Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

M.L. (hageja) esitas 14. septembril 2013 Tartu Maakohtule EstRek OÜ (kostja) vastu hagi.

arvestuse osas pooltel vaidlust ei ole. Töötajale ei ole makstud kollektiivlepingus ettenähtud tasu aja eest, mil talle tööd ei antud. Kollektiivlepingu 1. ptk § 4 lg 1 kohaselt on regulaarne tööaeg maksimaalselt 8 tundi ööpäevas ja 40 tundi nädalas. Soome töölepinguseaduse 2. ptk § 12 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale täispalga, kui töötaja on olnud lepingujärgselt valmis töö tegemiseks ja tal ei ole võimalust teha tööd tööandjast tuleneval põhjusel, kui teistmoodi ei ole kokku lepitud. Töötajal on aja eest, mil talle tööd ei antud, saamata 78,5 tunni eest summas 753.60 eurot tunnitasu 9.60 eurot alusel või 761.98 eurot kollektiivlepingute alusel. Arvestuses on lähtutud kuu summeeritud normtundide hulgast. Töötajale ei ole makstud tasu ületundide eest ja töö eest puhkepäevadel. Soome töölepinguseaduse § 13 kohaselt iganädalase ületunnitöö eest makstakse 8 esimese tunni eest 50% palgalisa ja järgmiste tundide eest 100%-ga korrutatud palka. Kokkulepitud tunnitasu (9.60 €/h) arvestuse kohaselt on töötaja nõue tööandja vastu 6575.36 eurot; kollektiivlepingute kohase tunnitasu (9.83€/h ja 9.49€/h) on nõue 6674.16 eurot. Töötajale on välja maksmata kasutamata puhkuse kompensatsioon lähtuvalt tema tegelikust keskmisest palgast. Vaidluste vältimiseks lähtub töötaja puhkusetasu hüvitise arvestamisel töölepingus kokkulepitust, et puhkusetasu on 12,5% tunnitasust. Töötasu maksmise korral lähtuvalt kasutajaettevõtete kollektiivlepingutest on töötajal saamata puhkusetasu 1389.92 eurot ja lähtuvalt kokkulepitud tunnitasust 9.60€/h summas 1401.60 eurot. Töötaja nõuab tööandjalt kolme kuu keskmise kuupalga suurust hüvist summas lähtuvalt kollektiivlepingutest 2120.46 eurot või lähtuvalt tunnitasust 9.60 eurot summas 2103.84 eurot. Nõue põhineb TLS § 100 lg-l 4, mille kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna tööandja ei maksnud töölepingu lõppemisel töötajale välja kõiki saadaolevaid summasid, tuleb tal maksta Soomes kehtiva Töölepingu seaduse alusel töötajale kuue tööpäeva keskmine palk. Töötasu maksmise korral lähtuvalt kasutajaettevõtete kollektiivlepingutest on töötaja keskmine töötasu 9.67 €/h, kuue tööpäeva tasu on 464.16 eurot. Töötasu maksmise korral lähtuvalt kokkulepitud tunnitasust 9.60 €/h on kuue päeva tasu 460.40 eurot. Vastuseks kostja aegumise vastuväitele selgitas hageja, et töövaidluskomisjon tegi otsuse 22.08.2013. Hageja esitas hagi 14.09.2014. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Seega esitas hageja kõik nõuded õigeaegselt töövaidluskomisjonile ning ka hagi esitas ta tähtaegselt ja töötaja nõuded ei ole aegunud.

KOSTJA VASTUS

Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. ITVS § 24 lg 3 ja 4 kohaselt töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustada vaid juhul, kui avaldus jäetakse rahuldamata või rahuldatakse. Olukorras, kus töövaidluskomisjon vaidlust ei lahenda, vaid lõpetab menetluse, edasikaebeõigust ei ole. Käesoleval juhul loetakse, et töövaidluskomisjoni menetlust ei ole toimunud ning töötaja pöördus 14.09.2013 otse kohtusse. Nimetatust tuleb lähtuda ka töötaja nõuete tähtaegsuse hindamisel. Töölepingu seaduse (TLS) § 105 lg 1 kohaselt on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise tähtaeg 30 kalendripäeva. Hageja ütles töölepingu üles 15.05.2013, kuid esitas hagi kohtusse alles

