Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Oleksandr Durasovi hagi Leonilla Zaverjuhha vastu 3918 euro 97 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-39741
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Leonilla Zaverjuhha kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3918 eurot 97 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Oleksandr Durasov, esindaja vandeadvokaat Veiko Parts Kostja Leonilla Zaverjuhha, esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider
Asja läbivaatamise kuupäev
26. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 23. septembri 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-39741 ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
4.Määrata Advokaadibüroo Parts & Co OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks Leonilla Zaverjuhhale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 684 eurot. Saata määrus p 4 osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Advokaadibüroo Parts & Co OÜ-le.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Oleksandr Durasov (hageja) esitas 3. oktoobril 2012 Leonilla Zaverjuhha (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 3918 eurot 97 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1980. aastal abielu, mis lahutati 21. jaanuaril 2008. Abielu ajal
omandasid pooled Tallinnas K. Kärberi 39–61 asuva korteriomandi (korteriomand). Hageja kanti
7.augustil 2002 korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna korteriomand omandati abielu ajal, kuulub see abikaasade ühisvara hulka. Pooled ei ole ühisvara jaganud, seega on korteriomand endiselt nende ühisomandis. Pooled elavad kõnealuses korteris. Kõik korteri majandamisega seotud kulud kannab hageja. Hageja on teinud kostjale ettepaneku hakata kandma korteri majandamise, valdamise ja kasutamisega seotud kulusid, kuid kostja ei ole sellega nõustunud. Hageja palub mõista kostjalt välja 1. jaanuarist 2009 kuni 15. maini 2012 kantud kuludest poole. Hageja kandis sel ajavahemikul kulusid 7837 eurot 95 senti, millest palub hagejal hüvitada 3918 eurot 97 senti. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et elatiseasjas (tsiviilasi nr 2-07-20375) hagiavalduse vastuses toodud asjaolusid ei saa käsitada võlatunnistusena, kuna hageja ei ole selles andnud lubadust, et ta korteri majandamisega seotud kulude kandmisega täidaks tulevikus poolte alaealise tütre ülalpidamise kohustust. Hagi esitamise eesmärk ei ole kahjustada kostjat majanduslikult, nagu viimane ekslikult leiab. Väär ja tõendamata on kostja väide, et hagejal on elatisevõlg 1722 eurot 17 senti. Kostja esitatud tabeli järgi on hagejal elatisevõlg 452 eurot 23 senti. Kostja ei ole tõendanud, et ta kulutas 2009. aastal korteris tehtud remondile 4793 eurot 37 senti, ega seda, et tegemist oli vajalike kulutustega. Kuna kostja ei ole tõendanud enda nõude aluseks olevaid asjaolusid ja kuna hageja kostja nõuet ei tunnista, ei ole alust nõudeid tasaarvestada.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitis, et korteri majandamise kulusid kandes täitis hageja poolte ühise tütre ülalpidamise kohustust. Hagejalt on tütre ülalpidamiseks välja mõistetud elatis. Elatise suurendamise asjas kohtule esitatud vastuses märkis hageja, et maksab tütre ülalpidamiseks 800 krooni kuus ning kannab kõik korteri haldus- ja kommunaalteenuste kulud ning tasub elektrienergia tarbimise eest. Hageja vastus on käsitatav võlatunnistusena, millega hageja võttis kohustuse kanda kuni tütre täisealiseks saamiseni
1.veebruaril 2012 kõik korteri majandamisega seotud kulud. Kui kohus ei peaks võlatunnistust tuvastama, siis ei ole hagejal ikkagi õigust nõuda kostjalt nimetatud summat, sest hageja on esitanud hagi pahauskselt, kuna ta ei ole varem kulutusi nõudnud ning soovib nüüd kostjat kahjustada. Mh on hagi esitamise ajendiks asjaolu, et kostja taotleb alates 18. jaanuarist 2011 soodustingimustel vanaduspensioni määramist, kuid hageja keeldub andmast nõusolekut kostjale soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks, mistõttu on kostja pöördunud oma õiguste kaitseks kohtu poole. Kui hagejal peaks olema kehtiv nõue kostja vastu, siis tasaarvestab kostja selle oma nõuetega hageja vastu. Hageja on jätnud kostjale maksmata elatise 1722 eurot 17 senti, mille kostja tasaarvestab hageja väidetava nõudega. Lisaks on kostja teinud korteri esikus ja köögis kapitaalremondi, millele kulus vähemalt 75 000 krooni (4793 eurot 37 senti). Kuna korter on ühisomandis, nõuab kostja, et hageja hüvitaks poole kapitaalremondi kuludest, s.o 2396 eurot 69 senti. Kostja tasaarvestab ka selle nõude hageja väidetava nõudega.
