Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse OÜ XXX ja AS XXX(pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma vastu nõude tunnustamiseks AS XXX(pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 29.06.2012 laenulepingu nr XXX, mille tingimuste kohaselt laenas hageja võlgnikule 2 224 824,52 eurot. Laenusumma maksti võlgnikule välja 29.06.2012. Laenulepingu tingimuste järgne laenusumma tagastamise lõpptähtajaks lepiti kokku 28.06.2015. Laenulepingu p. 2.1. alusel oli võlgniku käsutusse antud raha kasutamise sihtotstarve „AS XXX, AS XXXja Swedbank AS vahel 29.06.2012 sõlmitud „AS XXXvõlakirjade müügileping ja nõude loovutamise leping“ tuleneva Swedbank AS poolt omandatud nõude AS-i XXXvastu refinantseerimine“. Seega kasutas võlgnik tema arvelduskontole kantud laenuraha AS-le XXX kohustuse, sh osaliselt tekkinud intressikohustuse refinantseerimiseks. Laenulepingu alusel antud laenuraha ei kasutatud hageja varasema laenu- või mingi muu (intressid, viivised) kohustuse refinantseerimiseks. Sisuliselt saab seda pidada käibekapitalilaenuks, mida võlgnik kasutas erinevate kohustuste (sh intressikohustuse) täitmiseks. Võlgnik ei täitnud laenulepingust tulenevat intresside tasumise kohustust nõuetekohaselt. 09.07.2013 kirjaga saatis hageja võlgnikule hoiatuse laenulepingu ülesütlemise kohta ja andis täiendava tähtaja, milles palus laenulepingust tulenev võlgnevus tasuda hiljemalt 24.07.2013 ja hoiatas võlgnikku, et nimetatud tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmisel loeb hageja laenulepingu ülesöelduks alates 25.04.2013. Võlgnik ei tasunud võlgnevust täiendavaks tähtajaks ja hageja ütles laenulepingu üles alates 25.04.2013. Nimetatud kuupäevast alates muutus sissenõutavaks hageja nõue võlgniku vastu kogu tagastamata laenusumma 2 224 824,52 eurot ulatuses. Võlgniku pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga on hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu kokku 3 101 408,96 eurot, mis koosneb laenu põhiosa võlgnevusest summas 2 224 824,52 eurot, tasumata intressidest summas 413 263,14 eurot ja viivistest summas 463 321,40 eurot. Laenulepingu tingimuste punkti 2.15. kohaselt on laenulepingust tulenevate võlgniku kohustuste täitmise tagamiseks seatud hüpoteek kinnistule asukohaga XXX, XXX , XXX, XXX , XXX, XXX, XXX, XXX, XXX, XXX ja hüpoteek 1454/1484 mõttelisele osale hoonestusõigusele asukohaga XXX, Tallinn. 29.05.2009 sõlmisid võlgnik ja Swedbank Investeerimisfondid AS hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, mille tingimuste kohaselt seati Swedbank Investeerimisfondid AS kasuks teisele järjekohale hüpoteek summas 450 000 eurot (7 040 970 krooni) võlgnikule kuuluvale 1454/1484 suurusele mõttelisele osale kinnisasjast asukohaga Tallinna linn, XXX. Hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja võlgniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest. 28.10.2010 sõlmisid Swedbank Investeerimisfondid AS ja hageja hüpoteegi loovutamise kokkuleppe ja kinnistamisavalduse, mille kohaselt loovutati hüpoteek võlausaldajale. 29.06.2012 sõlmisid võlgnik ja hageja hüpoteegi osahüpoteekideks jagamise avalduse, osahüpoteegi loovutamise-, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise- ja asjaõiguslepingu, mille tingimuste kohaselt loovutati hagejale esimesele järjekohale kantud hüpoteek summas 2 640 000 eurot võlgnikule kuuluvale kinnistule asukohaga Harjumaa, Rae küla. Hüpoteegiga on tagatud kõik hageja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad panga ja võlgniku vahel 29.06.2012 sõlmitud laenulepingust nr XXX ning selle olemasolevatest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest. Harju Maakohtu 17.12.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-49776 kuulutati välja AS XXX pankrot. Pankrotihalduriks kinnitati Toomas Saarma. 08.01.2014 saatis Swedbank AS pankrotihaldurile nõudeavalduse võlgniku vastu koos hageja nõuet ja tagatiste olemasolu tõendavate ärakirjadega, sealhulgas ärakirjadega laenulepingust ja selle lisadest, laenusumma väljamaksmist

