3.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista XXXOÜlt välja XXX kasuks menetluskulud summas 963,68 eurot (üheksasada kuuskümmend kolm eurot ja 68 senti). Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 29.10.2014 otsusega rahuldamata XXXOÜ avalduse XXX vastu töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 5 alusel hüvitise 852,44 euro väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamiseks esitas XXXOÜ (hageja, ka tööandja) 14.11.2014 hagi XXX(kostja, ka töötaja) vastu TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise 852,44 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 08.07.2013 sõlmitud tööleping nr 2013/07/08. Vastavalt töölepingu punktile 10.3 saavad tööandja ja töötaja töölepingu üles öelda üksnes töölepingu seaduses ettenähtud juhtudel. 31.07.2014 esitas töötaja tööandjale teate töölepingu ülesütlemise kohta omal soovil. Töölepingu kehtivuse viimaseks kuupäevaks märkis töötaja 28.08.2014. Tööandja esindaja kooskõlastas avalduse 31.07.2014. Seega jõustus töötaja ülesütlemise avaldus 31.07.2014. Kumbki pool ei ole töötaja ülesütlemisavaldust vaidlustanud. Vaatamata sellele, et töötaja pidi töökohale jääma kuni 30.08.2014, jäi töötaja viimaseks tööpäevaks ettevõttes 05.08.2014, peale seda töötaja rohkem tööle ei ilmunud, samuti ei ole töötaja tööandjat teavitanud tööle mitteilmumise põhjustest. Alles 19.08.2014 teavitas töötaja, et ei saa tööl käia väidetavate perekondlike põhjuste tõttu. Seega ei ole töötaja kinni pidanud TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamise tähtajast ning on rikkunud seadusest tulenevat etteteatamise nõuet. Võttes arvesse asjaolu, et töötaja ülesütlemisteate järgne töösuhte viimane päev oli 30.08.2014, kuid töötaja lahkus töölt alates 05.08.2014, soovib tööandja saada hüvitist 25 päeva eest, mille võrra töötaja rikkus etteteatamise nõuet. Töötaja keskmine päevapalk oli 34,89 (4,36*8) eurot. Töötaja nõue tööandja vastu on 19,81 (töötasu august 69,92 – 50,11 puhkusetasu) eurot. Seega moodustab tööandja nõue töötaja vastu 25*34,89- 19,81 eurot, kokku 852,44 eurot. Töövaidluskomisjon asus oma 29.10.2014 otsuses seisukohale, et töötaja ütles 31.07.2014 korraliselt töölepingu etteteatamistähtaega järgides üles. 05.08.2014 tekkis töötajal tema isikust tulenev põhjus tööleping erakorraliselt, seoses perekondlike kohustuste täitmisega, üles öelda. Töötaja teavitas tööandjat isiklike põhjuste olemasolust ja ütles töölepingu ülesütlemisavaldusega üles. Tööandja sai töötaja tahteavalduse kätte kuid avaldust ei vaidlustanud, seega muutus see kehtivaks. Tööandja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustu. Tööandja leiab, et töölepingu ülesütlemine toimus 31.07.2014 ning hiljem esitatud ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikku jõudu. Tööandja leiab, et ta ei pidanud vaidlustama hilisemalt esitatud ülesütlemisavaldust põhjusel, et töötaja ei ole oma 31.07.2014 esitatud ülesütlemisavaldust tagasi võtnud. Hageja viitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 72 ning leiab, et enne ega koos
