Avalikult teatavakstegemine Tsiviilasi (number ja avaldus) Hagi ese
Hagi hind Kohtukoosseis Asja lahendamise menetlus Hageja Hageja lepingulise esindajad
Kostja
Kolmas isik kostja poolel Kolmanda isiku esindaja
Viljandi kohtumaja 13. veebruar 2015 nr 2-13-43315 TARTU HOIU-LAENUÜHISTU hagi Osaühing Kopra (pankrotis) pankrotihaldur Karin Antsovi vastu tahteavalduse tegemise kohustamise ja tahteavalduse kohtuotsusega asendamise nõudes 3 500 € kohtunik Toomas Lillsaar kirjalik menetlus TARTU HOIU-LAENUÜHISTU (registrikood 11319532, aadress Raekoja plats 20, 51004, Tartu) vandeadvokaat Paul Varul vandeadvokaat Peeter Viirsalu (Advokaadibüroo VARUL, Kaluri 2, Tartu, 51004, e-post: [email protected], [email protected]) Osaühing Kopra (pankrotis; registrikood 10898203) pankrotihaldur Karin Antsov (e-post: [email protected], [email protected]) Eesti Vabariik (Viljandi Maavalitsuse kaudu) maavanem Erich Palm, maasekretär maavanema ülesannetes Küllike Kütt (e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
Aluseks võtnud kohtus tuvastatud asjaolud ja kohaldatud seadused ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 434, tegi kohus otsustuse: Otsustus hagis
1.Jätta hagi rahuldamata. Asja lahendamisest tulenevad muud otsustused 2.1 Jaotada menetluskulud ning jätta need hageja kanda; 2.2 toimetada kohtuotsuse koopia kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord 3.1 Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.2 menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta
menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
I Hageja nõue ja selle põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt omandas hageja OÜ Kopra pankrotimenetluses enampakkumisel 45/46 kaasomandist Metsanurga nimelisest kinnisasjast asukohaga Karksi vald, Tuhalaane küla (edaspidi ka Kinnisasi). Kinnistusraamatu andmetel koormab kogu Kinnisasja (sh ka hagejale kuuluvat kaasomandi osa) hüpoteek summas 545 466 eesti krooni (s.o 34861,63 eurot) Eesti Vabariigi kasuks (edaspidi ka Hüpoteek).
2.Hageja saatis kostjale 19.07.2013.a nõudekirja, milles hageja palus kostjal esitada viivitamatult avaldus Hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks (tl 12-13). Kostja vastas hageja kirjale oma 29.07.2013.a kirjaga, milles keeldus Hüpoteeki kustutamast (tl 14).
3.Hageja leiab, viidates pankrotiseaduse (PankrS) § 139 lg-le 2, et kinnisasja koormav Hüpoteek tuleb lugeda lõppenuks. Eelnimetatud paragrahv sätestab, et kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest õigustest kehtima üksnes õigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki. Ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud õigused loetakse lõppenuks. Hageja toonitab, et PankrS § 139 lg 2 on imperatiivne ning see kehtib igasuguste hüpoteekide suhtes sõltumata sellest, kelle nõudeid ja kelle vastu need tagavad. Seega ei ole antud juhul oluline, et hagejale kuuluva kinnistu kaasomandi osaga on tagatud hüpoteegipidaja nõue kolmanda isiku vastu. Samuti ei oma mingit tähendust asjaolu, et hüpoteegipidaja on kostjal palunud Hüpoteeki mitte kustutada. PankrS § 139 lg 2 imperatiivsus ja regulatsiooni eesmärgid tulenevad sellest, et kinnistu omandamisel pankrotimenetluses peab ostja saama kinnistu vabana õigustest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki. Kõnealune regulatsioon on pankrotiseaduses sätestatud eelkõige võlausaldajate kaitseks, kuna see soodustab kinnisasjade realiseerimise ja sellest tulenevalt võlausaldajate nõuete rahuldamise väljavaateid pankrotimenetluses (kinnisasjade müük koos seda koormama jäävate hüpoteekidega ei ole perspektiivikas) või vähendaks oluliselt hinda.