tõendavast dokumendist, võlgnikule saadetud laenulepingu ülesütlemise avaldusest, hüpoteekide seadmiseks sõlmitud lepingutest. 05.05.2014 kõrvaldas hageja pankrotihalduri poolt viidatud puudused nõudeavalduses. 13.05.2014 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek, kus hageja nõuet summas 3 101 408,96 eurot ei tunnustatud, kuna OÜ XXX esitas hageja nõudele ja nõude rahuldamise järgule täies ulatuses kirjaliku vastuväite. Kostja 1 oma vastuväidet hageja nõudele ja rahuldamise järgule sisuliselt ei ole põhjendanud. Samuti esitas pankrotihaldur hageja nõudele summas 3 090 000 eurot (PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärk) osalise vastuväite summas 469 714,61 eurot ja hageja nõudele summas 11 408,96 eurot (PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärk) vastuväite summas 11 408,96 eurot. Pankrotihaldur tunnustas hageja nõuet summas 2 620 285,39 eurot. Pankrotihaldur selgitas oma vastuväite sisu sellega, et hageja nõue sisaldab osaliselt kapitaliseeritud intressidelt arvestatud intressidest ning laenulepingu ülesütlemine võis olla mitte õiguspärane ja seetõttu on viivisearvestus alusetu. Hagejale teadaolevalt on võlgniku üks võlausaldaja- XXXOÜ, tasunud enne 13.05.2014 toimunud nõuete kaitsmise koosolekut kostjale 1 tagasivõtmatu hoiustamisega kogu tema nõude võlgniku vastu. Eelnevast tulenevalt ei ole kostja 1 enam võlgniku võlausaldaja, koos sellega kaasnevate tagajärgedega sh ei olnud ta nõuete kaitsmise koosolekul õigustatud võlgniku võlausaldajate nõudeid vaidlustama. Hageja palub hagi rahuldada ning tunnustada AS XXX(pankrotis) pankrotimenetluses Swedbank ASi nõuet summas 3 090 000 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena ja summas 11 408,96 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Hageja palub jätta kõik menetluskulud (sh tasutud riigilõiv) solidaarselt OÜ XXX ja pankrotihaldur Toomas Saarma kanda. Kostja 1 OÜ XXX vastuväited Kostja 1 vaidles hagile vastu. Kostja 1 leidis, et hagejal puudub õigus AS XXX(pankrotis) üldse midagi nõuda, kuivõrd AS Swedbank tegevuse tulemusel AS XXX(pankrotis) üldse pankrotti läks. Lisaks märgib kostja 1, et OÜ XXX, kes on AS XXX(pankrotis) pankrotimenetluses analoogselt kostjaga 1 pankrotivõlausaldajaks, puudub õigus AS XXX(pankrotis) kohustusi kostja 1 ees täita. Kohustus tuleb täita võlgniku poolt ehk antud juhul AS XXX(pankrotis) poolt vastavalt pankrotimenetluse sätetele. Samuti pankrotiseadus ei sätesta pankrotimenetluses „sellist võimalust“ ühe võlausaldaja poolt teine võlausaldaja menetlusest „välja lüüa“. Täiendavalt kostja 1 märgib, et tema huvi AS XXX(pankrotis) pankrotimenetluses ei piirdu vaid kõnealuse 180 eurose nõude tunnustamisega. Nimelt on ta AS XXX(pankrotis) vastu nõuete omandamiseks teiste võlausaldajatega mitmeid kokkuleppeid sõlminud. Kostja 1 vaidlustas hageja kogu nõude põhjusel, et hageja väga lakoonilisest pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest ei olnud ega ole ka täna võimalik ilma kõiki arvutuste aluseks olevaid numbreid ja kuupäevi teadmata ning neid kinnitavate dokumentidega tutvumata arvutada nõude õiget suurust. Esitatud arvutused on tõendamata ning ebaõiged. Kostja 1 leiab, et hageja väide, et AS XXX(pankrotis) kasutas laenulepingu alusel välja makstud laenuraha AS-le XXX kohustuse, sh osaliselt tekkinud intressikohustuse refinantseerimiseks, on vale. Sellele viitab juba hagiavalduses viidatud laenulepingu p. 2.1, mille kohaselt laenu sihtotstarbeks oli „AS XXX, AS XXX ja Swedbank AS vahel 29.06.2012 sõlmitud „AS XXX võlakirjade müügileping ja nõude loovutamise lepingust tuleneva Swedbank AS poolt omandatud nõude AS-i XXX vastu refinantseerimine“. Ehk teisisõnu AS Swedbank oli AS-lt XXX omandanud nõude, mida ta nüüd laenulepinguga refinantseeris. Kuivõrd hagiavaldusest p 2.2. nähtuvalt refinantseeriti ka osaliselt AS XXX intressikohustusi, siis kõnealustele intresside pealt uuesti intresse ei või nõuda. AS XXX(pankrotis) ja Swedbank Investeerimisfondid AS vahel 29.05.2009 sõlmitud hüpoteegilepinguga seadis AS XXX(pankrotis) Swedbank Investeerimisfondid AS-i kasuks 7 040 970 kroonise hüpoteegi XXX, Tallinn asuvale kinnistule. Tagatiskokkuleppe kohaselt hakkas kõnealune hüpoteek tagama kõiki Swedbank Investeerimisfondid AS nõudeid AS XXX vastu. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega ka tema ja Swedbank Investeerimisfondid AS-i vahel 28.10.2010 sõlmitud hüpoteegi loovutamise lepingu, millega eelnimetatud hüpoteek Swedbank Investeerimisfondid AS-i

