EstateGuru OÜ hagi Osaühingu Nata Paradiis vastu krediidivahenduslepingust tuleneva tasu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
EstateGuru OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3875 eurot 34 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja EstateGuru OÜ (registrikood 12558919), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martti Peetsalu ja vandeadvokaadi abi Silvia Urgas Kostja Osaühing Nata Paradiis (registrikood 10484134), lepinguline esindaja Kuldar Kirt
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 5. veebruari 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 3. mai 2019. a otsus tühistada.
2.Hagi rahuldada.
3.Välja mõista Osaühingult Nata Paradiis EstateGuru OÜ kasuks põhivõlg 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga 2619 eurot 86 senti ja alates 27. veebruarist 2021 viivis põhivõlalt viivisemääraga 25% aastas kuni põhivõla tasumiseni.
5.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Osaühingu Nata Paradiis kanda.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
2-17-124505 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.EstateGuru OÜ (hageja) esitas 31. oktoobril 2017 Pärnu Maakohtule Osaühingu Nata Paradiis (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus kostjalt välja mõista 3133 eurot 58 senti. Kostja esitas makseettepanekule 21. novembril 2017 vastuväite ja 8. detsembri 2017. a määrusega andis Pärnu Maakohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 21. detsembril 2017 maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 125 eurot 34 senti ja viivise põhivõlalt viivisemääraga 25% aastas alates 1. novembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse ja hageja hilisemate seisukohtade kohaselt haldab hageja veebiportaali www.estateguru.eu (portaal), mille vahendusel saavad kasutajad üksteiselt ühisrahastuse põhimõttel kinnisvara ettevõtluse rahastamiseks tasu eest laenu võtta. Kostja sõlmis portaali vahendusel laenuandjatega laenulepingud. Enne laenutaotluse esitamist suhtles kostja juhatuse liige JN (kostja juhatuse liige) hageja laenuhalduri TT-ga (laenuhaldur). Laenuhaldur saatis kostja juhatuse liikmele 14. ja 15. augustil 2017 näidise laenutingimustest ning ülevaate kuludest. Pärast näidispakkumisega tutvumist esitas kostja juhatuse liige laenuhalduri abiga 16. augustil 2017 portaali kaudu allkirjastatud laenutaotluse. Sellele olid lisatud laenu põhitingimused, mille kohaselt tuli laen tagada hüpoteegi ja käendusega. Portaali kasutajaks registreerimisega sõlmis kostja hagejaga krediidivahenduslepingu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 4011), mille osaks on hageja kasutajatingimused (kasutajatingimused). Hageja kaasas 17. augustil 2017 portaali kaudu 100 000 eurot. Laenulepingu sõlmimiseks esitab laenusaaja investoritele mõeldud pakkumuse (laenutaotlus) ning laenulepingut sõlmida sooviv investor annab sellele pakkumusele nõustumuse (kasutajatingimuste p 6.1). Laenu kaasamisega sõlmis kostja portaali vahendusel laenuandjatega laenulepinguid, mille osaks on hageja laenu üldtingimused (laenu üldtingimused; kasutajatingimuste p 6.1.3 b). Laenusummat ei kantud kostjale üle, kuna kostja juhatuse liige ei tulnud 24. augustil 2017 tagatiste vormistamiseks notari juurde. Samal kuupäeval lõppesid laenulepingud automaatselt, sest kokkulepitud tingimus (tagatise andmine) ei saabunud ettenähtud tähtaja jooksul (laenu üldtingimuste p 14.2). Edukustasu tuli tasuda viie tööpäeva jooksul pärast laenulepingute lõppemist (kasutajatingimuste p 18.8).
2-17-124505 Kasutajatingimuste alusel võimaldas hageja kostjal ühisrahastusplatvormi kasutada, vahendades kostjale lepinguid laenuandjatega. Hageja tegi kulutusi portaali loomiseks, arendamiseks ja käigus hoidmiseks ning selle kasutamise võimalus on hageja teenuse põhiosa. Seega kasutas kostja laenulepingu sõlmimise hetkeks olulist osa hageja teenusest ja tema ootus saada teenuse eest tasu on õigustatud. Krediidivahendusleping on olemuselt maaklerileping ning hageja nõutav edukustasu maakleritasu. Hageja kaasas investorite raha kostja soovitud ulatuses, laenulepingud sõlmiti, kuid lõppesid ennetähtaegselt, kuna kostja ei andnud tagatist. Kasutajatingimuste p-s 18.8 lepiti kokku edukustasu maksmise kohustuses ka juhuks, kui laenuleping lõpeb põhjusel, et laenusaaja ei sea laenulepingus ettenähtud korras ja ulatuses tagatist. Hageja täitis krediidivahenduslepingust tulenevad kohustused. Sünditseerimisperiood lõppes 17. augustil 2017 ning edukustasu muutus sissenõutavaks (kasutajatingimuste p-d 18.7 ja 18.8). Kasutajatingimuste p 18.1 järgi peab laenusaaja maksma portaalipidajale edukustasu, mis on 3–4% projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast ehk praegu 3000 eurot (100 000 eurot × 3%). Edukustasu tasumise tähtpäev oli 31. august 2017. Hageja esitas kostjale 24. augustil 2017 edukustasu arve ja saatis 22. septembril 2017 nõudekirja. Kostja on edukustasu maksmisega viivituses alates 31. augustist 2017. Kasutajatingimuste p 18.15 alusel nõudis hageja viivist 25% aastas. Hageja selgitas krediidivahendussuhte