4.PankrS § 139 lg 4 kohaselt kustutatakse kinnisasja koormavad õigused, mis loetakse vastavalt PankrS § 139 lg-le 2 lõppenuks, kinnistusraamatust halduri avalduse alusel. Avaldusele lisatakse enampakkumise akt. Kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. Tulenevalt asjaolust, et Kinnisasja koormav Hüpoteek on lõppenud, kuulub Hüpoteek hageja arvates pankrotihalduri avalduse alusel kustutamisele. Kostja on kohustatud tegema kinnistusosakonnale tahteavalduse Hüpoteegi kustutamiseks Kinnisasjalt. Kostja on sellest alusetult keeldunud. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Tulenevalt PankrS § 139 lg-st 4, on kostja kohustatud tegema kinnistusosakonnale tahteavalduse, millega ta palub kustutada Kinnistult seda koormava Hüpoteegi. Kuna kostja on sellise tahtevalduse andmisest keeldunud, tuleb tuvastada kostja kohustus vastav tahteavaldus teha ning kohustada kostjat tahteavaldust andma. Lähtudes eeltoodust tuleb
kohustada kostjat andma tahteavaldust kinnistusraamatust Kinnisasja koormava Hüpoteegi kustutamiseks. II Kostja vastuväited ja nende põhjendused
1.Kostja on sisuliste vastuväidetena hagile välja toonud, et hageja nõue põhineb PankrS § 139 lõikel 2 ning käesolev tsiviilvaidlus on tekkinud antud sätte hageja ja kostja poolt erinevas tõlgendamises. Pankrotihaldur on lähtunud PankrS § 139 lõikes 2 sätestatust, mille kohaselt juhul, kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest õigustest kehtima üksnes õigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki. Ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud õigused loetakse lõppenuks. Metsanurga kinnistu 45/46 kaasomandi osa müügil jäi kehtima hüpoteek summas 545 466 krooni Eesti Vabariigi kasuks. Eesti Vabariik Viljandi Maavalitsuse kaudu on esitanud OÜ Kopra (pankrotis) pankrotimenetluses pandiõiguse tunnustamise nõude, millest nähtuvalt on Metsanurga kinnistule seatud hüpoteegiga tagatud Eesti Vabariigi võlaõigusliku nõude täitmine kolmanda isiku vastu. Nõude täitmise lõplikuks tähtajaks on 10.10.2048.a. Viljandi Maavalitsus on täiendavalt maavalitsuse poolt esitatud nõude osas selgitanud, et OÜ Kopra (pankrotis) juriidilise isikuna ega ka OÜ Kopra (pankrotis) juhatuse liige füüsilise isikuna ei ole võlakohustuse kandjaks Eesti Vabariigi ees. Viljandi Maavalitsus on palunud hüpoteegi olemasolu arvesse võtta ja seda käimasoleva pankrotimenetluse raames mitte kustutada. Pankrotihaldur on seisukohal, et Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi mittekustutamine Metsanurga kinnistu 45/46 kaasomandi osalt on kooskõlas PankrS § 139 lõikes 2 sätestatuga.
2.Pankrotihalduri hinnangul on käesoleval juhul küsimus PankrS § 139 lõike 2 selle osa kohaldamises, mis käsitleb kinnistut püsima jäävaid õigusi ning selle sätte osa kohaldamise osas seisukoha avaldamist on hageja lepinguline esindaja siiamaani vältinud. Pankrotihaldur möönab, et PankrS § 139 lõige 2 on imperatiivne selles osas, mis puudutab õiguste, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, järjekoha poolest tagapool asuvate õiguste lõppemist. Ühtlasi on PankrS § 139 lõike 2 kohaldamisel küsimus antud sätte selle osa tõlgendamises, mis sätestab /--/ millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki /--/. Tõepoolest saab teoreetiliselt Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi kaudu nõuda kinnisasja sundmüüki, kuid seda mitte OÜ Kopra (pankrotis) pankrotimenetluses. Samuti nähtub esitatud asjaoludest, et Eesti Vabariigil eksisteeriva võlaõigusliku nõude, mis eksisteerib kolmanda isiku vastu, lõplik täitmise tähtpäev on 10.10.2048.a.
