Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.02.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-50491
Tsiviilasi
Kaarma Põllumajandus OÜ hagi Lääne-Saare valla (endine Kaarma vald) vastu eluruumi omandiõiguse tunnustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 11.11.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kaarma Põllumajandus OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja Kaarma Põllumajandus OÜ (registrikood 10033779, asukoht Asuküla küla, Kaarma vald, Saaremaa), lepinguline esindaja v/adv Nigul Saar Vastustaja/kostja Lääne-Saare vald (endine Kaarma vald; asukoht Marientali 27, Kuressaare linn Saaremaa), lepinguline esindaja v/adv Kersti Põld
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 11.11.2014 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi. Lisaks täiendada maakohtu lahendi sissejuhatavat osa kirjega hagihinna suuruses 4000 eurot kohta.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Võtta vastu vastustaja poolt esitatud dokumendid, mis tõendavad kostja/vastustaja nimetuse muutumist Saaremaal toimunud haldusterritoriaalse korralduse muutuse tulemusena.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja menetlenud maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Asjaolud ja hageja nõue
1.25.10.2013 esitas Kaarma Põllumajandus OÜ (hageja) hagi Kaarma valla (Kaarma Vallavalitsuse kaudu; kostja) vastu omandi tunnustamiseks Asuküla külas Kaarma vallas asuva 12-korteriga elamu (ehitisreg/koodiga 106000324) reaalosale suuruses 315/5097 (korter nr 5). Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hageja on põllumajandusreformi käigus saanud oma õiguseellaselt, reformitud põllumajandusühistult (PÜ) Kaarma, viimase varad, õigused ja kohustused. Üleantud vara hulka kuulus Asukülas asuv 12-korteriga elamu koos abihoonega, mis teenindavad korruselamut. Senini on elamu juurde teenindusmaa määramata ja elamu korteriomanditeks jagamata.
3.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on saanud omandi varale, mille koosseisu kuuluvad 12-korteriga elamu, kuur-pesuköök ja pumbajaam koos kohustusega erastada eluruumid vastavalt eluruumide erastamise seadusele (EES) isikutele, kel oli eluruumide erastamise õigus. Hageja on erastanud osundatud elamus 10 korterit. Kaks korterit (nr 5 ja nr 7) on erastamata. Korterit nr 7 valdab ja kasutab hageja oma äriruumina (bürooruumina) ja korterit nr 5 valdab kostja (raamatukogu ruumidena). Raamatukoguna on korter nr 5 kasutuses seetõttu, et hageja andis nõusoleku tühjana seisev korter võtta valla üldistes huvides kasutusse. Seejuures ei ole hageja ja kasutaja sõlminud lepingut omandi üleandmiseks ja omanikuks on hageja.
4.Poolte vahel ei ole vaidlust 11 korteri kuuluvuse üle. Vaidluse objektiks on korter nr 5, mille suhtes tegi vallavalitsus elektroonilise ehitisregistri pidajana aastal 2009 kande iseenda kasuks. Hageja on kohtuväliselt püüdnud olukorda lahendada lähtudes asjaoludest, et registrikandest ehitisregistris ei teki ega lõpe omandiõigus ja kui kostja soovib saada korteri omanikuks, siis saab seda teha vaid omanikuga sõlmitud lepingu alusel, milleks on vajalik poolte tahteavaldus.
5.Hageja omand tekkis õiguslikul alusel. Arhiiviteatise kohaselt anti elamu 11.02.1993 varade üleandmise aktiga üle hagejale. Hageja on algselt saadud omandit ise vähendanud
erastamise kohustatud subjektina. Selle kohustuse täitmise tulemina on hageja omandis endiselt korterid nr 5 ja nr 7. Hagejal on õigustatud huvi esitada omandi tunnustamise hagi, sest elamu juurde maa erastamisel ja elamu jagamisel korteriomanditeks saavad vastava tahteavalduse esitada vaid vallasasja kaasomanikud, kelle omand peab olema tekkinud õiguslikul alusel. Hageja soovib tuvastada, et vallasasjast korteri nr 5 omanikuks on tema ja kostjale ei ole mistahes õiguslikul alusel omandit tekkinud.
6.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et vaidlust ei ole, et 2 korteri osas ei olnud hageja erastamise kohustatud subjektiks, kuna neid ei kasutanud kehtivate üürilepingute alusel üürnikud. Korter nr 5 on jätkuvalt kostja valduses, kuigi valla raamatukogu on sealt ära viidud ja korter tühi.
7.Kostja tugineb asjaolule, et ta sai korteri omanikuks 23.05.1994 allkirjastatud vara üleandmise aktiga. Nimetatud aktis sisalduv tahteavaldus anda üle velskripunkt tuleb sisustada üleandmise ajal kehtinud õigusega asja käsutamiseks ja kostja faktilise käitumisega. Kui kostja väidab, et ta sai selle aktiga enda omandisse velskripunkti, mille koosseisu kuulus omakorda korter nr 5, on kostja 15.02.1994 (osaliselt) kehtima hakanud tervishoiukorralduse seaduse (TTKS) § 7 lõike 1 ja § 9 kohaselt tegutsenud arstiabi korraldajana täitnud sama seaduse § 20 tähenduses tervishoiualaseid ülesandeid. Kostja ei ole sellist arstiabi korraldamist tõendanud ja on väitnud, et vaidlusaluses ruumis oli hoopiski raamatukogu. Velskripunkti paiknemine kunagi kolhoosile kuuluva maja ühes korteris oli seotud asjaoluga, et velsker LR sai 70-ndate aastate algul üürilepingu alusel majandilt selles majas korteri. Kui samas majas vabanes korter nr 5, siis velskri taotlusel toodi velskripunkt vabanenud korterisse samas trepikojas. Kuni velskri pensionile jäämiseni tegutses velskripunkt selles korteris ja pärast seda jätkas tööd Maleva klubis selleks ettenähtud ruumis.
8.Kostja on esitanud tõendi, et sai 23.05.1994 akti alusel endale raamatukogu koosseisu kuuluva korteri. Tõendist nähtub, et raamatukogu kasulikuks pinnaks on 31,5m2 ja esmane kasutus toimus aastast 1954. Vald on vara arvele võtnud munitsipaalvarana 01.04.1994 maksumusega 8095 eurot (126 638.18 krooni). Vaidlusalune korterelamu oli majandi poolt ehitatud aastatel 1967-1968, mistõttu ei saanud mistahes asutus olla selles korteris aastast 1954. Kostja esitatud tõend ei tee ühtegi viidet vaidlusalusele korterile ja tõendis sisalduvad andmed ei ole ilmselt seonduvad vaidlusaluse korteriga ehitusaasta ega maksumuse osas. Usutav ei ole, et 2-toaline ahiküttega korter 12-korteriga majas maksis aastal 1994 126 638 krooni, kui samal ajal näiteks 2-korruseline autonoomsel õliküttel klubihoone kinosaali/spordisaali ja abiruumidega maksis 23 090 krooni, so viis korda vähem.
