M.B. i avaldus pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 6. mai 2014. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tartu Linnavalitsuse määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitaja (puudutatud Linnavalitsus, esindaja Jüri Mölder Vastustaja (avaldaja): M.B. vandeadvokaat Ivo Mahhov
isik):
Tartu
(isikukood: XXX), esindaja
Puudutatud isik: L.P. (isikukood: XXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 6. mai 2014. a määrus osas, milles maakohus rahuldas M.B. i avalduse pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks, kohaldas A.L. pärandvara hoiumeetmena pärandvara valitsemise korraldamist ja määras pärandvara hooldajaks Ivo Mahhovi, kellele andis ühtlasi loa müüa pärandvarasse kuuluv korteriomand ning kohustas esitama pärandvara hooldamise lõppemisel kohtule kirjaliku aruande (kohtumääruse resolutsiooni p-d 1-4 ja p 6).
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta rahuldamata M.B. i avaldus hoiumeetmete rakendamiseks A.L. pärandvara suhtes.
Rahuldada Tartu Linnavalitsuse määruskaebus. Menetluskulude jaotus
Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD
1.M.B. (avaldaja) esitas 27. septembril 2013 Tartu Maakohtule avalduse pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks, paludes määrata A.L. (ka L) pärandi hooldajaks OÜ Välisõigusabi Advokaadibüroo juhatuse liige vandeadvokaat Ivo Mahhov, anda luba müüa pärandisse kuuluv korteriomand ja määrata pärandi inventuuri tegija. Avalduse kohaselt suri A.L. 03. jaanuaril 2010 testamenti ja pärimislepingut tegemata. Tema abikaasa ja vanemad on surnud varem, lapsi ega õdesid ja vendi tal ei olnud. A.L. võimalikeks pärijateks on avaldaja kui emapoolse onutütre tütar, avaldaja vend L.P. ning nende tädi P.D. . Tõenäoliselt on veel teisigi sugulasi, kelle andmed pole täpselt teada. A.L. pärandvaraks on korter Tartu linnas aadressil XXXX ning võimalik, et ka muu vara. Pärimismenetlus on algatatud notar Tiina Tombergi büroos, kuid see on praeguse ajani lõpetamata, sest puudu on mitmed emapoolsed perekonnaseisudokumendid, mis võimaldaksid tõendada teadaolevate pärijate sugulust pärandajaga. Lisaks on täiesti selguseta sugulusliinid pärandaja isa poolt. Kuna nii pärandaja ise kui ka tema ema ja isa on sündinud praeguse Vene Föderatsiooni territooriumil, on vastavate sugulusliinide uuringud ja otsingud keerulised ja aeganõudvad. Notari poolne sugulust tõendavate dokumentide väljanõudmine ei ole hoolimata mitmetest päringutest siiani tulemusi andnud. Avaldaja püüdis koos vennaga tuvastada pärimisõigust ka Tartu Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas nr 2-12-40496, kuid hagi jäeti läbi vaatamata. Avaldaja hinnangul vajab A.L. pärandvara hooldaja määramist eelkõige põhjusel, et käesolevaks ajaks ei ole ette näha, millal (ja kas üldse) osutub teadaolevatel sugulastel võimalikuks pärimistunnistuse saamine. Samal ajal seisab pärandvarasse kuuluv korter kasutuseta. Kommunaalteenuste arved tasutakse küll otsekorraldusena pärandaja arvelt, kuid keegi ei tea, kui palju vahendeid sellel arvel on. Aja jooksul võib see lõppeda sellega, et võlgnevused neelavad suure osa pärandi väärtusest, mis ei ole potentsiaalsete pärijate huvides. Seega oleks hooldaja määramine ja võimalikult kiire korteri müük eelkõige kõigi pärijate (ka teadmata või passiivsete) huvides. Pärandihooldaja määramine ja korteri müük oleks ka korteriühistu huvides, et oleksid garanteeritud maksed ning korteri omanik oleks ühistus esindatud. Peremeheta ja valveta korteriomand ohustab otseselt majanaabreid ja kõrval kortereid, näiteks illegaalsetest kasutajatest või järelevalvetusest tingitud vee-, kütte-, elektrivm avariide läbi. Pärandihoolduse korras oleksid võimalikud põhjalikumad sugupuu-uuringud pärandi arvel. Sellega oleks pärandihooldus ka teadmata pärijate huvides, vastates põhiseaduse (PS) §-le 32, mille kohaselt riik garanteerib pärimisõiguse.