14.09.2013. Seega tuleb hageja esitatud tuvastus- ja hüvitisnõuded jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kostja tegeleb mitte ehitusega, vaid renditööjõu vahendusega. Hageja tööülesandeks oli kasutajaettevõtte juures ruumide ja ehitusobjektide koristamine. Koristustöödele kohaldatakse Kinnisvarahooldusala kollektiivlepingut, neid nõudeid on kostja korrektselt täitnud. Asjaolu, et hageja tegi enam kui seitse kuud tööd pretensioone esitamata, kinnitab, et hageja väited on alusetud ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kasutajaettevõteteks, kus hageja töötas, olid Helsingin Siivous 10 Oy ja Souranmaa Oy. 17.07.2014 seisukohtades on hageja esindaja asunud üllatuslikult väitma, et hageja tööandjaks oli hoopis Tenue Oy. Ebaõige on hageja väide, et Tenue Oy juures töötavate isikute suhtes kohaldub elektrivälja ala kollektiivleping, sest nimetatud leping kehtib vaid töötajatele, kes teevad spetsiifilist elektriala tööd. Pooltel puudub vaidlus 2013. a laekumiste osas. Hagejale maksti töö- ja puhkusetasu 6269.44 eurot, lisaks juunis 2013. a haigusraha 173.28 eurot. Seega oli hageja 2013. a brutotasu 7114.20 eurot, nagu nähtub esitatud palgatõenditest. Kuna vastavalt töölepingule maksti puhkusetasu 12,5% koos palgaga, siis nimetatud summast 790.47 eurot oli puhkusetasu ja 6323.73 eurot töötasu. Hageja netotasu 2012. a oli kokku 4116.95 eurot. Sellest on ülekandega tasutud 3616.94 eurot. Kuna hageja konto oli arestitud, siis palus ta töötasu kanda K kontole. Lisaks on hageja saanud 09.10.2012 sularahas avanssi 200 eurot ja 15.11.2012 veel 50 eurot. Täiendavalt on kohtutäitur pidanud hageja töötasust kinni 250 eurot. Kokku on hageja saanud 2012. a netotasuna 3616.94 + 200 + 50 + 250 eurot, s.o 4116.94 eurot. Seega oli hageja 2012. a brutotasu (s.o töö- ja puhkusetasu) kokku 4 400.16 eurot, nagu nähtub esitatud palgatõenditest. Kuna vastavalt töölepingule maksti puhkusetasu koos palgaga, siis nimetatud summast 12,5% oli puhkusetasu. Tunnilehtede kohaselt on hageja teinud tööd reaalselt 1096 tundi, nendest 28.04.13 töötunde (8h) on arvestatud ja tasustatud topelt. Lisaks on hageja saanud kokkuleppelist tasu 83,5h nn urakka-tunni eest. See on kokkuleppeline tasu teatud töölõigu eest, mis on arvestatud tunnihinna alusel, kuid ei sõltu tegelikult tööle kulutatud ajast. Lisaks on hageja teinud vabatahtlikku lisatööd 28,5h (s.o tunnilehed märkustega pic-nic ja soprano). Kokku on hageja saanud tunnitasu 1 216 tunni eest. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja koristas eraldi suuliselt sõlmitud lepingu alusel lisaks oma põhitööle veel kontoriruume ning nimetatud töö ei ole ületunnitöö. Hageja soovis seda ise vabatahtlikult lisaks teha. Samas on hageja ekslikult märkinud, et nende tundide koguarvuks on 18+5 (2.-19. jaanuar ning 4. ja 11. aprill). Nimetatud tundide eest oli tasuks 9.6 €/h koos puhkusetasuga. Kõigi reaalselt tehtud ja kokku lepitud töötundide eest on hageja töölepingus kokkulepitud töö- ja puhkusetasu kätte saanud. Hageja nõue väidetavate üle- ja alatundide osas on alusetu. Soome tööajaseaduse § 6 lg 2 kohaselt võib tööaeg olla korraldatud ka selliselt, et kuni 52 nädala keskmine tööaeg on 40 tundi nädalas. Lisaks ei ole hageja enda üle- ja alatundide arvestuses arvestanud Soome riiklike pühadega ning on alatundide hulka arvestanud ka riiklikud pühad. Hageja väidab, et tegi 2012. a oktoobris 16 alatundi ja novembris 16 ületundi. Seega on oktoobri väidetavad alatunnid ja novembri väidetavad ületunnid tasakaalus. Isegi kui hageja väited üle- ja alatundide osas oleksid õiged, on tasunõue ikkagi alusetu. Väidetavate alatundide eest (st töö eest, mida ta tegelikult teinud ei ole) nõuab hageja täistöötasu. Soome TLS 2. ptk § 12 Tööandja on kohustatud maksma töötajale täispalga