Teises vastuses hagile palus kostja mh kohtul korraldada korteri remondikulude tõendamiseks ehitustehnilise ekspertiisi, sest kostjal ei ole säilinud kuludokumente ning hageja ei võta kulutuste summat omaks. Kostja palus küsida eksperdilt, milline on 2009 korterile tehtud vajalike kulutuste väärtus kulutuste tegemise aja seisuga.
3.Maakohus jättis 16. juuli 2013. a e-kirjaga kostja eelnimetatud taotluse rahuldamata. Maakohus leidis, et kostja on esitanud tõendeid selle kohta, millises seisus oli korter enne ja pärast 2009. a remonti. Edasi tuleb kostjal esitada tõendid selle kohta, milliseid kulutusi on kostja korteri remontimiseks teinud (millise hinnaga materjal, millise hinnaga töö). Seejärel hindab kohus, kas tehtud kulutused olid vajalikud.
4.Harju Maakohus rahuldas 23. septembri 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3918 eurot 97 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: • poolte abielu sõlmiti 25. märtsil 1980 ja lahutati 21. jaanuaril 2008; • korteriomand omandati abielu ajal ja on poolte ühisvara; • pooled elavad korteris, sh kostja viibib korteris rohkem, kuna hageja töötab meremehena ja on sageli kodunt ära; • hageja tasub üksi korteri majandamisega seotud kulutusi. Hageja tasus korteriühistule korteri majandamise, valdamise ja kasutamise tõttu kindlustuse, kütte, lifti hoolduse, prügiveo, vee soojendamise, vee ja kanalisatsiooni, üldelektri ja üldvee, samuti hoolduse ja remondi eest ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 63 179 krooni 50 senti (4037 eurot 91 senti) ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2011 kuni 14. maini 2012 2891 eurot 48 senti, s.o kokku 6929 eurot 39 senti. Samuti tasus hageja AS-ile Eesti Energia elektri- ja võrguteenuse eest ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 7686 krooni 40 senti (491 eurot 25 senti) ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2011 kuni 14. maini 2012 417 eurot 31 senti, s.o kokku 908 eurot 56 senti. Hageja väiteid tõendavad korteriühistu ja AS-i Eesti Energia esitatud arved ja hageja konto väljavõtted. Põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et hageja esitas hagi pahauskselt eesmärgiga kahjustada kostjat majanduslikult. Asja tõenditest selliseid asjaolusid ei nähtu. Kostja väidab, et on poolte ühisvaraks oleva korteriomandi remontimiseks kulutanud vähemalt 75 000 krooni (4793 eurot 37 senti). Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud fotod korterist enne remonti 2007. a detsembris ja pärast remonti 2009. Esitatud fotod tõendavad, et korterit on remonditud ja selleks on kindlasti ka kulutusi tehtud, kuid esitatud fotod ei tõenda, kes ja millises ulatuses kulutusi tegi. Seega ei tõenda esitatud fotod kostja väiteid. Elatiseasjas hageja kohtule esitatud vastus ei ole võlatunnistus. Hageja üksnes viitas selles menetlusdokumendis, et ta on tasunud korteri kommunaalkulusid ja majandamise kulusid, kuid ei ole võtnud endale kohustust ka tulevikus neid kulusid tasuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kostja väide, et võlatunnistuse andmisega kohustus hagiavalduses nõutavaid kulusid tasuma hageja üksi. Kostja väitel on hageja kostjale võlgu elatise 1722 eurot 17 senti. Hageja võttis omaks, et elatise võlg
on 452 eurot 23 senti. Kostja on esitanud arvestuse hageja elatise võlgnevuse kujunemise kohta 2007. a aprillist kuni 2012. a veebruarini. Kuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 p 1 järgi ei saa ülalpidamise nõuet tasaarvestada, ei ole oluline tuvastada võla suurust. Kuna korteriomand on poolte kui endiste abikaasade ühisomand, milles neil on võrdsed osad, tuleb neil asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg 1 kohaselt kaasomandi majandamisega seotud kulusid võrdselt kanda ja hageja nõue tuleb rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja pool kaasomandi majandamisega seotud kulutustest, s.o 3918 eurot 97 senti.