9.Vara üleandmise akti koostamise ajal 23.05.1994 kehtis asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 2 algtekst ja mitte kostja osundatud asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadusega 14.12.1994 kehtestatud § 2 lõike 2 uus redaktsioon. Seega ei ole kostja osundatud AÕSRS §-s 2 sisalduv vara tagastamise regulatsioon kohaldatav, sest ei toimunud vara tagastamist Eesti Vabariigi (EV) omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 mõttes. Kohaldamisele kuulub 23.05.1994 kehtinud redaktsioonis asjaõigusseadus (AÕS) ulatuses, millega reguleeriti omandi teket ja põllumajandusreformi seadus (PõRS) ning ORAS.
10.Kostja peab oma omandi tõendamiseks tuginema kas tehingulisele valduse üleandmisele või muule teole, mille tagajärjel tekib vallasomand (AÕS § 92 lõige 4). Kostja tugineb
valduse kaudu omandi tekkimisele, so 23.05.1994 vara üleandmise aktile kui tehingule. Vara üleandmine on kostja väitel toimunud PõRS § 10 lõike 4 alusel.
11.PõRS § 10 reguleerib ühismajandi vara munitsipaliseerimist. Jättes kõrvale vastuolu, et PõRS-i ülesehitus ja ideoloogia määrasid munitsipaliseerimise võimaluse enne ühismajandite reorganiseerimist ja likvideerimist, tuleb kogu § 10 regulatsiooni sisu lahti mõtestada. Osundatud munitsipaliseerimise pealkirjaga sätte tähendus on selles, et kõigepealt tagastati kohaliku omavalitsuse staatusega haldusüksusele lõike 1 alusel ühismajandi varast enne 16.06.1940 munitsipaalomandisse kuulunud vara. Lõike 2 kohaselt sotsiaal- ja kultuuriobjektid, mis olid ehitatud riigieelarve ja tsentraliseeritud vahenditega, anti tasuta üle munitsipaalomandisse EV valitsuse poolt kehtestatud korras. Lõike 3 kohaselt ühismajandi omavahendite arvel ehitatud või soetatud sotsiaal- ja kultuuriobjektid anti üle ORAS § 30 korras. Lõike 4 kohaselt lõikes 3 osundatud objektide munitsipaalomandisse andmisel tasaarvestatakse nende maksumus kas riikliku laenuvõlgnevuse või riigilt tasuta saadud vara maksumusega. Kostja tugineb § 10 lõikele 4 lähtudes sellest, et hiljem on põllumajandusreformi käigus toimunud tasaarvestus kui selline.
12.Arvestada tuleb siiski ka PõRS § 10 lõike 3 olemust ja sisu. Munitsipaliseerimine tähendas siin mitte seadusest tulenevat munitsipaliseerimise kohustust ORAS §-de 20 ja 21 mõttes, so omandireformi käigus riigi omandis oleva vara üleandmist munitsipaalomandisse, kusjuures riigi omandisse jäi ainult see vara, mille nimekirja kinnitas VV, vaid sättes endas osundatud ORAS § 30 kohast vara üleminekut ostueesõiguse kaudu, so munitsipaalomandisse andmist lepingulisel alusel. Vaieldamatu on kehtiva õiguse põhimõte, et ostueesõigus tähendab omandamist tehingulisel alusel. Kuna kostja tugineb PõRS § 10 regulatsioonile, siis selle alusel ei ole tekkinud tal vallasomandit korterile, sest ei ole toimunud lõike 4 kohast munitsipaalomandisse üleandmist ostueesõiguse kaudu ning korter nr 5 ei olnud sotsiaal- või kultuuriobjekt. Hageja lähtub sellest, et sotsiaal- või kultuuriobjektiks olev Maleva klubihoone, milles oli juba velskripunkt tegutsenud ja pärast akti koostamist ka edasi tegutses, anti koos sisustusega (lavakardin, toolid jms) ja teeniva tehnovarustusega (katlad ja vedelkütusemahutid) üle kostjale. Korter nr 5 oli majandi elamufondi kuuluv eluruum, mis majandi juhatuse otsusega oli antud kasutada toonase Kingissepa Rajooni Keskhaigla velskripunkti sisseseadmiseks. Korter ise ega mõtteline osa korterelamust ei olnud olemuslikult sotsiaal- ega kultuuriobjekt. Ka ei toimunud 23.05.1994 korteri nr 5 valduse kostjale üleandmist ja kostja ei ole vastavat väidet tõendanud.
13.Kuigi kostja on seisukohal, et omand anti üle mitte tehinguga, vaid üleandmisaktiga, tugineb kostja AÕS § 92 lõike 1 järgi tehingulisele omandi üleandmisele, so valduse üleandmise võlaõiguslikule kokkuleppele ja omandi üleandmise asjaõiguslikule kokkuleppele. Hageja ei ole kunagi mistahes vormis sõlminud kostjaga korteri nr 5 kui reaalosa ega korrusmaja mõttelise osa omandi üleandmise kokkulepet. Igal juhul ei sisaldu selline asjaõiguskokkulepe mitte üheski kostja esitatud tõendis, mis lükkaks hagis toodud vastava väite ümber. Hageja andis nõusoleku tühjalt seisva korter nr 5 (velskripunkt oli sealt lahkunud) kasutamiseks valla raamatukogu ruumidena. Vald hoidis ruumid korras ja küttis. Selle tõttu ei pidanud hageja kui ruumide omanik ise tegema kulutusi. Igal juhul ei ole raamatukogu ega mistahes muu asutuse poolt ruumi kasutamine võimalik põhivara kaardil näidatud aastast 1954.
14.Kuivõrd kostja esitas tõendi hageja põllumajandusreformi lõpuleviimise asjaolu kohta ja et reform lõppes õigusliku tagajärjega Kaarma Vallavolikogu 08.06.1994 otsusega ja et see
otsus on tehtud hageja suhtes, esitas hageja kostja tõendit kummutava tõendi – 31.01.1996 Kaarma Vallavolikogu otsuse nr 101, millega muudeti vallavolikogu 08.06.1994 otsust. Hageja tõend omab tähtsust ka kostja väite hindamisel, et tema omand võis tekkida ka heauskse omandamisega isegi kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Oluline on kostja tõendi sisu muutus selles, et põllumajandusreform lõpetati mitte hageja, vaid kolhoosi õigusjärglase PÜ Kaarma suhtes. 31.01.1996 otsus tähendas seda, et kõikide reformi toimingute subjektiks oli mitte hageja, vaid PÜ Kaarma. 23.05.1994 üleandmisakt ei olnud allkirjastatud PÜ Kaarma poolt, kel olnuks omaniku tahteavalduse esitamise võimalus.
15.Hageja ei olnud põllumajandusreformi kohustatud subjektiks PõRS § 3 lõike 2 tähenduses. Olemata reformi subjektiks ei olnud hagejal nimetatud reformi läbiviimisel mistahes rolli.