3.Pankrotihaldur on täiendavalt pöördunud hüpoteegi kustutamise võimalikkuse küsimuses ka Viljandi Maavalitsuse poole ning Viljandi Maavalitsus on 19.08.2013 teatanud pankrotihaldurile, et /--/ Viljandi Maavalitsus ei pea võimalikuks kustutada Metsanurga kinnistult Eesti Vabariigi (Viljandi Maavalitsuse kaudu) kasuks seatud 1. järjekohal asuvat hüpoteeki /--/. Hageja on hagiavalduses märkinud, et mingit tähendust ei oma asjaolu, et hüpoteegipidaja on palunud pankrotihalduril hüpoteeki mitte kustutada. Vastuseks antud seisukohale teatab pankrotihaldur, et on hüpoteegi kustutamata jätmisel lähtunud PankrS § 139 lõikest 2 ning viide maavalitsuse seisukohale on esitatud põhjusel, et oleks teada ka maavalitsuse arvamus.
4.Pankrotihaldur on taotlenud kaasata kolmanda isikuna menetlusse hüpoteegipidaja Eesti Vabariik. III Hageja täiendavad seisukohad
1.Hageja toonitab, et PankrS § 139 lg 2 on imperatiivne ning see kehtib igasuguste hüpoteekide suhtes sõltumata sellest, kelle nõudeid ja kelle vastu need tagavad. Seega ei
ole antud juhul hageja arvates oluline, et hagejale kuuluva kinnisasjaga on tagatud hüpoteegipidaja nõue kolmanda isiku vastu. Samuti ei oma mingit tähendust asjaolu, et hüpoteegipidaja on kostjal palunud Hüpoteeki mitte kustutada. PankrS § 139 lg 2 imperatiivsus ja regulatsiooni eesmärgid tulenevad sellest, et kinnisasja omandamisel pankrotimenetluses peab ostja saama kinnisasja vabana õigustest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki. Pankrotihalduri käsitlus, nagu puudutaks viidatud regulatsioon vaid nende õiguste lõppemist, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, järjekoha poolest tagapool asuvate õiguste lõppemist, ei ole hageja arvates õige. PankrS § 139 lg 2 kohaselt ei saa kinnistule, pärast selle müüki enampakkumise raames, kehtima jääda ühtegi õigust, millest tulenevalt saaks nõuda kinnistu sundmüüki seejuures ei ole oluline, kas kinnistu sundmüüki saaks nõuda käimasoleva pankrotimenetluse raames või mitte.
