1.EstateGuru OÜ (hageja) esitas 31. oktoobril 2017 Pärnu Maakohtule Osaühingu Nata Paradiis (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus kostjalt välja mõista 3133 eurot 58 senti. Kostja esitas makseettepanekule 21. novembril 2017 vastuväite ja 8. detsembri 2017. a määrusega andis Pärnu Maakohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 21. detsembril 2017 maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 125 eurot 34 senti ja põhivõlalt viivise määraga 25% aastas alates 1. novembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni.
2-17-124505
Hagiavalduse ja hageja hilisemate seisukohtade kohaselt haldab hageja veebiportaali www.estateguru.eu (portaal), mille vahendusel saavad kasutajad üksteiselt ühisrahastuse põhimõttel kinnisvara ettevõtluse rahastamiseks tasu eest laenu võtta. Kostja sõlmis portaali vahendusel laenuandjatega laenulepingud. Enne laenutaotluse esitamist suhtles kostja juhatuse liige J. Nikolajev (kostja juhatuse liige) hageja laenuhalduri T. Tiigiga (laenuhaldur). Laenuhaldur saatis kostja juhatuse liikmele 14. ja 15. augustil 2017 näidise laenutingimustest ning ülevaate kuludest. Pärast näidispakkumisega tutvumist esitas kostja juhatuse liige laenuhalduri abiga 16. augustil 2017 portaali kaudu allkirjastatud laenutaotluse. Sellele olid lisatud laenu põhitingimused, mille kohaselt tuli laen tagada hüpoteegi ja käendusega. Portaali kasutajaks registreerimisega sõlmis kostja hagejaga krediidivahenduslepingu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 4011), mille osaks on hageja kasutajatingimused (kasutajatingimused). Hageja kaasas 17. augustil 2017 portaali kaudu 100 000 eurot (kostja laenutaotluses märgitud nii finantseeringu minimaalse kui ka maksimaalse summana). Laenulepingu sõlmimiseks esitab laenusaaja investoritele mõeldud pakkumuse (laenutaotlus) ning laenulepingut sõlmida sooviv investor annab sellele pakkumusele nõustumuse (kasutajatingimuste p 6.1). Laenu maksimumsummas kaasamisega sõlmis kostja portaali vahendusel laenuandjatega laenulepinguid, mille osaks on hageja laenu üldtingimused (laenu üldtingimused; kasutajatingimuste p 6.1.3 b). Laenusummat ei kantud kostjale üle, kuna kostja juhatuse liige ei tulnud 24. augustil 2017 notari juurde, et vormistada tagatised. Sel päeval lõppesid laenulepingud automaatselt, sest kokkulepitud tingimus (tagatise andmine) ei saabunud ettenähtud aja jooksul (laenu üldtingimuste p 14.2). Edukustasu tuli tasuda viie tööpäeva jooksul pärast laenulepingute lõppemist (kasutajatingimuste p 18.8). Hageja võimaldas kostjal kasutajatingimuste alusel kasutada ühisrahastusplatvormi, vahendades kostjale lepinguid laenuandjatega. Hageja tegi kulutusi portaali loomiseks, arendamiseks ja käigus hoidmiseks ning selle kasutamise võimalus on hageja teenuse põhiosa. Seega kasutas kostja laenulepingu sõlmimise hetkeks olulist osa hageja teenusest ja tema ootus saada teenuse eest tasu on õigustatud. Krediidivahendusleping on olemuselt maaklerileping ning hageja nõutav edukustasu maakleritasu. Hageja kaasas investorite raha kostja soovitud ulatuses, laenulepingud sõlmiti, kuid lõppesid ennetähtaegselt, kuna kostja ei andnud tagatist. Kasutajatingimuste p-s 18.8 lepiti kokku edukustasu maksmise kohustuses ka juhul, kui laenuleping lõpeb, sest laenusaaja ei sea laenulepingus ettenähtud korras ja ulatuses tagatist. Hageja täitis krediidivahenduslepingust tulenevad kohustused. Sünditseerimisperiood lõppes 17. augustil 2017 ning edukustasu muutus sissenõutavaks (kasutajatingimuste p-d 18.7 ja 18.8). Kasutajatingimuste p 18.1 järgi peab laenusaaja portaalipidajale maksma edukustasu, mis on 3–4% projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast ehk praegu 3000 eurot (100 000 eurot × 3%). Edukustasu tasumise tähtpäev oli 31. august 2017. Hageja esitas kostjale