16.Tehingudokumendis (aktis) ei ole mõistlikku viidet, et tehingu objektiks oli ehitis või osa sellest. Aktis on esitatud loend vallasasjadest, mis algab klubihoonega ja lõpeb pliidiga Ilmarine. Arvestades loendit tervikuna oli hageja tahe suunatud klubihoone ning selle sees ja juures asuvate esemete loendamisele ja mitte nende omandi äraandmisele. Hagejal ei olnud klubihoonele omandit, mida ära anda. Hagejal puudus ka volitus anda heakskiit omandi äraandmise tehingule, mille pooleks ta ise ei olnud. Hageja lähtus asjaolust, et akti loendis olevas klubihoones oli asunud ka meditsiiniabi osutav ettevõte (velskripunkt või perearstipunkt). Hageja allkirjastas akti teadmises, et selline ettevõte on juba varem läinud kostja omandisse koos muu varaga, millega loend oli sisustatud. Kostja vastuväited
17.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. AÕSRS § 2 lõige 2 sätestab, et omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub ORAS-s ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. PõRS §-s 1 on fikseeritud, et „käesolev seadus, lähtudes Eesti Vabariigi 1991. aasta 13. juuni omandireformi aluste seadusest /....../, reguleerib ühistatud vara tagastamist ja kompenseerimist põllumajanduses ning ühismajandite reorganiseerimist või likvideerimist (edaspidi põllumajandusreform)“. PõRS § 10 lõige 4 sätestab, et ühismajandi omavahendite arvel ehitatud objektide munitsipaalomandusse andmisel tasaarvestatakse nende maksumus ühismajandi riiklike laenuvõlgnevustega või riigilt tasuta saadud vara maksumusega. Põllumajandusministri 01.03.1993 määrusega nr 3 kinnitatud „Põllumajandusreformi lõpuleviimise juhendi“ (edaspidi juhend) punkti 5.6 alusel on otsuse tegemiseks reformi lõpetamise kohta vajalikud “aktid ühismajandi vara munitsipaalomandisse andmise kohta“.
18.18.04.2005 väljastatud arhiiviteatisest nähtub, et hageja sai 12-korteriga elamu velskripunktiga omanikuks varade üleandmise aktiga 11.02.1993. Seega 12-korteriga elamus oli ühes korteris velskripunkt, mille hageja põllumajandusreformi kohustatud subjektina munitsipaliseeris kostjale. Hageja ei ole andnud nõusolekut korteri nr 5 avalikku kasutusse andmiseks, vaid on nii 07.06.1993 kui 23.05.1994 vara üleandmise akti alusel andnud kostjale üle velskripunkti (praeguse raamatukogu) eraldiseisva varana. PõRS-ist tulenevalt antigi omand üle vastava vara üleandmise aktiga, mitte aga lepingu alusel nagu väidab hageja. Korrektselt ja üheselt mõistetavalt nähtub see 23.05.1994 aktis vara üleandmise kohta, kus on jrk nr 1 all üle antud vallale klubihoone väärtusega 23 090 krooni ja jrk nr 7 all velskripunkt väärtusega 1028 krooni. Üleandjaks oli hageja juhatuse esimees KH ja vastuvõtjaks vallavanem JP. Põllumajandusministeeriumile esitatud tööosakute tasaarvelduse taotluse tekstis akti nr 2 sõnastuses „Klubihoone ja velskripunkt“
kasutatud sõna „ja“ näitab nimelt, et tegemist oli kahe eraldiseisva tasaarveldatava varaga, kusjuures taotluses olev summa 29 071 krooni kattub 23.05.1994 vallale üle antud vara väärtusega. Seega on hagejale tasaarvestatud tööosakute tasaarvelduse aktiga ehk hüvitatud riigi poolt vallale üle antud velskripunkti (raamatukogu), mis asus korteris nr 5, maksumus.
19.Hageja põllumajandusreform on Kaarma Vallavolikogu 08.06.1994 otsusega lõpule viidud. Kostja on Asuküla 12-korteriga elamu korteri nr 5 põhivarana arvele võtnud vara üleandmise aktide alusel velskripunkt-raamatukoguna 1994. aastast ning vallanud, kasutanud ja käsutanud seda kuni käesoleva ajani omanikuna sihtotstarbeliselt raamatukoguna. Hageja väide, et ta on jätkuvalt korteri nr 5 omanikuks AÕS § 68 lõike 1 alusel on väär. Hageja võis olla omanikuks ajavahemikul 11.02.1993 kuni 22.05.1994. Alates 23.05.1994 on velskripunkt (raamatukogu) kostja omanduses AÕSRS-i ja PõRS-i alusel vastavalt AÕS § 68 lõikele 3. Vallavalitsus on hagejale 26.11.2010 ja 04.07.2011 kirjades selgitanud samu asjaolusid ja teinud ettepaneku viia EES-i alusel lõpule elamus korteriomandite seadmine.
20.Hageja on käitunud omandi tunnustamise hagi esitades pahauskselt vallavavalitsuse ja elamu 10 korteriomaniku suhtes. Ehitisregistri andmestiku parandamine vallavalitsuse poolt tulenes VV 17.12.2002 määruse nr 405 riikliku ehitisregistri asutamisest ja kasutuselevõtmisest § 27 lõikest 5. Viidatud sätte kohaselt parandab ebaõigete kannete avastamisel registri digitaalses andmebaasis pädev ametiisik vead viivitamata.
21.Elamu on jätkuvalt ehitis kui vallasasi AÕSRS § 13 lõigete 1 ja 6 tähenduses. Elamu mitteeluruum nr 5 (endine velskripunkt) on kostja valduses. Kui hageja väidab, et vaidlusaluse ruumi omanikuks on tema, peab ta tooma välja asjaolud ja tõendid, mis annavad aluse teda selle ruumi omanikuks pidada. Hageja selliseid tõendeid ei esitanud. Hageja esitas Rahvusarhiivi Saare Maa-arhiivi 18.04.2005 arhiiviteatise nr 18-75.10/3675. Nimetatud tõend tõendab üksnes fakti, et Kaarma vallas Asuküla külas asuv 12-korteriline elamu on kantud hooneregistri registriraamatusse (toimiku nr 1351) ja et registris on tehtud kanne omaniku kohta 11.02.1993 varade üleandmise akti alusel. Arhiiviteatis ei tõenda, et hageja on käesoleval ajal elamus asuva ruumi nr 5 omanik. Kaarma Vallavolikogu 31.01.1996 otsuse nr 102 alusel on põhjust arvata, et 11.02.1993 varade üleandmise akti ei koostatud sellele märgitud kuupäeval, vaid akt on koostatud tagantjärele, so pärast 31.01.1996, mis selgitab ka asjaolu, miks üleandmise ja vastuvõtmise akti lisa 8 ei kajasta tervikvara koosseisus elamus paiknevate mitteeluruumide üleandmist, vaid üksnes eluruumidena kasutuses olnud korterite üleandmist. Akti tagantjärele koostamise ajaks oli korterile nr 5 vastav mitteeluruum juba kostja omandisse üle antud.