hilisemaga ülesütlemisavaldusega ei ole tööandjale laekunud 31.07.2014 ülesütlemisavaldust tagasivõttev tahteavaldus, samuti ei olnud tööandja nõusolekut. Töölepingu ülesütlemisavalduse saab avalduse esitanud pool tagasi võtta ainult teise poole nõusolekul. Juhul kui tööandja oleks nõus lugema esimest töölepingu ülesütlemisavaldust kehtetuks ja nõus uut ülesütlemisavaldust aktsepteerima, siis oleks uue ülesütlemisavalduse esitamine olnud võimalik. Töötaja ei ole isegi arutanud neid võimalusi tööandjaga, vaid jättis lihtsalt tööle ilmumata ning esitas uue ülesütlemisavalduse alles 19.08.2014 ning dokumendid, mis tõendaksid tema mõjuvate põhjuste olemasolu tööle ilmumata jätmise kohta alles 08.09.2014. Hageja palub mõista kostjalt TLS § 100 lg 5 alusel välja hüvitis summas 852,44 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. 08.01.2015 esitatud täiendavas seisukohas leidis hageja, et ei ole 31.07.2014 kostjaga kohtunud ega saanud mistahes selgitusi kostjalt, kuivõrd kostja töötas 31.07.2014 öises vahetuses ning kostja lahkumisavalduse sai tööandja esindaja XXX vahetusevanema kaudu. Kostja ei ole otsinud hagejaga kontakti selgitamaks tekkinud olukorda ning on hoidnud hagejat täielikus teadmatuses oma lahkumise põhjustest. Seega on väärad ning eksitavad ka kõik järgnevad kostja vastuse punktis 2.2. toodud selgitused, eelkõige põhjusel, et kostja ei ole füüsiliselt kohtunud hagejaga. Hageja märgib ka, et mistahes juhiseid ülesütlemisavalduse koostamise kohta ei ole hageja kostjale jaganud. Samuti ei ole sõlmitud ega läbiräägitud mistahes kokkulepped töölepingu lõpetamise päeva lühendamise kohta. Kostja esitas 31.07.2014 lahkumisavalduse omal soovil, mida tööandja ka aktsepteeris, midagi eelnevalt kooskõlastanud pooled ei ole. Hageja leiab, et kostja pidanuks perekondlike probleemide tekkimisel hagejaga suhtlema ning oma probleemi kirjeldama, mille tagajärjena oleks hageja kindlasti kostjale vastu tulnud ning aidanud leida probleemile lahendust. Teiseks oleks kostja võinud vormistada puhkust, nt lapsepuhkust kostjale kui lapse tegelikule hooldajale, selle asemel, et päeva pealt ära kaduda teavitamata tööandjat oma puudumise põhjustest. Hageja märgib, et sai 08.08.2014 kostjalt kirja, milles kostja teatas, et on nõus täpsustama ettevõte nime oma lahkumisavalduses, ja loodab, et see viga ei mõjuta avalduse sisu. Kostja palus saata kostja e-postile töölepingu ärakirja korrektse avalduse koostamiseks 08.08.2014. Kostja märkis, et tal on dokumendid ning tõendid, mis kinnitavad objektiivseid põhjusi, miks kostja ei saa täita oma kohustusi ettevõttes. Sellest pöördumisest on hageja arvates näha, et tegelikult mainis kostja alles 08.08.2014 esmakordselt tõendeid tema töölt lahkumise põhjuste kohta, samas jättes tegelikke põhjusi kirjas nimetamata. Kostja üksnes mainib tõendite olemasolu, nende esitamine toimus aga esmakordselt alles töövaidluskomisjoni istungil. Hagejal ei ole põhjust eeldada, et mainitud tõendid eksisteerisid, vaid erakorraliste asjaolude tõendamine lasub töötajale ülesütlemisavalduse esitamise päeval. Käesolevas asjas ei ole aga kostja oma töölt puudumist tõendanud ega eelnevalt tööandjaga kooskõlastanud, mistõttu oli tööandja igatpidi õigustatud ootama, et töötaja täidab oma ametikohustusi vähemalt kuni kokkulepitud tähtajani, so 28.08.2014. Hageja ei ole nõus, et pidi vaidlustama nö teist ja kolmandat ülesütlemisavaldust. Hageja jaoks on kehtiv ja kooskõlastatud üksnes esimene ülesütlemisavaldus (31.07.2014), mida kumbki pool ei ole vaidlustanud. Kostja positsioon, et hageja oleks pidanud vaidlustama teist ja kolmandat kostja ülesütlemisavaldust ei ole kooskõlastas seaduse mõtte ega loogikaga. Taoline seisukoht võib praktikas tekitada loogikavastase olukorra, kus töötaja esitab 30 ülesütlemisavaldust ühe kuu jooksul ning tööandja kohustuseks on nende kõigi vaidlustamine kohtus. Hageja leiab, et kostja 31.07.2014 esitatud tahteavaldus lepingu ülesütlemiseks on kehtiv algusest peale ning puudus tööandja nõusolek selle tagasivõtmiseks. Samuti ei ole nõusoleku