kujunemise ja tüüptingimuste tutvustamise kohta, et kasutajaks registreerudes on vaja e-postile saadetud lingi kaudu kinnitada oma registreerimistaotlus, sisestada kinnituskood ning nõustuda hageja kasutajatingimustega, mille link kuvatakse. Kostja juhatuse liige registreerus 15. augustil 2017 kostja nimel portaali kasutajaks. Kasutajatingimustega nõustumata ei oleks ta saanud seda teha, seejuures oli võimalik tingimustega tutvuda. Hageja kirjeldas laenu taotlemise protsessi, mille käigus taotleja kinnitab enne laenutaotluse kinnitamist mh laenu üldtingimuste ja kasutajatingimustega tutvumist ning enda teadlikkust kohustusest tasuda edukustasu. Hageja saatis kostjale pärast lõpliku laenutaotluse esitamist kirja laenu vastuvõtmise ja portaalis avalikustamise kohta, laenutaotluse koopia ja maksekorralduse, millest nähtusid edukustasu ning tagatisagendi tasu maksmise kohustus ja suurused. Seega nõustus kostja hageja tüüptingimustega ja pidi edukustasu maksmise kohustusest teadma. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt ei ole hagejal nõuet. Hageja ei tõendanud kostjaga krediidivahenduslepingu sõlmimist ega vahendustasu maksmise kokkulepet. Hageja 14. augusti 2017. a näidispakkumise kohaselt võetakse lepingutasu maha laenusummast, kuna aga hageja ei andnud ega vahendanud kostjale laenu, ei tekkinud tal võimalust arvata tasu laenusummast maha. Kostja ei nõustunud laenutaotluses kasutajatingimuste või laenu üldtingimustega. Kostja avaldas 23. augustil 2017, et tehingu tingimused ei ole talle vastuvõetavad. Seega ei muutunud hageja tasunõue sissenõutavaks. Hageja ei esitanud kostjale kõiki laenutingimusi. Isegi siis, kui tegemist oli laenulepinguga, ei saa lugeda seda sõlmituks olukorras, kus lepingu tingimused ei olnud täidetud (sõlmitud tagatise seadmise lepingut). Lisaks ei olnud lepingu teine pool tuvastatav. Hageja tüüptingimused (sh kasutajatingimuste p-d 18.1, 18.7 ja 18.8) on kostjat ebamõistlikult kahjustavad, sest võimaldavad hagejal eesmärgi saavutamata jätmise korral esitada edukustasu arve. Edukustasu on põhjendamatu, sest hageja ei tõendanud, et see vastab turutingimustele, on mõistlik ja proportsionaalne. Samuti on tõendamata hageja kulutused portaali loomiseks, arendamiseks ja käitamiseks. Alternatiivselt, kui edukustasu on
2-17-124505 põhjendatud, tuleb tasu vähendada vajaliku ja mõistliku suuruseni. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja ei saanud hageja tegevuse tõttu kasu. Kuna hageja tüüptingimused ei olnud kostjale siduvad, on ka viivisenõue alusetu. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 3. mai 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulud ning mõistis need hagejalt 1650 euro ulatuses välja, kohustades hagejat tasuma menetluskuludelt viivist otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Pooled vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid krediidivahenduslepingu, kas kasutajatingimused, mille alusel hageja tasu nõuab, muutusid krediidivahenduslepingu osaks ning kas hageja nõutav tasu on mõistlik ja sissenõutav. Pooled sõlmisid krediidivahenduslepingu (VÕS § 4011). Seaduses ei ole majanduskutsetegevuses tegutsevate isikute vahelisele krediidivahenduslepingule kohustuslikku vormi (VÕS § 11 lg 1) sätestatud, kuid lepingu sõlmimiseks peavad pooled tegema vastastikused tahteavaldused. Maakohus tuvastas (laenuhalduri ütluste ja kostja juhatuse liikme selgituste ning poolte 14. ja 15. augusti 2017. a e-kirjavahetuse alusel), et kostja taotles portaali kaudu laenu ning avaldas VÕS § 9 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-te 1 ja 2 ning § 68 lg-te 1–3 järgi tahet, et hageja vahendaks talle laenu. Hageja ei eitanud soovi vahendada kostjale laenu andmist. Hageja tõendas laenulepingute (II kd, tl-d 10–156 pöördel, I kd, tl 55), 1. septembri 2017. a ekirja ja maksekorraldusega notari kontole 96 750 euro tasumise kohta (I kd, tl-d 99–100), et hageja kaasas kostjale laenu andmiseks investoreid 100 000 euro ulatuses. Pooled ei vaielnud, et kasutajatingimused olid tüüptingimused, mida hageja kasutab ja mille alusel ta nõuab kostjalt tasu. Lisaks ei vaielnud pooled, et tagatislepinguid notari juures ei sõlmitud. Kostja kinnitas vande all, et teadis, et tasu tuleb maksta pärast notari juures lepingu sõlmimist, mitte olukorras, kus lepingut ei sõlmita. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et kasutajatingimused said poolte krediidivahenduslepingu osaks VÕS § 37 lg 1 järgi. Tõendatud ei ole, et hageja viitas enne krediidivahenduslepingu sõlmimist või sõlmimise ajal selgelt kasutajatingimustele kui lepinguosale ning et kostjal oli võimalus nende sisust teada saada VÕS § 37 lg 1 esimese lause järgi (kostja juhatuse liikme ütlused (II kd, tl 171), poolte 14. ja 15. augusti 2017. a e-kirjavahetus (I kd, tl–d 30–30 pöördel), kostja laenutaotlus (I kd, tl 31), laenuhalduri ütlused (II kd, tl 172), kostja kasutajaprofiil (II kd, tl-d 4–9), 16. augusti 2017. a maksekorraldus (I kd, tl 31 pöördel)). Muu hulgas ei nähtunud poolte 14. ja 15. augusti 2017. a e-kirjavahetusest ning kostja laenutaotlusest, et kostjale selgitati vaidlusaluseid kasutajatingimusi või need saadeti talle ja et ta aktsepteeris vaidlusaluseid kasutajatingimusi mõnes e–kirjas või sai nendega tutvuda. Poolte 15. augusti 2017. a e-kirjavahetusest ei selgu, mida lepingutasu all silmas peetakse ning et tasu tuleks maksta sõltumata sellest, kas tagatisleping sõlmitakse või mitte. Hageja tõendas portaali programmi ekraanitõmmistega (I kd, tl-d 56–57), et registreerimise taotluse allosas on ruut, kuhu tuleb teha märge, et isik on nõus hageja lepingutega (kasutajatingimused ja privaatsusreeglid), ja selle järgneb sõna „liitu“. Hageja esitas teiste isikute kohta nn testbaasi ekraanitõmmised (I kd, tl–d 58–60), kuid ei tõendanud, et kostja nõustus kasutajatingimustega, st pani ruutu märke ja kinnitas, et nõustub kasutajatingimustega. Hageja ei tõendanud, et ilma
2-17-124505 sellise kinnituseta ei ole võimalik kasutajaks saada. Seda ei saanud kinnitada laenuhalduri ütlustega, sest kinnitus pidi olema tehtud elektroonilises keskkonnas kasutajaks registreerimise ja märke tegemisega vastavasse kohta. Laenuhalduri ütluste ja kostja seletuste kohaselt toimusid läbirääkimised laenu taotlemise protsessi üle (mh, et seda tuleb teha portaalis), mitte selle üle, et kostjale saavad kasutajatingimused kohustuslikuks. Kasutajatingimused kui tüüptingimused ei saanud lepingu osaks ka seeläbi, et kostja võis nende olemasolu eeldada lepingu sõlmimise viisi tõttu ning oleks saanud nendega tutvuda ja nende sisust aru saada VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi. Seega ei saanud hageja tugineda VÕS § 76 lg–tele 1 ja 2 ning kasutajatingimuste p–dele 18.1.1 ja 18.8 ning nõuda kostjalt edukustasu lepingutingimustele tuginedes (st põhjusel, et notari juures ei sõlmitud 24. septembril 2017 tagatislepinguid). Hageja ei ole esile toonud mõistliku tasu suurust. Lisaks ei olnud mõistliku tasu nõue maakohtu hinnangul muutunud sissenõutavaks, kuna ei olnud tõendatud kokkulepe, et tasu tuleks maksta sõltumata sellest, kas tagatisleping notari juures sõlmitakse või mitte. Kostja juhatuse liikme seletusega on tõendatud, et tasu tuli maksta ehk hageja nõue muutus VÕS § 82 lg 1 järgi sissenõutavaks, kui tagatisleping on notari juures sõlmitud. Lisaks ei saanud hageja tugineda võimalikule kostja kohustuse rikkumisele (jättis notari juurde tulemata ja tagatislepingu sõlmimata) VÕS § 101 lg 3 järgi. Olukorras, kus kostjale saadeti käendusleping päev enne notari juurde minekut (23. augusti 2017. a e–kirjavahetus (I kd, tl–d 50, 81)), oli ilmne, et oluliste tagatistega (isiklik käendus, hüpoteek) lepingu sõlmimise otsustamiseks on kostjal vaja mõistlikku aega. Arvestades taotluse esitamise aega (16. august 2017), käenduslepingu kavandi saatmise aega (23. august 2017) ning tehingu tegemiseks kavandatud aega notari juures (24. august 2017), ei olnud käenduslepingu saatmine päev enne tehingu tegemist mõistlik aeg. Mõistliku aja riski kandis hageja. Seega ei saanud hageja nõuda tasu maksmist VÕS § 76 lg–te 1 ja 2, §–i 4011 ning kasutajatingimuste p–de 18.1 ja 18.8, VÕS § 101 lg 1 p 1 ning § 108 lg 1 järgi. Lisaks ei saanud hageja nõuda tasu VÕS § 664 lg–te 1 ja 2, § 4011, § 76 lg–te 1 ja 2, § 101 lg 1 p–i 1 ning § 108 lg 1 järgi. Kuna kasutajatingimused ei muutunud lepingu osaks, ei saanud hageja nõuda ka viivist 25% aastas VÕS § 76 lg–te 1 ja 2, § 113 lg 1, § 101 lg 1 p–i 6 ja kasutajatingimuste p–i 18.15 järgi. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu, ei saanud hageja nõuda ka seadusjärgset viivist. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja menetluskulud kostja kanda jätta. Hageja lisas apellatsioonkaebusele tõendina mh väljavõtte kasutajatingimuste versioonide üleslaadimise aja kohta koos eestikeelse tõlkega. Hageja märkis, et kostja nõustumine 15. augustil 2017 hageja tüüptingimustega, on tõendatud hageja 2017. a mais tehtud ekraanitõmmistega click-wrap lepingu ja tüüptingimustest teavitamise kohta; hageja süsteemi väljavõttega, mille kohaselt laeti kasutajatingimuste vaidlusalune versioon hageja kodulehele 13. juunil 2017; Harju Maakohtu 4. septembril 2017 tsiviilasjas nr 2-16-110832 tehtud otsuse järeldustega, mille kohaselt oli kasutajatingimustele portaali kasutajaks registreerimise lehel selgelt viidatud ning ilma nendega nõustumata ei olnud võimalik saada portaali kasutajaks; laenuhalduri ütlustega, mille kohaselt kasutajaks registreerumisel tuleb kasutajatingimustega nõustuda; hageja andmebaasi väljavõttega, mille kohaselt kostja on portaali kasutaja; kostja juhatuse liikme vande all antud kinnitusega, et kostja registreerus portaali kasutajaks.
2-17-124505
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. oktoobri 2019. a istungil tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel rahuldamata hageja taotluse võtta vastu hageja väljavõtte kasutajatingimuste versioonide üleslaadimise aja kohta, mille kohaselt laeti kasutajatingimuste vaidlusalune versioon hageja kodulehele 13. juunil 2017, sest see oli võimalik esitada maakohtus ja menetlusõiguse normide olulist rikkumist selles osas ei esinenud.