22.Hageja õiguseellane PÜ Kaarma oli põllumajandusreformi kohustatud subjektiks PõRS § 3 lõike 2 tähenduses. 11.02.1993 otsustati PÜ Kaarma üldkoosolekul reorganiseerida ühistu reformikava alusel osaühinguks ärinimega Kaarma Põllumajandus osaühing (POÜ). Samal üldkoosolekul otsustati reorganiseeritava ühistu tervikvarade põhivahendid anda üle õigusjärgluse alusel hagejale. Hooneregistri toimikus nr 1351 olevate dokumentide kohaselt kasutati korteris nr 5 paikneva mitteeluruumi tähistamiseks mõistet “velskripunkt”. 23.05.1994 andis Kaarma PÜ õigusjärglasest hageja aktiga Kaarma vallale üle varana velskripunkti väärtusega 1028 krooni.
23.Kostja nõustus hagejaga, et 23.05.1994 vara üleandmise aktis sisalduvat tahteavaldust, anda üle velskripunkt, tuleb sisustada üleandmise ajal kehtinud õigusega. 23.05.1994
reguleerisid omandiga seonduvat 01.12.1993 jõustunud AÕS ja AÕSRS. AÕSRS § 13 lõike 1 (23.05.1994 redaktsioonis) järgi ei olnud kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel kasutataval maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda loeti vallasasjaks. 14.12.1994 vastu võetud asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse §-ga 11 muudeti AÕSRS § 13 lõiget 6 ja kehtestati see järgmises sõnastuses: „Kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse või maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsuse jõustumiseni võib ehitist, selle mõttelist osa, reaalosana erastatud eluruumi, kaasomandi lõppemisel tekkinud ehitise reaalosa võõrandada ja pärida kui vallasasja. Ehitise või selle osa võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Ehitise tasuta üleandmisel, kui üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsusüksus, ORAS-i ja sellest tulenevate õigusaktide alusel tehingu tegemisel ning ehitise müümisel täituri poolt enampakkumisel ei ole notariaalne tõestus nõutav, välja arvatud eluruumide erastamisel. Alates 1993. aasta 1. detsembrist kuni AÕSi rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni tehtud ehitise võõrandamise tehing ei ole tehingu notariaalse vormi mittejärgimise tõttu tühine, kui käesolev paragrahv ei nõua ehitise võõrandamise tehingu notariaalset vormi.“ AÕS-i rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus jõustus 29.12.1994.
24.23.05.1994 aktiga andis hageja põllumajandusreformi kohustatud subjekti PÜ Kaarma õigusjärglasena kostjale üle omandi velskripunktile ehk elamus asuvale mitteeluruumile nr
5.Velskripunkt oli juba enne üleandmist kostja valduses. Asetades vara üleandmise põllumajandusreformi käigus tehtud muude toimingute konteksti, ei ole kahtlust, et aktiga anti vara üle põllumajandusreformi käigus tehtava toiminguna, millel on tehinguline iseloom, ja et üleandmise eesmärk ning õiguslik tagajärg oli velskripunkti ruumide munitsipaalomandisse andmine. Toimingud tehti mitteeluruumi nr 5 (velskripunkti) munitsipaalomandisse andmiseks põllumajandusreformi käigus ja lisaks AÕS-i ja AÕSRS-i normidele kohalduvad PõRS-i ning selle seaduse alusel antud õigusaktide normid.
25.Velskripunkti vallale üleandmise kohta on koostatud 2 akti: 1) 07.06.1993 akt nr 7 vara natuuras üleandmise kohta, mille allkirjastas üleandjana POÜ Kaarma juhatuse esimees ES ja 2) 23.05.1994 akt, mille allkirjastanud üleandjana POÜ Kaarma juhatuse esimees KH. 23.05.1994 akti kinnitas riigi esindaja põllumajandusreformi komisjonis. Aktid ei jäta kahtlust, et reformi käigus otsustati selle kohustatud subjekti varana velskripunkt üle anda munitsipaalomandisse ja et hageja reformi kohustatud subjekti õigusjärglasena ei saanud seda vara jätta enda omandisse, vaid pidi kohustatud subjekti kohustuse täitmiseks tasaarvelduse korras andma üle kostjale.
26.VV 14.10.1993 määrusega nr 312 kinnitatud rahvakapitali obligatsioonide arvestuskaartide põllumajandusreformis kasutamise korra (edaspidi kord) punkt 8 nägi ette, et vastavalt põllumajandusreformi seaduse rakendamiseks Põllumajandusministeeriumi määrusega nr 3 kinnitatud ühismajandi varas tööosakute arvutamise juhendi punktile 18 oli ühismajandi tööosaku saajal õigus vahetada oma osak ümber talle väljaarvutatud rahvakapitali obligatsiooni vastu. Tööosakut oli võimalik vahetada rahvakapitali obligatsiooni (RKO) vastu kuni reformi lõpuleviimiseni ühismajandis vastavalt juhendile, kuid mitte kauem kui 15.06.1994. Korra punktis 10 sätestati, et loovutatud tööosaku võtab punktis 9 nimetatud aktiga arvele ühismajandi asukoha järgne omavalitsusüksus. Loovutatud tööosak võeti arvele riigivarana, mille rahaline väärtus pidi olema kaetud ühismajandi varaga. Kaarma PÜ reformikomisjoni esimees on Põllumajandusministeeriumile esitanud taotluse tööosakute tasaarvelduseks, milles taotles reformi kohustatud subjekti omavahenditega ehitatud varaga tasaarveldada
reformi õigustatud subjektide tööosakud, millest õigustatud subjektid loobusid RKO kasuks. Tasaarveldatava vara nimekirjas on toodud aktis nr 2 nimetatud varana mh klubihoone ja velskripunkt, mille väärtuse summa 29 071 krooni kattub 23.05.1994 aktiga nr 2 kostjale üleantud vara väärtusega. 11.12.1996 aktiga on loovutatud tööosakud rahalises väärtuses tasaarveldatud. Sellega on tehtud toiming, mis vähendas põllumajandusreformi kohustatud subjekti varalisi kohustusi.
27.Hageja väidab, et ei ole kunagi mistahes vormis sõlminud korteri nr 5 reaalosa või korrusmaja mõttelise osa omandi üleandmise kokkulepet, vaid andis ainult nõusoleku tühjalt seisva korteri nr 5 kasutamiseks raamatukoguna. Kostja nende väidetega ei nõustu. 23.05.1994 aktiga on velskripunkti vara ehk Asuküla korterelamus paikneva mitteeluruumi omand kostjale üle antud. Esimese astme kohtu otsus
28.Pärnu Maakohus jättis 11.11.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
29.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - hageja on põllumajandusreformi kohustatud subjekti PÜ Kaarma õigusjärglane; - PÜ Kaarma reorganiseeriti Kaarma POÜ-ks vastavalt reformikavale (t lk 28), mille alusel tervikvara anti üle hagejale kui õigusjärglasele, kes 14.05.1996 kandeotsusega kanti äriregistrisse. Vara üleandmiseks koostati 11.02.1993 akt (t lk 70); - vara koosseisus oli Asuküla külas asuv 12-korteriga elamu, millest 10 korterit olid kasutuses eluruumidena, korterid nr 5 ja nr 7 mitteeluruumidena ja nendest korter nr 5 velskripunktina, hiljem raamatukoguna; - korteri nr 5 omandi kohta ehitusregistris kannet ei tehtud ja 31.05.2005 esitas Kaarma Vallavalitsus ehitusregistrile teatise hooneregistrist pärit andmete uuendamiseks, mille alusel on korteri nr 5 omanikuna ehitusregistrisse kantud kostja; - sama elamu 10 korteri osas oli hagejal eluruumide erastamise kohustus ja need on üürnike poolt erastatud; - POÜ Kaarma reorganiseerimine ja põllumajandusreform lõpetati juunis 1994 (t lk 28 pöördel). 31.01.1996 otsusega kutsus Kaarma Vallavolikogu ühekordselt kokku PÜ Kaarma reformikomisjoni (t lk 78); - elamu alust ja selle juurde kuuluvat teenindusmaad ei ole erastatud, korteriomandit ei ole moodustatud.