kui töötaja on olnud lepingujärgselt valmis töö tegemiseks ja tal ei ole võimalust teha tööd tööandjast tuleneval põhjusel, kui teistmoodi ei ole kokku lepitud. Käesoleval juhul olid pooled töölepingu p-s 4.2 kokku leppinud, et kui tööd ei ole pakkuda, siis tasu saamise õigust ei ole. Lisaks ei olnud hageja töö tegemiseks valmis ega kättesaadav, seega on tasu nõue igal juhul alusetu. Kostja märgib, et Soomes tööandja algatusel ületunde ei tehta. Hagejapoolne Soome tööajaseaduse § 22 selgitus on ebaõige – kui ületunde arvestatakse pikema perioodi vältel, siis ei ole 50% hüvitise maksmise aja pikkus 2 tundi, vaid nt 3-nädalase arvestuse korral tuleb esimese 18 ületunni eest maksta 50% lisatasu. Hageja töötasu nõude kujunemine on jätkuvalt ebaselge. Isegi kui hageja väited kohalduva tunnitasu, tehtud töötundide ja väidetavate lisatasude osas oleksid õiged, siis saaks hageja nõue olla maksimaalselt 1208.44 eurot (s.o 12 722.8 - 11 514.36, kui arvestada kõik maksed töötasuna). Kui lähtuda sellest, et kostja makstud brutosummast (11 514.36 eurot) oli 1279.38 eurot puhkusetasu ja 10 234.98 eurot töötasu, siis saaks hageja nõue olla maksimaalselt samuti vaid 2487.82 eurot (s.o 12 722.80 – 10 234.98), mitte selline, nagu hageja nõuab. Kostja on maksnud hagejale puhkusetasu 1279.38 eurot. Lepingu kohaselt puhkusetasu tuli maksta koos palgaga, puhkusetasu oli 12,5%. Hageja puhkusetasu arvestus on vigane, sest puhkusetasu saaks hageja nõuda vaid reaalsete töötundide eest, mitte aga ületunnitasu või nn urakka-tundide eest. Hageja puhkusetasu nõude rahuldamisel palub kostja arvata sellest maha hagejale (hageja täiendava nõude rahuldamise korral alusetult) tasutud 1286.96 eurot. Kuna töösuhtele kohaldub Soome õigus, siis ei saa hageja nõuda töölepingu lõppemise aluse tuvastamist vastavalt Eesti õigusele. Lisaks on võimalik nõue aegunud (TLS § 105 lg 1). Soome õigus ei näe ette töölepingu lõppemise aluse tuvastamist sellisel kujul, mistõttu ei saa sellist tuvastusnõuet esitada. TsMS § 368 kohaselt võib tuvastusnõude esitada vaid juhul, kui selleks on õiguslik huvi. Käesoleval juhul puudub hagejal õiguslik huvi töösuhte lõppemise aluse tuvastamiseks, mistõttu tuleb hageja tuvastusnõue jätta läbivaatamata. Lisaks on hageja nõude summa ebaõige. Kostja leiab, et lähtuda tuleb tegelikust brutotöötasust. Hageja reaalne brutotöötasu nov 2012 kuni aprill 2013 oli 10 841.88 eurot ja seega keskmine töötasu 1806.98 eurot/kuus (s.o 10 841.88/6). Seega ei saa hageja nõue olla igal juhul suurem kui 1806.98 eurot. Isegi kui hageja väited brutotöötasu suuruse osas oleksid õiged, siis on keskmise töötasu arvestus ikkagi ebaõige. Kuue kuu keskmine töötasu on ka hageja numbritest lähtudes 1819.01 eurot (s.o 10 914.08/6) või alternatiivselt 1809.60 eurot (s.o 10 857.60/6). Hageja arvutused on ebausaldusväärsed. Kuna lõpparve on välja makstud, ei kuulu maksmisele ka hageja nõutud hüvitis. Soome TLS 2. ptk § 14 lg 2 kohaselt on töötajal õigus saada 6 päeva tasule vastavat hüvitist vaid juhul, kui ta on tööandjat enda nõudest ühe kuu jooksul alates töölepingu lõpetamisest teavitanud. Kui nõue on vaieldav või ebaselge, siis puudub töötajal hüvitise nõudmise õigus. Nimetatud eeldused ei ole täidetud ja hageja nõue on alusetu. Soome TLS 6. ptk § 3 lg 2 p 1 kohaselt pidi hageja teatama töölepingu ülesütlemisest ette 14 päeva.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja oli kostja töötaja 01.10.2012 kuni 15.05.2013 ja ta töötas kogu aeg Soome Vabariigis erinevate ettevõtete juures. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu (töötasu 2012. aasta kolme kuu eest, vähem saadud tunnitasu ning üle- ja alatundide hüvitist), kasutamata puhkuse kompensatsiooni,

lõpparve maksmata jätmise hüvitist Soome õiguse alusel ning töölepingu ülesütlemise hüvitist Eesti õiguse alusel. Kohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses tuleb töösuhtele kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Rooma I määruse art 28 järgi kohaldub see määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009. Kuna tööleping sõlmiti 01.10.2012, siis tuleb kohaldatav õigus määrata Rooma I määruse alusel. Rooma I määruse art 8 esimese punkti esimese lause kohaselt on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 alusel valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 32 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. REÕS § 35 lg 1 kohaselt ei tohi töölepingu puhul õiguse valik viia selleni, et töötajalt võetakse kaitse, mis on talle tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt REÕS § 35 lg-le 2. 01.10.2012 poolte vahel sõlmitud töölepingu nr 273/12 (tl 50) p 2.2. ja 5.4 kohaselt on töötegemise koht Soome ja lepingule kohaldatakse Soome seadust. Seega on pooled valinud kohaldamisele kuuluvaks õiguseks Soome õiguse. Kokkulepe vastab seadusele. Kohus kohaldab Soome Vabariigis kehtivat tööõigust. Kostja väitel saatis ta hageja Soome tööle ehk rentis tööjõudu (vahendas töötajat) Soome klientidele. Tööjõu rentimine on ettevõtjale teatud ajavahemikuks vajaliku töötaja vahendamine. Tööandja sõlmib töötajaga töölepingu, mille eesmärgiks on rakendada töötaja tööle teise ettevõtja juures. Sellisel juhul tekib kolmepoolne töösuhe, milles töötaja on töölepingulises suhtes tööandjaga, kuid tööd teeb teise ettevõtja kasuks. Soome töölepingu seaduse (TSL) (Työsopimuslaki s.k., Employment Contracts Act i.k.) 1. peatüki § 7 lõike 3 kohaselt läheb kasutajaettevõtjale üle õigus juhtida ja kontrollida töö tegemist, samuti kohustused, mis on otseselt seotud töö tegemise ja selle korraldamisega. Kuigi töölepingus puudub selgesõnaline kokkulepe, ei ole hageja esitanud sisuliselt vastuväiteid sellele, et ta töötas Soomes renditöötajana. Hageja seletuse kohaselt andis tööülesandeid Soome ettevõtte töötaja, kes kontrollis ka töö tegemist ning võttis vastu töötaja esitatud tööaja arvestuse. Kostja esindaja hagejale tööülesandeid ei andnud. Töölepingu punktis 2.2. on hageja ja kostja kokku leppinud, et „Töötegemine toimub EstRek OÜ klientide tööobjektidel Soomes.“ Aegumise vastuväide Esmalt võtab kohus seisukoha nõude aegumise osas. TSL 13. ptk § 9 lg 1 kohaselt aegub töötaja töötasu nõue viie aasta möödumisel maksetähtpäevast. Sama aegumistähtaeg kehtib ka muude töölepingu seaduses sätestatud nõuete kohta. Hageja asus tööle 01.10.2012, töösuhe lõppes 15.05.2013. Seega on hageja esitanud nõude saamata töötasu ja puhkusehüvitise ning muude hüvitiste saamiseks õigeaegselt, need ei ole aegunud. Kostja väitel töölepingu ülesütlemise vaidlustamise tähtaja järgimata jätmise kohta puudub kohtu arvates loogika. Hageja ei vaidlusta töölepingu ülesütlemist, sest ta ütles selle ise üles. Hageja nõuab hüvitist seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega tööandja poolt kohustuse täitmata jätmise tõttu. Tööleping lõppes 15.05.2013, hagi töötasu ja hüvitiste

