Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ Trans-A hagi IF P&C Insurance AS-i vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-55940
Tsiviilasja hind Riigikohtus 87 632 eurot ja 45 senti Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Trans-A kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Trans-A (RK 10407470, asukoht Vabaduse pst 133-2, 10918 Tallinn), esindaja vandeadvokaat Leon Glikman Kostja IF P&C Insurance AS (RK 10100168, asukoht Pronksi 19, 10124 Tallinn), seaduslikud esindajad Heinar Olak ja Tiit Kolde
Asja läbivaatamise kuupäev
19. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-55940 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.
Tagastada OÜ-le Trans-A (konto nr EE72200221018986872, Swedbank AS) 3. juulil 2014 tasutud kassatsioonikautsjon 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot 32 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Trans-A (hageja) esitas 24. oktoobril 2009. a. Harju Maakohtule hagi If P&C Insurance (kostja) vastu 87 632 euro 45 sendi suuruse kindlustushüvitise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis OÜ Master Yacht International (kindlustusvõtja) 28. augustil 2008 veosekindlustuse lepingu purjejahi teki vormi suhtes AS-iga If Eesti Kindlustus (praeguse nimega If P&C Insurance AS). Kindlustussummaks lepiti kokku 1 385 000 krooni ning omavastutuseks 1%, s. o. 13 850 krooni. Kindlustuspoliisi kehtivusaeg oli 29. augustist kuni 11. septembrini 2008.
Hagiavalduse kohaselt sai kindlustusvõtjale kuuluv purjejahi teki vorm kahjustada 30. augustil 2008 veo käigus. Kindlustusvõtja tellis vedajalt OÜ-lt Kreimets purjejahi teki vormi veo, veo lähtekohaks oli Pärnus Savi 5 ning sihtkoht asus Pärnumaal Sauga vallas Kilksama külas. Autojuhi Gennadi Krulli sõnul lõikas sõiduk vahetult enne sihtkohta jõudmist parempöörde tegemise ajal kurvi ning autojuht tundis, et kärust käis jõnks läbi. Seejärel nägi ta, et oli sõitnud parempoolsete ratastega üle tee ääres rohu sees olnud kivi. Sihtkohta jõudes selgus, et veeremis olnud vorm oli murdunud. Kindlustusvõtja ja vedaja OÜ Kreimets esindajad koostasid ilmnenud juhtumi kohta 30. augustil 2008 akti. Kindlustusvõtja teatas 2. septembril 2008 kostjale tekkinud kahjust ning palus kahju kindlustusväärtuse ulatuses (1 385 000 krooni) hüvitada. Kostja keeldus 24. oktoobri 2008 a. otsusega kahju hüvitamisest, leides, et kindlustusjuhtumit veosekindlustustingimuste punktide 1 ja 2.4 mõttes ei ole saabunud, kuna kahjustumine oli seotud otseselt või kaudselt kindlustusobjekti sobimatu või puuduliku pakendi, pakkimise, vedamiseks ettevalmistamise või laadimisega. Kindlustusvõtja loovutas 13. jaanuaril 2009 oma kindlustushüvitise nõude kostja vastu hagejale.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui kahju tekkis mõne kindlustustingimuste TCT 20031 punktis 1 loetletud kindlustusriski tagajärjel. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et purjejahi teki vorm oleks purunenud mõne kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustusriski tagajärjel. Tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga ka seetõttu, et tingimuste TCT 20031 p. 2. 4 kohaselt ei ole täiskaitse puhul kindlustusjuhtumiks kindlustusobjekti kahjustumine, hävimine, kaotsiminek või kulutused otseselt või kaudselt kindlustusobjekti sobimatu või puuduliku pakendi, pakkimise, vedamiseks ettevalmistamise või laadimise tõttu. Kostja tellis Estonian Independent Survey Company OÜ-lt kahju põhjuse väljaselgitamiseks ekspertiisi, millest nähtub, et lasti kinnitamisel tehti vigu, mis põhjustasid lasti purunemise. Kostja arvates on ka kahju suurus tõendamata, hagi tuleks ka seetõttu jätta rahuldamata.