2.Tartu Linnavalitsus leidis, et avaldus tuleks jätta rahuldamata. M.B. puudub igasugune õigustatud huvi seoses pärandvara valitsemise korraldamisega. Taotleda pärandi hooldaja määramist eelkõige seetõttu, et M.B. puuduvad rahalised vahendid sugupuu selgitamiseks ja teiste pärijate otsimiseks, ei ole kooskõlas pärandvara hooldamise eesmärgiga, mis on
sätestatud PärS §-s 112. Käesoleval ajal ei ole ka tekkinud mingit ohtu seoses pärandvara säilimise ja nõuete rahuldamisega pärandvara arvelt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 6. mai 2014 määrusega rahuldati M.B. i avaldus ja rakendati A.L. pärandvara hoiumeetmena pärandvara valitsemise korraldamist. Pärandvara hooldajaks määrati vandeadvokaat Ivo Mahhov, kellele anti ka luba müüa pärandvarasse kuuluv korteriomand asukohaga XXX, Tartu. Maakohus leidis, võttes mh arvesse, et pärijad ei ole käesolevaks ajaks teada, kuid pärandvara koosseisu kuuluv kinnisasi vajab valitsemist, et avaldus tuleb rahuldada ja et I. Mahhov on sobiv isik täitma pärandvara hooldaja kohustusi. Antud juhul on pärandvara rakendamine pärandile võimalik, kuna tulenevalt PärS § 111 lg-st 6 on pärijate otsimise korraldamine hoiumeetmete rakendamise kaudu otseselt nii kohtu kui ka määratud pärandihooldaja kohustuseks. On põhjendatud lubada pärandvara hooldajal müüa pärandvarasse kuuluv korter asukohaga XXX Tartu, kuna kinnisasja kiirel müümisel on võimalik vältida olukorda, kus pärandvaral lasuvad kohustused ületavad vara väärtuse, samuti on võimalik katta pärijate otsimise kulud. Kinnisasja müümine on eeltoodud põhjusel pärijate huvide kaitsmiseks vajalik. TsMS § 172 lg 1 alusel jättis kohus kõik menetlusosaliste menetluskulud avaldaja kanda. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA VASTUSTAJA SEISUKOHAD
4.Tartu Linnavalitsus esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta M.B. i avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt: 1) on kohus jätnud põhjendamata, millel põhineb M.B. i õigus pöörduda kohtusse. M.B. puudub igasugune õigustatud huvi seoses pärandvara valitsemise korraldamisega. Õigustatud huvi saab olla kas korteriühistul XXX, kus asub A.L. le kuuluv korter, või Tartu linnal. M.B. ei saa olla pärandvara valitsemiseks hooldaja määramise taotlemisel õigustatud isikuks, kuna ta pole tõendanud sugulust pärandajaga. A.L. surmast on möödunud juba üle nelja aasta, mis on olnud piisavalt pikk aeg sugulust tõendavate dokumentide notarile esitamiseks ja pärimisõiguse tõendamiseks; 2) ei ole avalduse lahendamisse kaasatud teadaolevaid puudutatud isikuid. Avalduse kohaselt on A.L. võimalikeks pärijateks peale M.B. i veel L.P. , P.D. i tütred Karina Lapina ja Margarita Kärkkänen, samuti Vadim Gussarov. Eelpool nimetatud puudutatud isikud peale L. P on kohtumenetlusse kaasamata ja sellega on kohus rikkunud nende õigusi; 3) on ekslik kohtu seisukoht, et tulenevalt PärS § 111 lg 6 on pärijate otsimise korraldamine hoiumeetmete rakendamise kaudu otseselt nii kohtu kui ka määratud pärandihooldaja kohustuseks. Kohtu poolt viidatud sättest ei tulene, et pärandvara valitsemise korraldamine tähendab pärijate otsimist. Pärimisseaduse 6. peatüki mitte ühestki sättest ei tulene seda, et pärijate otsimise puhul oleks tegemist pärandvara hoiumeetmetega; 4) ei ole pärijate otsimine ja pärijate otsimisega seotud kulutused pärandvaraga seotud kohustuse täitmine. Kohus on vääralt sisustanud PärS § 114 mõtet. Kohus on jõudnud järeldusele, et kuna pärijate otsimise korraldamine on hooldaja kohustus, siis vastavalt PärS § 114 ja TsMS § 587 lg 1 esimese lause kohaselt kantakse pärandvara arvelt nii pärandvara hooldaja tasu kui ka hoiumeetmete rakendamise vajalikud kulud, st ka pärijate otsimise kui kohustuse täitmise kulud.