väljamõistmiseks esitati kohtusse 14.09.2013, s.o ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud 4-kuulise tähtaja jooksul. Kohalduv kollektiivleping TSL 1. ptk § 1 kohaselt kohaldatakse töölepingu seadust lepingule, millega töötaja kohustub isiklikult tegema tööd tööandja juhtimise ja järelevalve all palga või muud tasu eest. TSL 2. ptk § 7 järgi peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele. Üldkohalduvad kollektiivlepingud kehtivad muuhulgas ehitus-, koristus- ja elektrisektoris. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt töötas hageja Soome Vabariigis kasutajaettevõtete juhtimisel kostjaga sõlmitud lepingu alusel. 2008. a novembris ELi tasandil vastuvõetud direktiivis renditöö kohta selgitatakse, et kui on olemas kehtivad eeskirjad, mille järgi ettevõtte töötajatel on õigus kindla taseme palgale, tagab renditööjõu vahendaja töötajale vähemalt sama palga, mille töötaja saanuks juhul, kui kasutajaettevõte oleks otsustanud ta otse teenistusse võtta. Kohalduva kollektiivlepingu valikul on põhikriteeriumiks töö sisu. TSL 2. ptk § 9 kohaselt kohaldatakse renditöötaja puhul kasutajaettevõtte kollektiivlepingut. Hageja leiab, et rakendamisele kuulub kasutajaettevõttele kohalduv kollektiivleping ehk perioodil tööleasumisest kuni 2012. a jaanuarini „Sähköistysalan työehtosopimus 1.9.2012–30.9.2014” (elektrivälja ala töötajate kollektiivleping), kuna Tenue Oy tegevusalaks on mh side- ja telekommunikatsiooni-seadmete paigaldamine ja hooldamine. Hageja on seisukohal, et 2012. a veebruarist aprilli lõpuni kuulub kohaldamisele ehitusala kollektiivleping, sest Souranmaa Oy on ehitusfirma. Kostja on esitanud Siivous 10 Oy vastuse (tl 80, 84 eestikeelne tõlge tl 81, 85) ja Suoranamaa Oy vastuse (tl 82, eestikeelne tõlge tl 83), mille kohaselt M.L. töö sisu oli koristamine. Kostja leiab, et kohaldamisele kuulub kinnisvarahoolduse kollektiivleping. Ehituskoristaja töökorraldusse kuulub ehitusplatsi töökohtade ja liikumisteede puhastamine tolmust, sodist ja töötamise tagajärjel tekkinud prahist. Ülesannete hulka kuulub laua- ja torujuppide, tühjade kottide jms prahi äraviimine (tl 93, eestikeelne tõlge tl 113). Hageja ei ole enne töölepingu erakorralist ülesütlemist teavitanud kostjat sellest, et tema on teinud renditöötajana tööandja klientide juures teistsugust tööd, kui oli kokku lepitud töölepingus (erinevad koristusalased tööd). Alles juulis 2014 (kohtumenetluse käigus) on hageja avastanud, et perioodil oktoober 2012 kuni jaanuar 2013 kohaldus tema töötamisele hoopis elektrivälja ala töötajate kollektiivleping (hageja lõplikud seisukohad, tl 144). Hageja on esitanud alternatiivse nõude töötasu saamiseks kollektiivlepingu(te)le või töölepingus kokkulepitud tunnitasule.

kas

vastavalt

Saamata töötasu nõue Kohus on seisukohal, et hageja nõue on tõendatud ja põhjendatud, tuginedes töölepingus kokkulepitud töötasule 9.60 eurot/h. See ei ole väiksem ei ehitus- ega koristusala tööde kollektiivlepingus sätestatud määrast. Töölepingu p 4.1. kohaselt on töötaja kokkulepitud põhipalk 8.30 eurot/h. TVK tl 33 ja 34, tl 179-185 olevate palgatõendite kohaselt on M.L. i brutopõhipalk 9.60 eurot/h. Kostja väide, et M.L. ile makstud kuutöötasu summa sisaldab ka puhkusetasu protsendina, ei ole seega tõendamist leidnud. Palgatõendi mõte seisneb