3.Harju Maakohus rahuldas 7. juuni 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 87 632 eurot ja 45 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on poolte vahel vaidlus selles, kuidas purjejahi vorm kahjustada sai. Sobimatu või puudulik pakend, vedamiseks ettevalmistamine või laadimine kostja veosekindlustuse üldtingimuste kohaselt kindlustusjuhtum ei ole. Kostja tellis menetluse käigus arvamuse OÜ-lt Lettore (asjatundjad Hans Rämmal ja Janek Luppin). Janek Luppin selgitas arvamust kohtus täiendavalt. Asjatundjate uuringud olid põhjalikud. Asjatundjad asusid seisukohale, et vorm võis puruneda peamiselt paindekoormuse tõttu, kuid purustavat paindekoormust vedamisel tekkida ei saa ning paindekoormusega purustuste tekkimise viis pidi olema muu, näiteks tungrauaga lõhkumine. Hageja asjatundja Boris Jakovlev seadis oma kirjalikus seisukohas ja ütlustes Hans Rämmali ja Janek Luppini arvamused kahtluse alla. Hageja asjatundja Jüri Suursoo on kirjalikult ja ütlustes asunud seisukohale, et veos oli kinnitatud ja pakendatud õigesti ega saanud puruneda vale kinnituse või pakendamise tagajärjel. Maakohus asus seisukohale, et kostja asjatundjate lõppjäreldused, mis saadi katsete tulemusel, ei saa olla adekvaatseks tõendiks purunemispõhjuste hindamisel. Tunnistaja Veiko
Kalme ütlustest ilmneb, et vorm oli pealelaadimisel terve, vorm oli korralikult kinnitatud, autojuht sõitis üle kivide ning vormi purunemine avastati vormi mahalaadimisel. Vahetult peale sündmust vedaja poolt tehtud fotost nähtuvad rohu sees olevad kivid. OÜ Lettore on arvamuse andmise käigus kive pildistanud ja mõõtnud, kivide kõrgused on vastavalt 34 cm, 20 cm ja 22 cm, pikkused 45 cm, 30 cm ja 60 cm ning laiused 45 cm, 30 cm ja 50 cm. Maakohus jõudis järeldusele, et purjejahi teki vormi vale pakendamine ja kinnitamine ei ole tõendamist leidnud. Asjas ei ole kogutud tõendeid, mis tõendaksid vormi purunemist muul viisil kui liikuva treileri kokkupuutel kividega. OÜ Master Yacht International ja kostja olid veosekindlustuse kindlustusriskina kokku leppinud muuhulgas ka kindlustusobjekti vedava vee- või maismaasõiduki kokkupõrke mistahes välise objektiga, välja arvatud veega. Toimus teki vormi vedava treileri kokkupõrge kiviga, mis on veosekindlustuse kindlustusjuhtum. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 476 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Teki vormi kindlustusväärtuseks oli 1 385 000 krooni, millest tuleb maha arvestada 1% omavastutuse osa. Hageja on kahju suuruse tõendanud kindlustatud eseme kindlustusväärtusega, millest on maha arvestatud omavastutuse osa. Saadav 1 371 150 krooni (87 632 eurot 45 senti) ongi kahju suurus.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus ja apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust tõstatatud selle üle, et 28. augustil 2008 sõlmisid OÜ Master Yacht International ja kostja (tolle aja ärinimega AS If Eesti Kindlustus) veosekindlustuse lepingu purjejahi teki vormi suhtes; et kindlustussummaks lepiti kokku 1 385 000 krooni ning et omavastutuseks oli sellest 1%. Poliisi kohaselt on kindlustatuks OÜ Master Yacht International, kindlustusriskiks täiskaitse