8.Ringkonnakohus jättis 22. novembri 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda, määras need kindlaks ning mõistis hagejalt 600 euro ulatuses välja koos kohustusega tasuda menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte leping oli VÕS § 4011 järgi krediidivahendusleping, millele kohalduvad maaklerilepingu sätted. Sellise õigusliku käsitluse üle ei vaielnud pooled ka apellatsioonimenetluses. Maakleril on VÕS § 664 lg 1 järgi õigus saada maakleritasu alates tema vahendamise või teenuse osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Ringkonnakohus selgitas, et VÕS § 664 lg 2 ei sätesta maakleri õigust nõuda maakleritasu juhul, kui tal jääb leping täitmata nt põhjusel, et käsundiandja valis teise maakleri, kelle vahendamise või teenuse osutamise tõttu sõlmitakse leping (Riigikohtu 23. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-08, p 11). VÕS § 664 ei keela kokkuleppel maakleritasu maksmise eeldusi täpsustada, mh osas, mida lugeda „vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimiseks“ (Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p 21). Hageja ei väitnud, et sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt tulnuks edukustasu maksta ka juhul, kui laenulepinguid ei sõlmita. Pooled ei vaielnud ringkonnakohtus, et kostja juhatuse liige möönis portaali sisselogimist. Pooled vaidlesid selle üle, kas nad sõlmisid lepingu hageja väidetud tingimustel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei tõendanud tüüptingimuste muutumist lepingu osaks. Hagejal tuli ka portaali vahendusel sõlmitud lepingute puhul tõendada, et kostjal oli igal juhul võimalus tingimuste sisust teada saada (Riigikohtu 19. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-14, p 10; 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13). Lisaks tuli tõendada viitamine tingimustele enne lepingu(te) sõlmimist või nende olemasolu eeldus tulenevalt lepingu(te) sõlmimise viisist. Ringkonnakohus luges üldtuntuks, et elektroonilise süsteemi (portaali ja arvutivõrgu) käitaja peab mõistlikus ulatuses süsteemi logisid (revisjonlogi ehk auditlogi, mis on kronoloogiliselt salvestatud tegevuste järjestus ja mille abil on võimalik tuvastada, mis tegevusi tehti, et andmed/süsteem jõudis teatud olekusse). Revisjonlogi kirjed peaksid tekkima sisse- või väljalogimisest ja transaktsioonidest süsteemis. Arvutisüsteemi logisid peetakse eelkõige elektrooniliselt ning logikirjete usaldusväärne säilitamine ja taasesitamine on võimalik. Hageja pidas vähemalt osaliselt portaali logisid. Lepingud sõlmiti arvutivõrgu abil VÕS § 621 lg 1 tähenduses. VÕS § 621 lg–tes 1–3 ja 5 loetletud ettevõtja kohustuste järgimise ulatust saab arvestada, vastates küsimusele, kas ja millistel tingimustel pooled lepingu sõlmisid. Interneti kaudu ja hageja portaaliga sarnases keskkonnas lepingute sõlmimiseks vajalike tahteavalduste vormistamise puhul tuleb eespool nimetatud kaalutlustel eeldada mh lepingutingimuste ja nendega tutvumise kohta usaldusväärsete ja taasesitatavate elektrooniliste logide pidamise võimalust. Logide sisu peaks
2-17-124505 kajastama vähemalt VÕS § 621 lg-tes 1–3 ja 5 loetletud toiminguid. VÕS § 621 lg 1 p-st 2 ja lgst 5 tuleneb tüüptingimuste kohta piisava selgusega, et kohaselt peetud logidest nähtub või on vähemalt kontrollitavalt taasesitatav konkreetne lepingutekst, sh ühene ja arusaadav viide tüüptingimustele. Need kriteeriumid on asjakohased ka klikiga nõustumise tehnikal sõlmitud lepingute puhul. Samas ei ole tähtis, kas lepingu teine pool lepinguteksti ja tüüptingimused endale salvestas. Hageja ei esitanud eeltoodud kriteeriumitele vastavaid usaldusväärseid tõendeid, millest nähtuks konkreetselt kostja võimalus saada teada kasutajatingimustest ja laenu üldtingimustest. Järeldust tingimustega tutvumise või selle võimaluse kohta ei saanud teha väidetavalt hageja andmebaasis talletatud andmetest kostja ja tema juhatuse liikme kohta, sest neist ei nähtunud tingimustega tutvumise võimalust ega lepinguteksti säilitamiseks ja selle võimaldamiseks tehtud toimingud. Väidetavalt hageja portaalist 2017. a mais (aga osaliselt kuupäevade puudumise tõttu tuvastamata ajal) tehtud ekraanitõmmiste põhjal ei saanud tuvastada kostjaga lepingu sõlmimise asjaolusid. Kostja allkirjastatud laenutaotlusel hageja sümboolika ja soovitatud vormi kasutamine ei tähenda, et taotluse allkirjastajal oli võimalus tutvuda portaali tingimustega. Erinevalt laenuandjate avaldustest ei sisaldanud kostja avaldus viidet lisatingimustele. Hageja varasemad e-kirjad kostjale ei viidanud mujal kättesaadavatele ja salvestatud tingimustele või lepingutekstile. Kuigi laenuhalduri ütluse kohaselt kinnitab portaali kasutaja registreerimisel kasutajatingimustega nõustumist, ei saanud sellest järeldada kostja võimalust tingimustega tutvuda. Tsiviilasjas nr 2-16-110832 tuvastatud asjaolud ei oma kostja suhtes tähtsust, sest ta ei olnud selles asjas menetlusosaline. Hageja tugines VÕS § 621 järgsete toimingute tegemise osas mh kasutajatingimustele ja laenu üldtingimustele. Üksnes tingimuse sõnastamisest ei saa järeldada toimingu tegemist. Kliendi teavitamist ei saa järeldada tüüptingimustest, kui on tõendamata tema võimalus tingimustega tutvuda. Seega polnud võimalik tuvastada, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Kuna hageja seda ei tõendanud, ei olnud vaja kontrollida täiendavaid eeldusi, st tingimustele viitamist või nende olemasolu eeldamist. Kuna hageja ei tõendanud kasutajatingimuste ja laenu üldtingimuste muutumist kostjaga sõlmitud lepingu osaks, ei saanud kirjeldatud alusel laenulepingute sõlmimist tuvastada. See ei välistanud laenulepingute sõlmimist hageja tüüptingimusteta. Kostja laenutaotlus oli pakkumus (VÕS § 16 lg 1) või ettepanek esitada pakkumus (VÕS § 16 lg 2). Kui lugeda kostja laenutaotlus pakkumuseks, siis võiks iga laenuandja tahteavaldus olla nõustumus (VÕS § 9 lg 2). Hageja ei esitanud konkreetseid tõendeid kummagi teatamisviisi (e-postiga teadete saamise ega portaalis teabega tutvumise) kohta. Kohtumenetluses esitatud nõustumused olid hilinenud. VÕS § 17 lg 1 teise lause kohaselt pidanuks nõustumused jõudma kostjani laenutaotluses märgitud sünditseerimisperioodil (kuni 23. august 2017). Vaidlust ei ole, et hageja sai kätte kostja 23. augusti 2017. a teate selle kohta, et laenutingimused ei ole talle vastuvõetavad. Ka pärast seda ei edastanud hageja kostjale laenuandjate nõustumusi, vaid esitas need alles kohtumenetluses. Kui lugeda laenutaotlus ettepanekuks esitada pakkumus, ei andnud kostja hilisemat nõustumust. Seega ei olnud võimalik tuvastada kostja ja laenuandjate vahel lepingu sõlmimiseks vajalike tahteavalduste vahetamist ning hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks VÕS § 664 lg 1 alusel. Ringkonnakohus ei nõustunud, et kostjalt saab maakleritasu nõuda alternatiivselt VÕS § 664 lg 2 alusel. Viidatud norm reguleerib olukorda, kus maakleri õigus nõuda maakleritasu sõltub vahendatud lepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Praegu ei tuvastanud kohtud laenulepingute sõlmimist.