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, jättes need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel kordamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et hageja on teinud kostja suhtes mingi tahteavalduse, mille tõttu vabanes kostja korteri majandamise kulude kandmise kohustusest. Selliseks tahteavalduseks ei ole ka elatise suurendamise asjas esitatud seisukohad. Kohustustest saab vabaneda näiteks siis, kui üks isik loobub teise isiku vastu nõudest või täidab mingi kohustuse, näiteks ülalpidamiskohustuse mingil kindlal viisil, näiteks majandamiskulude eest tasudes vms. Viidatud tsiviilasjas esitas hageja vastuväite elatise suurendamise nõudele. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et elatise suurendamise asja menetlenud kohus oleks selle vastuväitega arvestanud. See on ka mõistetav, sest elatist makstakse rahas ning teise korteriomaniku (lapse ema) kohustuse täitmine ei saa vähendada lapse õigust saada elatist. Maakohus leidis õigesti, et elatise suurendamise asjas esitatud vastuväidetega ei soovinud hageja võtta endale tingimusteta siduvat õiguslikku tagajärge, et loobuda alaealise lapse ema vastu võimalike nõuete esitamise õigusest. Seda enam olukorras, kus elatise suurendamise nõuet menetlenud kohus vastava vastuväitega ei arvestanud. Niisugust tahet kostja viidatud menetlusdokumendist ei nähtu. Maakohus leidis õigesti, et praegust hagi ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt rahuldamata jätta. Hea usu põhimõtte vastasuse aluseks olevad asjaolud oleks pidanud kohtu ette tooma ning tõendama kostja, kuid kostja ei ole seda teinud. Hea usu põhimõtte vastane võiks olla olukord, kus nõude esitamise ainukeseks eesmärgiks oleks kostjale kahju tekitamine. Käesoleva tsiviilasja puhul viitavad aga asjaolud sellele, et hagi esitamise eesmärgiks on saada kostjalt raha. Kostja väidab veel, et hea usu põhimõtte vastasus seisneb selles, et hageja keeldub kiusu pärast andmast kostjale nõusolekut, mida oleks kostjal vaja selleks, et kostja saaks soodustingimustel vanaduspensionit, ning lisaks selle nõusoleku andmisest keeldumisele esitas hageja kostja vastu ka hagi, milles nõuab raha maksmist.
Kostja arvates esitas hageja hagi seetõttu, et kostja pöördus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks kohtusse ning et hagejal endal ei oleks nii või teisiti võimalik soodustingimustel vanaduspensionit saada. Eristada tuleb erinevaid õigussuhteid. Juhul, kui kostja Sotsiaalkindlustusameti vastu halduskohtusse esitatud kaebus peaks kuidagi mõjutama praeguse asja hageja õigusi, tuleb erinevaid asju menetleda eraldi ning iga õigusvaidluse üle otsustada vastavas asjas tähtsate asjaolude alusel. See tähendab, et juhul, kui kostjal on õigus nõuda Sotsiaalkindlustusametilt soodustingimustel vanaduspensionit, tuleb see nõue rahuldada, ning juhul, kui hagejal on praeguses asjas õigus nõuda kostjalt ühisomandi majandamise kulude hüvitist, tuleb see nõue rahuldada. Praeguses tsiviilasjas ei anta hinnangut vanaduspensioni määramise kohta. Isegi siis, kui hageja esitab raha maksmise nõude ajendatuna sellest, et ta on kostja peale mingil põhjusel võib-olla pahane (kostja väidete kohaselt kiusu pärast), tuleb hagi rahuldada ning nõuet ei saa pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Nõude rahuldamise üle otsustamisel on määrav see, kas nõue on olemas, st kas on täidetud kõik nõude rahuldamise eeldused. Nõude rahuldamine ei sõltu sellest, millistest emotsioonidest kantult nõue esitati. Vastasel korral tuleks iga nõude rahuldamise üle otsustamisel lisaks nõude eelduste üle otsustamisele hinnata ka seda, millised olid need emotsionaalsed kaalutlused, millest lähtuvalt nõue esitati. Maakohtu järeldus, et korteri majandamise kulude nõuet ei saa elatise nõudega tasaarvestada, on lõppjäreldustes õige. Tasaarvestamisel on oluline see, et isikul, kelle vastu nõue (praegusel juhul majandamiskulude nõue) esitatakse, oleks omakorda nõue, mida tasaarvestada. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja peaks kostjat ülal pidama. Kostja tugines sellele, et hagejal ja kostjal on ühine alaealine laps ning et hageja on kohustatud alaealist last (kuni gümnaasiumi lõpetamiseni) ülal pidama. Kehtiva perekonnaseaduse järgi on elatisenõue alaealisel lapsel, mitte tema vanemal. Sama põhimõte tulenes ka enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) §-dest 60 ja 61, mille järgi pidi vanem ülal pidama last, st vanemal oli ülalpidamiskohustus lapse, mitte lapse teise vanema suhtes, kuid elatis mõisteti välja lapsele teise vanema kasuks. Seega oli elatisenõue alaealisel lapsel ning see, et hagi sai esitada vanem alaealise lapse eest, ei muutnud ka varem elatisenõude olemust. Seega ei saanud vanem pidada elatist ega elatisenõuet enda varaks, mistõttu ei saanud ka vanem enda kohustusi tasaarvestada lapse ülalpidamiseks mõeldud elatisenõudega. Praeguses asjas on hagejal majandamiskulude nõue kostja vastu ja kostja tahaks enda vastu esitatud nõudest vabaneda seeläbi, et tasaarvestamise tagajärjel jääb laps ilma ülalpidamiseks mõeldud nõudest. Sellisel viisil ei saa tasaarvestust teha. Vanem ei saa segamini ajada enda kohustusi ja lapse nõudeid, mida ta sai varem kehtinud perekonnaseaduse kohaselt enda nimel aga lapse kasuks kohtus esitada. Kostja võiks hageja majandamiskulude nõude elatisenõudega tasaarvestada siis, kui kostjal oleks hageja vastu elatisenõue. Sellistele asjaoludele ei ole aga kostja tuginenud. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud remondikulude nõude aluseks olevaid asjaolusid, kuigi see oli tema tõendamiskoormus. Asjaolu, et korteris tehti remonti, ei ole piisav remondikulude nõude tõendamiseks. Selleks, et remondikulude nõuet tõendada ning seda hageja nõudega tasaarvestada, tuleb kostjal tõendada oma kulutused ja see, et tema tegi remonti,
samuti seda, et tal on õigus nõuda hagejalt remondikulude hüvitamist. AÕS § 72 lg 4 kohaselt on kaasomanikul õigus teha teise kaasomaniku nõusolekuta asjale säilimiseks vajalikke kulutusi. Seega tulnuks kostjal tõendada ka seda, et tehtud kulutused olid korteri säilimiseks vajalikud. Fotodelt nähtub, et kulutused olid pigem kasulikud või toreduslikud. Selleks, et kasulike või toreduslike kulutuste hüvitamist nõuda, tulnuks kostjal tõendada, et kulutuste tegemiseks oli kas kaasomanike otsus või kokkulepe. Sellele ei ole kostja tuginenud ning hageja vaidles sellele vastu. Juhul, kui kostja tegi kulutusi väljaspool kaasomanikevahelist õigussuhet, tulnuks kostjal kulutuste hüvitamise nõude esitamise alusena kohtu ette tuua VÕS §-s 1042 sätestatud asjaolud, mh hageja rikastumine ning selle ulatus. Seda aga kostja teinud ei ole. Kuigi kostja väitis apellatsioonkaebuses, et tal ei ole säilinud remondikulusid tõendavaid dokumente, sest remont tehti ammu, ning seetõttu saanuks kostja tõendada remondikulusid üksnes ekspertiisiga, ei vabasta tõendite puudumine menetlusosalist asjaolude (faktiväidete) kohtu ette toomise kohustusest. Tsiviilkohtumenetluses tuleb eristada asjaolude kohtu ette toomise kohustust tõendite esitamisest. Kohus menetleb hagi üksnes poolte esitatud asjaolude alusel. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et ta ei teadnud, et tal tuli remondi tegemisega seotud kulutuste tegemise asjaolud faktiväidetena kohtu ette tuua. Kostja tugines sellele, et tal ei olnud vastavate asjaolude tõendamiseks tõendeid. Veelgi enam, kuigi apellant viitas sellele, et maakohus jättis ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata, ei taotlenud apellant ringkonnakohtult ekspertiisi määramist, vaid leidis, et ekspertiisi määramata jätmise korral tulnuks kohtul rakendada TsMS § 233 lg-t 1. Sellega ei saa nõustuda. Remondikulude suurus ning täpselt tehtud tööde loetelu ei ole sellised asjaolud TsMS § 233 lg 1 tähenduses, mida ei saaks tõendada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses menetledes pooltele kohtukoosseisu teatamata, mistõttu ei saanud kostja teada kohtu koosseisu ega esitada taandusi. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi, kuna see võis mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus. Maakohus jättis eelmenetluse ülesanded täitmata ja rikkus selgitamiskohustust korteri remondikulude tõendamise küsimuses. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda rikkumist, kuigi oleks pidanud asja õigeks lahendamiseks välja selgitama, miks jäid kostjal remondikulude nõude aluseks olevad asjaolud esitamata, ja vajadusel korraldama kohtuistungi. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus selgitama, missugused on olulised asjaolud AÕS § 72 lg 4 kohaldamiseks ja kas kostja seni esitatud väited on piisavad, sh andma kostjale vajadusel tähtaja tasaarvestusavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Samuti peab kohus selgitama, kas ehitustehnilise ekspertiisiga saab tõendada kõnealuseid asjaolusid, ning vajadusel võimaldama kostjal taotleda ekspertiisi tegemist. Ringkonnakohus jättis korteri remondikulud vääralt TsMS § 233 lg 2 alusel ise tuvastamata, kuigi kulutuste tegemine oli tuvastatud, kuid kulutuste suurust ei õnnestunud kindlaks teha. Kostja tõendas
