Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom, Ulvi Loonurm, Ele Liiv 16.10.2014 Tallinnas 2-10-64034 Nelgeron Grupp OÜ hagi Ferroline Grupp OÜ vastu lepingust tuleneva kahju väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5354, 25 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.03.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ferroline Grupp OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Nelgeron Grupp OÜ (RK 10934525), lepinguline esindaja Jelena Lehter Kostja Ferroline Grupp OÜ (RK 10713480), lepinguline esindaja adv. Marko Tiiman
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 04.03.2013 otsus tsiviilasjas nr. 2-10-64034 muuta, vähendades väljamõistetvat põhinõuet 217,79 euroni. Maakohtu otsuse resolutsiooni teviklik tekst sõnastada TsMS § 654 lg. 2(2) alusel järgmiselt. Rahuldada hagi osaliselt. Välja mõista Ferroline Grupp OÜ-lt (reg.kood 10713480) Nelgeron Grupp OÜ (reg.kood 10934525) kasuks 217,79 eurot kahjuhüvitist ja viivis 5% aastas põhinõudelt alates 16.12.2010 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Poole meneltuskulud mõlemas kohtuastmes jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Nelgeron Grupp OÜ esitas 16.12.2010 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt Ferroline Grupp OÜ-lt välja mõista põhinõudena 5354,25 eurot ja viivise 0,014% päevas põhinõudelt alates 15.10.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt edastas hageja 25.08.2010 kostjale veotellimuse-lepingu nr 1121. Samal päeval kostja kinnitas tellimuse, mille kohaselt kostja kohustus osutama hagejale veoteenust ning toimetama kauba (kolm karpi valgustusseadmeid kaaluga 27 kg) Hollandist Saksamaale. Kostja sõlmis veolepingu teise vedajaga, kelle poolt 27.09.2010 toimetati kaup Saksamaal saajale kätte vaid osaliselt, s.o. üks karp kaaluga 5 kg. Kadunud kaupa ei ole leitud tänaseni ning kostja ei luba seda ka tulevikus leida. Kauba omanik esitas hagejale pretensiooni, millega nõuab kaotsiläinud kauba maksumuse hüvitamist 5354,25 eurot, mille hageja on kohustatud ka hüvitama. Seega veose kaotsiminekuga on hagejale tekitatud kahju summas 5354,25 eurot. Kostja ja hageja läbirääkimiste tulemusena tunnistas kostja kauba kaotsiminekut, kuid nõustus hüvitama kaotsiläinud kauba maksumuse vaid CMR konventsiooni art 23 lg-s 3 sätestatud piirides. Käesoleva ajani ei ole kostja maksnud ka pakutud summat. Kostja vastutab kaotsiläinud kauba eest täies ulatuses ilma piiranguteta. Samuti on hagejal õigus nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist 5% kauba maksumuselt ja seda vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast. Hageja esitas kostjale kirjaliku pretensiooni 15.10.2010 ning nõudis CMR art-s 27.1 ettenähtud viivise tasumist sellest päevast alates. Kostja vastuväited Kostja võttis hagi õigeks osas, mille kohaselt peab ta hüvitama hagejale veose osalisest kaotsiminekust tekkinud kahju summas 217,79 eurot. Ülejäänud osas kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Juhul kui vedaja vastutust välistavaid asjaolusid ei esine, vastutab vedaja vastavalt poolte kokkuleppele või kehtivatele õigusaktidele. Antud juhul vastutab kostja vastavalt CMR-i asjakohastele sätetele. Kostja vastutus kaotsiläinud kauba hüvitamisel on piiratud CMR art 23 lg-ga 3. CMR § 23 lg 3 sätestab, et hüvituse suurus ei või ületada 25 franki puuduoleva kauba brutokaalu kilogrammi eest. «Frangi» all mõistetakse kuldfranki, mille kaal on 10/31 grammi kullaprooviga 0,900. Eeltooduga on vedaja vastutus piiratud 8,33 SDR-le. Vastavalt