poolt temale loovutati. Kostja 1 märgib, et käesoleval juhul põhineb hageja nõue AS XXX(pankrotis) vastu laenulepingul nr XXX, aga kõnealuse hüpoteegi osas ei ole selle laenulepingu tagamise kohta kokkuleppeid sõlmitud. Liiatigi, tagatiskokkuleppe kohaselt hüpoteek tagab Swedbank Investeerimisfondid AS-i nõudeid AS XXX(pankrotis) vastu, mitte AS Swedbank nõudeid AS XXX(pankrotis) vastu. Seega kokkuvõttes see hüpoteek hageja nõuet ei taga, sest selle kohta tagatiskokkulepe puudub. Kostja 1 märgib, et hageja on krediidiasutus ja krediidiasutuste poolt hüpoteegiga tagatud laenude puhul on tavapäraseks intressimääraks ca 4 – 5 % aastas. Hageja aga nõuab kuni 27.06.2013 intressi 18 % aastas alates sellest 8 % aastas. Seega hageja nõuab 2-5 korda intresse rohkem, kui tavapäraselt krediidiasutused nõuavad. Tegemist on selgelt liigkasuvõtliku ja seega heade kommete vastase kokkuleppega, mistõttu see intressikokkulepe on tühine. Sellest tulenevalt on hageja intressinõue alusetu. Põhjendamatu on ka hageja viivisenõue, mis põhineb laenulepingu ülesütlemisel. Nimelt hagejal ei olnud õigust laenulepingut üles öelda. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas hagiavalduse kohaselt sai hageja 09.07.2013 AS-i XXX(pankrotis) hoiatada, et võlgnevuse tasumata jätmisel hiljemalt 24.07.2013, loeb ta laenulepingu alates 25.04.2013. ülesöelduks (3 kuud tagantjärele). Kostjale 1 teadaolevalt on AS XXX(pankrotis) esitanud hageja vastu kaks hagi, milles laenulepingu ülesütlemise vaidlustas (tsiviilasi nr 2-13-34592 ja tsiviilasi nr 2-13-33244). Nimelt laenulepingu p 2.16.3 lepiti kokku, et AS XXX võib XXX kinnistu jagada ning hageja kohustub jagamise tulemusel katastriüksuste nr XXXja XXXeraldumisel tekkivatelt kinnistutelt tema kasuks seatud hüpoteegi kustutama. Sama kokkulepe vormistati ka 29.06.2012 hageja, AS XXX ja AS XXX(pankrotis) vahel notariaalses vormis osahüpoteegi loovutamise lepingus. 2013. maikuu lõpus nõudis AS XXX(pankrotis) hagejalt eelnimetatud kohustuste täitmist. Hageja sellest keeldus. Kuivõrd AS XXX(pankrotis) poolne intressimakse kohustus saabus laenulepingu p 2.9 kohaselt 28.06.2013 ehk ca 1 kuu hiljem, siis AS XXX(pankrotis) omapoolsest täitmisest VÕS § 110 ja 111 alusel õigustatult keeldus. Seetõttu ei olnud ka hagejal õigust intressimakse tegemist nõuda ja selle kohustuse täitmata jätmise alusel laenulepingut üles öelda. Kuivõrd hageja viivisnõue põhineb laenulepingu tühisel ülesütlemisel, siis sellest tulenevalt ka hagejal puudub õigus viiviseid nõuda. Kostja 1 palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja 2 AS XXX(pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma vastuväited Haldur vaidles hagile osaliselt vastu. Haldur leiab, et vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et hageja omandas AS-ilt XXX nõude võlgniku vastu, tulenevalt AS XXX, võlgniku ja Swedbank AS-i vahel 29.06.2012 sõlmitud lepingudokumendile „AS XXX võlakirjade müügileping ja nõude loovutamise lepingu“. Halduri hinnangul ei saa vaidlust olla ka selles, et hageja ja võlgniku vahel 29.06.2012 sõlmitud laenulepingu nr XXX alusel toimus Swedbank AS-i nõude (mida pank kokkulepete sõlmimise tulemusel võlgniku vastu sellel hetkel omas) refinantseerimine. Samuti ei saa halduri hinnangul olla vaidlust selle üle, et hageja poolt AS-ilt XXX omandatud nõude, mida hageja ja võlgnik laenulepinguga refinantseerisid, koosseisus oli põhinõue, summas 2 130 212,77 eurot ning intressid, summas 94 611,75 eurot. Hageja poolt tema vastuse p-s

õigusnormide tõlgendused on siduvad mitte ainult sama kohtuasja raames, vaid neid tuleb õiguskindluse tagamiseks järgida ka järgnevas praktikas. Haldur on nõuete kaitsmise koosolekul tunnustanud hageja nõuet summas 2 620 285,39 eurot. Arvestades eeltoodut leiab haldur, et hageja nõue kuulub võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele kokku summas 3 089 099,31 eurot (esialgne põhinõue 2 130 212,77 eurot, intressinõue 495 565,14 eurot [400 953,39 + 94 611,75 (kap. intress) ning viivisnõue 463 321,40 eurot]) PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena. Ülejäänud osas tuleb hagi (kapitaliseeritud) intressilt intresside arvestamise keelu tõttu jätta rahuldamata. Haldur leiab, et tema hinnangul kuulub hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele summas 3 089 099,31 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda või juhul, kui kohtu arvetes tuleb menetluskulud siiski kostjate kanda jätta, tuleb haldur hinnangul menetluskulud jätta võlgniku ja OÜ XXX kanda proportsionaalselt hageja nõudele esitatud vastuväite ulatusele. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud kirjalike seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja 1 OÜ XXX 05.11.2014 taotlus tõendi vastuvõtmiseks. Kostja 1 on esitanud kohtule AS-i XXX(pankrotis) poolt Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-13-34592 esitatud hagiavalduse koos lisadega ja menetlusse võtmise määruse. Nimelt selle hagiga vaidlustati hageja poolt laenulepingu ülesütlemine ja seal nähtuvad selle konkreetsed põhjused ja samuti on lisatud tõendid. TsMS § 238 lg 1 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tsiviilasjas nr 2-13-34592 on võlgnik AS XXX(pankrotis) esitanud hagi laenulepingu ülesütlemise vaidlustamiseks. Samuti on AS XXX(pankrotis) nimetatud tsiviilasjas esile toonud asjaolud, miks laenulepingu ülesütlemine oli tema arvates tühine, ja esitanud ka enda väiteid tõendavad dokumendid. Kohus märgib, et kostja 1 ei ole tõendi kogumise taotluses märkinud, millistele konkreetsele tsiviilasjas nr 2-13-34592 esiletoodud asjaoludele ta tugineb ja millised tõendid neid asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluses kehtib põhimõte, mille kohaselt peavad pooled esitama kohtule asja lahendamiseks tähendust omavad faktilised asjaolud ja kohus ei või reeglina tugineda otsuses asjaolule, mida pool ise asja läbivaatamisel ei esitanud. Samuti ei pea kohus ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb (vt ka Riigikohtu

Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • Harju Maakohtu 17.12.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-49776 kuulutati välja võlgniku AS XXX pankrot. Pankrotihalduriks kinnitati Toomas Saarma; • 08.01.2014 saatis hageja Swedbank AS pankrotihaldurile nõudeavalduse võlgniku vastu koos hageja nõuet ja tagatiste olemasolu tõendavate ärakirjadega, sealhulgas ärakirjadega laenulepingust ja selle lisadest, laenusumma väljamaksmist tõendavast dokumendist, võlgnikule saadetud laenulepingu ülesütlemise avaldusest, hüpoteekide seadmiseks sõlmitud lepingutest (tl 35-37). 05.05.2014 kõrvaldas hageja pankrotihalduri poolt viidatud puudused nõudeavalduses (tl 40-41); • 13.05.2014 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek (tl 54), kus hageja nõuet summas 3 101 408,96 eurot ei tunnustatud, kuna kostja 1 OÜ XXX esitas hageja nõudele ja nõude rahuldamise järgule täies ulatuses kirjaliku vastuväite. Samuti esitas pankrotihaldur hageja nõudele summas 3 090 000 eurot (PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärk) osalise vastuväite summas 469 714,61 eurot ja hageja nõudele summas 11 408,96 eurot (PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärk) vastuväite summas 11 408,96 eurot. Pankrotihaldur tunnustas hageja nõuet summas 2 620 285,39 eurot. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-8004). Hageja on kohtule esitanud kostja 1 OÜ XXX ja kostja 2 AS XXX(pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma vastu hagi nõude tunnustamiseks kostja 2 pankrotimenetluses. Hageja palub tunnustada Swedbank AS-i nõuet summas 3 090 000 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena ja summas 11 408,96 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Hageja on märkinud, et kostja 1 on kaotanud oma vastuväidete esitamise õiguse, kuna üks võlgniku võlausaldaja- XXXOÜ, on tasunud enne 13.05.2014 toimunud nõuete kaitsmise koosolekut kostjale 1 tagasivõtmatu hoiustamisega kogu tema nõude võlgniku vastu ja seega ei ole kostja 1 enam võlgniku võlausaldaja (tl 130). Kostja 1 on seisukohal, et OÜ XXX, kes on AS XXX(pankrotis) pankrotimenetluses analoogselt kostjaga 1 pankrotivõlausaldajaks, puudub õigus AS XXX(pankrotis) kohustusi kostja 1 ees täita. Kohustus tuleb täita võlgniku poolt ehk antud juhul AS XXX(pankrotis) poolt vastavalt pankrotimenetluse sätetele. Samuti pankrotiseadus ei sätesta pankrotimenetluses „sellist võimalust“ ühe võlausaldaja poolt teine võlausaldaja menetlusest „välja lüüa“. Hageja ei ole siinkohal ka ise viidanud ühelegi pankrotiseaduse sättele, mille alusel OÜ XXX poolt väidetavalt kostja 1 nõude täitmisel (OÜ XXX ei ole hoiustatud raha vastu võtnud ega kavatse seda teha) kostja 1 AS XXX(pankrotis) võlausaldajate