lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-114-14

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 03.12.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-114-14
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
03.12.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2404
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Avaliku sektori dokumendid

dokumendiregister.ee

Dokumendid, mis nimetavad selles lahendis osalenud ettevõtteid.

Vastuskiri
Rahapesu Andmebüroo · Väljaminev kiri · 2024-07-23
Vastuskiri
Rahapesu Andmebüroo · Sissetulev kiri · 2024-07-12
Vastuskiri
Rahapesu Andmebüroo · Sissetulev kiri · 2024-07-08
Vastuskiri
Rahapesu Andmebüroo · Väljaminev kiri · 2024-06-25
Märgukiri
Rahapesu Andmebüroo · Sissetulev kiri · 2024-06-20
Vastuskiri
Rahapesu Andmebüroo · Sissetulev kiri · 2022-12-08

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TMS § 23 lg 1, 41Täitmisavalduse ja täitedokumendi esitamineTMS § 221 lg 1, 3Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiTMS § 48 lg 1Täitemenetluse lõpetamise alusedTMS § 51 lg 1Täitemenetluse lõppemise erisused pankroti väljakuulutamiselTsMS § 149 lg 4, 8Kautsjoni tasumine ja tagastamineTsMS § 174 lg 1Menetluskulude kindlaksmääramine koos kulude jaotusegaAÕS § 352 lg 1SundtäitminePankrS § 35 lg 1

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (10)

lahend.ee
2-23-9484/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja31.01.20242-10-61784/245Viru Maakohus Narva kohtumaja16.09.20212-20-13588/17Harju Maakohus Tallinna kohtumaja21.12.20202-16-12941/57Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium28.02.20182-14-11743/110Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium06.03.20172-14-11743/71Tartu Maakohus Tartu kohtumaja17.08.2016

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
AS SEB Pank10004252(Puudutatud isik)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-114-14

Määruse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik

Kohtuasi

Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel) kaebus kohtutäitur Andrei Kreki 2. augusti 2013. a otsuse peale täiteasjas nr 066/2013/1133

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-38098

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Avaldaja Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel, registrikood 12326706), esindaja likvideerija Aivar Pungas Puudutatud isik AS SEB Pank (registrikood 10004252) Kohtutäitur Andrei Krek

Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 213-38098 osas, milles ringkonnakohus jättis uue määrusega Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel) kaebuse kohtutäitur Andrei Kreki 2. augusti 2013. a otsuse peale läbi vaatamata, ja menetluskulude jaotuse osas. Osaliselt muuta ka määruse õiguslikke põhjendusi. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
PankrS § 42
PankrS § 44 lg 3
TMS § 2 lg 1Täitedokumendid
TsMS § 172 lg 1Menetluskulud hagita menetluses
TsMS § 423 lg 2Hagi läbivaatamata jätmise alused
TsMS § 701 lg 3Määruskaebuse lahendamine
2-14-54944/26
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
15.09.2015
2-14-54944/17Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja15.04.2015
2-13-43315/20Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja13.02.2015
3-2-1-139-14Riigikohus18.12.2014
2.
Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel) kaebus kohtutäitur Andrei Kreki 2. augusti 2013. a otsuse peale täiteasjas nr 066/2013/1133 ja tühistada nimetatud otsus.
3.Määruskaebus rahuldada.
4.Tagastada Aivar Pungasele (konto EE192200221054199623) Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel) määruskaebuselt 7. aprillil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
5.Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes kohtutäitur Andrei Kreki kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Lüganuse tee 2 Halduse OÜ (likvideerimisel, edaspidi avaldaja) esitas 16. augustil 2013 Viru

Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäitur Andrei Kreki (kohtutäitur) 2. augusti 2013. a otsuse täiteasjas nr 066/2013/1133.