tagasivõtmine saanud toimuda nö automaatselt koos järgnevate ülesütlemisavalduste esitamisega.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja oma 08.12.2014 vastuses hagi ei tunnistanud. Kostja on seisukohal, et tema vastu esitatud hagi on põhjendamatu. Hageja on hagiavalduses esitanud ebaõiged faktilised asjaolud (sh tööandja informeerimise osas erakorraliste asjaolude esinemise kohta nii töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kui ka töö tegemisest keeldumiseks erakordsetel isiklikel põhjustel). Hageja poolt esitatud õiguslikud põhjendused ei anna alust esitatud nõude rahuldamiseks. 31.07.2014 kohtus hageja kostja juhatuse liikme XXX ning selgitas viimasele, et isiklike ja erandlike asjaolude tõttu ei ole tal võimalik töötada 08.07.2013 sõlmitud töölepingu ja tööandja poolt koostatud töögraafiku kohaselt kehtestatud kolme töövahetustega (ehk hommikune, päevane ja öine vahetus). Lisaks selgitas töötaja, et tulenevalt asjaolust, et tema ülalpidamisel on hooldust vajav ema ja tema püsivalt Inglismaal elava lapse XXX poolt ootamatult Eestisse jäetud 5 aastane lapselaps XXX, siis on hädavajalik töö jätkamiseks töövahetuste (päevaseks vahetuseks) muutmine. Vastasel juhul ei ole tal võimalik tööandja juures tööd jätkata. Töötaja selgitas täiendavalt, et tal ei ole õnnestunud leida lapsele lasteaias kohta ning tulevikus ei pruugi ta leida inimest, kellega saaks last töötamise ajaks jätta ning tingituna lapselapse noorest east ja võõrast keskkonnast isegi lasteaiakoha leidmisel ei oleks tal võimalik töötada hommikuste ja öiste töövahetustega, kuna tal ei ole isikut, kes saaks viia lapse lasteaeda ning tagasi koju tuua. Tööandja ei pakkunud võimalust töögraafiku muutmiseks üksnes päevasteks vahetusteks ega ka muud lahendusvarianti. Just sellel põhjusel esitas töötaja 31.07.2014 vastavalt tööandja esindaja XXX juhistele korralise ülesütlemisavalduse, millega muuhulgas lühendati poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamise päeva kuni 28. augustini 2014. Vastava kinnituse töölepingu kehtivuse viimase päeva osas toob tööandja esindaja ka järgnevas kirjavahetuses. 06.08.2014 ja ka järgnevatel päevadel ei õnnestunud kostjal leida ühtegi usaldusisikut, kellele ta saaks tema ainuhoolde alla jäetud 5 aastase lapselapse jätta. Eelnevalt toodud põhjustel esitas ta tööandjale 08.08.2014 e-kirja vahendusel erakorralise ülesütlemisavalduse, milles palus tööleping lõpetada tulenevalt perekondlikest põhjustest. Muud võimalust töötajal ei olnud, kuna 5 aastane ja ema poolt hüljatud lapselaps oleks jäänud järelevalve ja abita võõras keskkonnas. Oma väidete tõendamiseks esitas töötaja pärast ema poolt lapselapse hülgamist kirjutatud avalduse sotsiaalhoolekande osakonda ning Nõmme linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna juhataja tõendi, millega on tõendatud, et töölepingu ülesütlemise ajal elas XXX kostja juures aadressil XXX, Tallinn. XXX oli kostja kasvatamisel ja täielikul ülalpidamisel. Kostja selgitab, et temale teadaolevalt viibib lapselaps XXX käeoleval hetkel Inglismaal lastekodus ning tema emalt on hooldusõigus ära võetud. Tööandja reaktsiooni XXX 08.08.2014 e-kirjale ja ülesütlemisavaldusele ei järgnenud ning kostja luges töölepingu selle avaldusega lõpetatuks. Tööandja pöördus kostja poole alles 19.08.2014 e-kirjaga, ehk 11 päeva pärast ülesütlemisavalduse kättesaamist, millele kostja