2-17-124505
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Riigikohus rahuldas 25. mai 2020. a otsusega kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2019. a otsuse ning saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus nõustus alama astme kohtutega, et pooled sõlmisid krediidivahenduslepingu VÕS § 4011 mõttes ning et seaduses ei ole majandus– või kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelisele krediidivahenduslepingule kohustuslikku vormi sätestatud (VÕS § 11 lg 1). Kui lugeda kostja tegutsemist kasutajaks registreerumisel pakkumuseks (VÕS § 16 lg 1), on hageja nõustumuseks (VÕS § 20 lg 1) kinnitus, et konto loomine õnnestus, ning teavitus järgmiste sammude kohta investoritelt laenude kaasamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kasutajatingimused on tüüptingimused. Vaidlusküsimus on, kas tüüptingimused said praegu krediidivahenduslepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 kohaselt võivad tüüptingimused saada lepingu osaks kahel alternatiivsel viisil: 1) tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (esimene lause); 2) tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (teine lause). VÕS § 37 lg 1 mõlema alternatiivi puhul peab olema täidetud eeldus, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Kolleegium rõhutab, et määrav ei ole tegelik tutvumine tingimuste sisuga, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk võimalus nendega tutvuda (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13). Praeguses asjas on vaidluse all, missuguseid asjaolusid ja tõendeid pidi hageja esitama tõendamaks, et kostjal oli võimalus hiljemalt krediidivahenduslepingu sõlmimise ajal tüüptingimuste sisust teada saada. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna leping sõlmiti arvutivõrgu vahendusel, siis saab selle tuvastamisel, kas lepingut sõlmides oli kostjal võimalik tutvuda tüüptingimustega, lähtuda mh elektroonilistes süsteemi logides kajastatust. Arvutivõrgus tehtud toimingute kohta peetavad elektroonilised süsteemilogid võimaldavad tuvastada, milliste tegevuste tulemusena on andmestik või süsteem jõudnud teatud kindlasse olekusse. Seejuures ei tulene seadusandlusest (mh võlaõigusseadusest) arvutivõrgu abil lepinguid sõlmivatele ettevõtjatele kohustust pidada üksikasjalikke logisid. Niisugused logid võimaldavad aga vaidluse korral tõendada, et tüüptingimused olid kliendile hiljemalt lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad ning ta nõustus nendega. Kohaselt peetud logide põhjal on võimalik kontrollida, missugune konkreetne lepingutekst oli kostjale kättesaadav ning et talle kuvati kasutajakonto loomisel ühene ja arusaadav viide lepingu tüüptingimustele. Seega teenib mõistlikus ulatuses logide pidamine ettevõtja huve, lihtsustades vaidluse tekkimisel väidete (mh selle, et klient tegi lepingu sõlmimiseks vajalikud toimingud) tõendamist. Kohtud rikkusid menetlusõiguse norme oluliselt nii selgitamiskohustuse täitmisel kui ka tõendite hindamisel. Hageja saab kostja võimalust tüüptingimuste sisust teada saada tõendada mh tõenditega selle kohta, et kostja kui kasutaja vajutas tüüptingimustega nõustumist väljendavat ikooni (nuppu) või tegutses arvutisüsteemi (portaali) kasutades viisil, mis oleks olnud võimatu ilma viidatud nõustumust väljendavat ikooni (nuppu) vajutamata. Seega on hagejal kui tüüptingimuste kasutajal võimalik tõendada kas seda, et kasutaja nimetatud ikooni (nuppu) vajutas, või kui esitatud asjaolude kohaselt jätkas klient süsteemi kasutamist järgnevas etapis (nt registreerus kasutajaks), siis seda, et jätkamine ei olnud võimalik ilma nõustumist
2-17-124505 väljendavale ikoonile (nupule) vajutamata. Lisaks saab hageja kostja võimalust tüüptingimuste sisust teada saada tõendada tõenditega selle kohta, et tüüptingimused olid kostjaga lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad hageja kodulehel. Maakohus oleks pidanud pooltele tõendamiskoormist selgitama. Maakohus ei selgitanud hagejale vajadust tõendada seda, et tüüptingimused olid kostjaga lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad hageja kodulehel. Seega ei täitnud maakohus selgitamiskohustust vajalikul määral. Ka ringkonnakohus ei kõrvaldanud viidatud rikkumist. Kohtud jätsid arvestamata, et hageja saab kostja võimalust tüüptingimuste sisust teada saada tõendada ka kaudsete tõenditega. Kaudne tõend on lubatud, kui selle põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada. Kui otsus põhineb kaudsetel tõenditel, tuleb seda otsuses selgelt märkida ning näidata, kuidas kaudsed tõendid tõendavad vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumist (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152, p 13.6.2). Riigikohus leidis, et seda, et kasutaja tegutses portaali kasutades viisil, mis oleks olnud võimatu ilma viidatud nõustumust väljendavat ikooni (nuppu) vajutamata, tõendada ka teiste kasutajate ja üldiselt lepingu sõlmimise protsessi kohta käiva teabega. Sellisel juhul tuleb aga tüüptingimuste kasutajal vaidluse korral muuta usutavaks ka see, et vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kattus kliendile kuvatud teave ja lepingu sõlmimise protsess sellega, mis kuvati teis(t)ele sarnase(d) lepingu(d) sõlminud kasutaja(te)le. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et tsiviilasjas nr 2-16-110832 tehtud otsus võib olla dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 mõttes. Riigikohus selgitas täiendavalt, et VÕS § 37 lg 1 teise lause kohaldamisel ei ole oluline, kas kostja ise eeldas hageja portaalis kasutajaks registreerimisel kasutajatingimuste olemasolu. Lähtuda tuleb sellest, kas keskmine mõistlik kasutaja võis lepingu sõlmimise viisist tulenevalt eeldada, et niisugused kasutajatingimused on olemas. Kui ringkonnakohus tuvastab, et VÕS § 37 lg–s 1 sätestatud eeldused olid täidetud ning hageja kasutajatingimused said krediidivahenduslepingu osaks, tuleb ringkonnakohtul mh kontrollida, kas vaidlusalune tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 1 kohaselt, kuna kahjustab lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades teist lepingupoolt ebamõistlikult. Kolleegiumi hinnangul ei saa üldjuhul pidada ebamõistlikuks tüüptingimust, mille kohaselt peab isik, kellele krediidivahendusteenust osutatakse, maksma krediidivahendajale ka siis edukustasu (3–4% projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast), kui sõlmitud laenulepingud lõpevad ennetähtaegselt isikust, kellele teenust osutatakse, tuleneval põhjusel. Menetluskulude jaotuse jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsustada.