Nimetatud säte ütleb sõnaselgelt, et pärandvara hooldajal õigus saada pärandvara valitsemise eest pärandi arvelt tasu. PärS 112 lg 1 kohaselt on pärandvara valitsemine vara valdamine, kasutamine ja käsutamine. PärS § 112 lg 3 p-de 1 ja 3 kohaselt on hooldaja kohustatud vara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise ja täitma pärandvara arvel pärandvaraga seotud kohustused. PärS § 112 lg 4 kohaselt võib hooldaja pärandvara käsutada üksnes oma kohustuste täitmiseks ja pärandvara valitsemisega seonduvate kulude katmiseks; 5) ei ole M.B. i soov võõrandada pärandvara, et pärandvara võõrandamisest saadud rahaliste vahendite arvelt hankida sugulust tõendavaid dokumente, kooskõlas pärandvara hooldamise eesmärgiga (PärS § 112). Pärandvara võõrandamist saab põhjendatuks lugeda, kui pärandvaral lasuvad suured võlgnevused. Samuti on pärandvara hoiumeetmete rakendamise eelduseks ennekõike võlausaldajate õiguste tagamine. Korteriühistul XXX ei ole tekkinud nõudeid A.L. pärandvara vastu. A.L. pangaarvelt on otsekorraldusega tasutud kõik vajalikud maksed korter nr 45 eest ja mingit probleemi arvete tasumisega pole pärast A.L. surma tekkinud. Seega ei ole tekkinud mingit ohtu pärandvara säilimise ja nõuete rahuldamisega seoses pärandvara arvelt. Asjas puuduvad tõendid ka selle kohta, et Tartu linn pärijana seaks ohtu pärandvara säilimise või nõuete rahuldamise pärandvara arvel, kui need peaksid edaspidi tekkima; 6) on kohtu poolt pärimisseaduse tõlgendamine on täiesti ebamõistlik ja kahjustab otseselt seadusjärgsete pärijate huve. Õigusselguse huvides tuleks seadusesse sõnaselgelt sisse kirjutada, kas pärandvara hooldaja ülesanne on pärijate otsimine pärandvara arvelt või mitte ja kas peale notari peaks veel keegi tegelema pärijate väljaselgitamisega. Tartu Linnavalitsus on seisukohal, et kohtu poolt pärimisseaduse taolisel viisil tõlgendamisel jõuame tõdemuseni, et kui pärandvara hooldaja otsib aastaid pärandvara rahaliste vahendite arvelt pärijaid ja saab selle eest tasu pärandi arvelt, siis võib juhtuda, et kui pärandi hooldajal õnnestub lõpuks pärijad leida, siis ei ole enam midagi pärida, sest kõik pärandvara on ära kulunud.