TCT, kindlustusväärtuseks kindlustusobjekti harilik väärtus lähtekohas kindlustuskaitse tähtaja alguses ja kindlustusperioodiks ajavahemik 29. augustist 2008 kuni 11. septembrini 2008, kusjuures kindlustuskaitse algab vahetult enne veose laadimist transpordivahendile lähtekohas ja lõppeb vahetult pärast veose mahalaadimist transpordivahendilt sihtkohas, kuid ei alga enne kindlustusperioodi algust ega kesta kauem kui kindlustusperioodi lõpuni. Kindlustuslepingu osaks on poliisi kohaselt veosekindlustuse üldtingimused TC 20031 ja kindlustuse üldtingimused ÜU 20021 (I kd, tl 17). Hagi on esitatud kindlustusandja vastu kahjujuhtumiga põhjustatud kahju hüvitamiseks. Niisugusele nõudele võiks aluseks olla VÕS § 476 lg 1 lause 1, mille kohaselt kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustushüvitise saamiseks esitatud hagi alusena on tuginetud sellele, et 30. augustil 2008
sai veo käigus kahjustada kindlustatule kuuluv purjejahi teki vorm, kui seda transporditi Pärnust Savi 5 Sauga valda Kilksama külla. Hageja sõlmis 13. jaanuaril 2009 OÜ-ga Master Yacht International kokkuleppe, millega viimane loovutas talle 30. augusti 2008 sündmusest tuleneva kindlustushüvitise nõude kostja vastu. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas kindlustusjuhtum on aset leidnud. VÕS § 423 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Tegemist on dispositiivse sättega, mida pooltel on võimalik täpsustada, seda ongi lepinguga tehtud. Kindlustuse üldtingimuste 20021 punkti 8 lause 1 kohaselt on kindlustusjuhtum kindlustusvõtjale ja isikutele, kelle eest kindlustusvõtja vastutab (vt p. 27), ootamatu ja ettenägematu kindlustuslepingus määratletud sündmus (I kd, tl 132). Veosekindlustuse üldtingimuste TC 20031 p 7 on sõnastatud järgmiselt: „Kindlustusjuhtum on kindlustusobjekti kahjustumine, hävimine või kaotsiminek, kui esinevad kõik alltoodud tingimused. Kindlustusjuhtum on kahjujuhtum, mis toimus: 7. 1. kindlustuskaitse kehtivuse ajal; 7. 2. kindlustuslepingus määratud kehtivuspiirkonnas või marsruudil;
7.3. kindlustusvõtjale, kindlustatule, soodustatud isikule, vedajale ja kindlustusobjekti seaduslikule valdajale ootamatult, ettenägematult ja nende tahtest sõltumatult; 7. 4. kindlustuspoliisil määratletud kindlustusriski tagajärjel ja 7. 5. ajal, kui kindlustatu (veose omanik) kandis tarneklausli või lepingu alusel veose hävimise, kadumise ja kahjustumise riski." (I kd, tl 136). TC 20031 veosekindlustuse üldtingimuste täiskaitse kindlustusriskide p. 1 alapunktides 1. 1 – 1. 12 on loetletud kindlustusriskid täiskaitse puhul, punkti 1. 4 kohaselt on taoliseks riskiks kindlustusobjekti vedava vee- või maismaasõiduki kokkupõrge mistahes välise objektiga, v. a. vesi (I kd, tl 19). Kindlustusjuhtumiks saab olla üksnes selline sündmus, mis leidis aset kindlustusriski realiseerumise tõttu (VÕS § 423 lg 2). Hageja on tuginenud just eespoolnimetatud täiskaitse punktis 1. 4 märgitud riski realiseerumisele. Hageja väidetel lõikas purjejahi teki vormi vedav treileriga sõiduk vahetult enne sihtkohta jõudmist parempöörde tegemise ajal kurvi, kärust käis jõnks läbi ning autojuht nägi, et oli parempoolsete ratastega sõitnud üle tee ääres rohu sees olnud kivi; sihtkohas selgus, et veeremis olnud vorm oli murdunud. Kostja seisukoha kohaselt ei ole sõiduki ratastega üle kivi sõitmine käsitletav kindlustusriskide loetelu punktis 1. 