koheselt samal päeval vastas ja tõi välja täiendavad selgitused. Kostja rõhutas korduvalt, et tal ei ole võimalik jätkata tööd perekondlikel põhjustel. Lisaks palus ta tööandjal veel kord saata vajaolevad dokumendid töölepingu lõpetamise fakti fikseerimiseks. Nimelt palus töötaja 19.08.2014 e-kirjas tööandjat saata töötaja elektronpostiaadressile dokument töölepingu lõpetamise kohta ja töötaja lubas allkirjastada selle digiallkirjaga. Töötaja lisas, et erakorralises ülesütlemisavalduses on märgitud põhjus töölepingu ülesütlemiseks temast mitte sõltuvatel asjaoludel. Töötaja on seega esitanud ka 19.08.2014 TLS nõuetele vastava, juba teise, erakorralise ülesütlemisavalduse. Nagu nähtub hagiavaldusest on tööandja ühtlasi lugenud, et ülesütlemisavaldus saabus hiljemalt 19.08.2014 (faktiliselt oli aga tegemist juba teise
erakorralise ülesütlemisavaldusega). 20.08.2014 esitas töötaja täiendavad selgitused 08.08.2014 edastatud ülesütlemisavalduse osas. 25.08.2014 tööandjale saadetud e-kirjas selgitas töötaja veel kord, et tal ei ole võimalik töötada tingituna perekondlikest põhjustest ning avaldas lootust, et tööandja arvestab antud fakti ja tööleping lõpetatakse. Seega on töötaja esitanud ka 25.08.2014 TLS nõuetele vastava (formaalselt juba kolmanda) erakorralise ülesütlemisavalduse. 08.08.2014 pöördus töötaja veel kord tööandja pole ja selgitas täiendavalt, et tal on olemas dokumendid ja tõendid, mis kinnitavad objektiivseid asjaolusid, mis ei võimaldanud täita ettevõttes oma töökohustusi. Vaatamata eeltoodule, ilma täiendavaid selgitusi küsimata pöördus tööandja töövaidluskomisjoni poole, kes leidis otsuses, et tööandja sai töötaja tahteavalduse kätte, kuid avaldust ei vaidlustanud, seega muutus see kehtivaks. Kostja on seisukohal, et tööandja käitub pahatahtlikult olukorras, kus talle oli teada töö jätkamise võimatus ja töötaja elus toimunud ootamatu situatsioon, mis ei võimaldanud tal tööd jätkata. Tööandjale olid antud asjaolud teatatud juba 31.07.2014 toimunud kohtumisel. Lisaks on tööandja oma pahatahtliku käitumisega tekitanud töötajale põhjendamatud kulud õigusabile olukorras, kus vaidlusalast küsimust oleks saanud lahendada poolte läbirääkimiste teel. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 2 järgi on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Tööandja ei ole töötaja poolt esitatud erakorralisi ülesütlemisavaldusi vaidlustanud, mistõttu muutusid nii 08.08.2014, 19.08.2014 kui ka 25.08.2014 esitatud erakorralised ülesütlemisavaldused kehtivaks. Juhul kui tööandja oleks soovinud tuvastada erakorralise ülesütlemisavalduse tühisust oleks ta pidanud pöörduma vastava nõudega kohtusse 30 päeva jooksul alates selle kättesaamisest. Hageja ei ole aga seni esitanud erakorraliste ülesütlemisavalduste osas tühisuse tuvastamise nõuet. Antud põhjustel on töövaidluskomisjoni
22.10.2014 otsus seaduslik ja põhjendatud. Kostja on seisukohal, et seoses asjaoluga, et hageja ei ole vaidlustanud 08.08.2014 talle saabunud erakorralist ülesütlemisavaldust, puudub vajadus ülesütlemisavalduse sisu hindamise järele. Kostja viitab oma positsiooni kinnitamiseks ka TLS § 107 lg-le 1, mis sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, siis loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Seega ei ole kahtlust, et ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks tuleb esitada vastavasisuline nõue, mida tööandja esitanud ei ole. Hageja järeldused töölepingu erakorralise ülesütlemise võimatuse osas olukorras, kus töötaja