole hagiavalduses märgitud, küll on avaldusele lisatud PA esitatud arved perioodi märts 2012 – veebruar 2013 eest (tl 23-28). Kostja esitas 26.09.2014 vastuse hagile, milles muu hulgas väitis, et hagis nimetatud perioodi eest arvestatud maksed on PA tervikuna tasunud (arvestatud 3155, 61 eurot, tasutud 3214, 87 eurot). Vastuseks kostja vastusele on hageja oma 08.10.2014 menetlusdokumendis selgitanud, et taotleb hagiavalduses nõude tunnustamist üksnes võla osas, mis on tekkinud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, hilisemaid arveid on võlgnik tasunud, kusjuures täiendavalt laekunud summade arvelt on võlgnevust vähendatud. Ühtlasi hageja selgitas, et kuigi PA on märtsist 2012 kuni veebruarini 2013 esitatud arved tasunud, on tasutud summad arvestatud varasema võla katteks. Nimetatud menetlusdokumendi punktis 2.5 on hageja nimetanud, et võlgnevus seisuga 01.04.2012 summas 4529, 30 eurot koosneb järgmistest tasumata arvetest: osaliselt arve september 2010 eest (35,38 eurot), arve oktoober 2010 eest (248,31 eurot), arve november 2010 eest (321,83 eurot),

arve detsember 2010 eest (390,11 eurot), kõik 2011.a jooksul esitatud arved (kokku summas 2656,08 eurot) ning arved jaanuari 2012 (318,42 eurot), veebruari 2012 (307,07 eurot) ja märtsi 2012 (252,10 eurot) eest. Seega lähtuvalt kostja vastuväitest tõi hageja esile perioodi, mille jooksul on seisuga 01.04.2012 väljatoodud varasem võlgnevus summas 4529, 30 eurot tekkinud (sama summa on võlgnevusena märgitud ka hagiavaldusele lisatud aprilli 2012 arvele - tl 23). 17.11.2014 menetlusdokumendis on kostja vaielnud hagejale vastu, väites, et vaidlusaluse perioodi eest ei ole tal maksete osas võlgnevust. Kostja on lisanud oma pangakonto väljavõtted (tl 66-67), millest nähtuvalt on ta tasunud perioodil 03.10.2010 kuni 30.09.2011 kaheteistkümnel korral kokku 3843, 47 eurot (millest 3075, 82 eurot jooksvaid makseid, 767, 65 eurot põhivõla katteks) ja perioodil 01.11.2011 kuni 30.04.2012 viiel korral kokku 1340, 88 eurot (1212, 88 eurot jooksvaid makseid ja 128 eurot võlgnevuse katteks). Kõigil tasumise juhtudel on täpselt märgitud, millise konkreetse arve järgi on makse tasutud ja millises osas on tegemist varasema võla kustutamisega. Näiteks on 31.01.2011 tasutud 454, 11 eurot, mille selgituseks on märgitud „Arve nr 122010902/2 + 64 eurot põhivõla katteks“. Nii nähtubki tasutud summast, et arve alusel on detsembri 2010 eest tasutud 390, 11 eurot, s.o sama summa, mille tasumata jätmist on hageja sama kuu eest PA ette heitnud. Kuna raha ülekande dokumentidele oli märgitud arve number, mille alusel makse tasutakse, siis ei olnud hagejal õigust lugeda tasutud summasid tervikuna varasema võla tasumiseks ja rääkida uue jooksva võla tekkimisest. VÕS § 88 lg-st 1 tulenevalt on võlgnikul õigus määrata, missuguse kohustuse täitmiseks ta raha maksab. Maakohus eksis tõendite hindamisel. Maakohus, tuginedes kostja esitatud PA pangakonto väljavõtetele, asus õigele seisukohale, et tasumata on arved juuni 2011, detsembri 2011 ja jaanuari 2012 eest, kuid tegi selle põhjal ebaõige järelduse hagi rahuldamise kohta. Seejuures ei hinnanud maakohus kostja väidet ja esitatud tõendeid, millega viimane kummutas hageja käsitluse septembrist 2010 kuni märtsini 2012 kujunenud võlgnevuse kohta (sh et PA ei ole tasunud 2011.a eest esitatud arvetest ühtegi). Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on PA jätnud vaidlusalusel perioodil tasumata kolm arvet (juuni ja detsember 2011 ning jaanuar 2012), mille kogusumma ei ole aga võrdne hagetava summaga. Seetõttu ei olnud maakohtul alust pidada hageja nõuet tervikuna tõendatuks ja seda tunnustada. 