remondi tegemist fotodega ning palus kulude suuruse tuvastamiseks teha ehitustehnilise ekspertiisi, kuid maakohus jättis kostja taotluse rahuldamata, paludes esitada kulusid tõendavad dokumendid, mida kostjal ei olnud. Sellises olukorras pidanuks kohus määrama TsMS § 233 lg 2 järgi ise kulude suuruse.
9.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta leidis, et ringkonnakohus ei pidanud teatama menetlusosalistele kohtukoosseisu, sest TsMS § 647 lg 1 sellist kohustust ei sätesta. Juhul, kui ringkonnakohus oleks rikkunud menetlusõiguse normi, ei ole kostja esitanud selle kohta TsMS § 333 lg 1 järgi vastuväidet ega saa kohtu tegevust enam kaebuses vaidlustada. Kostja kaebuse väide on alusetu ka seetõttu, et kostja ei ole tuginenud kaebuses ühelegi kohtuniku taandamise alusele. Seega on kostja kohtukoosseisu puudutavad väited pahausksed. Kuna kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, ega vaidlustanud maakohtu määrust, millega maakohus jättis ekspertiisitaotluse rahuldamata. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväidet maakohtu sellisele käitumisele. Seega ei ole kostja selles osas maakohtu otsust apellatsiooniastmes vaidlustanud ega saa sellele praegu enam tugineda. Ka sisuliselt ei ole kostja väide põhjendatud, sest olukorras, kus teda esindas menetluses vandeadvokaat, ei ole kohus selgitamiskohustust rikkunud. Kohtud ei pidanud määrama TsMS § 233 alusel ise remondikulude suurust ja tehtud tööde loetelu, sest selliseid asjaolusid ei saa viidatud sätte alusel tõendada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Pooled kui endised abikaasad vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejale hüvitama poole kuludest, mida hageja on pärast abielu lahutamist ligikaudu kolme aasta ja nelja kuu jooksul kandnud poolte ühisomandis ja ühiseks eluasemeks olnud korteriomandi majandamiskulusid korteriühistule tasudes ning AS-ile Eesti Energia tarbitud elektrienergia eest tasudes. Samuti vaidlevad pooled sellele üle, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt ühisomandis oleva korteri remondile 2009. aastal tehtud kuludest poole hüvitamist ja kas kostja on kohtumenetluse ajal oma nõude hageja ülalmärgitud nõudega kehtivalt tasaarvestanud. Praeguses asjas nõudis hageja, et kostja hüvitaks talle poole korteriühistule tasutud majandamiskuludest ja elektrienergia tasust, mida kostja on üksi poolte ühisomandis oleva ühiselt kasutatava korteriomandi eest tasunud. Pooled ei vaidle selle üle, et korteriomand on poolte kui endiste abikaasade ühisomandis, mõlemad kasutasid korteriomandit vaidlusalusel ajavahemikul (1. jaanuarist 2009 kuni 15. maini 2012) ning hageja tasus sel ajal korteriühistule majandamiskulude eest ning AS-ile Eesti Energia elektrienergia eest kokku 7837 eurot 95 senti. Maakohtu otsuse järgi on hagi rahuldamise aluseks kaasomandit reguleerivad sätted (AÕS § 70 lg-d 4 ja 6, § 71 lg 1 ja § 75 lg 1) koosmõjus VÕS § 76 lg-ga 1, mille järgi tuleb kohustus täita vastavalt
lepingule või seadusele. Ringkonnakohus nõustus maakohtus hagi rahuldamisega, kordamata TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi. Seega on ka ringkonnakohus pidanud võimalikuks hageja nõude rahuldamist nende sätete alusel. Lisaks on ringkonnakohus kvalifitseerinud kostja remondikulude hüvitamise nõude kaasomanike nõusolekuta asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamise nõudeks AÕS § 72 lg 4 järgi ning alternatiivselt käsitanud seda ka teise isiku esemele õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamise nõudena VÕS § 1042 järgi. Kolleegium kohtute viidatud õiguslike seisukohtadega ei nõustu.