poolt oli varasemalt esitatud avaldus korraliseks ülesütlemiseks ei tugine objektiivse õiguse mõttel ega eesmärgil. Hageja käsitluse järgi ei ole TLS regulatsiooni kohaselt mistahes asjaolude esinemisel töötajal võimalik üles öelda tööleping juhul kui töötaja on eelnevalt esitanud korralise ülesütlemisavalduse. Kostja on seisukohal, et vastav hageja tõlgendus on otsitud, meelevaldne ning töölepingu erakorralise ülesütlemise regulatsiooni mõtte ja eesmärgiga vastuolus. TLS § 91 lg 1 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 3 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötaja isikust tuleneval põhjusel, eelkõige kui töötaja terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd. Seega näeb TLS ette, et eeltoodud asjaolude esinemisel (mh kui perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd) on võimalik esitada erakorraline ülesütlemisavaldus. TLS § 98 lg 2 järgi ei pea erakorralisest ülesütlemisest töötaja tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda
lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Eeltoodust on üheselt näha, et kostja puhul esinesidki äärmiselt erakordsed asjaolud, mis ei võimaldanud tal jätkata tööandja juures tööd kolme vahetusega ning töötaja on esitanud mitmel korral (s.o kolmel korral) tööandjale töölepingu erakorralised ülesütlemisavaldused, mida tööandja ei ole vaidlustanud selleks ettenähtud korras. Kostja leiab, et on ilmselge, et töölepingu korraline ülesütlemine ei lõpeta lepingu kehtivust enne etteteatamise tähtaja möödumist ja tööleping jääb selle aja vältel kehtivaks. Töölepingut ei saa üles öelda üksnes olukorras, kus leping on kehtivuse kaotanud. Nagu nähtub töötaja poolt 31.07.2014 esitatud ja tööandjaga kooskõlastatud ülesütlemisavaldusest, oli töölepingu kehtivuse viimase päevana märgitud 28.08.2014. Seega oli 08.08.2014 ülesütlemisavalduse esitamise ajal tööleping kehtiv ja seda sai erakorraliselt üles öelda. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
MENETLUSE KÄIK
3.Harju Maakohus võttis hagiavalduse 20.11.2014 kohtumäärusega menetlusse. Kohus on andnud 09.12.2014 määruses pooltele tähtaja 08.01.2015 soovi korral lõplike seisukohtade esitamiseks ja teavitanud pooli, et otsus tehakse kompromissile mittejõudmise korral teatavaks hiljemalt 28. jaanuaril 2015.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Esmalt selgitab kohus lihtmenetluse normide kohaldamist (I); seejärel võtab seisukoha kostjapoolse erakorralise ülesütlemisavalduse kehtivuse kohta (II); järgnevalt käsitleb hagiavalduse nõuet TLS § 100 lg 5 alusel ülesütlemise hüvitise saamiseks (III); ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab vastavalt sellele menetluskulud (IV). I
5.Kohus lahendab käesoleva tsiviilasja ja teeb käesoleva otsuse lihtmenetluse normide järgi. Kohus on pooltele selgitanud käesolevas asjas lihtmenetluse normide järgi otsuse tegemist (tl 1516; tl 43). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Siiski kasutab kohus oma TsMS § 444 lg 1 tulenevat õigust jätta otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata kõik nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid.
6.Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Nimelt sätestab TsMS § 444 lg 2, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 1 p 7 kohaselt kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist. Kohus juhib ka tähelepanu TsMS § 405 lg 1 p 5, mille kohaselt võib kohus lihtmenetluses kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all.