11.Ringkonnakohus palus pooltel esitada Riigikohtu juhistest lähtudes täiendavad seisukohad ja tõendid, millest nähtuks, kas hageja viitas tüüptingimustele enne lepingu sõlmimist ning kas teisel lepingupoolel oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada.
2-17-124505
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult ja jätab menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
13.TsMS § 652 lg 1 p 1, § 231 lg–te 2 ja 4, poolte väidete ning viidatud tõendite põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest asjaoludest: -
-
-
hageja saatis kostjale 14. ja 15. augustil 2017 e–kirjad, milles kirjeldas laenu tingimusi (I kd tl 30); kostja seaduslik esindaja kinnitas 15. augusti 2017 e–kirjas, et „see pakkumine sobib“ (I kd tl 99) ja allkirjastas 16. augustil 2017 kell 15.58 digitaalselt laenutaotluse, millel on märgitud hageja sümboolika ja andmed, koostamisaeg samal päeval kell 15.15 ning see kajastab olulises osas samu laenutingimusi nagu näidatud hageja 15. augusti 2017 e–kirjas; taotlusele on lisatud ning koos sellega allkirjastatud sama kuupäeva ja taotluse koostamise ajaga märgistatud maksekorraldus summas 3150 eurot, kuigi samas on toodud osasummad 3000 ja 250 eurot (I kd tl 31–32); hageja kandis 23. augustil 2017 notari arvele 96 750 eurot (I kd tl 100–101) ja eeldatavasti hagejat esindava advokaadibüroo jurist saatis samal päeval kell 13.01 kostja juhatuse liikmele käenduslepingu projekti järgmiseks päevaks kavandatud tehingu jaoks (I kd tl 81); kostja teatas samal päeval kell 16.20, et ta ei tule sõlmima järgmiseks päevaks kavandatud tehingut (I kd tl 50).
14.Praeguses asjas tehtud otsuses on Riigikohus andnud TsMS § 693 lg 2 mõttes siduva juhise, et pooltevaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida VÕS § 4011 järgseks krediidivahendus– lepinguks. Seaduses ei ole majandus– või kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelisele krediidivahenduslepingule sätestatud kohustuslikku vormi (VÕS § 11 lg 1). Kui lugeda kostja tegutsemist kasutajaks registreerumisel pakkumuseks (VÕS § 16 lg 1), on hageja nõustumuseks (VÕS § 20 lg 1) kinnitus, et konto loomine õnnestus, ning teavitus järgmiste sammude kohta investoritelt laenude kaasamiseks. Kuigi kostja vastuväite kohaselt ei jõudnudki pooled tahteavalduste vahetamisel lepinguni (VÕS § 9 lg 1), saab kohtu ette toodud asjaoludest järeldada, et hageja ja kostja vahel oli lepinguline suhe. Kostja asus hageja käitatavat portaali kasutama ning hageja on kostjat teavitanud, et konto loomine õnnestus.
15.VÕS § 4011 järgsele krediidivahenduslepingule kohalduvad maaklerilepingu sätted. Maakleril on VÕS § 664 lg 1 järgi õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. VÕS § 664 lg 2 ei sätesta maakleri õigust maakleritasule juhul, kui leping jääb tema poolt täitmata nt põhjusel, et käsundiandja on valinud teise maakleri, kelle vahendamise või osutamise tulemusel sõlmitakse leping (Riigikohtu 23. septembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-08, p 11). VÕS § 664 sätted ei keela siiski kokkuleppel maakleritasu maksmise eeldusi täpsustada, mh selles osas, mida lugeda „vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimiseks“ (Riigikohtu 13. novembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-13, p 21). Hageja ei väida sellise kokkuleppe sõlmimist, mille kohaselt tulnuks edukustasu maksta ka juhul, kui laenulepingud jäävad sõlmimata.
16.Hageja tugineb kokkuvõtvalt sellele, et tema vahendusel sõlmiti kostja ja laenuandjate vahel laenulepingud ning praeguse vaidluse pooled leppisid kokku edukustasu maksmise kohustuse sissenõutavuse juhuks, kui laenulepingud lõpevad enne laenu väljamaksmist
2-17-124505 (kasutajatingimuste p 18.8). Hageja väidab, et kostja registreerus portaali kasutajaks ja nõustus selle käigus portaali kasutajatingimustega (I kd tl 33–41). Maakohus tuvastas ja selle üle ei vaielda enam apellatsioonimenetluses, et kostja juhatuse liige möönis vande all antud seletuses portaali sisselogimist, aga tema väitel ei saanud ta selle käigus kasutajatingimustega tutvuda. Seega vaidlevad pooled, kas nad sõlmisid lepingu hageja väidetavatel tingimustel.
17.VÕS § 37 lg 1 kohaselt võivad tüüptingimused saada lepingu osaks kahel alternatiivsel viisil: 1) tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (esimene lause); 2) tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada (teine lause). VÕS § 37 lg 1 mõlema alternatiivi puhul peab olema täidetud eeldus, et kostjal oli võimalus tüüptingimuste sisust teada saada. Määrav ei ole tingimuste sisuga tegelik tutvumine, vaid võimalus nende sisust teada saada ehk võimalus nendega tutvuda (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13).
17.1.Tõendatud on, et kostjal oli võimalik tüüptingimuste sisust teada saada. Praeguses asjas selgitas Riigikohus, et seda, et kasutaja tegutses portaali kasutades viisil, mis oleks olnud võimatu ilma viidatud nõustumust väljendavat ikooni (nuppu) vajutamata, saab tõendada ka teiste kasutajate ja üldiselt lepingu sõlmimise protsessi kohta käiva infoga.
17.2.Hageja esitas tõendina mais 2017 (st kolm kuud enne kostja 16.08.2017 laenutaotlust) tehtud ekraanitõmmised (hagi lisa 10). Ekraanitõmmistest nähtub, et mais 2017 olid EstateGuru kodulehel kättesaadavad click-wrap leping ja tüüptingimuste teavitus. Kuigi kostja vastuväite kohaselt ei saa olla kindel, et ekraanitõmmised tegelikkuses kostjale kuvati, siis näitavad otsesed ja kaudsed tõendid kogumis, et kostjale kuvati just ekraanitõmmistel olev info ning hagile lisatud kasutajatingimused.