2.Hageja leiab, et pankrotiseaduse kohaselt oleks riik pidanud oma nõude siiski käesolevas pankrotimenetluses tingimuslikuna esitama ja seda sõltumata sellest, et riigil ei ole nõuet käesoleva pankrotimenetluse võlgniku vastu. Nimelt, 2009.a kehtis PankrS § 44 lg 3, mis sätestas, et pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Nimetatud regulatsioon kaotas kehtivuse 01.01.2010.a. Siit tuleneb seadusandja tahe, et ka see isik kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvelt, peab selle nõude esitama pankrotimenetlusse. Seega, Eesti Vabariik tuleb kehtiva pankrotiseaduse kohaselt lugeda käimasoleva pankrotimenetluse võlausaldajaks sõltumata sellest, et tal puudub nõue pankrotivõlgniku vastu. Kuna Eesti Vabariigil on pankrotivara suhtes realiseerimisõigus, peab teistel pankrotimenetluse võlausaldajatel olema Eesti Vabariigi nõude kontrollimise õigus. Sellele viitab ka PankrS § 153 lg 4 (säte jõustus 01.01.2010.a), mis sätestab, et ulatuses, milles pandiga tagatud nõue on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, rahuldatakse see koos käesoleva PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 nimetatud nõuetega. See ei kehti juhul, kui pankrotivõlgnik on pantinud oma vara kolmanda isiku võla tagamiseks. Ka viidatud sättest tuleneb, et seadusandja lähtub sellest, et võlausaldajal, kellel ei ole oma nõuet võlgniku vastu (on vaid realiseerimisõigus), tuleb tal ikkagi oma realiseerimisõiguse aluseks olev nõue pankrotimenetluses esitada ja see kuulub kaitsmisele. Ainus erinevus võrreldes teiste võlausaldajate pandiga tagatud nõuetega seisneb selles, et selline nõue ei lähe teise järku. Seega oleks Eesti Vabariik pidanud oma nõude esitama tingimuslikult ning olukorras, kus tema nõue ei ole veel sissenõutav, tulnuks tema nõudele vastav summa deponeerida (PankrS § 152). IV Kolmanda isiku seisukohad
1.Kolmas isik leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning nõustub kostja ka seisukohtadega.
2.Kolmas isik on seisukohal, et hüpoteek ei anna asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda kinnisasja müümist. Vastupidi, hüpoteegi tagatiskokkuleppest tulenevalt on hüpoteegipidajal kohustus muuhulgas hoiduda sissenõutava nõudeta algatamast täitemenetlust kinnisasja realiseerimiseks.
3.AÕS § 352 lg 1 kohaselt on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. See tähendab, et tagatiskokkuleppe olemuseks on hüpoteegipidaja õigus hüpoteegi ese võla katteks realiseerida tagatisjuhtumi saabumisel (tagatud nõude sissenõutavaks muutumisel). Ka Riigikohus on oma lahendites kinnitanud, et hüpoteegipidaja saab nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks st nõue peab olema muutunud sissenõutavaks (RKTKo 3-2-1-80-05; 3-2-1-104-08; 3-2-160-11; RKTKm 3-2-1-8-10; 3-2-1-114-14).
4.PankrS § 136 lg 1 kohaselt toimub pankrotivara müük enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui PankrS ei tulene teisiti. PankrS § 139 lg 2 sätestab, et kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest õigustest kehtima üksnes õigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki. Metsanurga kinnistu erastamisel määrati järelmaksete tasumise viimaseks tähtajaks 10.10.2048. Nõuete täitmise tagamiseks on kinnisasja esimesele järjekohale seatud hüpoteek Eesti Vabariigi kasuks. Maa erastamise järelmaksed tasutakse kaks korda aasta, 10. oktoobriks ja 10. aprilliks.
5.OÜ Kopra (pankrotis) pankroti väljakuulutamise aja seisuga 21.12.2012 (Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-12-44208) ei olnud ühtegi Metsanurga kinnistuga seotud maa erastamise järelmaksete nõuet tasumata. Pankroti väljakuulutamisele viimase eelneva, 10.10.2012 tähtpäevaga maa erastamise järelmakse tasus Maaja Puks (võlgnik)15.10.2012 (tl 49-49p).