II
7.Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
8.Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid 08.07.2013 kirjaliku töölepingu (töövaidluskomisjoni (TVK) toimik, tl 20-22). Vaidlus puudub ka selles, et töötaja on 31.07.2014 esitanud kirjalikult töölepingu korralise ülesütlemise avalduse alates 28.08.2014 ning tööandja on 31.07.2014 avalduse rahuldanud. Pooled ei vaidle selle üle, et töötaja viimane tööpäev ettevõttes oli faktiliselt 05.08.2014.
9.Poolte vahel on vaidlus selles, kas 08.08.2014 esitatud erakorraline töölepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv, millisest kuupäevast on tööleping lõppenud ning kas töötaja on öelnud töölepingu üles ülesütlemistähtaega järgimata.
10.TLS § 91 lg 1 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg 3 annab töötajale võimaluse tööleping erakorraliselt üles öelda töötaja isikust tuleneval põhjusel, eelkõige kui töötaja terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd. TLS § 91 lg-s 4 sätestatud piiranguna võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Tulenevalt TLS § 95 lg 2 teisest ja kolmandast lausest peab töötaja põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Töötaja poolt töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad on sätestatud TLS § 98 lg-tes 1 ja 2, mille kohaselt peab töötaja tööandjale korralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva ning erakorralisest ülesütlemisest ei pea töötaja tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal TLS § 100 lg 5 kohaselt õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.
11.Hageja on leidnud, et kostja ei saanud 08.08.2014 töölepingut erakorraliselt üles öelda või ei ole töölepingut erakorraliselt üles öelnud ning on taotlenud töötajalt TLS § 100 lg 5 alusel hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel, s.o kuni 30.08.2014.
12.Hageja hinnangul ütles töötaja töölepingu üles 31.07.2014 ning töötaja hilisemal ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikku jõudu. Tööandja leiab, et ta ei oleks pidanud vaidlustama hilisemalt esitatud ülesütlemist põhjusel, et töötaja ei olnud oma 31.07.2014 esitatud ülesütlemisavaldust tagasi võtnud. Hageja on viidanud (TsÜS) §-le 72 ning leiab, et enne ega koos hilisemaga ülesütlemisavaldusega ei ole tööandjale laekunud 31.07.2014 ülesütlemisavaldust tagasivõttev tahteavaldus, samuti ei olnud tööandja nõusolekut. Töölepingu ülesütlemisavalduse saab avalduse esitanud pool tagasi võtta ainult teise poole nõusolekul. Juhul kui tööandja oleks nõus lugema esimest töölepingu ülesütlemisavaldust kehtetuks ja nõus uut
ülesütlemisavaldust aktsepteerima, siis oleks uue ülesütlemisavalduse esitamine olnud võimalik. Hageja väitel jättis töötaja lihtsalt tööle ilmumata ning esitas uue ülesütlemisavalduse alles 19.08.2014 ning dokumendid, mis tõendaksid tema mõjuvate põhjuste olemasolu tööle ilmumata jätmise kohta alles 08.09.2014.
13.Kohus hageja nimetatud seisukohtadega ei nõustu. Kohus leiab, et asjakohane ei ole hageja väide, mille kohaselt saaks töölepingu ülesütlemisavalduse avalduse esitanud pool selle tagasi võtta ainult teise poole nõusolekul. Kohus märgib, et kostja ei olegi 31.07.2014 tehtud ülesütlemisavaldust tagasi võtnud, vaid on 08.08.2014 esitanud uue, seekord erakorralise ülesütlemisavalduse töölepingu kehtivuse ajal. Kohus leiab, et ka hageja viide TsÜS § 72 ei ole asjakohane, kuivõrd 08.08.2014 tahteavaldusega ei pidanudki kostja 31.07.2014 tahteavaldust tagasi võtma.
14.Hageja käsitluse kohaselt võiks tekkida olukord, kus töölepingu korraliselt üles öelnud isik kaotaks õiguse korralise ülesütlemise järgselt töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt on vastav hageja seisukoht töölepingu erakorralise ülesütlemise regulatsiooni mõtte ja eesmärgiga vastuolus. Ka töölepingu seadusest ei tulene, et kui isik on öelnud töölepingu üles korraliselt ja kokku on lepitud töölepingu lõppemise aeg, siis puudub töötajal õigus erakorraliste asjaolude ilmnemisel lepingut selle kehtivuse ajal erakorraliselt üles öelda.