24.augustil 2017 edukustasu arve ja saatis 22. septembril 2017 nõudekirja. Kostja on edukustasu maksmisega viivituses alates 31. augustist 2017. Kasutajatingimuste p 18.15 alusel nõudis hageja viivist määraga 25% aastas. Hageja selgitas krediidivahendussuhte kujunemise ja tüüptingimuste tutvustamise kohta, et kasutajaks registreerudes on vaja e-postile saadetud lingi kaudu kinnitada oma registreerimistaotlus, sisestada kinnituskood ning nõustuda hageja kasutajatingimustega, mille link kuvatakse. Kostja juhatuse liige registreerus 15. augustil 2017 kostja nimel portaali kasutajaks. Kasutajatingimustega nõustumata ei oleks ta saanud seda teha, ka oli seejuures võimalik tingimustega tutvuda. Hageja kirjeldas laenu taotlemise protsessi, mille käigus kinnitab taotleja enne laenutaotluse kinnitamist mh laenu üldtingimuste ja kasutajatingimustega tutvumist ning oma teadlikkust kohustusest tasuda praegu vaidluse all olevas olukorras edukustasu. Hageja saatis kostjale pärast lõpliku laenutaotluse esitamist kirja laenu vastuvõtmise ja portaalis avalikustamise kohta, laenutaotluse koopia ja maksekorralduse, 2(10)
2-17-124505 millest nähtusid edukustasu ning tagatisagendi tasu maksmise kohustus ja suurused. Seega nõustus kostja hageja tüüptingimustega ja pidi teadma edukustasu maksmise kohustusest.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt ei ole hagejal nõuet. Hageja ei tõendanud kostjaga krediidivahenduslepingu sõlmimist ega vahendustasu maksmise kokkulepet. Hageja 14. augusti 2017. a näidispakkumise kohaselt võetakse lepingutasu maha laenusummast, kuna aga hageja ei andnud ega vahendanud kostjale laenu, ei tekkinud tal võimalust arvata tasu laenusummast maha. Kostja ei nõustunud laenutaotluses kasutajatingimuste või laenu üldtingimustega. Kostja avaldas 23. augustil 2017, et tehingu tingimused ei ole talle vastuvõetavad. Seega ei muutunud hageja tasunõue sissenõutavaks. Hageja ei esitanud kostjale kõiki laenutingimusi. Isegi siis, kui tegemist oli laenulepinguga, ei saa lugeda seda sõlmituks olukorras, kus lepingu tingimused ei olnud täidetud (sõlmitud tagatise seadmise lepingut). Lisaks ei olnud tuvastatav lepingu teine pool. Hageja tüüptingimused (sh kasutajatingimuste p-d 18.1, 18.7 ja 18.8) on kostjat ebamõistlikult kahjustavad, sest võimaldavad hagejal eesmärgi saavutamata jätmise korral esitada edukustasu arve. Edukustasu oli põhjendamatu, sest hageja ei tõendanud, et see vastab turutingimustele, on mõistlik ja proportsionaalne. Samuti olid tõendamata hageja kulutused portaali loomiseks, arendamiseks ja käitamiseks. Alternatiivselt, kui edukustasu on põhjendatud, tuleb tasu vähendada vajaliku ja mõistliku suuruseni. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja ei saanud hageja tegevuse tõttu kasu. Kuna hageja tüüptingimused ei olnud kostjale siduvad, oli ka viivisenõue alusetu.
4.Maakohus jättis 3. mai 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid krediidivahenduslepingu, kas kasutajatingumused, mille alusel hageja tasu nõuab, muutusid krediidivahenduslepingu osaks ning kas hageja nõutav tasu on mõistlik ja sissenõutav. Pooled sõlmisid krediidivahenduslepingu (VÕS § 4011). Seaduses ei ole majanduskutsetegevuses tegutsevate isikute vahelisele krediidivahenduslepingule sätestatud kohustuslikku vormi (VÕS § 11 lg 1), kuid pooled peavad olema vahetanud vastastikused tahteavaldused, et leping sõlmida. Maakohus tuvastas (laenuhalduri ütluste ja kostja juhatuse liikme selgituste ning poolte 14. ja
15.augusti 2017. a e-kirjavahetuse alusel), et kostja taotles portaali kaudu laenu ning avaldas VÕS § 9 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-te 1 ja 2 ning § 68 lg-te 1–3 järgi tahet, et hageja vahendaks talle laenu. Hageja ei eitanud, et ta soovis vahendada kostjale laenu andmist. Hageja tõendas laenulepingute (II kd, tl-d 10–156 pöördel, I kd, tl 55), 1. septembri 2017. a e-kirja ja maksekorraldusega notari kontole 96 750 euro tasumise kohta (I kd, tl-d 99–100), et hageja kaasas kostjale laenu andmiseks investoreid 100 000 euro ulatuses. Pooled ei vaielnud, et kasutajatingimused olid tüüptingimused, mida hageja kasutab ja mille alusel ta nõuab kostjalt tasu. Lisaks ei vaielnud pooled, et tagatislepinguid notari juures ei sõlmitud. Kostja kinnitas vande all, et teadis, et tasu tuleb maksta pärast notari juures lepingu sõlmimist, mitte olukorras, kus lepingut ei sõlmita. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et kasutajatingimused said poolte krediidivahenduslepingu osaks VÕS § 37 lg 1 järgi. Ei olnud tõendatud, et hageja viitas enne krediidivahenduslepingu sõlmimist või sõlmimise ajal selgelt kasutajatingimustele kui lepinguosale ning et kostjal oli võimalus nende sisust teada saada VÕS § 37 lg 1 esimese lause järgi (kostja juhatuse liikme ütlused (II kd, tl 171), poolte