selles, et kajastada õigesti töötajale makstavat töötasu, lisatasu jm väljamakseid ning näidata ära tasult tehtavad kinnipidamised. Esitatud palgatõenditelt ei ole võimalik kuidagi välja lugeda puhkusetasu määra ja tasu summat, samuti seda, kas ja kuidas puhkusetasu osa on maksustatud. Töötaja ja tööandja võivad töölepingu tingimusi muuta ka suulise kokkuleppega, see ei ole välistatud TSL 1. ptk § 3 lg 1 sätestatu kohaselt: tööleping võib olla sõlmitud suuliselt, kirjalikult või elektrooniliselt. Kohus kohaldab käesolevas vaidluses poolte vahel kokku lepitud töötasuna tunnitasu 9.60 eurot. Lisandub puhkusehüvitis, mida hageja nõuab vastavalt töölepingus kokku lepitule, so 12,5% tunnitasu määrast. Selle määra üle poolte vahel vaidlus puudub. Hageja leiab, et tal on kostjalt saada lähtuvalt tunnitasust 9.60 eurot töötasuna 6 575.36 eurot. Hageja väitel ei ole ta saanud töötasu 2012. aasta eest. Kostja esitas kohtule konto väljavõtte (tl 186), mille kohaselt on kostja 2012. aastal kandnud M.L. i töötasu T.K. pangakontole, sest hageja olevat andnud sellise korralduse. Hageja pangakonto olevat olnud arestitud. Kostja väidet toetab 21.12.2012 tehtud M.L. i töötasu maksekorralduse selgitus „töötasu millest on kohtutäiturimakse maha arvestatud.“ Tl 189 oleva makseorralduse kohaselt on kostja teinud samal kuupäeval makse kohtutäitur O. Kutšmei kontole täiteasjas nr 084/2012/958. Kohus on seisukohal, et kostja on maksnud hagejale 2012. aastal välja töötasu kandmisega T. K kontole, vastavalt hageja antud korraldusele. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et M.L. ei saanud üldse töötasu 2012. aasta oktoobris, novembris ja detsembris, kuid jätkas töötamist 2013.a maikuuni, esitamata kordagi 2012. aastal saamata põhitöötasu nõuet. Kohtuistungil antud seletuse kohaselt on hagejal tema arvates saamata suurem töötasu vastavalt kollektiivlepingule ja ületunnitöötasu. Tunnilehtede (tl 120-126) kohaselt on M.L. töötanud 2012 oktoobris 168 tundi, mille eest ta pidi saama töötasu (9.60x168) 1612.80 eurot, novembris 192 töötunni eest 1843.20 eurot ja detsembris 112 töötunni eest 1075.20 eurot, kõik kokku 4531.20 eurot. Tööandja esitatud palgatõendite kohaselt (tl 179-181) on M.L. ile arvestatud töötasu perioodil 01.10.31.12.2012 kokku (672.48+2686.08+1041.60) 4 400.16 eurot. Seega on M.L. il saamata töötasu 2012. aasta eest (4531.20-4400.16) 131.04 eurot. 2013. aastal laekus töötasu M.L. i pangakontole. Tunnilehtede (tl 127, 129, 131-136) kohaselt on M.L. töötanud 2013 jaanuaris 184 tundi, mille eest pidi saama tasu 1766.40 eurot, veebruaris 129,5 tundi töötasuga 1243.20 eurot, märtsis 205 tundi töötasuga 1968 eurot ja aprillis 197 tundi töötasuga 1891.20 eurot, kõik kokku 6868.80 eurot. Tööandja esitatud palgatõendite (tl 182-185) kohaselt on M.L. ile arvestatud töötasu perioodi eest 01.01.-30.04.2013 summas (2040+614.40+2568.60+1891.20) 7114.20 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjalt saanud jaanuaris ja aprillis tehtud lisatööde tasu 23 tunni eest summas 220.80 eurot. Kui nimetatud summa tööandja arvestusest maha arvata, pidi tööandja hagejale maksma (7114.20-220.80) 6893.40 eurot. Töötajal on seega saamata töötasu (6893.40-6868.80) 24.60 eurot 2013. aastal töötatud aja eest.

Ületunnitöötasu nõue TSL 2. ptk § 12 kohaselt Tööandja on kohustatud maksma töötajale täispalga kui töötaja on olnud lepingujärgselt valmis töö tegemiseks ja tal ei ole võimalust teha tööd tööandjast tuleneval põhjusel, kui teistmoodi ei ole kokku lepitud. Soome töölepinguseadusega reguleeritud töösuhtele kohaldub Soome tööajaseadus (Työaikalaki s.k., Working Hours Act, i.k.). Tööajaseaduse 3. ptk § 6 kohaselt on tavatööaeg maksimaalselt 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas.