30.Poolte vahel on vaidlus, kellele kuulub korteri nr 5 kui vallasasja omand käesoleval ajal. Kohus viitas AÕSRS § 2 lõikele 2, AÕS §-le 81, PõRS §-le 1 ja § 10 lõikele 4 ning Põllumajandusministri 01.03.1993 määrusega nr 3 kinnitatud põllumajandusreformi lõpuleviimise juhendi punktile 5.6, mille alusel on otsuse tegemiseks reformi lõpetamise kohta vajalikud „aktid ühismajandi vara munitsipaalomandisse andmise kohta“. Kohus ei nõustunud hageja tõlgendusega eelnimetatud sättele, nagu käsitleks see vaid enne 1940. aasta 16. juunit munitsipaalomandisse kuulunud vara tagastamist. Lõige 4 käsitleb ennekõike ühismajandi omavahendite arvel ehitatud objektide üleandmist munitsipaalomandisse tasaarvestuseks.
31.Täpsemalt nägi VV 14.10.1993 määrusega nr 312 kinnitatud korra punkt 8 ette, et vastavalt põllumajandusreformi seaduse rakendamiseks Põllumajandusministeeriumi 25.03.1992 määrusega nr 3 kinnitatud juhendi punktile 18 on ühismajandi tööosaku saajal õigus vahetada oma osak ümber talle väljaarvutatud rahvakapitali obligatsiooni vastu. Ühismajandi tööosakut on võimalik vahetada rahvakapitali obligatsiooni vastu kuni reformi lõpuleviimiseni ühismajandis vastavalt juhendile, kuid mitte kauem kui
15.06.1994. Korra punktis 10 sätestati, et loovutatud tööosaku võtab korra punktis 9 nimetatud aktiga arvele ühismajandi asukoha järgne omavalitsusüksus. Loovutatud tööosak võetakse arvele riigivarana, mille rahaline väärtus peab olema kaetud ühismajandi varaga.
32.Reformi ülevaate kohaselt (t lk 89) loobus hageja väljaarvutatud tööosakutest RKO arvestuskaardi kasuks 34 inimest 75 472 krooni ulatuses, tööosakute katteks anti üle põhivahendeid 76 469.50 krooni ulatuses. Üleandmine toimus ORAS §-s 30 ettenähtud korras, mis käsitleb kohaliku haldusüksuse elanike sotsiaalseks ja kultuuriliseks teenindamiseks vajalikku vara, mis nimetatud seaduse kohaselt anti tasu eest või tasuta üle munitsipaalomandisse kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul.
33.Kostja esitas Kaarma vallas Asuküla külas asuva 12-korteriga elamu (1968) toimiku (t lk 60), millest nähtuvalt asus hoone inventariseerimise ajal korteris nr 5 velskripunkt. Hoone omanikuks oli esialgselt Kaarma kolhoosi Maleva osakond, mis 01.11.1990 reorganiseeriti PÜ-ks Kaarma ja mis omakorda 11.02.1993 vastu võetud otsusega vastavalt reformikavale reorganiseeriti Kaarma POÜ-ks.
34.Kostja esitas vara natuuras üleandmise akti 7.06.1993, millega PÜ Kaarma andis Kaarma vallale mh üle velskripunkti. Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud JP kinnitas, et kõnealuse aktiga andis põllumajandusühistu vallale üle velskripunkti, mis asus Asuküla 12-korteriga elamus. Hageja vaidlustas nimetatud akti, sest sellele ei ole alla kirjutanud JP, kes vallavanemana vara vastu võttis. Hageja leidis, et kuna aktile on alla kirjutanud ilmselt tollane vallasekretär, ei ole akt kehtiv ja seda ei saa tõendina arvesse võtta, st, et sellist vara ei ole vallale üle antud. Kohtu hinnangul on hageja vastuväited põhjendatud. Akt ei ole omandi üleandmist tõendava dokumendina arvesse võetav, kuna see ei ole pädeva isiku poolt allkirjastatud.
35.Samas on hageja ise esitanud kohtule vara üleandmise akti nr 2 23.05.1994, millega POÜ Kaarma juhatuse esimees KH andis kostjale üle mh velskripunkti. Hageja väitel ei olnud akti koostamise eesmärgiks mitte vara üleandmine, vaid kattevara väärtuse täpsustamine. St, et hageja ei ole üle andnud Asuküla 12-korteriga elamus asuvat velskripunkti ruumi, vaid täpsustas aktiga selle väärtuse. Tegelikult oli velskripunkt selleks ajaks viidud klubihoonesse ja üle anti selles asuv velskripunkti sisustus. Vaidlusalune korter ei ole kunagi olnud kultuuri- ega sotsiaalobjekt, vaid kuulus majandi elamufondi ja anti vaid kasutamiseks velskripunkti sisseseadmise eesmärgil.
36.Kohtu hinnangul on hageja esindaja vande all antud ütlused ümber lükatud nii esitatud tõendite kui tunnistaja JP ütlustega, mille kohaselt oli velskripunkt selle üleandmise hetkel vaidlusaluses korteris nr 5 ja just seda peeti vara üleandmise aktis silmas kui velskripunkti, sest punkti sisustus majandile ei kuulunud.
37.Põllumajandusministeeriumile esitatud taotluses (t lk 27) palutakse tasaarveldada osakute maksumus, millest loobuti RKO-de kasuks, omavahenditest ehitatud varaga, mis on antud munitsipaalomandisse, sh klubihoone ja velskripunkt, mis anti munitsipaalomandisse aktiga nr 2 (t lk 9 pöördel) ja mille on kinnitanud riigi esindaja PÜ Kaarma reformikomisjonis HS.
38.Akti saab tõlgendada vaid üheselt, et üle anti klubihoone väärtusega 23 090 krooni ja velskripunkt väärtusega 1028 krooni. Arvestades asjaolu, et tegu oli aastal 1968 valminud
hoonega, võis velskripunktina kasutatava korteri väärtus olla just selline. Poolte tahet kinnitab eelkõige taotlus tasaarvestuseks.
