2-13-50096/27 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

vahelise töölepingu juba eelnevalt üles öelnud (tööleping lõppes tööandja poolse erakorralise ülesütlemisega 29.03.2013), mistõttu töötaja poolt 16.06.2013 esitatud avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel on tühine. Avaldaja väitel ei ole ülesütlemine ka sisuliselt põhjendatud, sest tööandja ei ole avalduses nimetatud rikkumisi toime pannud. Töövaidluskomisjon rahuldas 24.09.2013 otsusega avalduse osaliselt ning tunnistas töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 91 lg 2 alusel tühiseks, luges töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel ning jättis rahuldamata kahjuhüvitise nõude. 23.10.2013 esitas OÜ KonceptForm (hageja) hagi AL (kostja) vastu kohtule, korrates nõudeid, mis olid eelnevalt töövaidluskomisjonile esitatud. Hageja väitel esitas ta Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus õigusselguse huvides ja endise töötaja võimalike rahaliste nõuete välistamiseks tuvastada, et AL poolt juunis 2013 esitatud töölepingu ülesütlemisavaldus on tühine ning mõista kostjalt välja kahju, mis ta hagejale põhjustas, kuna hageja pidi oma huvide kaitseks pöörduma töövaidluskomisjoni ning kasutama selleks tasulist õigusabi. TLS § 109 lg 4 alusel on tööandjal õigus nõuda töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral töötajalt mõistlikku hüvitist. Hagiavalduse kohaselt võttis hageja kostja tööle faktilise tööle lubamisega 01.12.2010. Tööleping lõppes hagejapoolse erakorralise ülesütlemisega 29.03.2013. Kostja tagastas hagejale tööriistad ja töövahendid töölepingu lõppemisele järgneval esimesel tööpäeval. Kostja pöördus küll aprillis 2013 hageja poole selgituse saamiseks, miks temaga tööleping lõpetati, kuid töölepingu ülesütlemist kohtus ega töövaidluskomisjonis ta ei vaidlustanud. 01.04.2013 andis hageja juhatuse liige elektronposti teel põhjaliku selgituse, miks ta töölepingu üles ütles. Kuna kostja väitis, et tal on hagejalt saada mingeid tasusid, siis vaidluste vältimiseks maksis hageja kostjale aprillis 2013 ühe kuupalga suuruse hüvitise, märkides ekslikult makse selgituseks “aprillikuu töötasu”. Tegelikult kostja aprillis ei töötanud ja töötasu saamiseks ei olnud alust. Hagejapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, tööleping on lõppenud 29.03.2013 (TLS § 105 lg 2). Kostja 16.06.2013 esitatud ülesütlemisavaldus on tühine, sest leping oli juba lõppenud, kuid ka sisulised alused töölepingu lõpetamiseks kostjal puudusid. Kostja avalduses esitatud etteheited hagejale on ebakonkreetsed ja põhjendamatud. Hageja väitel töövaidluskomisjon avalduse osaliselt küll rahuldas, kuid selle asemel, et üheselt ja arusaadavalt tuvastada kostja ülesütlemisavalduse tühisus, tunnistas töövaidluskomisjon kostjapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 91 lg 2 alusel tühiseks ja luges töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel ning väljus sellega asja lahendamisel nõude piiridest. Töövaidluskomisjoni otsus on ebaselge. Arusaamatuks jääb, mis päeval sel juhul tööleping lõppes. Samuti on töövaidluskomisjon ebaõigesti lugenud TLS § 85 lg 4 alusel (kostja algatusel) lõppenuks töölepingu, mis faktiliselt lõppes tööandjapoolse ülesütlemisega juba 29.03.2013. Töövaidluskomisjon jättis tähelepanuta hageja väited, et kostja ei vaidlustanud 29.03.2013 töölepingu lõpetamist õigeaegselt, minetades sellega võimaluse tugineda hiljem hagejapoolse ülesütlemise tühisusele ja et lõppenud töölepingut ei saa teistkordselt lõpetada. Töövaidluskomisjon asus ebaõigesti hindama 29.03.2013 töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja õiguspärasust, ehkki TLS § 105 lg 2 seda ei võimalda. Töövaidluskomisjon jättis tähelepanuta, et pärast töölepingu hagejapoolset erakorralist ülesütlemist 29.03.2013 kostja enam tööle ei tulnud ning tagastas töövahendid. Kostja taotlusele menetluse lõpetamiseks vaidles hageja vastu. Kuna töövaidluskomisjon ei võtnud otsuses üheselt mõistetavalt seisukohta hageja tuvastusnõude osas, vaid väljus vaidluse lahendamisel tööandja nõude esemest, ei ole hageja õigus pöörduda kohtusse ka selle nõude osas välistatud (individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 tähenduses). Seega puudub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p-s 2 sätestatud alus menetluse lõpetamiseks.