Kohus leiab, et kostja väide summeeritud tööaja rakendamise kokkuleppe kohta on tõendamata. Töölepingu p-dest 4.2. ja 3.2. ei saa välja lugeda poolte kokkulepet summeeritud tööaja kohaldamise kohta: puudub selgesõnaline kokkulepe, samuti ajavahemik, mille ulatuses tööaega summeeritakse või viide kohaldatavale seaduse(kollektiivlepingu)sättele. Töölepingus on tööaja kohta vaid p. 3.1: Töötaja töötingimuste osas järgitakse Soome kasutajaettevõtetele kohalduvat kollektiivlepingut. Kinnisvarahooldusala töötajate kollektiivlepingu (Kiinteistöpalvelualan työntekijöitä koskeva työehtosopimus 1.11.2011-30.11.2013) 3. ptk § 8 kohaselt on tööaeg maksimaalselt 7,5 tundi päevas ja 37,5 tundi nädalas või 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Ehitusala (Rakennusalan) kollektiivlepingutes on tavaliseks tööajaks 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Hageja märgib põhjendatult, et töölepingus puudub tööaja kohta info. Ka kasutajaettevõtetega ei ole sõlmitud kokkuleppeid töötaja tööaja kohta, mistõttu tuleb järeldada, et töösuhtele kehtib Soome tööajaseaduse 3. ptk §-s 6 sätestatud üldine tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Seega tuleb tööandjal hüvitada nii töötaja tehtud üle- kui ka alatunnid. Kostja väitel sisaldub poolte teistsugune kokkulepe töölepingu p-s 4.2. ning hageja tunnilehed tõendavad, et muudel, kui tunnilehtedel märgitud päevadel, ei olnud hageja valmis tööd tegema. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ei olnud teatud perioodidel tööandjale kättesaadav või ei olnud valmis tööd tegema. Renditöötajat ei tohi kohelda halvemini kui ettevõtte enda poolt palgatud töötajat, vastavalt Euroopa Liidus kehtivale põhimõttele. Seega ei ole võimalik renditöötaja tööle võtmine ilma eraldi selge kokkuleppeta väiksema koormusega, kui on renditöötajat rakendava riigi tööseadusandlusega tagatud normtööaeg. Vastasel korral ei ole töötaja tagatud tööga ja temal jääb saamata töötasu. Samuti ei tohi renditöötajalt nõuda töö tegemist üle normtööaja. Kui renditöötaja on nõus ületunnitööga, tuleb see temale hüvitada vastavalt antud riigis kehtestatud korrale. Hageja on pidanud korrektset tööaja arvestust, tunnilehed on tl 120-137. Hagiavalduse kohaselt on hageja summeerinud töötunnid kuu lõikes. Arvestades seda asjaolu, ei lähtu ka kohus Soomes kohaldatavast tööaja summeeritud arvestusest kahe või kolme nädala kaupa. Kohus määrab kindlaks hageja poolt igas kuus töötatud tundide arvu ning mõistab kostjalt välja vastavalt täiendava tasu ületunnitöö eest või hüvitise tööga kindlustamata aja eest (nn alatundide tasu) vastavalt TSL 2. ptk § 12 lg-s 1 sätestatule. Kostja on väitnud, et hagejalt ei ole ületunnitööd nõutud, kuid hagejale tegelikult tööd andnud tööandja esindaja on allkirjastanud kõik kohtule esitatud tunnilehed, millega kohus loeb tõendatuks kokkuleppe ületunnitöö tegemiseks. Hageja on teinud 2013 jaanuaris ja aprillis muud tööd 23 h (s.o tunnilehed märkustega picnic, tl 128, ja soprano, tl 130, tööandja esindaja allkiri puudub). Kohus on seisukohal, et tegemist on tööga teise tööandja juures, mis ei too kaasa kohustust hüvitada vastavas ulatuses ületunnitöö sama tööandja juures. Töötaja võib töötada mitme tööandja juures. Sellisel juhul ei tee töötaja ületunnitööd, isegi kui kogu tööaeg on pikem kui 8 tundi päevas ja/või 40 tundi nädalas. Tl 120-122 olevate tunnilehtede kohaselt töötas M.L. Siivous 10 Oy-s 01.-31.10.2012 kokku 168 tundi, mille üle vaidlust ei ole. Tööajanormi kohaselt oleks olnud töötundide arv