15.Kostja 31.07.2014 ülesütlemisavalduse, mille hageja 31.07.214 rahuldas, kohaselt pidanuks sellel märgitust nähtuvalt tööleping lõppema alates 28.08.2014. Kohus nõustub kostjaga selles, et kostja poolt 08.08.2014 ülesütlemisavalduse esitamise hetkel oli tööleping veel kehtiv.
16.TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg 3).
17.Kostja väitel esitas ta 08.08.2014 elektronpostiga S. Nosovile kui hageja seadusjärgsele esindajale erakorralise töölepingu ülesütlemisavalduse, milles palus end töölt vabastada alates 05.08.2014 seoses perekondlike põhjustega. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole 08.08.2014 elektronposti teel esitatud ülesütlemisavaldust (TVK toimik, tl 7-8; tl 39-41) kätte saanud.
18.Riigikohus on 21.12.2007 otsuses nr 3-2-1-123-07 (p 12) leidnud, et e-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Kolleegiumi arvates on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Millal on isikul mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda, sõltub sellest, kas saajal on Interneti-püsiühendus või mitte. Majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib eposti vähemalt kord päevas. Seega saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Hageja seadusliku esindaja väitel ei olnud tal võimalik antud formaadis dokumente avada. Kohus märgib, et hageja esindaja kirjavahetuses esitatud väide ei ole asjakohane, kuivõrd ülesütlemisavaldus oli digitaalselt allkirjastatud ja esitatud digitaalallkirjastatud faili formaadis laiendiga .ddoc. Nimetatud failide kasutamine on Eesti Vabariigis tavapärane ning hagejal oli võimalik veebilehelt ID.ee laadida alla dokumendi avamiseks vajalik tarkvara.
19.Kohus leiab, et kostja 08.08.2014 ütlesütlemisavaldus, mis edastati hageja juhatuse liikmele elektronposti teel, tuleb lugeda kätte saaduks ja kehtivaks hiljemalt alates 09.08.2014. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja oli 08.08.2014 avalduses eksinud osaga hageja nimetusest, ei muuda
ülesütlemisavaldust kehtetuks, kuna hageja pidi mõistlikult võttes aru saama, et üle öeldi just temaga sõlmitud tööleping.
20.TLS § 105 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et kohtule peab hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kohus selgitab, et kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 3 alusel üles öelnud ning tööandja on seisukohal, et selliseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei ole alust, ehk töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 tulenevalt tühine, siis peab ta ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks töövaidlusorganisse pöörduma (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11 p 12).
21.Kostja ei ole hagejapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tähtaegselt töövaidlusorganisse pöördunud ning seetõttu saab kehtivaks töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks lugeda hageja poolt kostjale 08.08.2014 esitatud avaldust, millest tulenevalt lõppes tööleping 08.08.2014 (kuivõrd kohtu hinnangul ei saa töölepingu ülesütlemisel olla tagasiulatuvat toimet) ning TLS § 91 lg 3 alusel. Antud järeldusele jõudis seejuures ka töövaidluskomisjon oma 29.10.2014 otsuses nr 4-1/1672 (tl 5-6). Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja ei ole esitanud töövaidlusorganisse ega kohtusse nõuet töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, on ülesütlemine algusest peale kehtiv. III
22.Kuivõrd tegemist oli töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisega ning TLS § 98 lg 2 alusel töötaja erakorralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama ei pea, ei ole töötaja öelnud lepingut üles etteteatamistähtaega järgimata jättes. Seega puudub alus hagi rahuldamiseks ja TLS § 100 lg 5 kohase hüvitise väljamõistmiseks.
23.Kohus märgib, et kahtluse korral selles, kas kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades oleks võinud mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, oleks kostja pidanud 08.08.2014 ülesütlemisavalduse vaidlustama.