39.12.04.1993 PÜ Kaarma põllumajandusreformi komisjoni koosoleku protokollis on velskripunkt märgitud varana, mida ehk õnnestub üle anda (t lk 106). Reformikomisjoni esimehe poolt reformi käigu kohta koostatud informatsiooni kohaselt (t lk 35) anti RKO arvestuskaartide kasuks loobutud tööosakute katteks mh velskripunkt, mis omakorda on kaudseks tõendiks selle kohta, et vaidlusalune korter anti munitsipaalomandisse.
40.Seega on esitatud tõendite ja tunnistaja ütlustega tõendatud, et põllumajandusreformi käigus anti Asuküla 12-korteriga elamu korter nr 5 kui velskripunkt üle munitsipaalomandisse, st et valla omand on tekkinud õiguslikul alusel. Tegemist oli ehitise kui vallasasjaga, mille üleandmiseks ei olnud vajalik notariaalne leping.
41.Kohus viitas AÕSRS § 13 lõikele 6 ja AÕS § 95 lõikele 1. Kostja on omandanud vaidlusaluse korteri heauskselt ja seega on ta asja omanikuks valduse saamisest vaatamata sellele, et hageja arvates ei olnud tal kohustust üleandmiseks. Hageja ei ole tõendanud vastupidist, mistõttu puudub alus tunnustada hageja omandit sellele korterile.
42.Kohtule on jäänud mulje, et hageja, püüdes ära kasutada ebatäpsusi koostatud dokumentatsioonis, on asunud taastama oma omandit varasemalt munitsipaalomandisse antud ja esitatud taotluse alusel tasaarvestatud varale, mis ilmselgelt ei ole põhjendatud. Siinjuures on oluline, et hageja vabanes selle tasaarvestusega oma kohustusest riigi ees. Apellatsioonkaebus
43.Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt, saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Maakohtu otsus tuleb tühistada nii menetlusnormide rikkumise kui materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.
44.Kohus on tuvastanud vääralt, et poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et POÜ Kaarma reorganiseerimine ja põllumajandusreform lõpetati juunis 1994. Hageja, so Kaarma POÜ, ei ole kunagi olnud reformitavaks põllumajandusettevõtteks ja seetõttu ei olnud hagejal reformikomisjoni ja ta ei allunud reformi teostamiseks kohaliku omavalitsusorgani järelevalve alla, vaid tegutses äriühinguna juhatuse esinduse kaudu kontrollivate muude organite sekkumiseta. Reformitavaks põllumajandusettevõtteks PõRS §-s 2 sätestatud ühismajandina oli Kaarma PÜ. Seega on väär ka kohtu käsitlus hageja poolt omandi äraandmise kohta läbi põllumajandusreformi teostamise hageja suhtes. Hageja ei allunud kohtu viidatud määruste regulatsioonile ega olnud PõRS-i tähenduses ühismajand, kelle varaga kaeti riigile loovutatud tööosakut, ka ei pidanud ta aktidega üle andma oma vara munitsipaalomandisse, et vastutasuks vähendada oma kohustust riigi ees.
45.Kohus leidis, et hageja on oma varast loobunud ORAS §-s 30 sätestatu alusel ja korras ning selle üle andnud sotsiaal- või kultuurilise teenindamise objektina. Kohtule ei ole esitatud tõendit hagejale kuuluva korteri kui asja omandi üleandmise kohta kohalikule omavalitsusele ega ka kohtu poolt osundatud ORAS §-s 30 ettenähtud kohaliku omavalitsuse volikogu vastavasisulist otsust. ORAS § 30 omab antud vaidluses tähendust pelgalt sellega, et selle kohaselt toimus vara üleminek munitsipaalomandisse PÕRS § 10 sätestatu kohaselt ostueesõiguse kaudu. Hageja ei ole teinud tehinguid, milles kohalik omavalitsus oleks teostanud ostueesõigust. Kohus ei ole selle asjaolu suhtes seisukohta võtnud, kuigi hageja sellele maakohtus tugines.
46.Kaevatavast otsusest ei selgu kohtu tuvastus, mis annaks ühese vastuse küsimusele, millisest toimingust tekkis kostjale omand vaidlusalusele korterile. Kohus hindas hageja seadusliku esindaja vande all antud seletust ja tegi järelduse, et tema seletus on ümber lükatud nii esitatud tõendite kui tunnistaja JP ütlustega. Hagejale jääb arusaamatuks, milliste tõenditega ja millised asjaolud hageja esindaja seletuses on ümber lükatud. Kui isegi eeldada, et vaidlusaluses korteris oli säilinud mingi vara kunagise velskripunkti tegevusest, siis ei saa sellest järeldada, et tegemist oli 1994. aastal jätkuvalt tegutseva velskripunktiga, mida vald hakkas majandama kui toimivat sotsiaalobjekti. Kui tegemist olnuks toimiva tervishoiuteenust osutava üksusega, siis pidi vald jääma teenuse osutajaks. Selle asjaolu kohta ei ole esitatud kohtule mistahes tõendeid.
47.Kohus on menetlusseadust rikkudes jätnud seisukoha võtmata hageja väite, et tervishoiuteenuse osutamise kohaks aastal 1994 oli endise kolhoosi Maleva osakonna klubi teise korruse perearstiruum, mistõttu hageja allkirjastas akti teadmises, et üle on juba antud see ruum koos klubihoone ning klubihoone juures ja sees oleva varaga, kohta. Samuti ei ole hinnatud hageja väidet, et põllumajandusreformi tegelik subjekt PÜ Kaarma oli võimaliku üleantava vara juba kohalikule omavalitsusele üle andnud. Samuti ei ole hinnatud väidet, et hageja allkirjastas 23.05.1994 dokumendi teadmises, et vajalikud üleandmise toimingud on juba enne seda kuupäeva õige põllumajandusreformi subjekti poolt tehtud, kuid dokumendid on olnud puudulikult koostatud. Hageja esindaja väide on usutav, sest ka kohus tuvastas, et nt 07.06.1992 vara üleandmise akt on kehtetu, sest see on allkirjastatud volitust mitteomava isiku poolt. Kohus on menetlusseadust rikkudes jätnud hindamata praktiliselt kõik hageja poolt esitatud tõendid.
48.Hageja sai 12-korteriga hoone omanikuks 11.02.1993 vara üleandmise akti alusel. Kuna hageja ei olnud ise põllumajandusreformi kohustatud subjektiks, siis ei olnud tal ka saadud omandi äraandmise kohustust ega tööosakute tasaarvestamise kohustust. Igasugune võimalik asjaõigusleping omandi äraandmiseks pärast selle endale saamist 11.02.1993 oleks nõudnud selget tahet omandist loobumiseks konkreetse korteri kui ehitise reaalosa suhtes. Selline tahe ei saanud olla seotud põllumajandusreformi toimumisega ega selle reformi toimumist reguleerivate õigusaktide sisuga. Hageja on algusest peale väitnud, et tal ei olnud omandi äraandmise tahet ja ta ei ole teinud vastavat tahteavaldust. Puudub igasugune tuvastus, kuidas hageja esitas tahteavalduse hoone reaalosa omandi äraandmiseks.