Töövaidluskomisjon jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata põhjendusega, et töövaidluste menetlemine töövaidluskomisjonis on pooltele tasuta ja kuigi tööandja tugineb oma nõudes TLS § 109 lg-le 4, mis annab töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist, ei saa mõistlikuks pidada õigusabikulude väljamõistmist. Töövaidluskomisjoni otsuses puudub õiguslik põhistus. Ehkki töövaidluskomisjoni pöördumine on riigilõivuvaba (ITVS § 9 lg 1), ei tarvitse töövaidluskomisjonis vaidluse lahendamine olla pooltele tasuta. ITVS-s ei ole reguleeritud töövaidlusasjaga seoses kantud õigusabikulu teisele poolele hüvitamise korda. Kui kostja ei oleks 16.06.2013 esitanud avaldust töölepingu ülesütlemiseks, ei oleks hagejal tekkinud vajadust oma huvide kaitseks pöörduda töövaidluskomisjoni. Professionaalse õigusabi kasutamine oli vaidluse asjaolusid arvestades vajalik. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel peaks kohus lõpetama menetluse hageja nõudes tuvastada kostja poolt 16.06.2013 esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse, kuna töövaidluskomisjon on selle nõude rahuldanud ning ITVS § 24 lg 3 välistab hageja sellekohase nõudeõiguse. Kostja vaidles vastu ka hageja rahalisele nõudele. Kostja poolt oma seadusliku õiguse realiseerimine ei saa olla kuidagi õigusvastane, s.o kostja ei ole toime pannud õigusvastast tegu. Töövaidluskomisjoni poole pöördumine oli hageja õigus, mitte aga kohustus. Puudub põhjuslik seos kostja teo ning hageja poolt lepingulise esindaja palkamise vahel. Analoogia korras võib tuua õigusvastase kahju välistava näite tsiviilkohtumenetlusest, kus seadusega materiaalses tähenduses on kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad ning puudub kohtupretsedent, kus menetluskulude sissenõudja hakkaks kohtu poolt seaduse alusel kindlaks tehtud menetluskulude sissenõutavat määra ületavat osa hagimenetluse korras nõudma kui õigusvastaselt tekitatud kahju. Esimese astme kohtu lahend Pärnu Maakohtu 05.05.2014 otsusega hagi rahuldati ja jäeti menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 2). Kohtu hinnangul lõppes pooltevaheline tööleping hagejapoolse erakorralise ülesütlemisega 29.03.2013 (TLS § 105 lg 2). Hageja avalduse töölepingu ülesütlemiseks sai kostja kätte 29.03.2013 ega vaidlustanud ülesütlemist IVTS § 6 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Kohtu hinnangul on kostja 16.06.2013 avaldus töölepingu lõpetamiseks tühine, kuna tööleping oli lõppenud juba 29.03.2013 ning töölepingut teistkordselt lõpetada ei saa. Asja materjalist nähtuvalt on kostja pöördunud küll aprillis 2013 hageja poole selgituse saamiseks, miks temaga tööleping lõpetati, kuid töölepingu ülesütlemist kohtus ega töövaidluskomisjonis ta tähtaegselt ei vaidlustanud. Kohus nõustus, et kostjapoolne töölepingu ülesütlemine ei olnud ka sisuliselt põhjendatud, kuna puudusid TLS § 91 lg-s 2 sätestatud alused. Avalduses esitatud etteheited hagejale on ebakonkreetsed ja põhjendamatud: töölepingu kirjalikult vormistamata jätmine ei anna alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, samuti on kostja töövaidluskomisjoni istungil omaks võtnud, et oli veebruaris 2013 töövõimetuslehel ja tal ei olnud alust saada samaaegselt töötasu. Kohus leidis, et puudub alus menetluse lõpetamiseks. ITVS § 24 lg 3 teise lause järgi võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kuna töövaidluskomisjon on otsuses õigusvastaselt väljunud nõude piiridest, millega hageja ei saanud nõustuda, siis ei olnud hagejal oma õiguste riive kõrvaldamiseks muud võimalust, kui esitada hagis samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioon ei ole üheselt mõistetav ja selge. Kui töövaidluskomisjon oleks tuvastanud 16.06.2013 ülesütlemisavalduse tühisuse nii nagu hageja seda taotles, oleks selge, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes hagejapoolse