4 märgitud kokkupõrkena ega kujuta endast seega kindlustusjuhtumit. Ringkonnakohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja poolt kirjeldatud olukord, milles veos väidetavalt kahjustus, ei ole kindlustuslepingu kohaselt juba iseenesest käsitletav kindlustusjuhtumina. Sõiduki kokkupõrge välise objektiga eeldab kolleegiumi hinnangul sõiduki kahjustusi või sellel mingeidki jälgi kokkupõrkest, mille tekkimist vaidlusalusel juhul ei ole väidetud. Sõiduki rataste veeremist üle konarliku maapinna, sealhulgas üle maas olevate kivide, kui see ei ole põhjustanud sõidukile mingeid kahjustusi, ei saa pidada sõiduki kokkupõrkeks välise objektiga. Lisaks sellele tuleb kindlustusriskide p. 1. 4 tõlgendada koos veosekindlustuse üldtingimuste TC 20031 punktiga 7. 3, mida on refereeritud eespool ja mille kohaselt peab kindlustusjuhtumiks olev kahjujuhtum toimuma muuhulgas vedajale ootamatult, ettenägematult ja tema tahtest sõltumatult.
Arvestades, et teeliikluses ei liigu sõidukid reeglina nende juhtide tahtest sõltumatult, ei saa kindlustusriskide loetelu punktis 1. 4 olla silmas peetud ükskõik millist sõiduki kokkupuudet mingi välise objektiga, nagu hageja on leidnud. Et hageja väidetud kindlustusrisk ei ole realiseerunud, ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga ja juba ainuüksi sellest tulenevalt ei ole kostjal kirjeldatud juhtumi käigus väidetavalt tekkinud kahju hüvitamise kohustust. Et kirjeldatud kahjujuhtumit ei saa pidada kindlustusjuhtumiks, on see piisav alus hagi rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus märkis siiski täiendavalt, et purjejahi teki vormi kahjustumist hageja poolt kirjeldatud viisil ei ole ka tõendatud. Seega isegi juhul, kui pidada kirjeldatud juhtumit kindlustusjuhtumiks, ei ole selle toimumine tõendatud. Veosekindlustuse üldtingimuste TC 20031 p. 38 kohaselt peab kindlustusjuhtumi toimumist tõendama kindlustusvõtja (I kd, tl 139), vaidlusaluses asjas seega hageja. Hageja ei ole vormi purunemist tema poolt kirjeldatud sündmuse käigus tõendanud. Nii on Lettore OÜ asjatundjad – riiklikult tunnustatud eksperdid Hans Rämmal ja Janek Luppin – sündmuskoha ning kahjustunud vormi uuringute, sealhulgas katsete tulemusena selgunud tehniliste asjaolude alusel jõudnud järeldusele, et vormi purunemine inertskoormuse tagajärjel, mis võiks tekkida üle kivi sõitmisel, on välistatud; vormi vigastused said tekkida paindekoormuse mõjul, mille tekkimine vormi transpordil ei ole tehniliselt võimalik, või väändekoormuse mõjul, mis transpordil on vähetõenäoline, kuna eeldab haagise ühe poole rataste üleveeremist vähemalt 30...45 cm kõrgemast jäigast takistusest, taolist takistust sündmuskohal aga ei leidunud ning vaidlusalusel juhul on see välistatud ka seetõttu, et taolisele väändekoormusele ei viita purjejahi vormi vigastuste iseloom (II kd, tl 6 – 41). Seega järeldub asjatundjate arvamusest, et vormi kahjustumine hageja poolt kirjeldatud asjaoludel ei olnud tehniliselt võimalik. Seda arvamust