6.VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist, eelkõige kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel. Kui kinnisasja omanik tagab kolmanda isiku kohustust, peab olema tagatud, et tema õiguslik positsioon ei oleks halvem põhivõlgniku omast ja võlausaldajal ei oleks võimalik hüpoteegile tuginedes saada rahuldatud nõue, mida isiklik võlgnik rahuldama ei peaks. AÕS § 279 lg 7 ja § 351 lg 1 ja lg 2 alusel saab kinnisasja omanik, kes ei ole isiklik võlgnik, esitada hüpoteegi realiseerimise nõudele samad vastuväited, kui saab esitada isiklik võlgnik sh vastuväite, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Seega puudus hüpoteegipidajal OÜ Kopra (pankrotis) pankroti välja kuulutamise hetke seisuga sissenõutavaks muutunud nõue, mille rahuldamiseks saaks ta nõuda kinnisasja müümist ja hageja seisukoht, et Eesti Vabariigil oli pankrotivara suhtes realiseerimisõigus, on ekslik. V Kostja täiendavad seisukohad
1.PankrS § 139 lg 2 näeb ette võimaluse, et pankrotivarasse kuuluva kinnisasja müümisel võivad jääda kehtima teatud kinnistut koormavad õigused, mistõttu on ekslik hageja seisukoht, et PankrS § 139 lg-st 2 tulenevalt kuuluvad imperatiivselt kustutamisele kõik kinnistut koormavad õigused, sest PankrS § 139 lg 2 näeb sõnaselgelt ette võimaluse teatud õiguste kehtima jäämiseks.
2.Tõepoolest saanuks teoreetiliselt Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegi kaudu nõuda kinnisasja sundmüüki, kuid seda mitte OÜ Kopra (pankrotis) pankrotimenetluses, sest sel hetkel puudus nõue, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki.
3.Hageja viitab PankrS § 44 lg-le 3, mis kehtis kuni 31.12.1999 ning mille kohaselt oli PankrS-s selgelt kirjas, et pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel ning pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. Kuigi antud säte tunnistati kehtetuks, ei sätesta seadusandja eraldi juhiseid isiku jaoks, kelle kasuks on küll seatud pandiõigus võlgnikule kuuluvale varale, kuid kellel ei ole võlgniku vastu võlaõiguslikku nõuet aga on võlaõiguslik nõue kolmanda isiku vastu. PankrS § 93 näeb ette võlgniku vastu olevate nõuete esitamise, mitte kolmandate isikute vastu oleva nõude esitamise. Eesti Vabariik Viljandi Maavalitsuse kaudu on esitanud nõude pandiõiguse tunnustamiseks ehk siis selle õiguse tunnustamiseks, mis jääb PankrS § 139 lg 2 kohaselt kinnistu võõrandamisel kehtima ja see nõue on ka pankrotimenetluses tunnustatud.
4.Kostja arvates on hageja esitanud eksliku teoreetilise nägemuse, et Eesti Vabariik oleks pidanud oma nõude esitama tingimuslikult ning olukorras, kus tema nõue ei ole veel sissenõutav, tulnuks tema nõudele vastav summa deponeerida vastavalt PankrS §-le 152.
Tõepoolest näeb PankrS § 98 ette tingimuslikust tehingust tuleneva nõude esitamise võimaluse, kuid pankrotihalduri hinnangul on ekslik käsitleda Eesti Vabariigi nõuet tingimusliku nõudena, kuivõrd selleks peaks olema sõlmitud tingimuslik tehing, mille edasilükkav või äramuutev tingimus ei ole veel saabunud.
5.Isegi kui oletuslikult lähtuda hageja väitest, et võlausaldaja, kellel on nõue kolmanda isiku vastu, mis pole muutunud sissenõutavaks ning selle nõude täitmise tagamiseks on seatud hüpoteek võlgnikule kuuluvale kinnistule, peaks esitama pankrotimenetluses tingimusliku nõude, siis võivad jääda pandipidaja huvid kaitsmata alljärgneval põhjusel. Hageja oletusliku käsitluse kohaselt tekiks tingimusliku nõude esitamisega võimalus tingimuslikku nõuet tagav hüpoteek kinnistu võõrandamisel kustutada ning sellele tingimuslikule nõudele vastav summa peaks siis eelduslikult hoiustatama. Isegi kui taolisest hageja oletuslikust eeldusest lähtuda siis peaks summa hoiustamine tagama selle, et kui tingimus saabub, oleks võimalik teostada väljamakse võlausaldajale. Kostja on arvamusel, et hageja poolt välja pakutud õigusteoreetiline arutelu on ekslik ja seda siis nii kostja poolt viidatud pankrotiseaduse § 139 lg-st 2 tulenevalt kui ka sel põhjusel, et hageja poolt väljapakutud olukorras jääksid võlausaldajate huvid kaitsmata olukorras, kus tingimus ei saabu hoiustamiseks ettenähtud maksimaalse tähtaja jooksul ning peale nimetatud tähtaja saabumist makstakse hoiustatud rahasumma välja PankrS-s sätestatu kohaselt.