ülesütlemisega 29.03.2013. Töövaidluskomisjon aga tunnistas töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 91 lg 2 alusel tühiseks ja luges töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel, millest võib teha järelduse, et töövaidluskomisjon on lugenud töösuhte jätkunuks kuni 16.06.2013, ehkki kostja pärast 29.03.2013 tööl ei käinud. Kuna töövaidluskomisjoni otsus ei ole selge ja töövaidluskomisjon on asja lahendanud vaidluse esemest väljudes, ei ole hageja nõudeõigus ITVS § 24 lg 3 tähenduses välistatud ja kohtu hinnangul puudub TsMS § 428 lg 1 p-s 2 sätestatud alus menetluse lõpetamiseks. Hageja kahju hüvitamise nõude osas märkis kohus, et ehkki töövaidluskomisjoni poole pöördumine on riigilõivuvaba, ei tarvitse töövaidluskomisjonis vaidluse lahendamine olla pooltele tasuta. ITVS-s ei ole reguleeritud töövaidlusasjaga seoses kantud õigusabikulu teisele poolele hüvitamise korda. Kohaldamisele kuuluvad VÕS-i ja TLS-e asjaomased sätted. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et üldjuhul tuleb pidada professionaalse õigusabi kasutamist kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks (Riigikohtu 03.04.2013 otsus nr 32-1-19-13, p 11). Kui kostja ei oleks 16.06.2013 esitanud avaldust töölepingu ülesütlemiseks, ei oleks hagejal tekkinud vajadust oma huvide kaitseks pöörduda töövaidluskomisjoni. Professionaalse õigusabi kasutamine oli vaidluse asjaolusid arvestades vajalik. Kostja vastuses esitatud analoogia õigusvastase kahju välistavast näitest tsiviil-kohtumenetluses ei ole asjakohane ega kooskõlas VÕS § 128 lg-s 3 sätestatuga. Erinevalt kohtueelsest menetlusest töövaidluskomisjonis on tsiviilkohtumenetluses menetluskulude (sh õigusabikulude) kandmisega seotu selgelt reguleeritud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on menetlusnormi rikkudes jätnud hageja tuvastusnõude osas menetluse lõpetamata. ITVS § 24 lg 3 kehtestab hageja nõudeõigust lõpetava aluse ehk preklusioonialuse, andes hagejale õiguse pöörduda kohtusse vaid nende nõuetega, mille töövaidluskomisjon on jätnud rahuldamata. Tulenevalt menetlusökonoomia printsiibist, ITVS § 24 lg-st 3, TsMS § 428 lg-st 2 ja § 450 lg-st 1 oleks kohus pidanud tegema asjas osaotsuse ning lõpetama menetluse hageja nõude osas tuvastada töölepingu ülesütlemisavalduse tühisus, kuna töövaidluskomisjon on selle nõude rahuldanud ning ITVS § 24 lg 3 välistab hageja sellise nõudeõiguse. Maakohus on alusetult kostjalt välja mõistnud hüvitise. Õigusvastasel kahju tekitamisel peavad olema täidetud kolm tingimust: õigusvastane tegu, süü ja põhjuslik seos. Kostja poolt oma seadusliku õiguse realiseerimine ei saa olla kuidagi õigusvastane. Töövaidluskomisjoni poole pöördumine on hageja õigus, mitte kohustus. Puudub põhjuslik seos kostja teo ning hageja poolt lepingulise esindaja palkamise vahel. Analoogia korras võib tuua õigusvastase kahju välistava näite tsiviilkohtumenetlusest, kus seadusega on kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad ning puudub kohtupretsedent, kus menetluskulude sissenõudja hakkaks kohtu poolt seaduse alusel kindlaks tehtud menetluskulude sissenõutavat määra ületavat osa hagimenetluse korras nõudma kui õigusvastaselt tekitatud kahju. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kostja märgib, et 29.03.2013 sai ta hageja seaduslikult esindajalt KW-lt tekstisõnumi: „Mõlemad pole vaja tööle tulla teisipäev. Tööleping lõppeb täna.“ Sisuliselt on hageja kostjat teavitanud vaid töölepingu lõppemisest. Kuna kostja oli ka varem saanud hagejalt samasisulisi lühisõnumeid ja alati oli töösuhe jätkunud, siis ei saanud ja ei pidanudki kostja seda võtma reaalse töösuhet lõpetava avaldusena. Seega ei saa kostjale ette heita, et ta ei vaidlustanud väidetavat töölepingu ülesütlemist töövaidluskomisjonis. Ta ei saanudki