ringist „välja kukuks“. Täiendavalt on kostja 1 märkinud, et tema huvi AS XXX (pankrotis) pankrotimenetluses ei piirdu vaid kõnealuse 180-eurose nõude tunnustamisega. Nimelt on ta AS XXX (pankrotis) vastu nõuete omandamiseks teiste võlausaldajatega mitmeid kokkuleppeid sõlminud (tl 116). Eeltoodust tulenevalt on kostja 1 endiselt võlausaldajaks võlgniku pankrotimenetluses. Hageja on märkinud, et 13.05.2014 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul ei vaidlustanud hageja nõuet võlausaldaja Veiko Murruste, kelle nõude omandas hiljem kostja 1. Ka kostja 1 vastuse lisaga 2 esitatud 05.06.2014 koostatud „teade nõude loovutamise kohta“ ütleb, et alles nimetatud teate kättesaamisest saab lugeda nõude uueks omanikuks kostjat 1 (tl 110-114). Kohus leiab, et kostja 1 võlausaldaja staatust ei muuda ka

asjaolu, et kostja 1 on nõude omandanud võlausaldajalt, kes nõuete kaitsmise koosolekul ei vaidlustanud hageja nõuet. Kostja 1 on leidnud, et hagejal puudub õigus võlgnikult üldse midagi nõuda, sest hageja tegevuse tulemusel võlgnik üldse pankrotti läks. Hageja on seisukohal, et selline kostja 1 väide on täiesti arusaamatu, põhjendamata ja paljasõnaline. Esiteks, esitas võlgniku pankrotiavalduse võlgniku seaduslik esindaja, mitte hageja ega mõni teine võlgniku võlausaldaja; teiseks, ei ole hageja küll millegagi takistanud endale laenu tagastamist, vaid vastupidiselt oli hageja sunnitud võlgnikuga sõlmitud laenulepingu üles ütlema just seetõttu, et võlgnik oli laenukohustuste täitmisega pikaajalises makseviivituses ja kolmandaks, viitab kostja 1 oma vastuse lisas 2 („teade võlakirjainvestoritele“) tehingutele, mille osas võlgniku pankrotihaldur on tänaseks esitanud tagasivõitmisehagi (tsiviilasi nr 2-14-55559 või 2-14-21934), kuna nimetatud tehing rikub oluliselt võlausaldajate huve, seega on kostja 1 kirjeldanud pankroimenetluse eelset võlgniku olukorda väga ühepoolselt ja erapoolikult. Veelgi enam, kostja 1 lisatud „teade võlakirjainvestoritele“ on allkirjastatud isiku poolt, kes ei olnud selleks õigustatud, tsiviilasjas nr 213-34592 tuvastas kohus (tl 131-132), et võlgniku seadusliku esindaja Veiko Murruste ametiaeg lõppes 16.06.2013. Käesoleva tsiviilasja menetluse raames lahendab kohus hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Kohus ei pea vajalikuks hinnangut anda võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjustele, kuna antud küsimust on juba eelnevalt analüüsitud tsiviilasjas 2-13-49776, kus kohus kuulutas 17.12.2013 määrusega välja võlgniku AS XXX pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma. Määrus on jõustunud. Kostja 1 märkis, et vaidlustas hageja kogu nõude põhjusel, et hageja väga lakoonilisest pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest ei olnud ega ole ka täna võimalik ilma kõiki arvutuste aluseks olevaid numbreid ja kuupäevi teadmata ning neid kinnitavate dokumentidega tutvumata arvutada nõude õiget suurust. Hageja on selgitanud, et hageja nõude aluseks olev laenuleping nr XXX on reaalne, laen on võlgnikule välja makstud ja sellelt on arvestatud laenulepingus kokku lepitud intresse ja viiviseid ja võlgnik ei ole laenu põhiosa ega intresse ja viiviseid hagejale tagastanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja 2 (võlgnik) 29.06.2012 laenulepingu nr XXX, mille tingimuste kohaselt laenas hageja kostjale 2 (võlgnikule) 2 224 824,52 eurot (tl 7-14). Laenusumma maksti kostjale 2 välja 29.06.2012 (tl 15). Laenulepingu tingimuste järgse laenusumma tagastamise lõpptähtajaks lepiti kokku 28.06.2015. Laenulepingu punkti 2.3 kohaselt oli laenulimiidi kasutamise otstarbeks: AS XXX, AS XXXja Swedbank AS vahel 29.06.2012 sõlmitud “AS XXXvõlakirjade müügileping ja nõude loovutamise lepingu” tuleneva Swedbank AS poolt omandatud nõude AS-i XXXvastu refinantseerimine (tl 7). Hageja on täiendavalt märkinud, et seega kasutas kostja 2 tema arvelduskontole kantud laenuraha ASile XXX kohustuse, sh osaliselt tekkinud intressikohustuse refinantseerimiseks. Laenulepingu alusel antud laenuraha ei kasutatud hageja varasema laenu- või mingi muu (intressid, viivised) kohustuse refinantseerimiseks. Sisuliselt saab seda pidada käibekapitalilaenuks, mida võlgnik kasutas erinevate kohustuste (sh intressikohustuse) täitmiseks. 29.06.2012 sõlmitud AS XXX, AS XXX ja Swedbank AS-i vahel „AS XXX võlakirjade müügileping ja nõude loovutamise leping“ reguleeris kolme üksteisega seotud tehingu tegemist. Hageja ei oleks müünud võlgniku võlakirju, kui ta ei oleks saanud vastu AS-ilt XXX nõudeid kostja 2 vastu, samuti ei oleks hageja müünud nimetatud võlakirju, kui kostja 2 ei oleks sõlminud laenulepingut AS-lt XXX omandatud nõude refinantseerimiseks ja seadnud tagatiseks hüpoteeki. Nii nagu hageja ja AS XXX vahel tasaarvestati lihtsustamise eesmärgil