eest makstakse kahe esimese ületunni eest lisatasu 50% ja järgnevate tundide eest 100% töötasust. Iganädalase ületunnitöö eest makstakse lisatasu 50%. Perioodilise ületunnitöö eest, mida tehakse lisaks kolmenädalase perioodi tavalisele tööajale, makstakse 12 esimese tunni eest 50% ja järgmiste tundide eest 100% töötasu. Hageja nõuab tasu 50% ulatuses tunnitasust. Kohus tunnustab hageja õigust saada ületunnitöö hüvitist [9.60x(192176)x50%] 76.80 eurot. Tl 125-126 olevate tunnilehtede kohaselt töötas M.L. 01.12.-21.12.2012 kokku 112 tundi, tööaja norm kuni 31. detsembrini oli 144 tundi. Kohus loeb siin usutavaks kostja väidetud asjaolu, et hageja sõitis jõuludeks ja aastavahetuseks Eestisse, mistõttu ta ei olnud tööandjale kättesaadav ning ei olnud valmis töö tegemiseks perioodil 22.12.-31.12.2012. 6. detsember on Soome iseseisvuspäev ehk riiklik püha. Kinnisvarahooldusala töötajate kollektiivlepingu 4. ptk § 9 kohaselt on töötajal õigus iseseisvuspäeva eest hüvitist (arkipyhäkorvaus) täistöötasu määras juhul, kui püha langeb tööpäevale, mille eest tal oleks olnud õigus töötasule ja tunnipalgaline töötaja on tööandja juures töötanud 6 päeva. http://kuopio511.pamosasto.fi/@Bin/179123/Kiinteist%C3%B6palvelualan+ty%C3%B6n tekij%C3%B6it%C3%A4+koskeva+ty%C3%B6ehtosopimus.pdf. Kohus tunnustab hageja õigust saada töötasu 8 tunni ulatuses, s.o (9.60x8) 76.80 euro ulatuses. Tl 127 ja 129 olevate tunnilehtede kohaselt töötas M.L. 01.01.-31.01.2013 kokku 184 tundi, tööaja norm oli 176 tundi. Kohus mõistab kostjalt M.L. i kasuks välja ületunnitöö hüvitise [9.60x(184-176)x50%] 38.40 eurot. Tl 131-132 olevate tunnilehtede kohaselt töötas M.L. 01.02.-28.02.2013 kokku 129,5 tundi, tööaja norm oli veebruaris 2013 kokku 160 tundi. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et M.L. oli veebruaris tööandjale kättesaamatu või ei olnud võimeline tööd tegema. Kohus mõistab kostjalt töötaja tööga kindlustamata jäetud aja eest töötasu [9.60x(160-129,5)] 292.80 eurot. Tl 133-134 olevate tunnilehtede kohaselt töötas M.L. 01.03.-31.03.2013 kokku (88+23+80+14) 205 tundi, tööaja norm oli märtsis 160 tundi. Tunnilehele 1.-15.03.2013 on märgitud „URAKAS 23 h“ ja tunnilehele 16.-31.03.2013 on märgitud „URAKAS 14 h“; töötunnid ei ole näidatud kuupäevade järgi, vaid summas. Kostja selgituse kohaselt tuleneb selline arvestus Kinnisvarahooldusala töötajate kollektiivlepingust, mis lubab maksta n-ö kokkuleppelist tasu mingi töö tegemise eest, arvestamata töö tegemiseks tegelikult kulutatud aega. Kollektiivlepingu kohaselt neid tunde ületunnitöö arvestamisel aluseks ei võeta. Kohus nõustub kostja vastuväidetega ning aktsepteerib M.L. i poolt märtsis 2013 tehtud töötundide arvuna (21x8) 168 tundi. Kohus mõistab kostjalt M.L. i kasuks välja ületunnitöö hüvitise [9.60x(168-160)x50%] 38.40 eurot. Tl 135-136 olevate tunnilehtede kohaselt töötas M.L. 01.04.-30.04.2012 kokku (88+72) 160 tundi, tööaja norm oli aprillis 168 tundi. Nn urakka-tunnid, kokku 37 tundi, jätab kohus ületundide arvestusest välja. Samas kulutas M.L. ka kokkulepitud töö tegemiseks aega, mistõttu kohtule ei ole tõendatud M.L. i poolt aprillis tegelikult töötatud aeg. Ametlik töötundide arv on lähedane normile, lisaks maksti töötajale tasu nn lepingujärgse töö eest. Eeltoodust tulenevalt on töötajal õigus saada saamata töötasu 2012. aasta eest 131.04 eurot, 2013. aasta eest 24.60 eurot, 2012 oktoobrikuu eest tasu töö andmata jätmise tõttu 153.60 eurot, novembrikuu eest ületunnitöö hüvitist 76.80 eurot, detsembrikuu eest tasu tööga kindlustamata jätmise eest 76.80 eurot, 2013 jaanuarikuu eest ületunnitöö hüvitis 38.40 eurot, veebruarikuu eest tööga kindlustamata jäetud aja eest töötasu 292.80 eurot ja märtsikuu eest ületunnitöö hüvitis 38.40 eurot, kõik kokku 832.44 eurot brutotöötasuna. Puhkuse kompensatsiooni nõue