2.Kaebuse kohaselt on avaldaja vastu alustatud täitemenetlust, kuna avaldaja kinnistu on koormatud hüpoteekidega AS-i SEB Pank (sissenõudja, puudutatud isik) kasuks ja hüpoteegiga tagatud laenulepingu järgse võlgniku V. Palu suhtes on 3. oktoobril 2012 välja kuulutatud pankrot. Hüpoteekidega on tagatud kõik puudutatud isiku kui hüpoteegipidaja nõuded V. Palu vastu võlaõiguslikest lepingutest. Täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping. Avaldaja esitas täitemenetlusest teada saades kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, millega on alustatud täitemenetlust. Avaldaja palus lõpetada täitemenetluse täiteasjas nr 066/2013/1133 ning tühistada kohtutäituri 4. juuni 2013 otsuse kohtutäituri tasu väljamõistmise osas. Kohtutäitur jättis
2.augusti 2013 otsusega kaebuse rahuldamata. Avaldaja ei nõustu kaebuse rahuldamata jätmisega. Pankrotiseaduse (PankrS) § 42 järgi loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Seda sätet ei saa praegusel juhul kohaldada avaldajale, sest PankrS § 42 reguleerib tähtaegu vaid võlgniku (V. Palu), mitte avaldaja kui kolmanda isiku suhtes. Avaldaja suhtes ei ole seega nõue muutunud sissenõutavaks.
3.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 5 lg 1 kohaselt on võlgnikuks täitemenetluses isik, kelle vastu on esitatud nõue täitmiseks. Täitemenetluse võlgnikuks ei pruugi olla laenusaaja. Praegusel juhul on võlgnikuks hüpoteegiga tagatud kinnisvara omanik.
4.Viru Maakohus jättis 19. novembri 2013. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. V. Palu pankroti väljakuulutamisega on nõue muutunud sissenõutavaks ka avaldaja kui sissenõudja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku suhtes. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust ka avaldaja viidatud kohtupraktika. Kaebuses viidatud kohtuasjas nr 3-2-1-81-12 tehtud lahendis (p 13) analüüsis Riigikohus, kas põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal kehtib pantija suhtes PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tulenev intressi ja viivise arvestamise keeld. Tsiviilasja nr 3-2-1-64-12 asjaolud on oluliselt erinevad praeguse asja asjaoludest, kuna viidatud Riigikohtu lahendis otsustati nõuete sissenõutavuse üle käendaja suhtes. Hüpoteek kui asjaõigus erineb olemuselt käendusest, mis on võlaõiguslik kõrvalkohustus. Täitemenetluse alustamine on olnud seaduslik. Sissenõudja esitatud täitmisavaldus vastab TMS § 23 lg 1 ja 41 nõuetele. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et põhivõlgnik ei täitnud hüpoteegiga tagatud nõuet.
5.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja kaebuse rahuldada.
6.Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
7.Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8.Viru Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9.Tartu Ringkonnakohus tühistas 19. märtsi 2014. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on jätnud asjas kaasamata puudutatud isiku, kes on täiteasjas sissenõudjaks. Ringkonnakohtu menetluses on puudutatud isik saanud oma seisukoha esitada, millega saab lugeda maakohtu menetlusnormi rikkumise kõrvaldatuks. Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et menetlusosalised ei vaidle selle üle, et põhivõlgnik ei täitnud hüpoteegiga tagatud nõuet. Vastupidi, avaldaja on kogu menetluse vältel kinnitanud, et
26.oktoobri 2004 laenulepingust ja selle lisadest tulenevat nõuet, mille tagamiseks on seatud hüpoteegid, täidetakse jätkuvalt. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine nähtub ka täitmisteatele lisatud laenumaksete aruandest. Maakohus ei ole avaldaja väitele vastanud. Täitmisavalduse ja laenumaksete aruande alusel ei olnud põhivõlgnik V. Palu pankroti väljakuulutamise aja seisuga laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega võrreldes laenu tagastamise graafikuga võlgnevuses ning graafikujärgsete maksete tasumine jätkus ka pärast V. Palu pankroti väljakuulutamist
3.oktoobril 2012. Õige on maakohtu seisukoht, et PankrS § 42 alusel on nõue muutunud sissenõutavaks V. Palu vastu tema pankroti väljakuulutamisega. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-64-12 asunud seisukohale, et see erisus on kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Seetõttu ei tähenda põhivõlgniku pankroti korral nõude sissenõutavaks muutumine nimetatud erisätte alusel laenulepingu iseeneselikku lõppemist, mistõttu on kolmandal isikul võimalik laenulepingut selle tingimuste (sh tähtaegade) kohaselt täita. Laenulepingu täitjaks võib olla kolmandast isikust pantija, kes võib soovida sel viisil ära hoida sundtäitmist talle kuuluva kinnisasja arvel. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg 1 kohaselt on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Praegusel juhul ei ole puudutatud isik täitmisavalduse esitamisel nõude täitmata jätmisele tuginenud. Ka oma vastuses ringkonnakohtule ei ole puudutatud isik vaidlustanud avaldaja väiteid, et lepingut täidab kolmas isik. Täitmisavalduses on tuginetud üksnes põhivõlgniku pankrotile kui sissenõude alusele. Sundtäitmine kolmandast isikust pantijale kuuluva asja arvel on võimalik aga üksnes siis, kui tagatavat nõuet ei täideta, mis saab olla aluseks ka lepingu ülesütlemisele. Maakohus on eksinud, kui on leidnud, et asjasse ei puutu Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-181-12, milles Riigikohus on asunud selgele seisukohale, et nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes. Asjaolu, et praeguses täiteasjas ei vaielda viivise ja intressi arvestamise võimalikkuse üle, ei tähenda, et Riigikohtu viidatud seisukoht ei oleks nõude avaldaja suhtes sissenõutavaks muutumisele hinnangu andmisel asjakohane. Täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p 19 alusel notariaalselt tõestatud kokkulepe (notariaalne