14.ja 15. augusti 2017. a e-kirjavahetus (I kd, tl-d 30–30 pöördel), kostja laenutaotlus (I kd, tl 31), laenuhalduri ütlused (II kd, tl 172), kostja kasutajaprofiil (II kd, tl-d 4–9), 16. augusti 2017. a maksekorraldus (I kd, tl 31 pöördel)). Muu hulgas ei nähtunud poolte 14. ja 15. augusti 2017. a e-kirjavahetusest ning kostja laenutaotlusest, et kostjale selgitati vaidlusaluseid kasutajatingimusi või 3(10)
2-17-124505 saadeti need ja et ta aktsepteeris vaidlusaluseid kasutajatingimusi mõnes e-kirjas või sai nendega tutvuda. Poolte 15. augusti 2017. a e-kirjavahetusest ei selgunud, mida peetakse lepingutasu all silmas ning et tasu tuleks maksta sõltumata sellest, kas tagatisleping sõlmitakse või mitte. Hageja tõendas portaali programmi ekraanitõmmistega (I kd, tl-d 56–57), et registreerimise taotluse allosas on ruut, kuhu tuleb teha märge, et isik on nõus hageja lepingutega (kasutajatingimused ja privaatsusreeglid), ja selle järgneb sõna „liitu“. Hageja esitas teiste isikute kohta nn testbaasi ekraanitõmmised (I kd, tl-d 58–60), kuid ei tõendanud, et kostja nõustus kasutajatingimustega, st pani ruutu märke ja kinnitas, et nõustub kasutajatingimustega. Hageja ei tõendanud, et ilma sellise kinnituseta ei saa kasutajaks. Seda ei saanud kinnitada laenuhalduri ütlustega, sest kinnitus pidi olema tehtud elektroonilises keskkonnas kasutajaks registreerimise ja märke tegemisega vastavasse kohta. Laenuhalduri ütluste ja kostja seletuste järgi toimusid läbirääkimised laenu taotlemise protsessi üle (mh, et seda tuleb teha portaalis), mitte selle üle, et kostjale saavad kohustuslikuks kasutajatingimused. Kasutajatingimused kui tüüptingimused ei saanud lepingu osaks ka seeläbi, et kostja võis nende olemasolu eeldada lepingu sõlmimise viisi tõttu ning oleks saanud nendega tutvuda ja sisust aru saada VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi. Seega ei saanud hageja tugineda VÕS § 76 lg-tele 1 ja 2 ning kasutajatingimuste p-dele 18.1.1 ja 18.8 ning nõuda kostjalt edukustasu lepingu tingimustele tuginedes (st põhjusel, et notari juures ei sõlmitud 24. septembril 2017 tagatislepinguid). Hageja ei toonud esile mõistliku tasu suurust. Lisaks ei olnud mõistliku tasu nõue maakohtu hinnangul muutunud sissenõutavaks, kuna ei olnud tõendatud kokkulepe, et tasu tuleks maksta sõltumata sellest, kas tagatisleping notari juures sõlmitakse või mitte. Kostja juhatuse liikme seletusega oli tõendatud, et tasu tuli maksta ehk hageja nõue muutus VÕS § 82 lg 1 järgi sissenõutavaks, kui tagatisleping on notari juures sõlmitud. Lisaks ei saanud hageja tugineda võimalikule kostja kohustuse rikkumisele (jättis notari juurde tulemata ja tagatiste lepingu sõlmimata) VÕS § 101 lg 3 järgi. Olukorras, kus kostjale saadeti käendusleping päev enne notari juurde minekut (23. augusti 2017. a e-kirjavahetus (I kd, tl-d 50, 81)), oli ilmne, et oluliste tagatistega (isiklik käendus, hüpoteek) lepingu sõlmimise otsustamiseks on kostjal vaja mõistlikku aega. Arvestades taotluse esitamise aega (16. august 2017), käenduslepingu kavandi saatmise aega (23. august 2017) ning tehingu tegemiseks kavandatud aega notari juures (24. august 2017), ei olnud käenduslepingu saatmine päev enne tehingu tegemist mõistlik aeg. Mõistliku aja riski kandis hageja. Seega ei saanud hageja nõuda tasu maksmist VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 4011 ning kasutajatingimuste p-de 18.1 ja 18.8, VÕS § 101 lg 1 p 1 ning § 108 lg 1 järgi. Lisaks ei saanud hageja tasu nõuda VÕS § 664 lg-te 1 ja 2, § 4011, § 76 lg-te 1 ja 2, § 101 lg 1 p 1 ning § 108 lg 1 järgi. Kuna kasutajatingimused ei muutunud lepingu osaks, ei saanud hageja nõuda ka viivist 25% aastas VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6 ja kasutajatingimuste p 18.15 järgi. Põhjusel, et põhinõue jäi rahuldamata, ei saanud hageja nõuda ka seadusjärgset viivist.