2011.a tasumata kuude osas ei ole hageja konkreetseid summasid nimetanud, kuid on välja toonud aasta arvete kogusumma, mis on 2656, 08 eurot (tl 58). Kostja ei vaidlustanud kõnealust summat ega ka jaanuari 2012 makse suurust (vastavat arvet ei ole esitatud), mis hageja väite kohaselt oli 318, 42 eurot (tl 58). Ringkonnakohus tegi hagejale ettepaneku selgitada oma seisukohta võlgnevuse kujunemise ja kostja 17.11.2014 menetlusdokumendis sisalduvate väidete kohta (tl 83). Sellele vastuseks kordas hageja väidet, et PA poolt tasutud summadega kaeti varasemat võlgnevust, kuid võlgnevuse sisu täpsemalt ei selgitanud. Kuna kohtule on esitatud PA pangakonto väljavõte maksete tasumise kohta, siis selle põhjal on võimalik tuua välja vaidlusaluse perioodi võlgnevus. Hageja on nimetanud 2011.a arvete kogusummaks 2656, 08 eurot, kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on sama perioodi eest esitatud arveid tasutud summas 2257, 95 eurot, seega nõutust vähem 398, 13 eurot (2656,08 - 2257,95). Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et PA on tasunud 2011.a eest esitatud arveid kokku summas 2833, 95 eurot. PA on nimetatud summas makseid küll teinud, kuid lisaks jooksvatele makstele on ta kustutanud varasemat võlga, s.o igakordselt 64 euro osas, välja arvatud novembri 2011 eest. Seega on PA tasunud jooksvaid arveid 2011.a kokku summas 2257, 95 eurot. Eeltoodust nähtuvalt on PA jätnud hageja väidetud perioodil tasumata kolm arvet, s.o juuni ja detsembri 2011 ning jaanuari 2012 eest kogusummas 716, 55 eurot (398,13+318,42). Nimetatud

summa osas on hagi põhjendatud ja tõendatud ning selles summas tuleb hageja nõuet PA pankrotimenetluses tunnustada (PankrS § 153 lg 1 p 2). Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt kostja apellatsioonkaebuse, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ja rahuldab hageja nõude osaliselt, siis jätab ta menetlusosaliste poolt kahes kohtuastmes kantud menetluskulud võrdeliselt lahendi tulemusega 44% ulatuses hageja ja 56% ulatuses kostja kanda. Alates 01.01.2015.a kehtivate menetluskulude kindlaksmääramise sätete kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu, üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Kuna käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 01.01.2015, ta menetlusosalistelt menetluskulude nimekirja ei küsinud ning märkis otsuses, et menetlusosalistel on õigus esitada kulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule seaduses sätestatud tähtaja jooksul (TsMS § 174 lg 1). Kuigi praeguseks ei kehti enam säte, mis lubas esitada menetluskulude nimekirja pärast lõpplahendi jõustumist, tuleb antud juhul siiski lähtuda varasemast seadust. Seejuures on oluline ka tagada, et ühes ja samas tsiviilasjas toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi, sõltumata lahendi tegemise ajast. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus praeguses lahendis kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab, et menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korra osas tuleb juhinduda Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-147-14 punktist 22, mille kohaselt tuleb kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid tõlgendada selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrata kogu asja menetluskulud kindlaks maakohtu määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel kulusid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.