49.Hagejale jääb arusaamatuks kohtu poolt AÕS § 95 lõike 1 kohaldamine ja selle kohaldamiseks vajalike asjaolude tuvastamine. Viidatud sätte kohaldamine on otsuses igasuguste asjaoludega seostamata. Otsusest ei ole võimalik aru saada, kas väidetav heauskne omandamine toimus 07.06.1993 või 23.05.1994 akti alusel. Hageja ei näe võimalust osundatud sätet kohaldada, sest vaidluse all ei olnud reaalosa omandi äraandja volituse olemasolu või puudumine, vaidluse all oli omaniku tahte puudumine omandit ära anda. Hageja on tõendanud oma ütlustega, et tal ei olnud tahet korteri omandit ära anda, vaid ta soovis jätta kaks vaba korterit tervikuna endale ja kasutada neid oma äri huvides. Ka on AÕS § 95 lõike 3 kohaselt välistatud heauskne omandamine, kui asi on varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Otsusest ei selgu, kuidas ja milline hageja tahe oli kostja poolt kas rikutud või murtud, samuti ei selgu asja valduse üleandmine ega ka omaniku tahtevastane väljaminek. Siin on kohtu poolt materiaalõigust küll kohaldatud, kuid kohaldamise eelduseks olevad asjaolud on jäänud tuvastamata. Samas ei ole kostja sellekohaseid tõendeid üldse esitanud, mida kohus saanuks õiguse kohaldamiseks hinnata.
Vastustaja seisukoht
50.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
51.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid muuta tuleb osaliselt lahendi põhjendusi (TsMS § 657 lõige 21). Lisaks tuleb täiendada maakohtu otsuse sissejuhatavat osa kirjega tsiviilasja hinna kohta.
52.Kolleegium võtab vastu vastustaja poolt esitatud dokumendid, mis tõendavad Saaremaal toimunud haldusterritoriaalse korralduse muutust, mille tulemusena moodustati Kaarma, Kärla ja Lümanda valdade ühinemise tulemusena Lääne-Saare vald ning Kaarma Vallavalitsus lõpetas 31.12.2014 tegevuse (t lk 195-199). Eeltoodu alusel on käesolevas otsuses kostja/vastustaja nimetatud uue nimetusega Lääne-Saare vald.
53.Maakohtu põhjendustest tuleb jätta välja viide AÕS §-le 81, kuna see kuni 01.07.2003 kehtinud säte käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma. Hageja on esitanud tuvastushagi TsMS § 368 lõike 1 alusel eesmärgiga, et kohus tuvastaks, et vaidlusaluse vallasasja omandiõigus kuulub temale, mitte kostjast asja valdajale. TsMS § 230 lõike 1 alusel pidi hageja tõendama enda omandiõigust vaidlusalusele asjale. Kostja vastuväidete kohaselt on asja omanikuks tema, seega pidi kostja tõendama endal omandiõiguse teket. AÕS § 68 lõike 3 kohaselt tekib omand ainult seaduses sätestatud juhtudel.
54.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja omandas elamu, kus vaidlusalune korter asub, üleandmise tulemusena PÜ-lt Kaarma ning et üleandmine toimus vastavalt PÜ üldkoosoleku otsusele nr 5 11.02.1993. Kostja on seisukohal, et hageja kaotas omandi vaidlusalusele korterile üleandmisega kostjale 23.05.1994 akti (t lk 9pöördel) alusel. Alates 01.12.1993 kehtinud AÕS § 92 lõike 1 kohaselt tekkis vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja andis asja valduse üle omandajale ja nad olid kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama sätte lõike 2 kohaselt, kui vallasasi oli juba omandaja valduses, piisas omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Seega tuli vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas hageja tahe oli 23.05.1994 akti allkirjastades suunatud velskripunkti omandi üleandmisele või ainult valduse ajutisele üleandmisele ning kuidas pidi üleandja tahtest aru saama vastuvõtja. Lisaks tuli tuvastada, kas aktis oli selle allkirjastamise ajal mõeldud „velskripunkti“ nimetuse all vaidlusalust korterit või muud. Poolte vahel puudub vaidlus, et korter nr 5 oli kostja valduses enne 23.05.1994 akti allkirjastamist ning on seda senini.
55.Tsiviilasja materjalid kinnitavad maakohtu järeldust, et hageja tegutses põllumajandusreformi mõttes ühismajandi õigusjärglasena ja täitis oma õiguseellase vastavaid kohustusi. Asjaolu, et maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna POÜ, mitte PÜ, reformi lõppemise juunis 1994, tulenes asjaolust, et kohtule esitatud tõenditest nähtub, et reformi nimetati samaaegselt nii PÕ kui POÜ põllumajandusreformiks. Nt Kaarma Vallavolikogu 08.06.1994 otsus (t lk 28pöördel) kannab pealkirja „POÜ Kaarma põllumajandusreformi lõpetamine“ ja kohalik omavalitsus otsustas mh „lugeda põllumajandusosaühingu Kaarma reorganiseerituks ja põllumajandusreform lõpuleviiduks“. Alles 31.01.1996 muutis vallavolikogu oma varasemat otsust, asendades 08.06.1994 otsuses POÜ PÜ-ga (t lk 44). Sarnaselt oli ka 06.06.1994 reformikomisjoni koosoleku protokollis nimetatud reformi POÜ Kaarma põllumajandusreformiks (t lk 73pöördel-74). Riigi esindaja reformikomisjonis nimetas samal ajal oma infos (t lk 75-
77pöördel) reformi põllumajandusreformiks põllumajandusühistus (seega PÜ-s). Kuna Kaarma vallas toimus tol ajal üks põllumajandusreform (vähemalt ei nähtu tsiviilasja materjalidest teisiti), saab tõendite kogumist järeldada, et üht ja sama reformi nimetati tol ajal nii ühismajandi kui selle õigusjärglase nimetuse järgi, mis aga reformi käigus tehtud toimingute õiguslikule analüüsile olulist sisulist tähendust ei oma.
56.Õigusjärglus Kaarma kolhoosi, PÜ Kaarma ja POÜ Kaarma vahel nähtub kolhoosi liikmete 26.10.1990 üldkoosoleku protokollist (t lk 67pöördel), PÜ 01.11.1990 asutamiskoosoleku protokollist (t lk 68), PÜ 11.02.1993 üldkoosoleku protokollist ja POÜ sama kuupäeva asutamiskoosolekul vastu võetud põhikirjast (t lk 69 ja 69pöördel). Ka peale reformi lõpetamist jäid reformist tulenevad kohustused hageja kanda, mis nähtub POÜ Kaarma põllumajandusreformi komisjoni 06.06.1994 koosoleku protokollist (t lk 73pöördel-74). Seoses reformi lõpule viimisega riigi esindaja poolt koostatud infost (t lk 75-77pöördel) nähtub mh, et PÜ reorganiseerimine toimus vastavalt reformikavale; et PÜ õigusjärglase POÜ käsutusse jäi peale reformi lõpetamist reservfondi kasutamata jääki eesmärgiga rahuldada reformi õigustatud subjektide õigustatud nõudmisi; et POÜ tegeles ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega; et POÜ andis loobutud tööosakute katteks oma varast põhivahendeid, sh velskripunkti.