5.Hageja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja lisas apellatsioonkaebusele tõendina mh väljavõtte kasutajatingimuste versioonide üleslaadimise aja kohta koos eestikeelse tõlkega. Muu hulgas märkis hageja, et see, et kostja nõustus 15. augustil 2017 hageja tüüptingimustega, on tõendatud hageja 2017. a mais tehtud ekraanitõmmistega click-wrap lepingu ja tüüptingimustest teavitamise kohta; hageja süsteemi väljavõttega, mille kohaselt laeti kasutajatingimuste vaidlusalune versioon hageja kodulehele 13. juunil 2017; Harju Maakohtu 4. septembril 2017 tsiviilasjas nr 2-16-110832 tehtud otsuse järeldustega, mille kohaselt oli kasutajatingimustele portaali kasutajaks registreerimise lehel selgelt viidatud ning ilma nendega nõustumata ei olnud võimalik saada portaali kasutajaks; laenuhalduri ütlustega, mille kohaselt peab kasutajaks registreerumisel 4(10)
2-17-124505 kasutajatingimustega nõustuma; hageja andmebaasi väljavõttega, mille kohaselt on kostja portaali kasutaja; kostja juhatuse liikme vande all antud kinnitusega, et kostja registreerus portaali kasutajaks.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. oktoobri 2019. a istungil tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel rahuldamata hageja taotluse võtta vastu hageja väljavõtte kasutajatingimuste versioonide üleslaadimise aja kohta, mille kohaselt laeti kasutajatingimuste vaidlusalune versioon hageja kodulehele 13. juunil 2017, sest see oli võimalik esitada maakohtus ja menetlusõiguse normide olulist rikkumist selles osas ei esinenud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Ringkonnakohus jättis 22. novembri 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ning täiendas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte leping oli VÕS § 4011 järgi krediidivahendusleping, millele kohalduvad maaklerilepingu sätted. Sellise õigusliku käsitluse üle ei vaielnud ka pooled apellatsioonimenetluses. Maakleril on VÕS § 664 lg 1 järgi õigus saada maakleritasu alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Ringkonnakohus selgitas, et VÕS § 664 lg 2 ei sätesta maakleri õigust nõuda maakleritasu juhul, kui tal jääb leping täitmata nt põhjusel, et käsundiandja valis teise maakleri, kelle vahendamise või teenuse osutamise tõttu sõlmitakse leping (Riigikohtu 23. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-08, p 11). VÕS § 664 ei keela kokkuleppel maakleritasu maksmise eeldusi täpsustada, mh osas, mida lugeda „vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimiseks“ (Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p 21). Hageja ei väitnud, et sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt tulnuks edukustasu maksta ka juhul, kui laenulepinguid ei sõlmita. Pooled ei vaielnud ringkonnakohtus, et kostja juhatuse liige möönis portaali sisselogimist. Pooled vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid lepingu hageja väidetavatel tingimustel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei tõendanud tüüptingimuste muutumist lepingu osaks. Hagejal tuli ka portaali vahendusel sõlmitud lepingute puhul tõendada, et kostjal oli igal juhul võimalus tingimuste sisust teada saada (Riigikohtu 19. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-14, p 10; 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13). Lisaks tuli tõendada viitamine tingimustele enne lepingu(te) sõlmimist või nende olemasolu eeldust tulenevalt lepingu(te) sõlmimise viisist. Ringkonnakohus luges üldtuntuks, et elektroonilise süsteemi (portaali ja arvutivõrgu) käitaja peab mõistlikus ulatuses süsteemi logisid (revisjonlogi ehk auditlogi, mis on kronoloogiliselt salvestatud tegevuste järjestus ja mille abil on võimalik tuvastada, mis tegevusi tehti, et andmed/süsteem jõudis teatud olekusse). Revisjonlogi kirjed peaksid tekkima sisse- või väljalogimisest ja transaktsioonidest süsteemis. Arvutisüsteemi logisid peetakse eelkõige elektrooniliselt ning logikirjete usaldusväärne säilitamine ja taasesitamine on võimalik. Vähemalt osaliselt pidas hageja portaali logisid (II kd, tl-d 6–9). Lepingud sõlmiti arvutivõrgu abil VÕS § 621 lg 1 tähenduses. VÕS § 621 lg-tes 1–3 ja 5 loetletud ettevõtja kohustuste järgimise ulatust saab arvestada, vastates küsimusele, kas ja millistel tingimustel pooled lepingu sõlmisid. Interneti kaudu ja hageja portaaliga sarnases keskkonnas lepingute sõlmimiseks vajalike tahteavalduste vormistamise puhul tuleb eespool nimetatud kaalutlustel eeldada mh lepingutingimuste ja nendega tutvumise kohta usaldusväärsete ja taasesitatavate elektrooniliste logide pidamise võimalust. Logide sisu peaks kajastama vähemalt VÕS § 621 lg-tes 1–3 ja 5 loetletud toiminguid. VÕS § 621 lg 1 p-st 2 ja lg-st 5 tuleneb tüüptingimuste kohta piisava selgusega, et kohaselt peetud logidest nähtub või on vähemalt kontrollitavalt taasesitatav konkreetne lepingutekst, sh ühene ja arusaadav viide tüüptingimustele. Need kriteeriumid on asjakohased ka klikiga 5(10)