6.Kokkuvõttes tekiks hageja poolt pakutud teoreetilise arutelu tulemusena olukord, et võlausaldajal on nõue kolmanda isiku vastu, tema nõuet tagav hüpoteek on kinnistu pankrotimenetluses võõrandamise tulemusena kustutatud ning võlausaldaja nõudele vastav deponeeritud summa jagatakse PankrS kohaselt, kuivõrd väidetav tingimus ei ole saabunud seaduses ettenähtud maksimaalse tähtaja jooksul. Eesti Vabariigil võlaõigusliku nõude täitmise lõplikuks tähtajaks oli 10.10.2048. Seega oli leping kehtiv veel 36 aastat. PankrS § 152 lg 1 kohaselt saab kohus pikendada tingimusliku nõude rahuldamiseks ettenähtud summa hoiustamist maksimaalselt kümne aastani. Samuti näeb PankrS § 152 lg 2 ette, et kui jaotusettepaneku tegemise ajal on tingimuse saabumine nii ebatõenäoline, et nõudel ei ole varalist väärtust, ei võeta edasilükkava tingimusega nõuet jaotusettepanekus arvesse. Ehk siis pankrotihalduri jaoks on küsimus selles, et hüpoteegi kustutamisega oleks ilmselgelt kahjustatud võlausaldaja huvid ning tingimusliku nõude esitamine ei täida võlausaldajate huvide tagamise eesmärki. VI Kohtu põhjendused
1.Menetlus kohtus
1.1.Kohus on kontrollinud hagi kohtus menetlemise lubatavust ja hagi menetlusse võtnud.
1.2.Tartu Maakohtu 09.12.2014 määrusega on menetlusse kaasatud kolmanda isikuna kostja poolel hüpoteegipidaja Eesti Vabariik.
1.3.Poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele (TsMS § 403 lg 1). Pooled on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus on 16.01.2015 määrusega andnud pooltele võimaluse esitada kirjalikus menetluses täiendavalt õiguslikud seisukohad ning menetluskulude nimekirjad.
1.4.Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles palub tema kasuks kostjalt välja mõista menetluskuludena 3 995,20 eurot ning viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kolmas isik ei ole menetluskulusid kandnud. Kostja ei ole avaldanud seisukohta enda menetluskulude kohta.
2.Kohtu tuvastatud asjaolud, asjakohased normid, õiguslik analüüs ja järeldused
2.1.Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 järgi poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda alljärgnevalt.
2.2.Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja omandas OÜ Kopra pankrotimenetluses enampakkumisel 45/46 kaasomandist Metsanurga nimelisest kinnisasjast asukohaga Karksi vald, Tuhalaane küla. Kinnistusraamatu andmetel koormab kogu kinnisasja (sh ka hagejale kuuluvat kaasomandi osa) hüpoteek summas 34861,63 eurot (545 466 eesti krooni) Eesti Vabariigi kasuks. Nimetatud hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja nõuded kolmanda isiku, Maaja Puksi, vastu.
2.3.Vaidluse põhiesemeks on PankrS § 139 lg 2 tõlgendamine. Hageja leiab, et selle sätte alusel kuuluks vaidlusalusel kinnisasjal lasuv hüpoteek kustutamisele. Kostja ning kolmas isik on vastupidisel arvamusel.