tasunõuded võlakirjade ja nõuete eest, nii lihtsustati ka laenulepinguga laenusumma väljamaksmist ja laenulepingu poolte kokkuleppel maksti laenusumma välja otse laenu sihtotstarbe kohaselt, ehk hagejale AS-ilt XXX omandatud nõuete refinantseerimiseks hoides kokku muuhulgas ka võlgniku maksekorralduse ülekandetasu. Kostjad ei nõustunud hageja seisukohaga, mille kohaselt kostja 2 kasutas laenulepingu alusel välja makstud laenusummat AS-ile XXX kohustuse, sh osaliselt tekkinud intressikohustuse refinantseerimiseks. Kostjad leiavad, et hageja oli AS-ilt XXX omandanud nõude, mida hageja refinantseeris laenulepinguga. Laenulepingu punktis 2.3. viidatud „AS XXX võlakirjade müügileping ja nõude loovutamise leping“ p.-s 2.1. märgitust nähtuvalt loovutas AS XXX võlgniku vastu oleva nõude hagejale. Laenulepingu punktis 2.3. märgitust nähtuvalt läks loovutatud nõue AS-ilt XXX hagejale üle 29.06.2012. Ka laenulepingu punktis 2.3. on selgelt kirjas, et toimub Swedbank AS-i poolt omandatud nõude refinantseerimine. Seega toimus laenulepingu sõlmimisel hageja nõude refinantseerimine, mitte AS-i XXX nõude refinantseerimine. Laenulepingu punktis 2.16.1. leppisid pooled kokku, et laenulimiit makstakse välja hageja arvelduskontole nr 221011367058 ning pooled kinnitavad, et loevad punkti 2.16.1. alusel teostatud makse laenusumma kohaseks väljamaksmiseks. Kohus leiab, et tegemist ei olnud AS XXX nõude refinantseerimise, vaid hageja nõude refinantseerimisega. Samuti nähtub maksekorraldusest, et raha võlgniku arvelduskontole ei kantud, vaid see liikus üksnes pangasiseselt ühelt kontolt teisele. Laenulepingu tingimuste punkti 2.15. kohaselt on laenulepingust tulenevate võlgniku kohustuste täitmise tagamiseks seatud hüpoteek kinnistule asukohaga XXX, XXX , XXX, XXX , XXX, XXX, XXX, XXX, XXX (registriosa nr XXX) ja hüpoteek 1454/1484 mõttelisele osale hoonestusõigusele asukohaga XXX, Tallinn (registriosa XXX). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid Swedbank Investeerimisfondid AS ja AS XXX29.05.2009 Tallinna notar Jaan Hargi juuresolekul hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tl 19-24). Kostja 1 on seisukohal, et kõnealuse hüpoteegilepinguga seadis AS XXX(pankrotis) Swedbank Investeerimisfondid AS-i kasuks 7 040 970 kroonise hüpoteegi XXX, Tallinn asuvale kinnistule. Tagatiskokkuleppe kohaselt hakkas kõnealune hüpoteek tagama kõiki Swedbank Investeerimisfondid AS nõudeid AS XXXvastu. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega ka tema ja Swedbank Investeerimisfondid AS-i vahel 28.10.2010 sõlmitud hüpoteegi loovutamise lepingu, millega eelnimetatud hüpoteek Swedbank Investeerimisfondid AS-i poolt temale loovutati (tl 25-26). Kostja 1 märgib, et käesoleval juhul põhineb hageja nõue AS XXX(pankrotis) vastu laenulepingul nr XXX, aga kõnealuse hüpoteegi osas ei ole selle laenulepingu tagamise kohta kokkuleppeid sõlmitud. Liiatigi, tagatiskokkuleppe kohaselt hüpoteek tagab Swedbank Investeerimisfondid AS-i nõudeid AS XXX(pankrotis) vastu, mitte AS Swedbank nõudeid AS XXX(pankrotis) vastu. Seega kokkuvõttes see hüpoteek hageja nõuet ei taga, sest selle kohta tagatiskokkulepe puudub. Hageja on selgitanud, et kuivõrd hüpoteek tagas Swedbank AS-i võlakirjadest tulenevat nõuet kostja 2 vastu ja 29.06.2012 tehinguga (tl 27-34) kujundati ümber võlakirjadest tulenev nõue laenuks, siis jääb nimetatud hüpoteek tagama ka võlausaldaja laenulepingust tulenevat nõuet võlgniku vastu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg 2 teise lause kohaselt kehtib tagatiskokkulepe hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahetumisel ka uue omaniku suhtes ning hüpoteegipidaja vahetumisel uue hüpoteegipidaja suhtes. Eeltoodust tulenevalt jääb kinnistule asukohaga XXX, Tallinn seatud hüpoteek tagama hageja laenulepingust tulenevat nõuet võlgniku AS XXX(pankrotis) vastu.