Rahvusvahelise Valuutafondi andmetele oli SDR väärtus 27.08.2010 seisuga 1,188450 eurot. Veotellimuse-lepingu nr 1121 oli kaotsiläinud kauba pealelaadimisaeg hiljemalt 27.08.2010. Seega tuleb lähtuda viimasest võimalikust pealelaadimisajast. Poolte vahel ei esine vaidlust selles, et kaotsiläinud kauba brutokaal oli 22 kilogrammi. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastutus piiratud (8,33x1,18845x22) 217,79 euroga ning kostja ei ole kohustatud hüvitama kahju eelnimetatud summat ületavas ulatuses. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud. Nõude esitaja võib nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist. See arvutatakse (5% aastas) vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. Antud juhul ei ole hageja tõendanud kirjaliku nõude saatmist. E-kirja loetakse kirjalikult taasesitamist võimaldavas vormiks. Seega saab alustada viivisintressi arvestamist alles hagi esitamisele järgnenud päevast, s.o 15.12.2010. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5354,25 eurot ja viivise 5% aastas, s.o 0,014% päevas põhinõudelt alates 16.12.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Pooled vaidlevad vastutuse ulatuse üle, kas kahju hüvitamisel vastutab kostja CMR art 23.3 alusel ja tegemist on piiratud vastutusega või vastutab kostja CMR art 29 alusel ja peab tasuma kauba osalise kaotsiminekuga tekitatud kogu kahju. Vaidluse lahendamisel juhtis kostja kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja puhul ei ole tegemist tegeliku vedaja, vaid ekspedeerijaga. Kostja ei olnud järjestikune vedaja CMR art 34 mõttes, vaid ekspedeerija. Kostja vastutus hageja ees rajaneb nendevahelisele lepingule, millist olukorda CMR täpsemalt ei reguleeri. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Puudub vaidlus, et hageja esitas veotellimuse kostjale kui vedajale. Kostja võttis hageja veotellimuse täitmiseks, kuid ei asunud ise vedu teostama, vaid tellis omakorda veo tegelikult vedajalt. Seega kostja sisuliselt tegeles vedamise korraldamisega VÕS § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija tegevusele VÕS § 854 kohaselt. VÕS § 861 sätestab ekspedeerija vastutuse analoogselt vedajaga. Lõike 1 kohaselt peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab, kaotsiminekust tekkinud kahju. Seejuures kuuluvad kohaldamisele vedaja vastutust VÕS-s reguleerivad sätted, s.o §-d 793795. Arvestades, et kostja veostaadium on rahvusvaheline CMR art 1 mõttes, on selles kostja vedajaks ja hageja saatjaks, ning kuigi hüpoteetiliselt CMR VI peatükk ei kohaldu, rajaneb kostja vastutus CMR-l ja see on vastutus hageja ees. CMR art 3 sätestab, et vedaja vastutab nii oma tegevuse ja hooletuse eest, kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad nendele pandud kohustuste piires. Tegeliku vedaja kohustused tulenesid tema ja kostja vahel sõlmitud lepingust. Vedaja jättis oma kohustuse nõuetekohaselt täitmata ja kaotas kauba. Tõendatud on, et lepinguga võttis kostja hageja ees kohustuse saadetise vedamiseks Hollandist Saksamaale. Kauba saatjaks on reeglina isik, kes sõlmis või kelle nimel sõlmitakse vedajaga veoleping. Seega esines nimetatud lepingulises suhtes Nelgeron Grupp OÜ kauba saatjana ja Ferroline Grupp OÜ hageja suhtes lepingulise vedajana. Hagejaga sõlmitud veolepingulise
kohustuse täitmiseks sõlmis kostja oma nimel teise äriühinguga omakorda veolepingu. Kostja vastutab nõudeõigusega isiku ees kauba eest kui vedaja CMR art 17.1 alusel, sh ka oma lepingupartneri, s.o. järgmise vedaja tegevuse eest CMR art 3 alusel. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostjal on kohustused hageja ees tulenevalt nende vahel sõlmitud lepingust. Lepinguga võttis kostja kohustuse koorma kohaletoimetamiseks kauba saajale. Vaidlus puudub selles, et kaup läks kaotsi ja saajani ei jõudnud. Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine on VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine, mille korral on võlausaldajal õigus nõuda kahju hüvitamist. CMR art 17.1 kohaselt kostja kui vedaja vastutab kauba kaotsimineku eest. CMR art 23.3 kohaselt on veose väärtuse hüvitamine piiratud 25 frankiga kadunud veose brutokaalu iga kilogrammi kohta. Vedaja vastutuse piirangute kohaldamine on õigustatud üksnes juhul, kui vedaja ei tegutsenud raske hooletusega või tahtlikult. Põhjendatud on piirata vedaja vastutust veolepingu täitmise käigus tüüpiliselt ettetulevate kahjude osas. Kauba põhjendusteta kadumine ei ole kauba vedajal tüüpiline ettetulev kahju. Piiratud vastutuse kohaldamine võib olla põhjendatud CMR art-s 17.5 ettenähtud juhtudel. CMR art 29.1 kohaselt ei ole vedajal õigust viidata sama konventsiooni art-le 23.3, kui kahju oli tekitatud kohustuse mittekohase täitmisega, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse sihiliku õigusvastase tegevusega. Seega on vastutus lepingu järgi seotud süüga, mis väljendub tahtluses või hooletuses ja mis võib olla vastutuse aluseks kohustuse rikkumise eest. Hooletusega on tegemist, kui ei järgita käibes vajalikku hoolsust. Vaidlust ei ole, et poolte majandustegevuseks on autokaubavedu. Professionaalide sõlmitavate lepingute puhul on tavaliselt oodatav hoolsus piisavalt kõrge, et iga tõsisemat rikkumist lugeda juba vähemalt hooletuks. Seega peaks süü puudumisele tuginemine olema võimalik vaid erandlikel juhtumitel, mis saaksid kattuda vaid vääramatu jõu asjaoludega. CMR art 17.2 kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek leidis aset hageja ebaõige toimingu või hooletuse tõttu, tema juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Selle tõendamine, et kauba kaotsiminek oli esile kutsutud toodud asjaolude tõttu, lasub tulenevalt CMR art-st 18.1 vedajal. Kostja nimetatud asjaolusid kohtule ei esitanud. Hageja on tõendanud, et pärast kauba kaotsiminekust teadasaamist saatis ta kostjale korduvalt järelepärimisi kauba asukoha kohta ja veolepingu täitmise üksikute asjaolude väljaselgitamiseks. Vastuseks edastas kostja 06.10.2010 hagejale tegelikult vedajalt saadud kirja ja kommentaarid, millest tulenevalt ei oma vedaja mitte mingeid andmeid, kus hageja saadetud kaup võiks olla, konstateerides, et saadetis on kadunud, nad ei suutnud seda leida ja ei tea, kus need 2 kasti on. Nimetatud kirjast saab järeldada, et vedaja täitis oma kohustusi niivõrd lohakalt, et isegi ei tea, kuhu temale usaldatud kaup võinuks jääda või kellele ta selle toimetas. Olukord, kus vedaja isegi ei suutnud tuvastada kauba kaotsimineku asjaolusid, tõendab, et vedaja ei rakendanud kahju ärahoidmiseks hoolsust, rääkimata kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsuse rakendamisest. Menetluse käigus kujunes kohtul veendumus, et kostja on olnud sügavalt veendunud, et tegemist on piiratud vastutusega, ta ei vastuta kogu tekitatud kahju 5354,25 euro ulatuses, vaid ainult 217,79 euro ulatuses. Eeldades, et vastutus moodustab vaid 4% tegelikust kahjust, ei ole kostja püüdnudki tuvastada kauba kadumise asjaolusid ning tema väitel ei ole ta kahju hüvitamist taotlenud ka tegelikult vedajalt. Tegemist on vedaja raske
hooletusega, mis on võrdsustatud sihiliku õigusvastase tegevusega. Seetõttu tulenevalt CMR art-st 29 ei ole vedajal õigust viidata CMR IV peatükis märgitud vedaja vastutuse piirangutele. Vaid sel moel on tagatud kahju hüvitamise üldine eesmärk - asetada kahjustatud isik võimalikult samasse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud. Kostja näitas kauba veoks vedaja valikul ja vedamiseks vajalike juhendite andmisel üles ükskõiksust ja jättis täitmata vedajal lasuva käibes vajaliku hoolsuskohustuse. Kahju tekkis kostja poolt oma kohustuse mittekohase täitmisega. Kostja ei ole kohtule esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis välistaksid kostja vastutuse sel alusel. Kahju ulatus veose kaotsimineku