on küll kritiseerinud Jüri Suursoo (I kd, tl 148 - 150; II kd, tl 102 - 107) ja Boris Jakovlev (II kd, tl 88 – 93, 130), kuid erinevalt eespoolnimetatud asjatundjate põhjalikele uuringutele, katsetele ja arvutustele tuginevast arvamusest on nende seisukohad paljasõnalised ja lahmivad ega sisalda mingeid asjaga seotud objektiivseid andmeid, millest nende kriitiliste seisukohtade kujunemine nähtuks. Jüri Suursoo kinnitas kohtuistungil, et ei ole teinud arvestusi ega oska öelda, milliste ja kui tugevate jõudude puhul oleks vorm võinud puruneda, tema selgitused jäid üldsõnalisteks ning keskendusid pigem õigusküsimustele (II kd, tl 145 – 146). B. Jakovlevi arvamustest ja selgitustest kohtuistungil ei selgu samuti, kui suured jõud vormi võiksid purustada ja kas vedamise käigus sellised jõud ka tekkisid (II kd, tl 146 – 147). Seevastu Janek Luppin selgitas kohtuistungil OÜ Lettore asjatundjate arvamuse kujunemist ja vastas konkreetselt, ammendavalt ning loogiliselt kerkinud küsimustele (II kd, tl 149 – 150). Kohtul ei ole mingit alust kahelda riiklikult tunnustatud ekspertide, tehnikateaduste doktori, autotehnika inseneri ja tehnilise spetsialisti Hans Rämmali ning tehnikateaduste transporditehnika magistri, autotehnika inseneri ja tehnilise spetsialist Janek Luppini järelduste usaldusväärsuses. Et purjejahi teki vormi purunemine vedamisel hageja kirjeldatud ajal ja asjaoludel ei olnud tehniliselt võimalik, ei ole muudel asja kohta esitatud kaudsetel tõenditel vaidluse lahendamiseks tähtsust. Ka kahjujuhtumi tõendamatus on piisav alus hagi rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus leidis aga,
et maakohus eksis ka siis, kui samastas kindlustussumma väidetavalt tekkinud kahju suurusega. Et hagi jääb aga sellest olenemata rahuldamata, ei ole vajadust sellega seotud väiteid otsuses käsitleda. Et hagi jääb rahuldamata, jäävad poolte poolt nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas 18. juulil 2014 Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2014. a otsuse peale kassatsioonkaebuse. Hageja palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saata tsiviilasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt puudus ringkonnakohtul alus tõendite ümberhindamiseks, ringkonnakohtu otsus ei sisalda mitmeid hageja poolt esitatud tõendeid. Hageja arvates ei ole „Veosekindlustuse üldtingimuste täiskaitse kindlustusriskid TCT 20031" kindlustuslepingu osaks, sest poliisil puudub nendele üldtingimustele viide. Nimetatud üldtingimusi kohaldades viitas ringkonnakohus „Veosekindlustuse üldtingimustele TC 20031". Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 505, § 506 lg 1 p-i 2, § 507, § 39 ning rikkus VÕS § 37 lg-t 1. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et sõiduki ratastega üle kivide sõitmine ei ole TCT 20031 p 1.4 järgi käsitletav kokkupõrkena välise objektiga. Apellatsioonikohtul puudus õigus tõlgendada tingimusi kindlustusvõtja kahjuks. Alternatiivselt leiab hageja, et tegemist on tühise tüüptingimusega. Hageja ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et ta pole kahju suurust tõendanud.
19.jaanuaril 2015 esitas hageja Riigikohtule veel ka oma täiendavad seisukohad.