täitedokument). TMS § 23 lg 41 järgi tuleb TMS § 2 lg 1 p-des 19 ja 191 nimetatud täitedokumentide puhul kohtutäiturile esitada pandileping, tagatiskokkulepe ning põhi- ja kõrvalnõuete alus ja detailne arvestus. Praegusel juhul on sissenõudja nimetatud kohustuse täitnud. Kuna sissenõudja on pidanud nõuet sissenõutavaks alates põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisest 3. oktoobril 2012, siis on sissenõudja kajastanud võla arvestuses ka kogu lepingu järgi tasumisele kuuluva rahasumma, mille tasumiseks ongi sissenõudja pöördunud kohtutäituri poole. Täitemenetluse formaliseerituse nõudest tulenevalt ei pea kohtutäitur andma õiguslikku hinnangut võlgniku ja sissenõudja vaidlusele nõude sissenõutavaks muutumise üle olukorras, kus sissenõudja on esitanud kohtutäiturile kõik TMS § 23 lg-s 41 nimetatud dokumendid ja nendest dokumentidest, sh võlaarvestusest nähtub selgelt sissenõudja seisukoht nõude sissenõutavuse kohta. Tegemist on materiaalõiguse kohaldamise vaidlusega. Vaidlus on väljunud kohtutäituri pädevuses olevate küsimuste kontrollimise raamidest. Seega ei ole praegusel juhul kaebus kohtutäituri tegevuse peale õige õiguskaitsevahend ning võlgnikul on õigus esitada hagi TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kuna kaebusega kohtutäituri tegevuse peale ei ole kaebaja taotletavat eesmärki (täitemenetluse lõpetamine) võimalik saavutada, siis tuleb avaldus jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10.Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus jättis määruskaebust rahuldades uue määrusega avalduse läbi vaatamata, ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uue määruse. Määruskaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus ekslikult TsMS § 423 lg 2 p 2 ja on valesti leidnud, et kaebusega ei ole võimalik saavutada täitemenetluse lõpetamist. Avaldaja on vaidlustanud täitemenetluse alustamise ühe eelduse puudumise (nõue ei ole muutunud tema suhtes sissenõutavaks) ja sellist vastuväidet saab esitada ka kaebusega Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-42-08 kohaselt. TMS § 48 lg 1 p 7 alusel saab täitemenetluse lõpetada selle põhjendamatu alustamise korral. Olukorras, kus kohtutäiturile esitatud dokumentidest nähtub, et kohustust täidetakse vabatahtlikult edasi, ei saa täitemenetlust alustada. Kohtutäitur ei ole täitnud oma kontrollikohustust. Seega ei ole tegemist ka materiaalõigusliku vaidlusega. Kohtupraktikas ei ole üheselt selge, kas põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega muutub nõue sissenõutavaks ka pantija suhtes.
11.Puudutatud isik ei nõustunud määruskaebuse väidetega. Puudutatud isikul sissenõudjana on olemas nõuetekohane täitedokument. Lisaks on avaldaja andnud nõusoleku kinnistu müügiks kohtutäituri kontrolli all ja müük toimus 27. mail 2014. Sellega on avaldaja sisuliselt tunnistanud, et nõuded muutusid sissenõutavaks.
12.Kohtutäitur teatas vastuses määruskaebusele, et täitemenetlus vaidlusaluses asjas on kinnistu müügi ja raha jaotamise järel lõpetatud 29. augustil 2014. Ülejäänud osas nõustus kohtutäitur