2-17-124505 nõustumise tehnikal sõlmitud lepingute puhul. Samas ei ole tähtis, kas lepingu teine pool lepinguteksti ja tüüptingimused endale salvestas. Hageja ei esitanud eeltoodud kriteeriumitele vastavaid usaldusväärseid tõendeid, millest nähtuks konkreetselt kostja võimalus saada teada kasutajatingimustest ja laenu üldtingimustest. Järeldust tingimustega tutvumise või selle võimaluse kohta ei saanud teha väidetavalt hageja andmebaasis talletatud andmetest kostja ja tema juhatuse liikme kohta (II kd, tl-d 4–5), sest neist ei nähtunud tingimustega tutvumise võimalust ega lepinguteksti säilitamiseks ja selle võimaldamiseks tehtud toimingud. Väidetavalt hageja portaalist 2017. a mais (aga osaliselt dateerimatuse tõttu tuvastamata ajal) tehtud ekraanitõmmiste (I kd, tl-d 56–60) põhjal ei saanud tuvastada kostjaga lepingu sõlmimise asjaolusid. Kostja allkirjastatud laenutaotlusel hageja sümboolika ja soovitatud vormi kasutamine ei tähendanud, et taotluse allkirjastajal oli võimalus tutvuda portaali tingimustega. Erinevalt laenuandjate avaldustest (I kd, tl 55) ei sisaldanud kostja avaldus viidet lisatingimustele. Hageja varasemad e-kirjad kostjale ei viidanud mujal kättesaadavatele ja salvestatud tingimustele või lepingutekstile (I kd, tl 30). Kuigi laenuhalduri ütluse kohaselt kinnitab portaali kasutaja registreerimisel kasutajatingimustega nõustumist, ei saanud sellest järeldada kostja võimalust tingimustega tutvuda. Tsiviilasjas nr 2-16-110832 tuvastatud asjaolud ei olnud tähtsad kostja suhtes, sest ta ei olnud selles asjas menetlusosaline. Hageja tugines VÕS § 621 järgsete toimingute tegemise osas mh kasutajatingimustele ja laenu üldtingimustele. Üksnes tingimuse sõnastamisest ei saanud järeldada toimingu tegemist. Kliendi teavitamist ei saanud järeldada tüüptingimustest, kui oli tõendamata tema võimalus tingimustega tutvuda. Seega polnud võimalik tuvastada, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Kuna hageja seda ei tõendanud, ei olnud vaja kontrollida täiendavaid eeldusi, st tingimustele viitamist või nende olemasolu eeldamist. Kuna hageja ei tõendanud kasutajatingimuste ja laenu üldtingimuste muutumist kostjaga sõlmitud lepingu osaks, ei saanud kirjeldatud alusel laenulepingute sõlmimist tuvastada. See ei välistanud laenulepingute sõlmimist hageja tüüptingimusteta. Kostja laenutaotlus oli pakkumus (VÕS § 16 lg 1) või ettepanek esitada pakkumus (VÕS § 16 lg 2). Kui lugeda kostja laenutaotlus pakkumuseks, siis võiks iga laenuandja tahteavaldus olla nõustumus (VÕS § 9 lg 2). Hageja ei esitanud konkreetseid tõendeid kummagi teatamisviisi (e-postiga teadete saamise ega portaalis teabega tutvumise) kohta. Kohtumenetluses esitatud nõustumused olid hilinenud. VÕS § 17 lg 1 teise lause kohaselt pidanuks nõustumused jõudma kostjani laenutaotluses märgitud sünditseerimisperioodil (kuni 23. august 2017). Ei vaieldud selle üle, et hageja sai kätte kostja 23. augusti 2017. a teate, et laenutingimused ei ole talle vastuvõetavad. Ka siis ei edastanud ta kostjale laenuandjate nõustumusi, vaid esitas need alles kohtumenetluses. Kui lugeda laenutaotlus ettepanekuks esitada pakkumus, ei andnud kostja hilisemat nõustumust. Seega ei saanud tuvastada kostja ja laenuandjate vahel lepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste vahetamist ning hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks VÕS § 664 lg 1 alusel. Ringkonnakohus ei nõustunud, et kostjalt saab maakleritasu nõuda alternatiivselt VÕS § 664 lg 2 alusel. Viidatud norm reguleerib olukorda, kus maakleri õigus saada maakleritasu sõltub vahendatud lepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Praegu ei tuvastanud kohtud laenulepingute sõlmimist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus hageja esitatud tõendid kogumis hindamata. Kostja juhatuse liige kinnitas vande all, et registreerus portaalis kasutajaks, esitas laenutaotluse 6(10)