17.3.Hageja esitas tõendina RP arvamuse (dtl 726). RP kinnitab, et vastavalt veebiportaali laenutaotluse esitamise seisuga, s.o 16. augustil 2017 kasutusel olnud lähtekoodile olid kasutajatingimused ja laenu üldtingimused laenutaotluse esitamise ja kinnitamise vaates linkidena viidatud ning tingimustega nõustumist kinnitamata ei saanud klient laenutaotlust esitada ega laenu saamisele suunatud toiminguid jätkata.
17.4.Väljavõttest EstateGuru kasutajatingimuste versioonide üleslaadimise aja kohta koos eestikeelse tõlkega (dtl 721) nähtub, et just hagile lisatud kasutajatingimuste versioon oli laenutaotluse esitamise ajal kodulehel kättesaadav.
17.5.Harju Maakohtu 4. septembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-110832 on kaudne tõend selle kohta, et 2017. aastal pidi klient laenutaotluse esitamiseks registreerima end hageja krediidivahendusportaali liikmeks ning sai seda teha üksnes vastavasse aknasse linnukese märkimisega, et nõustub hageja krediidivahenduslepingu tingimustega. Kuigi kohtuotsus ei ole praeguse asja menetlusosalistele siduv TsMS § 457 lg 1 järgi, on tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 1 mõttes (praeguses asjas tehtud Riigikohtu otsuse p 14.3.4).
17.6.Kostja esindaja on 6. märtsi 2019. a istungil (ajamärgis 1:05:05) kinnitanud, et registreerus EstateGuru kasutajaks ning läbis kõik vajalikud etapid kasutajaks saamiseks: „Ma täitsin kõik, mis oli seal olnud, kui oli kastike, mul praegu ei tule ette, seal nõustun sellega või teisega.“
2-17-124505
17.7.Tüüptingimuste kättesaadavust kinnitab täiendavalt ekraanitõmmis, mis on esitatud hagi lisana 10, lk 9. Selle kohaselt enne laenutaotluse esitamist kuvatakse hageja portaalis täiendavalt viidet hageja tüüptingimustele, täpsemalt ruutu kirjaga „Käesolevaga kinnitab laenutaotluse esitaja, et on tutvunud laenu üldtingimustega ning EstateGuru kasutajatingimustega ja on teadlik, et kohustub tasuma edukustasu igal juhul, kui laenu rahastamiseks on EstateGuru vahendusel sõlmitud laenulepinguid vähemalt laenutaotluses märgitud finantseeringu minimaalsumma ulatuses, sõltumata sellest, kas taotluse esitaja suudab pärast sünditseerimisperioodi täita omapoolsed tingimused laenu üleandmiseks“, millesse tuleb teha linnuke. Laenu üldtingimused ja kasutajatingimused on kuvatud klikitavate linkidena.
17.8.Kohus loeb tõendatuks, et hageja kasutajatingimused olid veebiportaalis kättesaadavad ning et klient ei saanud kasutajaks registreeruda ega laenutaotlust esitada ilma, et ta oleks kasutajatingimustega nõustunud. Seega on hageja kasutajatingimused saanud hageja ja kostja krediidivahenduslepingu osaks VÕS § 37 lg 1 esimese lause järgi. Lisaks sellele saab kasutajatingimusi pidada lepingu osaks VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi, kuivõrd igal juhul oleks keskmine mõistlik portaali kasutaja võinud eeldada, et krediidivahenduslepingu sõlmimisel kasutatakse tüüptingimusi.
18.Põhjendamatu on kostja seisukoht, et RP arvamus (dtl 726) tuleks jätta arvestamata seetõttu, et kostja ei saanud pärast tõendi vastuvõtmise otsustamist eraldi tähtaega vastutõendi esitamiseks. Ringkonnakohus määras 01.12.2021 määrusega pooltele kaks tähtaega: taotluste ja tõendite esitamise tähtajaks 15. detsember 2020 ja vastaspoole menetlusdokumenditele vastamiseks 28. detsember 2020 (mida pikendas kuni 11. jaanuarini 2021). Pooltele ühise kaheastmelise tähtaja mõte on vältida menetluse venimist tõendite esitamise „pingpongi“ tõttu. Sellest määrusest pidi olema kostjale selge, et RP arvamusele lähtekoodi kohta tuli seisukoht esitada kohtu määratud ajaks enne istungit. Veebilehe lähtekoodi lugemine on IT-alase haridusega inimesele tavapärane ning kostja ei ole esile toonud, miks tal ei olnud võimalik tõendi osas tähtaegselt seisukohta kujundada. Ringkonnakohus ei ole nimetatud tõendit vastu võtnud alles kohtuotsuses, seega ei ole tegu üllatava tõendiga Riigikohtu praktika valguses (Riigikohtu 16. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7846/33, p 12).
19.Riigikohus andis praeguses asjas tehtud otsuse p–s 16 ringkonnakohtule juhise, et ringkonnakohtul tuleb kontrollida, kas vaidlusalune tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 1 kohaselt, kuna kahjustab lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades teist lepingupoolt ebamõistlikult. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul ei saa üldjuhul pidada ebamõistlikuks tüüptingimust, mille kohaselt peab isik, kellele krediidivahendusteenust osutatakse, krediidivahendajale ka siis edukustasu maksma (3–4% projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast), kui sõlmitud laenulepingud lõpevad ennetähtaegselt isikust, kellele teenust osutatakse, tuleneval põhjusel.
19.1.Kostja ei ole ringkonnakohtu hinnangul esile toonud erandlikke asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et kasutajatingimuste p 18.1 on ebamõistlik. Kolleegium ei nõustu, et hageja oleks pidanud tingimuse kehtivuse kinnitamiseks tõendama, et ta on teinud kulutusi portaali loomiseks ja käitamiseks ning tõendama, et edukustasu vastab turutingimustele. VÕS § 4011 lg 1 järgi eeldatakse, et krediidivahendaja saab oma tegevuse eest tasu. Arvestades, et sõlmitud laenulepingutes oli ühe aasta intress 10%, ei ole vahendustasu 3% laenusummast ebamõistlik.
2-17-124505
20.VÕS § 664 lg 1 järgi on maakleril õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. EstateGuru kasutajatingimuste p 18.1 alusel kohustub laenusaaja portaalipidajale maksma edukustasu, mille aluseks on 3–4% vastava projekti rahastamiseks sõlmitud iga laenulepingu algsest põhisummast. Laenulepingute põhisummaks kokku oli 100 000 eurot, mistõttu on edukustasu suuruseks 3000 eurot (100 000*0,03=3000).