2.4.Vaidlusalune PankrS § 139 lg 2 sätestab, et „Kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest õigustest kehtima üksnes õigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki. Ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud õigused loetakse lõppenuks.“
2.5.Kohus nõustub kostja ja kolmanda isiku seisukohtadega, mille kohaselt on ekslik hageja seisukoht, et PankrS § 139 lg-st 2 tulenevalt kuuluvad imperatiivselt kustutamisele kõik kinnistut koormavad hüpoteegid, sõltumata sellest kelle nõudeid ja kelle vastu need tagavad.
2.6.PankrS § 8 lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. OÜ Kopra (pankrotis) pankrotimenetluses ei ole pandipidajast Eesti Vabariik kohtu arvates isikuks, kellel oleks olnud rahaliselt hinnatav nõue võlgnikust OÜ Kopra (pankrotis) vastu. Eesti Vabariigil kui Maaja Puksi võlausaldajal on nõue Maaja Puksi vastu, mis on tagatud Eesti Vabariigi kasuks pankrotivõlgniku kinnisasjale seatud hüpoteegiga. Seega kuulub Eesti Vabariigile pandiõigus, kuid võlaõiguslik nõue pankrotivõlgniku vastu puudub. Veelgi enam, asjaoludest nähtub, et võlausaldaja nõue, mis on tagatud hüpoteegiga, ei ole muutunud sissenõutavaks. Kohtu arvates ei tohi olukorras, kus pankrotimenetluses on teise pankrotivõlausaldajast hüpoteegipidaja nõude realiseerimiseks müüdud pankrotivarana vaidlusalune kinnisasi Maaja Puksi hüpoteegipidajast võlausaldaja õigusi pandieseme hilisemale realiseerimisvõimalusele kahjustada.
2.7.Hageja poolt viidatud PankrS § 153 lg 4 teise lause kohta, mis sätestab, et „Ulatuses, milles pandiga tagatud nõue on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, rahuldatakse see koos käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud nõuetega. See ei kehti juhul, kui pankrotivõlgnik on pantinud oma vara kolmanda isiku võla tagamiseks“ on seadusandja sätte vajalikkust põhjendades öelnud, et muudatus tähendab sisuliselt seda, et PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 nimetatud nõuete hulka ei loeta, st muude ennetähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetena ei kuulu rahuldamisele ainult piiratud asjaõiguse alusel tekkinud nõuded, kus võlaõiguslik nõue puudub. Näiteks ei kuulu sättes reguleeritud korra alusel rahuldamisele panga nõuded, kui pangal on üksnes pandiõigus, kuid puudub võlaõiguslik nõue pankrotivõlgniku vastu. Kohus tõlgendab nimetatud seadusandja selgitust selliselt, et kolmandast isikust võlausaldaja, kel puudub võlaõiguslik nõue pankrotivõlgniku vastu, ei saa oma nõuet rahuldada pankrotimenetluses pankrotivara arvel ning nõuda seetõttu ka PankrS § 139 lg 2 mõttes sundmüüki, sest (I) tema nõue ei ole suunatud pankrotivõlgniku vastu ja (II) lisaks pole veel sundtäidetav. Seda tõlgendust toetavad kohtu hinnangul ka PankrS § 44 lg 1 ning § 93 lg 1, mille kohaselt tuleb ka hüpoteegiga tagatud nõue esitada pankrotimenetluses tunnustamiseks. Pandiõigus iseenesest ei kuulu pankrotimenetluses PankrS § 103 lg-st 4 tunnustamisele, sest see on
kinnistusraamatust nähtuv. Samuti on Riigikohtus tsiviilkolleegium 21.03.2011 lahendis nr 3-2-1-1-11 asunud seisukohale, et kogu pankrotiseaduse nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu (ka) isiklik nõue. Samas lahendis on Riigikohus rõhutanud, et üksnes asjaõigusliku nõude omaja peaks olema sarnases olukorras nagu siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis.