5.M.B. vaidles määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei sätesta seadus, et pärandvara hoiumeetmete rakendamisel peaksid pärija õigused olema tõendatud. Lähtudes asjaolust, et kohus võib ja peab hoiumeetmeid kohaldama ka omal algatusel, tuleks pigem eeldada, et piisab pärimisõiguse põhistatusest ja võimalikkusest, ning sellest faktist, et pärijad teada ei ole. Vastasel korral võib osutuda mõttetuks hoiumeetmete see alus, mis näeb ette meetmete rakendamist siis, kui pärijad teada ei ole (PärS § 110 lg 1 p 1); 2) on alusetu etteheide, et menetlusse ei ole kaasatud teadaolevaid puudutatud isikuid. Vastavalt TsMS § 585 võib kohus pärijat jt isikuid menetlusse kaasata, kuid ei pea seda tegema. Seega on tegemist kohtu diskretsiooniõigusega. Lisaks sellele tuleneb TsMS § 586 lg-test 3 ja 4 pärandihooldaja kohustus teavitada pärandvara valitsemisest lisaks kohtule ka pärijat ning pärijatel on õigus vastavalt TsMS § 590 lg 1 esitatud aruannetega tutvuda. Samuti ei riiva pärandihooldaja määramine pärijate õigusi oluliselt. Kuigi pärandihooldaja määramine võtab pärijatelt õiguse pärandvara käsutamiseks, puudub antud juhul neil pärandvara käsutamise võimalus niikuinii. Lisaks sellele oli ilmselt mõistlik hoiumeetmete kohene rakendamine, ilma täpselt kindlaks tegemata potentsiaalsete pärijate paratamatult aeganõudva kaasamiseta. Ka kohtupraktikas pole kaaspärijate kaasamist pärandi hooldaja määramise menetlusse peetud oluliseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2013 määrus tsiviilasjas 2-12-33220); 3) ei nõustu M.B. määruskaebuse esitaja seisukohaga, et seadustest ei tulene pärijate otsimise korraldamine hoiumeetmete rakendamise kaudu. 2010. aastal täiendati PärS § 112 lg-ga 6, mille kohaselt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutus, notar ning kohtutäitur on kohustatud teatama kohtule neile teatavaks saanud hoiumeetmete rakendamise vajadusest. Seletuskirja kohaselt lisati hooldaja kohustuste hulka pärija väljaselgitamiseks mõistlike jõupingutuste rakendamine. Kohalik omavalitsusüksus kaebuse esitajana takistab antud juhul pärijate otsimist ega ole ilmselt täitnud ka talle PärS § 111 lg 6 pandud teavitamiskohustust;
4) seondub pärandvara hooldaja tasu pärijate otsimise eest sellega, kas pärijate otsimine on seadusest tulenevalt pärandvara hooldaja ülesanne või mitte. Kui on, siis ilmselt on tal õigus selle eest saada ka tasu. Kui pärijate otsimine ei tuleneks seadusest, oleks ikkagi võimalik, et pärijate otsimine on antud hooldaja ülesandeks PärS § 112 lg 1 alusel kohtu poolt ja sellisel juhul kuuluks vastav töö ikkagi tasustamisele; 5) on hooldaja kohustus ka säilitada pärandvara (vt PärS § 111 lg 5 ja § 112 lg 3 p 1 ja p 5), mis on eelkõige just pärijate kui omanike huvi. Ka õigusteooria ja kohtupraktika on lähtunud sellest, et pärandi hooldaja esindab pärijaid (vt ka Riigikohus oma 21. novembri 2007 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-120-07 p 12).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu määrus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas avalduse, määras rakendada A.L. pärandvara hoiumeetmena pärandvara valitsemise korraldamist ja määras pärandvara hooldaja, kellele andis ühtlasi loa müüa pärandvarasse kuuluv korteriomand ning kohustas esitama pärandvara hooldamise lõppemisel kohtule kirjaliku aruande (kohtumääruse resolutsiooni p-d 14, samuti p 6). Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus määrus, millega jätta rahuldamata M.B. i avaldus rakendada 03. jaanuaril 2010.a surnud A.L. pärandvara hoiumeetmena pärandvara valitsemise korraldamist. Muutmata jääb kohtumääruse resolutsiooni p 5, mille alusel on kohus määranud pärandvara inventuuri läbiviimise kohtutäitur R. Rosenthali poolt. Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) määruskaebus kuulub rahuldamisele.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamise aluseks ei ole iseenesest asjaolu, et avaldaja M.B. i pärimisõigus ei ole tõendatud ning et tal puudus seadusega kaitstav õigustatud huvi seoses pärandvara valitsemise korraldamisega. Ringkonnakohus on juba 17. detsembril 2013 käesolevas tsiviilasjas tehtud lahendis selgitanud, et pärandvara hoiumeetmete rakendamine ei olene avaldaja õiguste rikkumisest. Seadus ei sätesta, et pärandvara hoiumeetmete rakendamisel peaksid pärija õigused olema tõendatud. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Riigikohus on 24. septembri 2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14 p-s 13 selgitanud, et PärS § 110 lg 1 p 1 järgi saab pärandvara hoiumeetmeid rakendada ka juhul, kui pärija ei ole teada. PärS § 111 lg 4 sätestab, et vaidluse korral, kes on pärija, võib kohus pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärimisõiguse tunnistust nõudva isiku taotlusel. Eeltoodust saab järeldada, et M.B. on õigus esitada kohtule taotlus pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks vaatamata sellele, et tema sugulus A.L. ga ei ole tõendatud. Küll aga tuli maakohtul kaaluda pärandvara hoiumeetmete kohaldamise vajalikkust.
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et ka määruskaebuse esitaja poolt nimetatud puudutatud isikute kaasamata jätmine ei ole iseenesest viinud ebaõige lahendi tegemisele. TsMS § 585 näeb ette, et kohus kuulab pärandi hoiumeetmete rakendamise menetluses ära avaldaja või isiku, kelle huvides pärandi hoiumeetmeid rakendatakse, ja isiku, kelle määramist pärandi hooldajaks soovitakse. Vajaduse korral kuulab kohus ära teised isikud, kelle õigusi ja kohustusi avaldus puudutab. Käesoleval juhul on kohus kuulanud ära avaldaja, isiku, kelle määramist pärandi hooldajaks sooviti, kohaliku omavalitsuse ja veel ühe võimaliku seadusjärgse pärija, L.P. i. Kõikide puudutatud isikute ärakuulamise vajaduse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. Määruskaebuse esitaja ei ole põhjendanud, et oleks esinenud vajadus kõikide puudutatud isikute ärakuulamiseks.
9.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et seadusest ei tulene üheselt, et pärandvara hoiumeetmete kohaldamise raames oleks pärandvara hooldajal õigus teha pärandvara arvel kulutusi seoses pärijate otsimisega olukorras, kus pärimisasi on juba notari menetluses. PärS § 112 lg 3 p 6 sätestab, et pärandi hooldaja kohustuseks on muuhulgas esitada vajaduse korral pärimismenetluse algatamise avaldus notarile või kui Eesti notar ei ole pädev pärimismenetlust läbi viima, siis rakendada muid meetmeid pärija isiku väljaselgitamiseks. Nimetatud sättest ei tulene seega otseselt, et pärandi hooldaja kohustuseks oleks pärijate otsimine siis, kui pärimisasja menetleb Eesti notar. Käesoleval juhul on pärimisasi Eestis notari menetluses. Seega on eelduslikult pärijate ringi väljaselgitamine notari ülesandeks. Asja materjalide põhjal on alust asuda seisukohale, et notari poolt teostada järelepärimised ja pärijate väljaselgitamise katsed on jäänud tagajärjetuks. Avaldaja leiab, et notarilt ei saagi eeldada juba tehtuga võrreldes suuremate pingutuste tegemist ning see ülesanne peaks lasuma pärandi hooldajal.