2-17-124505 portaali keskkonda sisse logituna ning tegi kõik kasutajaks registreerumiseks vajalikud toimingud. Hageja tõendas, et viitas tüüptingimuste kasutamisele kasutajaks registreerumise ja laenutaotluse esitamise protsessis ning et kostjal oli võimalus tüüptingimustega tutvuda. Lisaks tõendas hageja, et kasutajatingimustega nõustumata ei olnud võimalik saada portaali kasutajaks (2017. a mais tehtud ekraanitõmmised (I kd, tl-d 56–60 pöördel); maakohtu 4. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-110832)). Mh rõhutas hageja, et kasutajatingimuste ja laenu üldtingimuste 13. detsembri 2017. a väljatrükkidega hageja kodulehelt (I kd, tl-d 33–41 pöördel; tl-d 45–49) on tõendatud, et nimetatud kuupäeval olid hageja kodulehel kättesaadavad ja salvestatavad kasutajatingimused ja laenu üldtingimused (kehtivad alates 13. juunist 2017). Hageja hinnangul oli ebatõenäoline, et tüüptingimused ja viited neile olid hageja kodulehel kättesaadavad nii enne kostja laenutaotluse esitamist (25. augustil 2015 ja 8. mail 2017) kui ka pärast laenutaotluse esitamist (13. detsembril 2017), mitte aga selle esitamise ajal (16. august 2017). Lisaks viitas kostja 8. septembri 2017. a e-kirjas (I kd, tl 82) kasutajatingimustele. Seega oli tal võimalik nendega nii viidatud kuupäeval kui ka varem tutvuda. Laenuhalduri ütlustest (II kd, tl 172) nähtub, et kasutajaks registreeruda sooviv laenutaotleja peab nõustuma kasutajatingimustega. Üldtuntud asjaoluna on arvutivõrgus click-wrap lepingute sõlmimine tavapärane. Kostja ei tõendanud, et tal ei olnud võimalik tüüptingimustega tutvuda. Ringkonnakohus viitas vääralt, et kostja juhatuse liige möönis portaali sisselogimist, kuid ei saanud enda väitel kasutajatingimustega tutvuda. Kostja juhatuse liige väitis vaid, et ei mäleta, kas viide tüüptingimustele või nendega tutvumist kinnitav kast olid olemas. Kostja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ühingu juhatuse liikmel on hoolsuskohustus (mh tutvuda kostja sõlmitavate lepingute tingimustega). Kasutajatingimused laeti portaali kodulehele üles 13. juunil 2017. Maakohus ei teinud enne otsuse tegemist kindlaks vaidlusaluseid asjaolusid. Seetõttu pidi hageja igaks juhuks tõendama kõiki asjaolusid, kuna kostja vaidlustas lisapõhjendusteta kõiki hageja väiteid. Eelmenetluse staadiumis ei tekkinud küsimust, kas hageja kodulehel olid kasutajatingimused kättesaadavad. Maakohus tegi
1.oktoobri 2018. a istungil (st pärast eelmenetluse lõppu) ettepaneku esitada tõendeid tüüptingimustega nõustumise kohta, kuid ei viidanud, et on kaheldav, kas tüüptingimused olid kättesaadavad. VÕS § 37 lg 1 teise lause kohaldamata jätmine maakohtu otsuses tingis selle, et hagejal oli vaja apellatsiooniastmes esitada tõend kasutajatingimuste hageja kodulehele üleslaadimise kohta. Ringkonnakohus jättis 28. oktoobri 2019. a istungil tõendi vastu võtmata ning hageja esitas sellele vastuväite. Tõendiga saab hageja täiendavalt tõendada, et kasutajatingimused olid hageja kodulehele üles laetud. Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 621 lg-d 1 ja 5, § 37 lg-t 1 ning rikkus TsMS § 232 lg-d 1 ja 2, kui leidis ekslikult, et hageja saab tüüptingimuste muutumist kostjaga sõlmitud lepingu osaks tõendada vaid VÕS § 621 lg-tes 1 ja 5 toodud kriteeriumitele vastava logiga konkreetse kasutaja kohta. Ringkonnakohus ei põhjendanud oma seisukohta ja see on vastuolus põhimõttega, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Hagejal peab olema võimalik tüüptingimuste muutumist lepingu osaks tõendada ka muude tõenditega. Portaalipidajal ei ole kohustust pidada ja salvestada logi selle kohta, kas ja millal kasutajale tüüptingimusi kuvati või kas ta neile vajutas. Vastasel juhul tekiks veebilehe pidajal ulatuslik kohustus kasutajaid jälgida ja nende veebilehel tehtud tegevuste kohta andmeid salvestada. VÕS § 621 ei ole tüüptingimuste lepingu osaks saamise hindamisel asjakohane ega sätesta kriteeriume arvutivõrgus lepingute sõlmimise tõendite kohta. Ringkonnakohus ei käsitlenud hageja väidet, et tüüptingimuste olemasolu võis VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi eeldada. Kuna ringkonnakohus viitas 15. oktoobri 2019. a kirjas esimest korda VÕS § 621 tingimuste täitmise tõendamise vajalikkusele, puudus hagejal võimalus esitada VÕS § 621 tingimuste täitmise kohta tõendeid. Lisaks kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 9 lg-d 1 ja 2 ning § 16 lg-d 1–3, kui järeldas ekslikult, et kostja ja laenuandjate vahel ei olnud laenulepinguid sõlmitud. Kostja sõlmis portaali vahendusel 7(10)