7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
9.Seoses kassatsioonkaebuses esitatud etteheidetega tõendite ümberhindamisele ringkonnakohtus märgib kolleegium esmalt, et ringkonnakohtul on õigus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ka juhul, kui maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse norme (vt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus, kui ta peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks, koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, mh siis, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. Samas juhul, kui ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning TsMS § 442 lg 8
kolmanda lause ning § 639 lg 1 kohaselt tuleb otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid. Ringkonnakohus rikkus viidatud norme sellega, et jättis käsitlemata tunnistaja Veiko Kalme ütlused (II kd, tl 144-146). Maakohus tugines otsuses olulises osas ka Veiko Kalme ütlustele. Seega oleks ringkonnakohus pidanud TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta tunnistaja ütlusi teisiti hindab. Ringkonnakohus ei ole aga vastava tunnistaja ütluseid otsuses üldse käsitlenud. Selline rikkumine on kolleegiumi arvates oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 669 lg 2 järgi, sest see võis mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus. Kolleegium rõhutab, et menetlusõiguse normi olulise rikkumise korral peab ringkonnakohus maakohtu lahendi tühistama omal algatusel sõltumata sellest, kas pooled on sellele tuginenud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 232 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
10.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses väidetuga, et „Veosekindlustuse üldtingimuste täiskaitse kindlustusriskid (TCT 20031)" ei ole vaidlusaluse kindlustuslepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Juhul kui tüüptingimuse kasutaja tahab tugineda lepingus või selle lisades sisalduvatele tüüptingimustele, peab ta tõendama, et need tüüptingimused olid olemas lepingu sõlmimise ajal ning teisel poolel oli võimalus nende sisu teada saada (Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13). Kostja väljastatud kindlustuspoliisil on tehtud kindlustusriski juures viide „Täiskaitse TCT" (I kd, tl 17). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas mõistlik kindlustusvõtja saab sellest viitest järeldada, et vastava lepingu puhul on kindlustusriskid määratletud kindlustusandja üldtingimustes pealkirjaga „Täiskaitse TCT". Hageja ei väida, et tal ei olnud võimalust nende üldtingimuste sisust teada saada. Käeoleval juhul ei välista TCT 20031 lepingu osaks olemist ka VÕS § 37 lg 3, mille kohaselt lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Asjaolu, et ringkonnakohus on viidanud TCT 20031 tingimusi käsitledes ekslikult üldtingimustele TC 20031, ei muuda iseenesest ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldusi veel ebaõigeks.
11.Pooled vaidlevad mh selle üle, kas TCT 20031 p 1.4 on tüüptingimusena kehtiv ja kuidas seda tuleks tõlgendada. TCT 20031 p 1.4 kohaselt on täiskaitse puhul kindlustusriskideks: kindlustusobjekti vedava vee- või maismaasõiduki kokkupõrge mistahes välise objektiga, v.a vesi. Kolleegiumi arvates ei saa olla kõnealune tingimus tühine VÕS § 42 alusel. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud VÕS § 42 lg 2 teise lause kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana,
kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet (vt ka Riigikohtu
13.novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p 20). Kindlustusriskide määratlemine on üheks oluliseks teguriks kindlustusmaksete suuruse kujunemisel. Seega puudutab kindlustusriskide määratlemine vähemalt üldjuhul hinna ja üleantu väärtuse suhet. See kehtib eeldusel, et tegemist ei ole „varjatud" hoolsuskohustuste ettenägemisega kindlustusvõtjale (Riigikohtu 23. detsembri 2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 14).
12.Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus on TCT 20031 p 1.4 ebaõigesti tõlgendanud. Riigikohus on varem leidnud, et VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes tuleb tüüptingimust tõlgendada objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega seotud riske (Riigikohtu 11. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-07). Kolleegiumi arvates võib TCT 20031 p-i 1.4 lugedes tekkida vähemalt kahtlus, kuidas seda tüüptingimust sisustada. Vastavas punktis on selgesõnaliselt välistatud väliste objektide hulgast vesi, kuid mitte kivid. Asja uuel läbivaatamiseks peab ringkonnakohus arvestama VÕS § 39 lg 1 teises lauses sätestatud tõlgendamisreegliga.