seda teha, kuna hageja hilisem käitumine näitas töösuhte jätkamise tahet. Pealegi, kui hageja väidab, et töösuhe lõppes 29.03.2013, siis 02.05.2013 maksis ta kostjale veel palga aprilli 2013 eest (mille üle asjas vaidlus puudub ning see on tõendatud kostja konto väljavõttega). Lisaks eelnevale tõendab hageja tahet töösuhet kostjaga jätkata pärast 29.03.2012 kostja ja hageja seadusliku esindaja sõnumivahetus telefoni teel, mille väljavõtted on asja materjalide juures. Nii on kostja 09.04.2013 püstitanud küsimuse: “T. Mis siis saab? Kas tuleb vestlus vöi sa ei taha mind rohkem näha?“. Hageja esindaja on samal päeval vastanud: „Tahan küll aga praegu ma ei ole kättesaadav. Räägime hiljem. Tahad sa Taanis minna?“. Seega on tõendatud, et tööandja oli ka varem korduvalt ägedushoos saatnud nn töölepingu lõpetamise avaldusi, kuid alati oli töösuhe jätkunud. Kui hageja esindaja oleks tõsimeeli soovinud töösuhet lõpetada, ei avaldaks ta hilisemat soovi töötajaga kohtuda ega oleks teinud ettepanekut Taani sõitmiseks. Veel 13.05.2013 on hageja seaduslik esindaja saatnud kostjale sõnumi: „Kas sobib sulle kui me kohtume teisipäev umbes kell 13.30?“, mis samuti tõendab töösuhte eksisteerimist sel ajal. Kostja palub ringkonnakohtul täiendava tõendina vastu võtta hageja seadusliku esindaja KW inglisekeelse e-kirja 29.05.2013 hageja sekretärile, mille eestikeelne tõlge on järgnev: „Tere S. Vältimaks segadusi, siis palun võta teadmiseks, et A ei ole enam KonceptForm töötaja ja edasi ta ei saa enam palka KonceptForm’ilt.“ Nimetatud e-kiri tõendab täiendavalt, et hageja ei öelnud kostjaga töölepingut üles 29.03.2013. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Hageja palub jätta kostja täiendava tõendi vastu võtmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahalise nõude osas rahuldamata, tuvastusnõude osas aga lõpetab menetluse. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt pöördus hageja töövaidluskomisjoni avaldusega, milles sisalduvaks esimeseks nõudeks oli AL töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamine. Selle nõude puhul oli sisuliselt tegemist TLS § 104 lg 1 järgse nõudega, mille kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine (vastava avalduse tühisust näeb seadus ette vaid juhul, kui on rikutud sellekohast vorminõuet või on avaldus tingimuslik - TLS § 95 lg 1). Seega tuli töövaidluskomisjonil lahendada tööandja avalduses sisalduvad nõuded, millest esimene oligi tuvastusnõue, mille komisjon ka rahuldas. Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtu käsitlusega, nagu oleks töövaidluskomisjoni otsus selles osas niivõrd puudulik, et sama nõue tuleb kohtul uuesti läbi vaadata ja lahendada. Kuna hageja ei esitanud töövaidluskomisjonile poolte vahelise töösuhte lõppemise osas muid nõudeid, siis on komisjon igati põhjendatult lugenud tuvastusnõude rahuldamisel töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel. TLS § 107 sätestab, et kui töövaidlus-komisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul loetakse tööleping lõppenuks korraliselt ja seda alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kahtlust ei ole selles, et vaidlusaluse avalduse esitamisel oli kostja sooviks tööleping lõpetada (vastav suhe oli ka tegelikult lõppenud). Eelmärgitud asjaoludel ei vajanud töövaidluskomisjoni lahend kohtu kinnitust, mistõttu menetlus hageja nõudes tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Maakohtul ei olnud alust kõnealust nõuet menetluse võtta (ITVS § 24 lg 3). Asjaolu, et töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioonis ei ole märgitud töölepingu lõppemise kuupäeva, ei anna