2-17-124505 laenuandjatega tüüptingimustel laenulepingud. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult hageja esitatud tõendid kogumis hindamata. Laenulepingute alaservas oli eraldi viide portaali laenu üldtingimustele, mis moodustavad laenulepingu lahutamatu osa (II kd, tl-d 10–156). Laenulepingute sõlmimise tõttu on hageja nõue sissenõutav. Kasutajatingimuste p-de 18.7 ja 18.8 alusel tuleb edukustasu hagejale maksta juhul, kui sõlmitud on laenutaotluses märgitud finantseeringu minimaalsummas laenulepinguid (mh siis, kui laenuleping lõpeb tagatiste seadmata jätmise tõttu). Selliselt lepingutingimuste sõnastamine vastab VÕS § 664 lg-s 1 sätestatule maakleritasu õiguse tekkimise kohta. Vajalikud on Riigikohtu juhised, milliste tõenditega on võimalik tõendada click-wrap lepingute sõlmimist ning kas ja millises ulatuses on portaalipidajatel vaja kasutajate tegevust (sh konkreetsele kasutajale kindlal ajal kuvatavat vaadet) veebilehel jälgida ning vastavad logid salvestada.
10.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Kolleegium nõustub alama astme kohtutega, et pooled sõlmisid krediidivahenduslepingu VÕS § 4011 mõttes ning et seaduses ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelisele krediidivahenduslepingule sätestatud kohustuslikku vormi (VÕS § 11 lg 1). Kui lugeda kostja tegutsemist kasutajaks registreerumisel pakkumuseks (VÕS § 16 lg 1), on hageja nõustumuseks (VÕS § 20 lg 1) kinnitus, et konto loomine õnnestus, ning teavitus järgmiste sammude kohta investoritelt laenude kaasamiseks.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et kasutajatingimused on tüüptingimused. Vaidlusküsimus on, kas tüüptingimused said praegu krediidivahenduslepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 kohaselt võivad tüüptingimused saada lepingu osaks kahel alternatiivsel viisil: 1) tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (esimene lause); 2) tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (teine lause).
14.VÕS § 37 lg 1 mõlema alternatiivi puhul peab olema täidetud eeldus, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Kolleegium rõhutab, et määrav ei ole tingimuste sisuga tegelik tutvumine, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk võimalus nendega tutvuda (vt ka Riigikohtu
23.märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13).
14.1.Ringkonnakohus viitas asjakohaselt, et arvutivõrgu abil lepingu sõlmimisele kohaldub VÕS § 621. Küll aga on asjas vaidluse all, missuguseid asjaolusid ja tõendeid pidi hageja esitama selle tõendamiseks, et kostjal oli võimalus hiljemalt krediidivahenduslepingu sõlmimise ajal tüüptingimuste sisust teada saada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna leping sõlmiti arvutivõrgu vahendusel, siis saab selle tuvastamisel, kas lepingut sõlmides oli kostjal võimalik tutvuda tüüptingimustega, lähtuda mh elektroonilistes süsteemi logides kajastatust. Kolleegium nõustub, et arvutivõrgus tehtud 8(10)
2-17-124505 toimingute kohta peetavad elektroonilised süsteemi logid võimaldavad tuvastada, milliste tegevuste tulemusena on andmestik või süsteem jõudnud teatud kindlasse olekusse. Seejuures ei tulene seadusandlusest (mh võlaõigusseadusest) arvutivõrgu abil lepinguid sõlmivatele ettevõtjatele kohustust pidada üksikasjalikke logisid. Niisugused logid võimaldavad aga vaidluse korral tõendada, et tüüptingimused olid kliendile hiljemalt lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad ning ta nõustus nendega. Kohaselt peetud logide põhjal on võimalik kontrollida, missugune konkreetne lepingutekst oli kostjale kättesaadav ning et talle kuvati kasutajakonto loomisel ühene ja arusaadav viide lepingu tüüptingimustele. Seega teenib mõistlikus ulatuses logide pidamine ettevõtja huve, lihtsustades vaidluse tekkimisel väidete (mh selle, et klient tegi lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud) tõendamist.