ringkonnakohtu määruse põhjendustega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis uue määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri 2. augusti 2013. a otsuse peale läbi vaatamata, ja menetluskulude jaotuse osas. Osaliselt tuleb muuta ka määruse õiguslikke põhjendusi. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. Tühistatud osas tuleb teha uus määrus, millega avaldaja kaebus rahuldada ja tühistada kohtutäituri 2. augusti 2013. a otsus. Määruskaebus rahuldatakse.
14.Praeguses vaidluses on esmajoones vaja anda vastus küsimusele, kas põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega loetakse PankrS § 42 kohaselt sissenõutavaks ka nõue, mis võlausaldajal on isiku vastu, kes on põhivõlgniku kohustuse katteks andnud asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi). Samuti tuleb vastata küsimusele, kas selline vaidlus tuleb lahendada kohtutäituri otsuse peale esitatava kaebuse või TMS § 221 lg 1 järgse hagi alusel.
15.PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on leidnud, et PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes (Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). Samuti on Riigikohus leidnud, et PankrS § 42 järgne võlausaldajate nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust käendaja suhtes. See erisus on kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Ka ringkonnakohus on nimetatud lahenditest teinud õige järelduse. Seega kehtib PankrS § 42 ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes.
16.Kui PankrS § 42 järgi ei olnud puudutatud isiku nõue avaldaja vastu (taluda avaldajale kuuluva kinnistu sundmüüki hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks) muutunud sissenõutavaks ja pantija jätkas põhivõlgniku võetud kohustuste täitmist (nii tuleneb ringkonnakohtu lahendist), puudus sissenõudjal õigus nõuda täitemenetluse alustamist. AÕS § 352 lg 1 kohaselt on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Selles osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga. Kolleegium lisab, et kohtud ei ole tuvastanud, et puudutatud isik oleks laenulepingu enne põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist üles öelnud. Täiteavalduses kohtutäiturile märkis puudutatud isik nõude sissenõutavaks muutumise alusena põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist (tl 28 pöördel). Ülesütlemise korral muutunuks nõue sissenõutavaks vähemalt üldjuhul tervikuna ja ka pantija ei saaks jätkata laenumaksete tasumist võlgniku asemel ning peaks taluma kinnistu müüki. Küll oleks tal võimalus sundtäitmist vältida võla tervikuna võlgniku asemel tasumisega. Kolleegium märgib täiendavalt, et lepingu ülesütlemise võimalus on võlausaldajal ka pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist.