13.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti VÕS § 505 jj kohaldamata, märgib kolleegium, et käesoleva tsiviilasja lahendamisel ei ole nimetatud sätted asjakohased. Nt VÕS §-s 505 sätestatust tulnuks kindlustusriskide määratlemisel lähtuda juhul, kui kindlustusriske ei oleks üldtingimustega reguleeritud.
14.Ringkonnakohus jättis hageja hagi rahuldamata ka põhjusel, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist. Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et kui kindlustusjuhtumi toimumise tõendamise koormis on asetatud üldtingimuse alusel kindlustusvõtjale, tuleb seejuures tingimata arvestada ka VÕS § 448 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, et kindlustusandja võib nõuda kindlustusvõtjalt tõendeid muu hulgas ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Vastasel juhul koormataks kindlustusjuhtumi toimumise tõendamisel kindlustusvõtjat ülemäära (Riigikohtu 14. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-13, p 13). Hageja kohustus tõendada kindlustusjuhtumi toimumist tuleneb Veosekindlustuse üldtingimuste TC 20031 p-st 38. Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus VÕS § 448 lg-t 2 silmas pidades hindama, kas hagejal oli üldse võimalik esitada kindlustusjuhtumi aset leidmise kohta lisaks mingeid täiendavaid tõendeid. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kindlustatud teki vorm on kahjustunud. Ringkonnakohus saab asja uuel arutamisel võtta uuesti seisukoha (sealhulgas ka kostja asjatundjate arvamuse alusel, II kd, tl 6 – 41), kas teki vormi kahjustumine hageja väidetud viisil oli välistatud või vähetõenäoline, s.t siiski võimalik. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et kindlustusjuhtumi põhjustas kindlustusvõtja poolne kohustuse rikkumine (nt veose puudulik vedamiseks ettevalmistamine või
laadimine), tuleb ringkonnakohtul eraldi hinnata vastava kohustuse rikkumise mõju kindlustushüvitisele VÕS § 445 ja § 452 alusel. Riigikohus on varem leidnud, et kuigi seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita, tuleb kindlustusvõtja (hoolsus) kohustuste rikkumise korral täiendavalt arvestada VÕS §des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna (Riigikohtu 23. detsembri 2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 14).
15.Kolleegium märgib kahju suuruse kindlakstegemise kohta, et VÕS § 489 lg 1 kohaselt on kahju suuruse kindlakstegemine eelkõige kindlustusandja kohustus. Juhul, kui üks lepingupool keeldub osalemast kahju suuruse kindlakstegemises või kui lepingupooled ei suuda tekkinud kahju suuruses kokku leppida, võib nõuda kahju suuruse määramist kohtu poolt (VÕS § 489 lg 2). Kindlustusvõtja peab aitama kahju suuruse kindlakstegemise kaasa VÕS § 448 lg-s 2 sätestatud tingimustel. Kui kindlustusvõtja seda kohustust rikub, peab ta arvestama VÕS §-s 449 sätestatud tagajärgedega. Riigikohus on varem leidnud, et VÕS § 489 ei reguleeri siiski tõendamiskoormist (vt Riigikohtu
28.novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-07, p 11). Riigikohus on varem leidnud, et kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 23 ja 20. novembri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12). Olukorras, kus kostja on rikkunud VÕS § 489 lg-s 1 sätestatud kahju kindlakstegemise kohustust, on tema tuginemine sellele, et hageja ei ole tõendanud kahju suurust, hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine. Kohus saab sellisel juhul kahju suuruse määramisel tugineda VÕS § 127 lg-le 6, arvestades seejuures ka kindlustuslepingus sätestatud kindlustusväärtuse suurust.
16.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
17.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastada. Kautsjon tagastatakse hageja arvelduskontole. Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.