Kostja 1 on seisukohal, et hagejal ei olnud õigust laenulepingut üles öelda. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas hagiavalduse kohaselt sai hageja 09.07.2013 AS-i XXX(pankrotis) hoiatada, et võlgnevuse tasumata jätmisel hiljemalt 24.07.2013, loeb ta laenulepingu alates 25.04.2013 ülesöelduks (3 kuud tagantjärele). Kostjale 1 teadaolevalt on AS XXX(pankrotis) esitanud hageja vastu kaks hagi, milles laenulepingu ülesütlemise vaidlustas (tsiviilasi nr 2-13-34592 ja tsiviilasi nr 2-13-33244). Nimelt laenulepingu p 2.16.3 lepiti kokku, et AS XXX võib XXX kinnistu jagada ning hageja kohustub jagamise tulemusel katastriüksuste nr XXXja XXXeraldumisel tekkivatelt kinnistutelt tema kasuks seatud hüpoteegi kustutama. Sama kokkulepe vormistati ka 29.06.2012 hageja, AS XXX ja AS XXX(pankrotis) vahel notariaalses vormis osahüpoteegi loovutamise lepingus. 2013. maikuu lõpus nõudis AS XXX(pankrotis) hagejalt eelnimetatud kohustuste täitmist. Hageja sellest keeldus. Kuivõrd AS XXX(pankrotis) poolne intressimakse kohustus saabus laenulepingu p 2.9 kohaselt 28.06.2013 ehk ca 1 kuu hiljem, siis AS XXX(pankrotis) omapoolsest täitmisest VÕS § 110 ja 111 alusel õigustatult keeldus. Seetõttu ei olnud ka hagejal õigust intressimakse tegemist nõuda ja selle kohustuse täitmata jätmise alusel laenulepingut üles öelda. Kuivõrd hageja viivisnõue põhineb laenulepingu tühisel ülesütlemisel, siis sellest tulenevalt hagejal puudub õigus viiviseid nõuda. Hageja on märkinud, et õige on see, et hageja on hagiavalduses eksinud laenulepingu ülesütlemise kuupäevaga (25.04.2013). Õige laenulepingu ülesütlemise kuupäev on 25.07.2013 (tl 16). Samuti jättis kohus tsiviilasjas nr 2-13-34592 võlgniku hagi läbi vaatamata, milles võlgnik palus kohtul tuvastada laenulepingu ülesütlemise tühisus. Hageja ütles laenulepingu üles, kuna võlgnik ei täitnud laenulepingust tulenevat intresside tasumise kohustust nõuetekohaselt. Tsiviilasjas 2-13-33244 ei ole kohus samuti tuvastanud, et laenulepingu ülesütlemine oleks olnud tühine. Eelpool nimetatud tsiviilasjas märkis kohus mh, et kuna kohus tuvastas, et kostjal on kohustus anda hagetavad nõusolekud sõltumata sellekohastest varasematest kokkulepetest, siis ei mõjuta neid kohustusi iseenesest veel laenulepingu ülesütlemine. Seega ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et 29.06.2012 sõlmitud laenulepingu ülesütlemine oleks tühine olnud. Kostja 1 märgib, et hageja on krediidiasutus ja krediidiasutuste poolt hüpoteegiga tagatud laenude puhul on tavapäraseks intressimääraks ca 4-5 % aastas. Hageja aga nõuab kuni 27.06.2013 intressi 18 % aastas alates sellest 8 % aastas. Seega hageja nõuab 2-5 korda intresse rohkem, kui tavapäraselt krediidiasutused nõuavad. Tegemist on selgelt liigkasuvõtliku ja seega heade kommete vastase kokkuleppega, mistõttu see intressikokkulepe on tühine. Sellest tulenevalt on hageja intressinõue alusetu. Hageja antud seisukohaga ei nõustu. Laenulepingu punktile 2.8. oli intressimäär laenu välja maksmisest kuni 27.06.2013 18 % aastas, alates 28.06.2013 8 % aastas. Intressimäärade perioodiline erinevus tulenes sellest, et ka võlgniku võlakirjainvestoritele (kelleks oli enne 29.07.2012 ka hageja) ehk võlgniku teistele kreeditoridele maksti intresse 18 % aastas. Hageja on täiendavalt selgitanud, et laenu intressimäär kujuneb reeglina laenuandja ja laenusaaja läbirääkimiste tulemusena. Intressimäära kujunemise aluseks on laenuprojekti riskimäär, tagatiste olemasolu ja väärtus, laenusaaja isik ning paljud muud asjaolud. Käesoleval juhul võeti kõiki neid asjaolusid arvesse intressimäära kokku leppimisel. Kohus leiab, et kostja 1 väide, et laenulepingus kokku lepitud intressimäär on liigkasuvõtlik ja heade kommetega vastuolus, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja 1 ei ole selgitanud ega tõendanud oma väidet, et hüpoteegiga tagatud laenude tavapärane intressimäär on 4-5 % aastas. Laenulepingu punktis 2.3. viidatud „AS XXXvõlakirjade müügileping ja nõude loovutamise leping“ p.-s 2.1. kohaselt on AS XXX Swedbank AS-ile üle andnud kõik AS XXXnõuded, mis on tekkinud või tekivad tulevikus lisas 1 toodud laenulepingutest, mille kogusumma refinantseerimise lepingu sõlmimise kuupäeval oli 2 224 824,52 eurot (millest tasumata laenude põhiosa on 2 130 212,77 eurot ning arvestatud ja tasumata intressid 94 611,75 eurot). Pooled on summa 2 224 824,52 eurot lugenud