Töölepingu p 4.1. kohaselt puhkuseraha makstakse TES-i järgi 12,5% tunnitasult. Puhkuseraha makstakse töötaja soovil kas koos palgaga või eraldi. (tl 50). Kostja on esitanud hageja poolt 01.10.2012 allkirjastatud avalduse, mille kohaselt ta palub endale maksta puhkuseraha välja koos töötasuga (tl 97). Kohtule esitatud palgatõenditest ei nähtu, et kostja oleks arvestanud ja maksnud M.L. ile puhkusehüvitist n-ö jooksvalt. Kõikidel palgatõenditel on töötaja tululiigi all üks nimetus: „Brutopõhipalk“. Lisatasu real on summa 0,00. Kohus on seisukohal, et kui tööandja oleks tahtnud näidata M.L. i puhkusehüvitist selliselt, nagu see oli kokku lepitud töölepingus, oleks seda saanud teha lisatasu real. Sellisel juhul oleks olnud nii töötajale kui ka kohtule selge, et tööandja poolt tehtud töötasu arvestus sisaldab endas nii töötasu kui ka jooksvalt makstavat puhkusehüvitist. Tööandja ei ole eraldi välja toonud puhkusehüvitise summat, seega ei ole puhkusehüvitist töötajale arvestatud ega makstud. Puhkusehüvitise maksmist ei saa tõendada töötaja avaldusega „puhkuseraha välja maksta koos töötasuga“. (tl 97). Hageja palub välja mõista puhkusehüvitis lähtuvalt tunnitasust 9.60 eurot summas 1401.60 eurot. M.L. on esitanud kohtule nõude (arvestus tl 163) puhkusetasu väljamõistmiseks töötatud aja normtundidele vastavalt, so 1168 normtunnile vastab töötasu 11 212.80 eurot, millelt puhkusehüvitis 12,5% on 1401.60 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude. Töölepingu ülesütlemine ja hüvitis Hageja palub tuvastada töölepingu lõppemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 16.05.2013. Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda töölepingu lõppemise aluse tuvastamist vastavalt Eesti õigusele, sest poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et käesoleval juhul kohaldub töösuhtele Soome õigus. Soome õigus ei näe ette töölepingu lõppemise aluse vaidlustamist sellisel kujul, mistõttu ei saa sellist tuvastusnõuet esitada. Kohus leiab, et hageja nõue tuvastada töölepingu lõppemine TLS § 92 lg 2 p 2 alusel 16.05.2013 tuleb jätta rahuldamata. Nagu kostja õigesti märgib, kohaldub töösuhtele Soome õigus ning Soome õigusest ei tulene töölepingu ülesütlemise alusest lähtuvat hüvitise saamise õigust. Lisaks on kohus seisukohal, et töötaja ei ole kinni pidanud Soome Vabariigis kehtiva Töölepingu seadusega reguleeritud ülesütlemiskorrast. TSL 8. ptk § 1 lg 1 kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda (työsopimuksen purkaminen) teise poole eriti tõsise lepingurikkumise tõttu. Sellisel juhul lõpeb leping etteteatamistähtajata. Lepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks peab olema sedavõrd mõjuv põhjus, et lepingut üles ütlevalt poolelt oleks ebaõiglane nõuda töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja jooksul. Pool kaotab õiguse öelda leping erakorraliselt üles, kui töölepingut ei öelda üles 14 päeva jooksul ajast, mil poolele sai teatavaks ülesütlemise aluseks olnud asjaolu. (TSL 8. ptk § 2 ). Hageja sai väidetavalt vähem töötasu kogu töötamise aja kestel. Kohtuistungil antud seletuse kohaselt oli hagejal sellest juttu Soomes asuva tööandja esindajaga juba detsembris. Samas ei olnud hagejal isegi enne hagi kohtusse esitamist kindlat seisukohta, millise kollektiivlepingu alusel kui suurt tasu ta oli õigustatud saama, sest hageja on kohtumenetluse käigus viidanud veel täiendavale kollektiivlepingule. Kohus on seisukohal, et kui töötasu osaliselt maksmata jätmine on töötaja etteheide tööandjale, siis peab töötajal hiljemalt töölepingu ülesütlemise ajaks olema selge, kui suur töötasu on maksmata, st millist kohustust on tööandja rikkunud. Kohus nõustub kostjaga, et käesoleval juhul ei esinenud TSL 8. ptk § 1 lg-s 2 kirjeldatud mõjuvat põhjust, mis oleks õigustanud töötaja poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist etteteatamistähtaega järgimata. Töötaja oleks pidanud andma tööandjale TSL 9. ptk § 2 lg 2 kohaselt võimaluse olla enne töölepingu erakorralist ülesütlemist ära kuulatud. Hageja töötas 7 kuud sama töötasuga; ta on oma nõude alust, st kollektiivlepinguid, millele tugineb,

kohtumenetluse käigus muutnud ning on kohtus alternatiivselt tuginenud ka töölepingus kokkulepitud tunnitasule. Hageja on töölepingu üles öelnud, kusjuures ülesütlemise ajal oli temal ebamäärane arvamus selle kohta, et temal on mingis osas töötasu saamata. Hüvitisnõue lõpparve väljamaksmata jätmise eest Hageja nõuab hüvitist lõpparve väljamaksmata jätmise eest. Kostja vaidleb nõudele vastu, leides, et hageja ei ole tõendanud, et lõpparve oleks välja makstud hilinemisega või et lõpparvet ei oleks üldse välja makstud. Kohus leiab, et hageja nõue välja mõista keskmine töötasu kuue päeva eest lõpparve maksmata jätmise eest tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus Soome õiguse kohaldamise üle. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtupraktika kohaselt võib teises riigis töötamise korral kohaldada töötaja elukoha riigi või töökoha riigi õigust, kuid ei saa kohaldada valikuliselt üksikuid sätteid kord ühe, kord teise riigi õigusest, antud juhul töölepingu seadustest. Isegi, kui kostja oleks viivituses olnud või lõpparve oleks tasumata, siis TSL 2. ptk § 14 lg 2 kohaselt on töötajal, juhul, kui nõue on ebaselge või vaieldav, õigus saada kuue päeva tasule vastavat hüvitist üksnes juhul, kui ta on tööandjat enda nõudest ühe kuu jooksul alates töölepingu lõpetamisest teavitanud ning tööandja ei ole teavituse saamisest kolme tööpäeva jooksul makset teinud. Kohus on eelnevalt analüüsinud hageja nõuete ebaselgust isegi kohtumenetluse ajal. Kohus nõustub kostjaga, et seaduses nimetatud eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud ning seega on hageja hüvitise nõue igal juhul alusetu. Hüvitisnõue töölepingu lõpetamise eest Hageja nõuab TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu töötasule vastavat hüvitist selle eest, et hageja ise ütles töölepingu üles kostja väidetava rikkumise tõttu. Kohus leiab, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kohaldamisele kuulub Soome õigus, mistõttu on hageja hüvitisnõue Eesti Vabariigi TLS § 100 lg 4 alusel alusetu. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades seda, et hageja nõue oli 10 648.70 eurot ja kohus rahuldab hagi 2234.04 euro ulatuses, tuleb menetluskulud jätta 21% ulatuses EstRek OÜ kanda ja 79% ulatuses M.L. i kanda. Hageja nõuetest suurem osa jääb rahuldamata. Kohtu hinnangul on hageja nõue 2012. aasta eest töötasu saamiseks täiesti põhjendamata. Samas moodustas nimetatud nõue lõviosa hageja rahalisest nõudest. Samuti jäävad rahuldamata hageja nõuded lõpparve maksmisega viivitamise ja töölepingu ülesütlemise hüvitiste saamiseks. Sellest tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades või jätta menetluskulud üldse poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude

proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.