17.Erinevalt ringkonnakohtust on kolleegium seisukohal, et praeguse vaidluse saanuks lahendada ka kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse alusel. Riigikohus on varem leidnud, et kui võlgniku väited puudutavad nõude maksmapanemist vales menetluses (täitemenetluses pankrotimenetluse asemel), on õigeks õiguskaitsevahendiks kaebus, vt Riigikohtu 21. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-111, p 16. Viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, mil kaebuse lahendamiseks tuli tõlgendada TMS § 51 lg 1 (täitemenetlus lõpeb pankroti väljakuulutamisega) ja PankrS § 44 lg 3 (pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel; pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta) suhet. Riigikohus leidis, et PankrS § 44 lg 3 on erinorm TMS § 51 lg 1 suhtes. Täitemenetluse ja pankrotimenetluse piiritlemine kohtutäiturile esitatud kaebuse alusel oli vaidluse all ka nt Riigikohtu 9. novembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09 tehtud määruse p-des 8−10. Ka praeguses vaidluses tuleb analüüsida täitemenetlusliku ja pankrotiõigusliku normi omavahelist suhet. TMS § 2 lg 1 p 19 lubab esitada kohtutäiturile täitmiseks notariaalselt tõestatud kokkuleppe mh hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. PankrS §-le 42 eespool antud tõlgendusest aga tuleneb, et ainuüksi põhivõlgniku pankrot TMS § 2 lg 1 p 19 kohaldamiseks alust ei anna. Kolleegium ei näe olemuslikku vahet eespool viidatud määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-11 lahendatud õigusliku küsimuse ja praeguses asjas lahendatava õigusliku küsimuse vahel õiguskaitsevahendi valiku kontekstis. Kuigi kaebuses on tuginetud ka sellele, et nõue ei ole sissenõutavaks muutunud, mis üldjuhul tähendab materiaalõiguslikku vaidlust võlgniku ja sissenõudja vahel, on praeguses vaidluses nõude sissenõutavuse küsimus taandatav üksnes PankrS § 42 tõlgendamisele. Faktilisi asjaolusid ei ole vaja tuvastada.
18.Kolleegium leiab, et hoolimata täitemenetluse lõpetamisest pärast määruskaebuse esitamist on õige rahuldada kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebus, kuna kaebus tulnuks sisulistel põhjustel rahuldada ka siis, kui täitemenetlus ei oleks lõppenud (vt määruse p-d 15−17). Kaebuse rahuldamine tähendab kohtutäituri otsuse tühistamist. Kolleegium märgib täiendavalt, et täitemenetluse lõpetamise tõttu ei oleks enam võimalik esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille esitamise võimalusele ringkonnakohus viitas. TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sellise hagi esitada täitemenetluse lõppemiseni.
19.Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohtul olnuks menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt otstarbekas lahendada ise asi lõplikult, mitte viidata TMS §-s 221 sätestatud hagile. Seda hoolimata sellest, et ringkonnakohtu arvates ei olnud kaebus õige õiguskaitsevahend. Ringkonnakohus on asjas tekkinud õigusliku vaidluse sisuliselt (õigesti) lahendanud. Ringkonnakohus ei ole leidnud, et asjas oleks vajalik täiendavaid faktilisi asjaolusid tuvastada. Seega oleks tulevane TMS § 221 järgne hagi juba „ette ära lahendatud". See võinuks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes tekitada maakohtus ja menetlusosalistes vähemalt segadust, kuigi ringkonnakohtu seisukoht võib olla käsitatav ka märguandena sissenõudjale täitmisavaldus

tagasi võtta. Ka kolleegiumi arvates on tegemist puhtalt õigusliku vaidlusega. Riigikohus on sellistel juhtudel pidanud võimalikuks tsiviilasi lõplikult lahendada ka siis, kui algselt valiti vaidluse lahendamiseks vale õiguskaitsevahend (vt nt Riigikohtu 18. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13, p 19).

20.Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda. Menetlusosalistel on TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi õigus nõuda asja lahendanud maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul Riigikohtu määruse jõustumisest.
21.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb avaldaja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Aivar Pungasele. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.