laenulepingu nr XXX põhisummaks (toimus nn intresside kapitaliseerimine), millelt hageja on võlgniku pankrotimenetluses nõude esitamisel arvestanud laenulepingus kokkulepitud intresse ja viiviseid (tl 97-104). Hageja on täpsustanud, et kostja 2 on eksinud oma arvutuskäigus sellega, et on intressisumma arvutamise aluseks võtnud 365 päeva, kuid laenulepingu punktis 7.1. on pooled kokku leppinud, et intressi arvestamisel lähtutakse 360-päevasest aastast. Sellest tulenevalt peaksid kostja 2 poolt esitatud õiged intressisummad olema 387 698,73 eurot (arvutuskäik: 2 130 212,77 x 18 % / 360 x 364 päeva) ja 13 254,66 eurot (arvutuskäik: 2 130 212,77 x 8 % 7360 x 28 päeva), ehk kokku 400 953,39 eurot. Haldur nõustub hageja intressiarvestustega ning leiab, et laenulepingust tulenevaks põhjendatud intressinõudeks saab lugeda 400 953,39 eurot (tl 142). Lisaks on hageja täpsustanud, et hageja viivisenõue on just arvutatud nn esialgselt laenusummalt, ehk 2 130 212,77 eurolt ja see on selgelt nähtav hagiavalduse lisast nr 2.1. „lepingult sooritatud operatsioonid“ (tl 17-18), kus perioodi 26.07.2013 kuni 17.12.2013 eest on arvestatud põhiosasummalt 2 130 212,77 eurot viiviseid 463 321,40 eurot (arvutuskäik: 2 130 212,77 x 0,15 % x 145 päeva). Haldur nõustub hageja viivisnõudega ning leiab, et laenulepingust tulenevaks põhjendatud viivisnõudeks saab lugeda 463 321,40 eurot (tl 142). AS-i XXX(pankrotis) pankrotimenetluses esitas hageja kaitsmisele nõude summas 3 101 408,96 eurot, sh 3 090 000 eurot (PankrS § 153 lg 1 p 1) ja 11 409,63 eurot (PankrS § 153 lg 1 p 2). Hageja 3 090 000-eurose nõude osas esitas pankrotihaldur vastuväite nõudele summas 469 714,61 eurot (pankrotihaldur tunnustas nõuet summas 2 620 285,39 eurot), kostja 1 esitas vastuväite nõudele ja nõude rahuldamise järgule täies ulatuses. Hageja 11 408,96-eurose nõude osas esitas pankrotihaldur vastuväite nõudele summas 11 408,96 eurot ja kostja 1 esitas vastuväite nõudele täies ulatuses (tl 54). Haldur on nõuete kaitsmise koosolekul tunnustanud hageja nõuet summas 2 620 285,39 eurot. Arvestades eeltoodut leiab haldur, et hageja nõue kuulub võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele kokku summas 3 089 099,31 eurot (esialgne põhinõue 2 130 212,77 eurot, intressinõue 495 565,14 eurot [400 953,39 + 94 611,75 (kap. intress) ning viivisnõue 463 321,40 eurot]) PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena. Kostjad on vaidlustanud hageja intressinõuded kapitaliseeritud intressidelt. Hageja on märkinud, et seaduse kohaselt on keelatud intressilt viivise arvestamine. Seadus ei keela intressilt intressi arvestamist. Hageja hinnangul on seadusandja väga selgelt eristanud „viivise“ ja „intressi“ mõisted. Viivis on oma õiguslikult sisult õiguskaitsevahend, samas kui intress on tasu laenu kasutamise eest. See, et mõlema rahalise väärtuse arvutamise aluseks on protsent laenu põhisummalt, ei saa tähendada veel seda, et intressidele kohaldatakse VÕS § 113 lg 6 sisalduvat piirangut. Riigikohtu lahendid on küll alamate astmete kohtute jaoks seaduste rakendamisel eeskujuks, kuid Riigikohtu lahendid ei ole siiski tsiviilõiguse allikad. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohtu tsviilkolleegium on lahendis 3-2-1-169-13 jõudnud seisukohale, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. Sättes väljendatud intressilt viivise arvutamise keeld on esmajoones arusaadav viivise (ehk viivitusintressi VÕS § 113 lg 1 mõttes) puhul, sest selliselt on soovitud vältida viivise ettenähtamatut suurenemist. Problemaatilisemaks võib sätet pidada tavalise intressi ehk raha kasutamise eest kokku

lepitud tasu puhul, kuid ka see on seaduse järgi selgelt keelatud. Kolleegiumi arvates ei saa VÕS § 113 lg 6 esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega, nagu on väitnud hageja ja millest on lähtunud ka kohtud. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kolleegiumi arvates on hageja ülesanne selgitada oma nõude arvestust ja koosseisu. Kostja esitas vastuväite, et hageja võib olla arvestanud intressi ka põhivõlas juba sisalduvalt intressilt ja viiviselt (I kd, tl 58). Sellises olukorras on hageja kui laenuandja kohustus tõendada, et ta ei ole intressi ega viivist nõudnud 2009. a laenulepingu järgses põhivõlas juba sisalduvalt 2006. a laenulepingu järgselt intressilt ega viiviselt. Kui ta seda ei tee, ei ole alust ka viivist ega intressi vaidlustatud ulatuses välja mõista (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-1-14, p 21). Antud lahendites on Riigikohus seega jõudnud järeldusele, et kapitaliseeritud intressilt intresside (ja ka viiviste) arvestamine ei ole lubatud. Samuti nõustub kohus kostja 2 seisukohaga, mille kohaselt on Eesti Vabariigi kõrgeima kohtuastme kohtunike seisukohad ja õigusnormide tõlgendused siduvad mitte ainult sama kohtuasja raames, vaid neid tuleb õiguskindluse tagamiseks järgida ka järgnevas praktikas. Õigusalases kirjanduses on märgitud, et olulise signaali Riigikohtu otsuste siduvuse kohta on andnud seadusandja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2 vastuvõtmisega. Selle paragrahvi

• • •

põhinõue on 2 130 212,77 eurot; intressid on 495 656,14 eurot [400 953,39 + 94 611,75 (kap. intressid)] ja viivised on 463 321,40 eurot.

Ülejäänud osas (so 12 309,65 eurot) tuleb hagi kapitaliseeritud intressilt intresside arvestamise keelu tõttu jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas Swedbank AS-i hagi osaliselt, on kohtu arvates põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.