57.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtule esitatud Kaarma vallas toimunud põllumajandusreformi iseloomustavate dokumentide, konkreetse korterelamu kohta koostatud dokumentide ja tolleaegse vallavanema tunnistajana antud ütluste kui tõendite kogumi alusel, arvestades aastatel 1992-1994 kehtinud seadusandlust, saab lugeda tuvastatuks hagejal korteri omandi üleandmise tahte olemasolu 23.05.1994. Hageja esindaja vastupidist väidet esitatud tõendid ei toeta.
58.Kolleegium nõustub vastustajaga, et maakohtu otsus on hagejal omandi tekkimise põhjendamise osas asjakohases ulatuses põhjendatud ja jälgitav. Ka ei ole kolleegiumil etteheiteid maakohtule tõendite hindamise ja rakendatud 23.05.1994 seisuga kehtinud õigusnormide osas. Maakohus põhjendas, milliste tõendite kogumi alusel jõudis ta järeldusele, et tõene on kostja väide selle kohta, et 23.05.1994 aktis üleantava vara loetelus nr 7 all nimetatud „velskripunkti“ all pidasid pooled silmas nimelt vaidlusalust korterit, kus juba kolhoosi-ajal oli aastakümneid sisseseatud ja tegutsenud velskripunkt, mitte aga ei peetud velskripunktina silmas ühte ruumi klubihoones ega velskripunkti sisustust, nagu on on väitnud hageja. Maakohus analüüsis elamu inventariseerimistoimikut (t lk al 60, sh lk 66pöördel), tolleaegse vallavanema ja akti vastuvõtjana allkirjastanud JPi ütlusi (t lk 134), reformikomisjoni esimehe taotlust tasaarveldamiseks (t lk 27pöördel), riigi esindaja ülevaadet reformist (t lk 75-77), 12.04.1994 (maakohus märkis ekslikult 1993) reformikomisjoni koosoleku protokolli (t lk 72pöördel-73). Analüüsitud tõendite kogumist nähtub veenvalt, et korterit nr 5 nimetati põllumajandusreformi läbiviimise ajal ajalooliselt velskripunktiks. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole asjakohane hageja käsitlus kostja kui tervishoiuteenuse osutaja või mitteosutaja kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtub mh hageja mittekonkreetne käsitlus väite kohta, et velskripunkt asus akti allkirjastamise ajal juba klubis ning et velskripunktina peeti üleandmisel silmas vastava klubis asunud ruumi sisustust. Kostja on kohtueelses kirjavahetuses 26.11.2010 toonud konkreetselt välja, et korteris nr 5 asus aastatel 1968-1998 velskripunkt ja alates 1998 asub seal raamatukogu (t lk 29pöördel-30). Sama väitis kostja ka kohtumenetluses (t lk 123). Kostja tunnistaja JP (vallavanem kuni 1996) kinnitas, et ei tea velskripunkti asumisest klubihoones (t lk 130, 134). Hageja märkis hagiavalduses ainult seda, et kostja valdab ruume raamatukogu ruumidena. Väite, et 23.05.1994 aktis peeti silmas klubi II korruse ruumi, kus asus velskripunkt, tõi hageja esmakordselt esile 28.04.2014
menetlusdokumendis (t lk 113-114). Kohtuistungil 22.09.2014 selgitas hageja juhatuse liige, et korter oli kogu aeg velskripunkti kasutuses, kuid reformi ajal oli korter tühi. Samas kohtu täpsustavale küsimusele velskripunkti korteris asumise aja kohta esindaja ei vastanud, kostja esindaja küsimusele „Mida üle andsite, kui räägime velskripunktist“ rääkis kolhoosi ajal korteri nr 5 andmisest velskripunkti kasutusse (protokoll t lk 122-125). Ka vande all antud seletuses (t lk 131, 135-136) ei toonud ta esile, millal konkreetselt velskripunkt korterist klubisse üle viidi. Seega jäi hageja väide üleandmise ajal velskripunkti asumise kohta klubihoones paljasõnaliseks. JP ütluste kohaselt tuli velsker LR valla palgale 1993 ja velskripunkti asumist klubis ta ei mäleta.
59.Apellant rõhutab kaebuses, et tal puudus mistahes kohustus velskripunkti vallale põllumajandusreformi käigus üle anda. Kolleegium jääb oma seisukoha juurde, et maakohus tuvastas asjakohaselt hagejal kui ühismajandi õigusjärglasel vastava kohustuse olemasolu. Samas isegi kui hageja ei oleks olnud tol ajal kohustatud seadusest tulenevalt konkreetse vara omandiõigust kohalikule omavalitsusele üle andma, leidis analüüsitud tõendite kogumiga tõendamist tema esindajate selline faktiline käitumine, millest saab tuletada vastava tahte olemasolu. Vallasasja omandi üleandmise asjaõiguslikule tehingule ei ole ette nähtud kohustuslikku vormi ja vastav tahe võib olla tuletatav tõendamist leidnud eluliste asjaolude kogumist. Käsutustahteavalduse tagasivõtmine sai toimuda vastavalt tahteavalduse tagasivõtmise kohta sätestatud korrale. Sellise toimingu tegemist hageja väitnud ei ole.
60.Nõustuda ei saa apellandi etteheitega, nagu ei oleks maakohtu otsusest aru saada, millise toimingu alusel kohus tuvastas kostjal omandi tekkimise. Maakohus on sõnaselgelt käsitlenud kostja väite alusel omandi tekkimise alusena 23.05.1994 üleandmise-vastuvõtu akti. 07.06.1993 akti (t lk 27) jättis maakohus tõendina arvestamata.
61.Kolleegium jätab maakohtu lahendis põhjendustest välja käsitluse kostja poolt asja omandamise heausksuse kohta AÕS § 95 lõike 1 alusel. Selles osas ületas maakohus otsuses hagi piire TsMS § 4 lõike 2 ja § 5 lõike 1 mõttes. Kostja ei väitnud asja omandamist AÕS § 95 lõike 1 alusel. Hageja ei esitanud väiteid 23.05.1994 akti järgsel üleandjal volituste puudumise kohta, vaid tõi esile vastava tahte puudumise.
62.TsMS § 442 lõike 2 punkti 51 kohaselt tuleb kohtuotsuse sissejuhatavas osas mh märkida tsiviilasja hind. Vaidlustatud otsuses maakohus seda märkinud ei ole ja kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse sissejuhatavat osa. Hageja esitas tuvastushagi, mille hinnaks TsMS § 125 alusel on hüve väärtus, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Hagiavalduses nimetas hageja kooskõlas TsMS §-ga 135 hagihinnaks 4000 eurot. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaks kolleegiumile aluse hinnata hageja eeldatavat hüve (vallasasjast korteri väärtust Asukülas) suuremana. Seega oli käesoleva tsiviilasja hinnaks maakohtus 4000 eurot. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, siis on ka kaebuse hinnaks TsMS § 137 lõike 1 alusel 4000 eurot.
63.Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja menetlenud maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.