10.Avalduse menetlemise käigus on avaldaja esindaja maakohtu 08. aprilli 2014.a istungil selgitanud, et sugulussuhete tõendamine (pärijate otsimine) võib käesoleval juhul kesta veel 2-3 aastat ning see nõuab suuremaid rahalisi vahendeid, mis käesoleval juhul on (korteri väärtuse näol) olemas. Esindaja leidis, et seni on sugulussuhete kohta tõendite hankimine toimunud asjaarmastajalikult ning nende saamiseks ei ole panustatud piisavalt raha. PärS § 112 lg 3 p 6 (kehtib alates 01. juulist 2010.a) kohta on seletuskirjas Kinnistusraamatuseaduse, pärimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=d710c6d0-936ac224-60ca-feafa8274360&) märgitud, et hooldaja kohustuste hulka lisatakse pärija väljaselgitamiseks mõistlike jõupingutuste rakendamine, nagu on õigesti viidanud avaldaja M.B. . Samas on „mõistlike jõupingutuste“ näol tegemist määratlemata õigusmõistega, mida kasutatakse eelnõu seletuskirjas. Seaduse tekstis (PärS § 112 lg 3 p 6) seevastu kasutatakse sõnastust, mille kohaselt pärandi hooldaja võib rakendada „muid meetmeid“, sisustamata seda ühegi lähemalt määratletud kriteeriumiga.
11.Ringkonnakohus nõustub üldjoontes avaldaja käsitlusega, et § 112 lg 3 p 6 võimaldab pärandvara hooldajal teha teatud toiminguid pärija(te) isiku(te) väljaselgitamiseks. PärS § 112 lg 4 kohaselt võimaldab hooldajal katta oma kohustuste täitmisega ja pärandvara valitsemisega seonduvad kulutused pärandvara arvel. Samas ei oleks PärS § 112 lg 3 p 6 mõttega kooskõlas teha pärandvara hooldamise käigus määratlemata ulatuses kulutusi pärijate otsimiseks ja pärimisõiguse (sugulussuhete) tõendamiseks vajalike dokumentide hankimiseks. Igasugused pärandvara valitsemisega seotud kulutused, sh ka võimalikud pärija isiku väljaselgitamiseks tehtavad kulutused, saavad piirduda mõistlikult vajalike abinõudega.
12.Kolleegiumi arvates on alust eeldada, et käesoleval juhul on mõistlikud jõupingutused pärimise aluseks olevate sugulussuhete tõendamiseks juba ammendunud.
12.1.Asja materjalidest nähtuvalt on pärandaja A.L. surnud 2010.a jaanuaris ning tänaseni ei ole õnnestunud pärijaid usaldusväärselt välja selgitada. Tartu notar Karin Jõksi poolt 20.09.2012.a koostatud tõendist (t lk 8-9) nähtuvalt on notar kogunud kõik kättesaadavad andmed võimalike pärijate kohta. Notar on teinud Eesti Vabariigi välisministeeriumi kaudu ja otse Venemaa ametiasutustele päringuid dokumentide saamiseks, kuid päringutele kas ei ole vastuseid tulnud või on tulnud eitavad vastused põhjendusel, et dokumente ei ole leitud. Pärijad on ka ise pöördunud Venemaa ametiasutuste poole dokumentide saamiseks ning on saanud ainult eitavaid vastuseid. Notaril puudub võimalus muretseda täiendavaid andmeid või dokumente.
12.2.Tsiviilasjas nr 2-12-40496 on Tartu Maakohus jätnud oma 27. augusti 2013.a määrusega läbi vaatamata M.B. i ja L.P. i hagi Tartu linna vastu pärimisõiguse tuvastamiseks põhjendusel, et kohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik üheselt järeldada, et hagejad on 03.01.2010 surnud A.L. (L) kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad. Menetluse kestel oli hagejatel võimalus koguda täiendavaid tõendeid, kuid hagejate teatel ei õnnestunud neil Venemaalt tõendeid hankida. Maakohus asus sellest tulenevalt seisukohale, et hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Nagu eelpool viidatud, on avaldaja esindaja väljendanud käesolevas asjas seisukohta, et sugulussuhete kohta vajalike dokumentide hankimine võib aega võtta veel aastaid ja selleks võib kuluda määratlemata hulk raha. Veel oma 25. veebruari 2014.a seisukohtades on avaldaja viidanud Venemaa Tveri oblasti Penovski rajooni Tšaikini külanõukogust saadud vastusele ning võimalusele saada Tveri oblastist täiendavaid dokumente, kuid edasise menetluse käigus ei ole uusi võimalikke dokumente kohtule esitatud.