2.8.Järelikult sai OÜ Kopra (pankrotis) pankrotimenetluses kinnisasja sundmüüki nõuda pandipidajast pankrotivõlausaldaja(te) nõuete rahuldamiseks, kellel oli võlaõiguslik sissenõutavaks muutunud nõue OÜ Kopra (pankrotis) vastu. Kuna Eesti Vabariigi kasuks seatud vaidlusaluse hüpoteegi järjekoht on tõendina lisatud registriosa nr 753339 kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt (tl 8) esimene, asusid teiste pandipidajate hüpoteegid tagapool asuvatel järjekohtadel. Kohus on seisukohal, et kuna Eesti Vabariigi hüpoteek asub järjekoha poolest eespool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), ei tule Eesti Vabariigile kuuluvat hüpoteeki lugeda pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel PankrS § 139 lg 2 kohaselt lõppenuks ning kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks vaidlusaluselt kinnisasjalt on vaja endiselt kolmanda isiku nõusolekut.
2.9.PankrS § 135 lg 1 ning PankrS § 136 lg 1 sätestavad, et pankrotihaldur müüb pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades PankrS-s ettenähtud erisusi. Pankrotivara müük toimub enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui PankrS-st ei tulene teisiti. Analoogse sättena vaidlusalusele PankrS § 139 lg-le 2 on TMS-s § 158 lg-d 1 ja 2, mille järgi kinnisasja täitemenetluses müügi korral jäävad püsima sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused. Kui kinnisasi müüakse mitme erineval järjekohal oleva nõude täitmiseks, lähtutakse õiguste püsimajäämisel eespool olevast nõudest. Kohtu hinnangul tuleb eelnimetatud sätteid tõlgendada süstemaatiliselt, st võtta vaidlusaluse sätte tähenduse kindlakstegemisel arvesse kõiki asjassepuutuvaid õigusakte, mitte ainult seda, mida tõlgendatakse, sh täitemenetluse seadustikku. Kui OÜ Kopra (pankrotis) pandipidajatest võlausaldajad, v.a Eesti Vabariik, oleksid oma nõuded esitanud väljaspool pankrotimenetlust, jäänuks vastavalt TMS § 158 lg-le 1 Eesti Vabariigile kuulunud hüpoteek vaidlusalusele kinnisasjale teoreetiliselt püsima. Kohus on seisukohal, et ei oleks põhjendatud olukord, kus üksnes asjaõigusliku nõudega hüpoteegipidaja kaotab oma tagatise vaid põhjusel, et tema tagatav nõue kolmanda isiku vastu pole muutunud sissenõutavaks. Selline olukord kahjustab märgatavalt esimesele järjekohale seatud hüpoteegi omaja positsiooni ning varalisi õigusi. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud Eesti Vabariigist pandipidaja erinev kohtlemine pankrotimenetluses ning seega tuleb PankrS § 139 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et pankrotivara müügi korral jääb pandipidaja, kellel puudub isiklik võlaõiguslik nõue pankrotivõlgniku vastu ning kelle nõue kolmanda isiku vastu ei ole muutunud sissenõutavaks, nõuet tagav hüpoteek, mis asub järjekohalt eespool võlaõiguslike nõuetega pankrotivõlausaldajatest pandipidajate hüpoteekidest, kehtima.
3.Menetluskulude jaotus
3.1.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
3.2.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui
menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
3.3.Kohtule on menetluskulude nimekirja esitanud üksnes hageja. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata ning kulud jäid hageja enda kanda, ei võta kohus seisukohta nimetatud kulude põhjendatuse osas.
4.Otsuse täitmisest, jõustumisest ja edasikaebamisest 4.1 Kohus toimetab otsuse menetlusosalistele kätte (TsMS § 455 lg 1). 4.2 Maakohtu otsus jõustub eelkõige, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud (TsMS § 456 lg 2 p 1). 4.3 Pool ja iseseisva nõudega kolmas isik võivad esitada esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 630 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitaja on apellant. Apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus (TsMS § 631 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Toomas Lillsaar Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.