20.1.Edukustasu nõude eelduseks on, et maakleri vahendamise tulemusena sõlmiti laenulepingud kostja ja laenuandjate vahel. Kostja laenutaotlust saab lugeda pakkumuseks (VÕS § 16 lg 1) ning iga laenuandja tahteavaldust nõustumuseks. VÕS § 9 lg 2 sätestab, et pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest.
20.2.Kostja allkirjastas 16. augustil 2017 kell 15.58 digitaalselt laenutaotluse, millel on märgitud hageja sümboolika ja andmed ning koostamisaeg samal päeval kell 15.15 ning see kajastab olulises osas samu laenutingimusi nagu näidatud hageja 15. augusti 2017 e–kirjas; taotlusele on lisatud ning koos sellega allkirjastatud sama kuupäeva ja taotluse koostamise ajaga märgistatud maksekorraldus summas 3150 eurot, kuigi samas on toodud osasummad 3000 ja 250 eurot (I kd tl 31–32);
20.3.Kasutajatingimuste p 6.2 (dtl 22) kohaselt „Laenutaotlusele antud nõustumuse järgselt koostab EstateGuru pdf–vormingus laenulepingu ärakirja (mis võib koosneda ühest või mitmest pdf–vormingus dokumendist), mis saadetakse e–posti teel või tehakse muul viisil laenuandjale ja laenusaajale kättesaadavaks portaalis /---/.“ Hageja on selgitanud, et teave laenulepingute kohta oli kostjale kättesaadav hageja portaalis alajaotuses laenud. Kostja logis 15.8–24.8.2017 portaali sisse 4 korral. Lisaks on kostjal sisselülitatud teavituste e–kirjad (II kd tl 5), st tal oli võimalus tutvuda laenulepingutega ja aktseptidega.
20.4.Kasutajatingimuste p 6.1.3 (d) järgi:“ laenutaotlust käsitletakse määratud nõustumuse andmise tähtajaga lepingu sõlmimise ettepanekuna (pakkumusena) kindlaksmääratud isikutele võlaõigusseaduse tähenduses: /---/ millele nõustumuse andmisega loetakse laenuleping sõlmituks vastava nõustumuse andmisel nõustumuse andja poolt täpsustatud laenusumma ulatuses ning muus osas laenutaotluse osaks olevatel laenu põhitingimustel ning EstateGuru laenu üldtingimustel koheselt peale vastava nõustumuse kinnitamist kasutajatingimuste punktis 9 (Tehingute kinnitamine EstateGurus) sätestatud korras (vastava laenulepingu osaks olevad EstateGuru laenu üldtingimused („laenu üldtingimused") on kättesaadavad portaalis laenutaotluse esitamist ning sellele nõustumuse andmist võimaldavaid rakendusi kuvavatel alamlehtedel ning laenutaotluse esitamist ning sellele nõustumuse andmist loetakse muu hulgas vastava kasutaja kinnituseks, et ta on vastavate EstateGuru laenu üldtingimustega tutvunud ja nendega täies ulatuses nõustunud). Kohus mõistab kasutajatingimuste p 6.1.3 (d) selliselt, et laenuleping loetakse sõlmituks alates hetkest, mil investor on nõustumuse kinnitanud salasõna sisestamisega (vt kinnitamise kohta kasutajatingimuste p 10). Selline kokkulepe vastab VÕS § 9 lg 2 teise lause viimasele alternatiivile.
2-17-124505
20.5.Laenulepingute sõlmimisest pidi kostja teada saama koheselt portaali vahendusel. Kostjal olid sisse lülitatud ka teavituste e–kirjad (kd II tl 5). Seega pidi kostjal olema võimalus laenulepingutega ja laenuandjate aktseptidega tutvumiseks. TsÜS § 69 lg–le 3 järgi on tegu eemalviibijale tehtud tahteavaldusega, mille puhul piisab sellest, et tahteavaldus jõudis selle saaja mõjusfääri ja saajal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus– ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e–posti vähemalt kord päevas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12). Praegusel juhtumil võib eeldada, et ka kostja kontrollis oma e–posti ja sai sealt EstateGuru teateid vähemalt korra päevas ja et sünditseerimisperioodil logis kostja info saamiseks oma kontole veebiportaalis. Hiljemalt 24. augustil 2017 portaali sisse logides pidi kostja teada saama, et laenulepingud on sõlmitud. Lisaks sellele kinnitas laenulepingute sõlmimist hageja esindaja 23. augusti 2017 e–kiri, mis kostjat täiendavalt teavitas, et projekt on rahastatud (hagi lisa 6).
20.6.Kostja sõlmis EstateGuru portaali kaudu laenuandjatega 283 laenulepingut kogusummas 100 000 eurot (kd II tl 10-156). Laenulepingute põhisummaks kokku oli 100 000 eurot, mistõttu on edukustasu suuruseks 3000 eurot (100 000*0,03=3000).
20.7.Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja ei ilmunud hüpoteegi seadmiseks 24. augustil 2017 notari juurde. Seega jäi tagatisleping sõlmimata kostjast tingitud põhjusel. Samaaegselt lõppesid laenulepingud automaatselt, sest kokkulepitud tingimus (tagatise andmine) ei saabunud selleks ettenähtud tähtaja jooksul (laenu üldtingimuste p 14.2). Kostja ei soovinud notariaega edasi lükata (hagi lisa 6), vaid teatas, et tal on olemas teine tehing. Seega soovis kostja 24. augustil 2017 ühemõtteliselt laenulepingute lõppemist ja teavitas, et ei kavatse ka tulevikus täita oma kohustust tagatiste seadmiseks. Laenulepingud lõppesid neljapäeval 24. augustil 2017, seega saabus edukustasu tasumise tähtaeg kasutajatingimuste p 18.8 järgi viie tööpäeva pärast, e neljapäeval 31.augustil 2017.
21.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise ja viivise põhivõlalt viivisemääraga 25% aastas alates 1. novembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni. Kasutajatingimuste p 18.15 alusel saab hageja nõuda viivist 25% aastas. Kohus arvutab sissenõutavaks muutunud viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on muutunud sissenõutavaks viivis 2619 eurot 86 senti (vt. viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt välja mõistmisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.Maa–ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus lahendab vaidluse maakohtust erinevalt, siis määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21).
(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Helina Luksepp, Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.