12.3.Ringkonnakohtu arvates ei ole ligi 5 aastat pärast pärandi avanemist põhjendatud lugeda mõistlikeks jõupingutusteks pärijate väljaselgitamisel täiendavate, eeldatavasti 2-3 aastat kestvate uuringute alustamist, kusjuures käesolevaks ajaks on juba toimunud nii notariaalne kui ka kohtumenetlus ja tõendite puudumisel jäetud läbi vaatamata pärimisõiguse tuvastamisele suunatud hagi. Lisaks ei ole kohtul andmeid, mille põhjal hinnata eelduslikult vajalike kulutuste suurusjärku. Eeltoodust lähtudes asub ringkonnakohus seisukohale, et pärandvara hoiumeetmena pärandvara valitsemise korraldamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud eesmärgiga teha täiendavaid toiminguid pärijate isikute väljaselgitamiseks ja sugulussuhete kohta asjaomaste tõendite hankimiseks.
13.Asjas ei ole esile toodud muid põhjendusi, peale vajaduse teha täiendavaid pingutusi pärijate isikute väljaselgitamiseks, mis tingiksid pärandvara hoiumeetmete kohaldamise. Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu notar Tiina Tomberg koostanud 15. novembril 2013.a pärimistunnistuse kavandi, mille kohaselt on A.L. (L) ainupärijaks Tartu linn. Menetluse kestel on Tartu linn aktsepteerinud oma seisundit seadusjärgse pärijana ning väljendanud tahet teostada seadusjärgse pärija õigusi ja kohustusi. Olukorras, kus avaldaja ja puudutatud isik on tuginenud oma kolmanda järjekorra seadusjärgsele pärimisõigusele (PärS § 15), kuid mõistlikud jõupingutused ei ole sugulussuhte tõendamisel tulemusi andnud, on seega alust tunnustada Tartu linna pärimisõigust PärS § 18 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu arvates puudub niisuguses olukorras põhjendus pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks, kuna ainupärijana on Tartu linnal võimalik realiseerida pärandvara omal äranägemisel ning selleks ei ole tarvilikud täiendavad kulutused seoses pärandvara valitsemisega. Muuhulgas on Tartu linn kinnitanud oma teadlikkust asjaolust, et PärS §-des 12-15 nimetatud seadusjärgsete pärijate (pärandaja sugulaste) selgumise korral on linn kohustatud pärijatele pärandvara välja andma.
14.Maakohtu määrus ei kuulu muutmisele ega tühistamisele osas, milles kohus määras pärandvara inventuuri läbiviimise kohtutäitur Reet Rosenthali poolt. PärS § 136 lg 1 kohaselt on pärandi inventuur kohustuslik juhul, kui pärijaks on kohalik omavalitsusüksus. Kõnealuses osas on maakohtu määrus kohtutäituri poolt ka täidetud. Kohtutäitur Reet Rosenthal on 07. augustil 2014.a esitanud kohtule pärandvara inventuuri, milles sisalduva hinnangu kohaselt on pärandvaraks oleva korteri väärtus 55 000 eurot. Sellele lisaks oli inventuuri teostamise seisuga (juuli 2014) pärandaja pangaarvel rahalisi vahendeid summas 1920,85 eurot, kuid see väheneb igakuiselt otsekorralduse alusel korteriühistule toimuvate maksete arvel.
15.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud on põhjendatud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.