12.Praeguses asjas poolte nõudeid kvalifitseerides tuleb kolleegiumi arvates arvestada asjaolu, et pooled on endised abikaasad ning korteriomand, mille tõttu pooled kulusid kandsid, kuulus poolte kui endiste abikaasade ühisvara hulka, st oli nende ühisomandis. Samas ei ole pooled väitnud, et neil oli kokkulepe, millest tuleneks õigus nõuda teiselt kulutuste hüvitamist. Seega saavad pooled nõuda teineteiselt kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui selline õigus tuleneb neile seadusest. Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 6 sätestab, et ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kui ka kehtiva PKS § 25 järgi on abielu või varaühisuse varasuhte ajal omandatud vara abikaasade ühisvara ja seega abikaasade ühisomandis. PKS § 37 lg 2 sätestab, et kuni ühisvara jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele perekonnaseaduses ühisvara valitsemise kohta sätestatut. Kuna kaasomandi puhul on kaasomanike osad mõtteliselt määratud, saab ka kaasomaniku õiguste ja kohustuste ulatust määrata temale kuuluva kaasomandi mõttelise osa suuruse järgi (sh nt õigus ühise asja viljale (AÕS § 71 lg 2), kohustus kanda ühise asja koormatisi ja kulutusi (AÕS § 75 lg 1)). Ühisomandi (sh abikaasade ühisomandi) puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud. Eeltoodu tõttu ei saa ühisomandi puhul kohalduda AÕS § 71 lg 2, § 72 lg 4 ja § 75 lg 1.
13.Kuna varaühisuse korral kuulub abikaasadele nii ühis- kui ka lahusvara, tuleb neist kumbagi kuuluvatele esemetele kulutusi teha ning nendega seotud koormisi kanda vastava varakogumi arvel, st ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. Samas võivad abikaasad teha ühe varakogumi arvel kulutusi ka teise varakogumi kasuks. PKS § 34 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. PKS § 34 lg 1 sätestab, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Eeltoodust tuleneb, et kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta PKS § 34 lg 2 alusel nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Seega tuleb praegusel juhul lisaks poolte võimalikule kokkuleppele hageja nõude alusena kõne alla üksnes PKS § 34 lg 2. Selle sätte järgi saab üks abikaasa nõuda oma lahusvarasse kulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, et ta on teinud oma lahusvara arvel kulutusi kostja lahusvara
kasuks. Juhul kui ta oleks sellistele asjaoludele tuginenud, pidanuks kohtud hindama kulutuste hüvitamist üldises korras, st kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks perekonna vajaduste rahuldamisel tehtavaid kulutusi PKS § 16 mõttes, mille puhul eeldatakse PKS § 17 järgi, et abikaasal ei ole õigust neid kulutusi tagasi nõuda. Kuigi enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduses ei olnud sätestatud kehtiva õigusega sarnast ühis- või lahusvara hüvitamise nõuet teise varakogumisse, tuli toona kehtinud PKS § 19 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi arvestada ühisvara arvel lahusvara suurenemisega ja lahusvara arvel ühisvara suurenemisega ühisvara jagades ning need asjaolud andsid alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Seega said abikaasad ühis- või lahusvara hüvitamise nõuded esitada ühisvara jagamise käigus, taotledes vastavalt osade võrdsusest kõrvalekaldumist. Ühe abikaasa lahusvara arvel teise abikaasa lahusvara suurenemiseks tehtud kulutuste hüvitamist sai ka siis abikaasa nõuda üldises korras käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui abikaasade abielu on küll lahutatud, kuid abikaasad ei ole neile kuuluvat ühisvara veel jaganud. Ka sellisel juhul kuulub abikaasade ühisvara edasi nende ühisomandisse ning seda vara tuleb valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid. Eelmärgitu tuleneb ka PKS § 37 lg-st 2. Ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 18 lg 6 järgi jäi jagamata ühisvara endiselt ühisvaraks ning seaduse mõtte kohaselt kohaldusid ka sellele endiselt ühisvara valitsemise piirangud. Seega, kuigi hageja nõudis kostjalt pärast abielu lahutamist korteriomandi kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist, oli korteriomand kui ühisvara hulka kuuluv ese jagamata, mistõttu kohaldusid selle valitsemisele endiselt ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise sätted. Samas said pooled kokku leppida nii korteriomandi kasutamises kui ka korteriomandi kasutamisega seotud kulude omavahelises jaotuses.