14.2.Ringkonnakohtu otsusest ei tulene siiski, et arvutivõrgu abil lepingute sõlmimise asjaolusid, mh tüüptingimustega seonduvat, oleks võimalik tõendada üksnes kõikehõlmavate süsteemilogidega. Ringkonnakohus ei välistanud hageja kui tüüptingimuste kasutaja võimalust tõendada VÕS § 37 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetust muude tõenditega.
14.3.Kohtud rikkusid menetlusõiguse norme oluliselt nii selgitamiskohustuse täitmisel kui ka tõendite hindamisel.
14.3.1.Kolleegiumi hinnangul saab hageja kostja võimalust tüüptingimuste sisust teada saada tõendada mh tõenditega selle kohta, et kostja kui kasutaja vajutas tüüptingimustega nõustumist väljendavat ikooni (nuppu) või tegutses arvutisüsteemi (portaali) kasutades viisil, mis oleks olnud võimatu ilma viidatud nõustumust väljendavat ikooni (nuppu) vajutamata. Seega on hagejal kui tüüptingimuste kasutajal võimalik tõendada kas seda, et kasutaja nimetatud ikooni (nuppu) vajutas, või kui esitatud asjaolude kohaselt jätkas klient süsteemi kasutamist järgnevas etapis (nt registreerus kasutajaks), siis seda, et jätkamine ei olnud võimalik ilma nõustumist väljendavale ikoonile (nupule) vajutamata. Lisaks saab hageja kostja võimalust tüüptingimuste sisust teada saada tõendada tõenditega selle kohta, et tüüptingimused olid kostjaga lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad hageja kodulehel.
14.3.2.Kolleegiumi hinnangul pidanuks maakohus selgitama pooltele tõendamiskoormist (TsMS § 351; § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Maakohus tegi 1. oktoobri 2018. a istungil hagejale ettepaneku esitada kirjalikke lisatõendeid, et kostja on lepingu sõlminud ja tüüptingimustega nõustunud, kuid ei selgitanud vajadust tõendada täiendavalt ka seda, et tüüptingimused olid kostjaga lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad hageja kodulehel. Seega ei täitnud maakohus selgitamiskohustust vajalikul määral. Ka ringkonnakohus ei kõrvaldanud viidatud rikkumist.
14.3.3.Kohtud jätsid arvestamata, et hageja saab kostja võimalust tüüptingimuste sisust teada saada tõendada ka kaudsete tõenditega. Kaudne tõend on lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kui otsus põhineb kaudsetel tõenditel, tuleb seda otsuses selgelt märkida ning näidata, kuidas kaudsed tõendid tõendavad vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumist (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152, p 13.6.2). Erinevalt alama astme kohtutest leiab kolleegium, et mh saab seda, et kasutaja tegutses portaali kasutades viisil, mis oleks olnud võimatu ilma viidatud nõustumust väljendavat ikooni (nuppu) vajutamata, tõendada ka teiste kasutajate ja üldiselt lepingu sõlmimise protsessi kohta käiva infoga. 9(10)
2-17-124505 Sellisel juhul tuleb aga tüüptingimuste kasutajal vaidluse korral muuta usutavaks ka see, et vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kattus kliendile kuvatud teave ja lepingu sõlmimise protsess sellega, mis kuvati teis(t)ele sarnase(d) lepingu(d) sõlminud kasutaja(te)le.
14.3.4.Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et tsiviilasjas nr 2-16-110832 tehtud otsus võib olla dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes.
15.Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei tõendanud hageja, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada, ei kontrollinud ta VÕS § 37 lg-s 1 sätestatud muid eeldusi, st tingimustele viitamist või nende olemasolu eeldamist. Kolleegium selgitab lisaks, et VÕS § 37 lg 1 teise lause kohaldamisel ei ole oluline, kas kostja ise eeldas hageja portaalis kasutajaks registreerimisel kasutajatingimuste olemasolu. Lähtuda tuleb sellest, kas keskmine mõistlik kasutaja võis lepingu sõlmimise viisist tulenevalt eeldada, et niisugused kasutajatingimused on olemas.
16.Kolleegium selgitab lisaks, et kui ringkonnakohus tuvastab, et VÕS § 37 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud ning hageja kasutajatingimused said krediidivahenduslepingu osaks, tuleb ringkonnakohtul mh kontrollida, kas vaidlusalune tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 1 kohaselt, kuna kahjustab lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades teist lepingupoolt ebamõistlikult. Kolleegiumi hinnangul ei saa üldjuhul pidada ebamõistlikuks tüüptingimust, mille kohaselt peab isik, kellele krediidivahendusteenust osutatakse, krediidivahendajale ka siis maksma edukustasu (3–4% projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast), kui sõlmitud laenulepingud lõpevad ennetähtaegselt isikust, kellele teenust osutatakse, tuleneval põhjusel.
17.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Saare, Henn Jõks ja Kai Kullerkupp
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.