24.Kohus leiab samuti, et isegi kui 08.08.2014 töölepingu ülesütlemine ei oleks kehtiv, ei tuleks etteteatamistähtaega arvestada kuni 30.08.2014. Töövaidluskomisjoni toimikust nähtuvalt (TVK toimik, tl 23) on töötaja öelnud töölepingu korraliselt üles alates 28.08.2014 ning tööandja on taotluse 31.07.2014 ka rahuldanud. Tööandja ei ole sealjuures märkinud teistsugust töölepingu lõppemise kuupäeva. Seega oleks korralise ülesütlemise korral olnud tööleping lõppenud alates 28.08.2014, mitte 30.08.2014. IV
25.Arvestades käesolevas kohtuotsuses eelnevalt tuvastatud asjaolusid, jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise kohta. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna käesolevas asjas tehti otsus hageja kahjuks, jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
26.TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).
27.Kostja on taotlenud jätta menetluskulud hageja kanda ning määrata menetluskulud kindlaks summas 963,68 eurot. Kostja kantud menetluskulud on tasu õigusabiteenuse osutamise eest, arve nr 20141584 summas 500,40 eurot ja arve nr 20141705 summas 417,68 eurot, summad sisaldavad käibemaksu. Advokaadi tunnitasu oli 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kogu ajakulu käesolevale vaidlusele moodustas 6 tundi ja 34 minutit. Lõplik töötaja kulu käesolevas menetluses koos täiendavate kuludega transporditeenusele Harju Maakohtusse ja koopiate tegemisele (s.o 18,68 eurot) kujunes 963,68 euro suuruseks, kulu sisaldas käibemaksu. Kostja kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
28.Hageja on vastuväitena kostja menetluskulude avaldusele leidnud, et 1) perioodil 24.11.2014 – 02.12.2014 kostja esindaja tehtud töö sisuks on arve nr 20141584 peal märgitud 3h ja 28m ning arve sisuks - dokumentidega tutvumine ning positsiooni kujundamine, mis on ilmselgelt liiga palju võttes arvesse dokumentide mahtu. 2) Taksosõidu kulu summas 6,57 eurot, mis on kantud kostja lepingulise esindaja assistendi poolt on ilmselgelt põhjendamatu ja hagejale arusaamatu kulu.
29.Kohus märgib esmalt, et peab kostja esindaja õigusabi osutamise tunnitasu 120 eurot/tund (millele lisandub käibemaks) mõistlikuks. Kohus peab hagiavalduse mahtu ja sisu, samuti töövaidluskomisjoni materjalide mahtu arvestades põhjendatuks ja vajalikuks ka arvetel nr 20141584, 20141705 ning 20150016 näidatud kulu kokku summas 963,68 eurot. Vastuseks hageja vastuväitele leiab kohus, et kokku 6 h ja 34 minuti kulutamine õigusabile käesolevas asjas ei ole liigne ajakulu, arvestades mh dokumentidega tutvumise vajadust ja kostja esindaja poolt koostatud vastust (tl 32-37). Menetluskulude hulka kuuluvad kohtu hinnangul ka vajalik transpordikulu ja koopiate tegemise kulu (kokku 18,68 eurot), mis on mõistlikus summas. Kohus märgib seoses arvega nr 20150016 (tl 60-61), et Riigikohtu 11.11.2014 määruse nr 3-2-1-77-14 kohaselt ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja esitamise kulude näol tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. Kuna aga hageja õigusabikulu seoses arvega nr 20150016 hõlmab ka kohtu teavitamist seoses kompromissiläbirääkimistega (vt kostja lõplik seisukoht tl 52-53) ning arve on esitatud 19 minuti ajakulu eest (tl 61), siis leiab kohus, et nimetatud 19 minutit on mõistlik aeg ainuüksi kostja lõpliku seisukoha koostamiseks (jättes kõrvale menetluskulude kindlaksmääramise avalduse) ega pea vajalikuks antud arvega seotud õigusabikulu vähendada. Seega hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 963,68 eurot (sisaldab käibemaksu).
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.