14.Tulenevalt PKS § 29 lg-st 4 võivad hagejal olla kostja vastu nõuded tulenevalt sellest, et hageja on kandnud korteriomandi valitsemisega seotud kulud (maksed korteriühistule või teistele isikutele korteriomandiga soetud teenuste eest) ja kostja solidaarvõlgnikuna on kohustatud hagejale VÕS § 69 lg 2 alusel maksma hüvitist kostjale langeva solidaarkohustuse osa eest. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et hoolimata asjaolust, et korteriühistu liikmeks saab korteriomandi omanike paljususe korral olla vaid üks korteriomanik, vastutavad kõik omanikud korteriühistule majandamiskulude tasumise eest (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-10, p 19). Samuti tekib abikaasade solidaarkohustus PKS § 18 lg 1 järgi tehingust, mille üks abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg 2 järgi tekkis abikaasadel solidaarkohustus perekonna huvides võetud varalise kohustuse korral. Kuna perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab kolleegiumi arvates lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st 69. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes
osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti.
15.Lisaks eeltoodule tuleb praeguses asjas arvestada seda, et hageja nõuab kulutuste hüvitamist nii ajavahemiku eest enne kui ka pärast 1. juulit 2010, mil jõustus uus perekonnaseadus. Kuigi PKS § 210 lg 2 järgi kohaldatakse üldjuhul asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2010, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, tuleb enne 1. juulit tehtud kulutuste puhul lähtuda toona kehtinud perekonnaseadusest ning alates 1. juulist 2010 tehtud kulutuste puhul kohaldada PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi kehtivat perekonnaseadust. PKS § 211 järgi kohaldatakse ka enne 1. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul abikaasade varalistele suhetele alates
1.juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut. Seega tuleb kolleegiumi arvates ka pärast abielu lahutamist jagamata ühisvarale kohaldada alates 1. juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sätestatud ühisvara valitsemise põhimõtteid.
16.Kolleegium juhib tähelepanu, et abikaasade ühisomandis oleval asjal lasuvate koormatiste ja asjale tehtavate kulutuste puhul arvestada seda, et abikaasad ei ole pelgalt ühise asja ühisomanikud, vaid abikaasadele kuuluv vara jaguneb nende ühisvara ja kummagi lahusvara kogumiks. TsÜS § 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Abikaasade varaühisuse varasuhtes on abikaasad kogu ühisvara, s.o erinevate esemete ja varaliste õiguste kogumi ühisomanikud (PKS § 25 koosmõjus TsÜS §-ga 66) ning teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes ühisvara valitsedes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest (PKS § 28 lg 1 esimene lause ja lg 3 esimene lause). Seejuures korraldavad abikaasad kokkuleppel abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu (PKS § 15 lg 1 kolmas lause). Ühisvara valitsedes tehtavate tehingute korral on abikaasad üldjuhul solidaarvõlgnikud ja solidaarvõlausaldajad (PKS § 29 lg 4) ning varaühisuse lõppedes ühisvara jagamise korral ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (PKS § 38 esimene lause). Ka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS §-de 14 ja 15 järgi kuulus abikaasadele nii lahus- kui ka ühisvarakogum (sh perekonna huvides võetud kohustused PKS § 20 lg 2 mõttes) ning abikaasad valdasid, kasutasid ja käsutasid ühisvara kokkuleppel (PKS § 16 ja § 17 lg 2), mis koosmõjus AÕS § 70 lg-ga 4 tähendas seda, et mõlemal abikaasal oli õigus kogu ühisomandis olevat asja vallata, kasutada ja käsutada ning seda tuli teha ühiselt, leppides omavahel ühisvara valitsemises kokku. Sellised kokkulepped võisid olla mistahes vormis, sh sõlmitud kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes, s.o tegudega, millest sai järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (vt Riigikohtu
26.septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 14–15).
17.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hageja nõue uuesti kvalifitseerida, arutada pooltega hageja nõude õiguslikku alust ja selgitada vajadusel täiendavalt välja nõude lahendamiseks olulised asjaolud. Kolleegium selgitab, et kuna kostja esile toodud asjaolude kohaselt tegi ta ühisvara hulka kuuluvale korteriomandile kulutusi 2009. aastal, siis võib kostjal olla õigus nõuda ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel, kui ta
tegi kulutusi oma lahusvara arvel. Sellisel juhul aga ei ole kostjal tasaarvestatavat nõuet hageja vastu ning oma nõude maksma panemiseks tuleb kostjal nõuda ühisvara jagamist. Seega ei saa kostjal olla hageja vastu nõuet AÕS § 72 lg 4 või VÕS § 1042 alusel.
18.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et iseenesest oli kostjal TsMS § 199 lg 1 p 2 järgi õigus teada nimeliselt tema tsiviilasja ringkonnakohtus lahendavat kohtukoosseisu, et vajadusel esitada TsMS § 199 lg 1 p 3 järgi kohtukoosseisu liikmete vastu taandusi. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et kirjalikus menetluses kohtukoosseisu vahetumisest menetlusosalisele teatamata jätmine on üldjuhul menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise, kuid mitte juhul, kui menetlusosaline on uuest kohtukoosseisust kohtuistungil teada saanud (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-177-12, p 9). Ka kohtukoosseisust menetlusosalisele teatamata jätmine on kolleegiumi arvates oluline menetlusõiguse normi rikkumine ja annab alust kohtulahend TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada, kui see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. Toimikumaterjalide kohaselt ei ole praeguses asjas menetlusosalistele ringkonnakohtu menetluses asja lahendavat kohtukoosseisu enne kohtulahendi tegemist teada antud (II kd, tl 76–112), sh ei ole kohtukoosseisu märgitud ka ringkonnakohtu saadetud kirjas, kus menetlusosalistele teatati, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses, ja anti teada otsuste tegemise kuupäev (II kd, tl 100). Seega on ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi. Siiski ei ole kostja esile toonud, kuidas selle normi rikkumine ringkonnakohtus mõjutas asja lahendamist ja võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse, sh nt millist kohtunikku ja millisel alusel soovinuks kostja taandada (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 15). Seetõttu ei anna kostja väide kohtukoosseisust teavitamata jätmise kohta iseenesest alust ringkonnakohtu otsust tühistada.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud kostja, kellele tuleb see ka tagastada. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14714, p 22). Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
20.Kuna Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2012. a määrusega kostja taotluse saada riigi õigusabi kohustusega hüvitada ühekordse maksena täielikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kümne kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist, tuleb asjas määrata kindlaks ka riigi õigusabi tasu suurus. Kostjale riigi õigusabi osutanud esindaja esitas 19. juunil 2014 Riigikohtule kassatsioonkaebuse,
26.jaanuaril 2015 vastuse hageja vastusele ning 27. jaanuaril 2015 taotluse määrata kindlaks riigi
õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 684 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks kokku kümme tundi, sh neli tundi ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, analüüsiks ja õigusliku seisukoha kujundamiseks, pool tundi kliendiga konsulteerimiseks, neli tundi kassatsioonkaebuse vormistamiseks, pool tundi hageja vastusega tutvumiseks ja üks tund hageja vastuse kohta seisukoha vormistamiseks. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud ja taotlus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 684 eurot tuleb kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23 rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.