korral on põhimõtteliselt piiratud veose väärtusega. Antud juhul 5354.25 eurot, mille suuruses vaidlus puudub. Hagejal on õigus tulenevalt CMR art-st 27.1 nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist 5% aastas arvutatuna kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. Hageja seadusest tulenev viivisnõue on põhjendatud. Hageja on kostjale koostanud kirjaliku nõude, mille ta on saatnud väidetavalt 15.10.2010, samas on tõendamata nõude saatmise fakt. Viivis kuulub väljamõistmisele hagi esitamise kuupäevast, s.o 16.12.2010. Apellatsioonkaebus Ferroline Grupp OÜ esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti CMR artikleid 17 ja 18, kuna vaidluse all on üksnes kostja vastutuse ulatus. Maakohus märkis otsuse punktis 4, et CMR art 17 p 1 kohaselt vastutab kostja kui vedaja kauba kaotsimineku eest. Kohus viitas, et CMR art 17 p 2 kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek leidis aset kostja ebaõige toimingu või hooletuse tõttu, tema juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Selle tõendamine, et kauba kaotsiminek oli esile kutsutud CMR art 17 p-s 2 nimetatud asjaolude tõttu, lasub CMR art 18 p 1 kohaselt vedajal. Samuti märkis kohus, et kostja nimetatud asjaolusid kohtule esitanud ei ole. Kohtu viited CMR art-le 17 ja 18ei ole asjakohased. Kostja juhib tähelepanu nii kohtu kui ka hageja eksimusele kostja vastutuse küsimuse käsitlemisel. Hageja juhindus oma nõudes CMR art-test 17 ja 18 ning ka kohus on oma otsuse punktis 4 nimetatud artiklitele tuginenud. Eelnimetatud sätted reguleerivad vedaja vastutuse välistamise eeldusi. Kostja ei ole kordagi eitanud vastutust kaotsiläinud kauba väärtuse hüvitamise eest vastavalt CMR asjakohastele sätetele, vaid on juba oma vastuses hagiavaldusele selgelt viidanud, et käesoleval hetkel ei esine kostja vastutust välistavaid asjaolusid. Kostja on läbi menetluse rõhutanud, et vaidluse all on üksnes kostja vastutuse ulatus. Kuna kostja vastutus ei ole siinses vaidluses küsimuse all, ei ole kohtu viited CMR art-le 17 ja 18 asjakohased ning vedaja vastutab vastavalt poolte kokkuleppele või kehtivatele õigusaktidele. Antud juhul tuleb vastutuse ulatuse kindlakstegemisel lähtuda asjakohastest CMR sätetest. Kostja on läbi menetluse selgitanud, et vedaja vastutus CMR-s on sarnane riskivastutusele. Seoses sellega, et seadusandja on pannud vedajale ulatusliku kauba säilimise tagamise riisiko, on õige ja põhjendatud piirata vedaja vastutust. Vähemoluliseks ei saa pidada asjaolu, et juhul, kui vedaja vastutust kaotsiläinud kauba hüvitamisel ei piirata, on veolepingu poolte kohustused ebaproportsionaalselt kaldu vedaja kahjuks. Seadusandja on ette näinud vedaja vastutuse
piiramise CMR art 23 p-s 3, mistõttu ei ole asjakohased ei hageja ega ka kohtu viited CMR art 29 p-le 1. Kuna käesoleval juhul ei esine kostja vastutust välistavaid asjaolusid ja kostja on kohustatud hüvitama kauba osalise kaotsimineku tõttu tekkinud kahju, tuleb teha kindlaks kostja vastutuse ulatus kooskõlas CMR art-ga 23. CMR art 23 p 1 järgi määratakse hüvitamisele kuuluva summa suurus kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel, kui vedaja on vastavalt konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju. Seega määratakse kahju hüvitamise ulatus kindlaks kauba vedamiseks vastuvõtmise hetkel. CMR art 23 p 3 sätestab, et hüvituse suurus ei või siiski ületada 25 franki puuduoleva kauba brutokaalu kilogrammi eest. Eeltooduga on vedaja vastutus piiratud praegusel hetkel 8,33 SDR-le. Vastavalt Rahvusvahelise Valuutafondi andmetele oli SDR väärtus 27.08.2010 seisuga 1,188450 eurot. Veotellimuse-lepingus nr 1121 oli kaotsiläinud kauba pealelaadimise aeg hiljemalt 27.08.2010. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastutus piiratud 217,79 euroga ning kostja ei ole kohustatud hüvitama kahju eelnimetatud summat ületavas ulatuses. Kohus on ebaõigesti kohaldanud CMR art 29 p 1, asudes seisukohale, et art 29 p 1 kohaldamine on käesolevas asjas põhjendatud. Maakohus asus seisukohale, et vedaja vastutuse piirangute kohaldamine on õigustatud üksnes juhul, kui vedaja ei tegutsenud raske hooletusega või tahtlikult. Kostja kohtu nimetatud seisukohaga ei nõustu. Kohtu viide CMR art 29 p-le 1, mis välistab CMR art 23 p 3 kohaldamise, on väär, kuna CMR art 29 p 1 kohaldamise eelduseks on vedaja tahtlik õigusvastane kahju tekitamine (tegevuse või tegevusetuse näol). Eelviidatud sättes on öeldud, et vedajal ei ole õigust viidata CMR neljanda peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Seega nähtub nimetatud sättest selgelt, et selle kohaldamiseks peab vedajal olema tahtlus nii õigusvastase tegevuse kui ka kohustuste mittenõuetekohase täitmise suhtes. CMR art 29 p 1 kohaldamise materiaalõiguslikuks eelduseks on vedaja tahtlik õigusvastane kahju tekitamine (tegevuse või tegevusetuse näol). Kohus tugineb ebaõigesti CMR art 29 p-le 1, väites, et kostja vastutuse piiramist CMR art 23 p 3 alusel välistab raske hooletus. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. CMR art 29 p-le 1 saab tugineda üksnes tahtluse olemasolu korral, mis võrdsustatakse sihiliku õigusvastase tegevusega. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt tahtlikult õigusvastase kahju tekitamist. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostja jättis täitmata vedajal lasuva käibes vajaliku hoolsuskohustuse. Maakohus märkis otsuse punktis 5, et eeldades, et vastutus moodustab vaid 4% tegelikust kahjust, ei ole kostja püüdnudki tuvastada kauba kadumise asjaolusid. Kohus leidis, et tegemist on vedaja raske hooletusega ja et kostja näitas üles ükskõiksust kauba veoks vedaja valikul ja vedamiseks vajalike juhendite andmisel ning jättis täitmata vedajal lasuva käibes vajaliku hoolsuskohustuse. Kohtu nimetatud seisukohad on tõendamata.
Maakohus viitab ka hoolsusele, mida kostja oleks väidetavalt pidanud rakendama pärast seda, kui kahju oli juba tekkinud, kuid CMR art 29 p 1 sõnastab selgelt, et CMR art 23 p 3 kohaldamise välistamiseks peab tegemist olema tahtlusega kahju tekitamise suhtes. Kostja ei ole tekitanud kahju tahtlikult ega olnud kahju tekitamise suhtes ka raskelt hooletu. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et ka raske hooletus välistab CMR art 23 p 3 kohaldamise CMR art 29 p 1 mõttes, rõhutab kostja, et ta ei ole olnud kahju tekitamise suhtes raskelt hooletu. Kostja on püüdnud selgitada kauba kadumise asjaolusid ning pidanud selleks tegeliku vedajaga kirjavahetust, kuid kahjuks ei ole kostja kauba kadumise kohta saanud enam selgust, kui et logistikakeskuse tuhandete saadetiste seas antud kaupa ei leidunud. Tõendamata on ka väide, justkui oleks kostja olnud ükskõikne kauba veoks vedaja valikul. Hageja ei ole avaldanud ega näidanud saatekirjas kauba maksumust, mis ületab CMR artikli 23 p-s 3 näidatud piiri ega määranud kindlaks kohaletoimetamise erihuvi summa kauba kaotsimineku, vigastamise ja kokkulepitud tähtajaks kohaletoimetamisega viivitamise korral. CMR art 24 p 1 kohaselt võib saatja veomaksete lisandi põhjendatud tasumisel avaldada ja näidata saatekirjas kauba maksumuse, mis ületab CMR artikli 23 p-s 3 näidatud piiri, ja sel juhul asendab avaldatud summa selle piiri. CMR art 26 p 1 kohaselt võib saatja kindlaks määrata kohaletoimetamise erihuvi summa kauba kaotsimineku, vigastamise ja kokkulepitud tähtajaks kohaletoimetamisega viivitamise korral, kui ta tasub veomaksete kooskõlastatud lisandi. CMR art 26 p 2 järgi võib olenemata hüvitusest, mis on ette nähtud artiklitega 23, 24 ja 25, nõuda tõendatud täiendava kahju hüvitamist avaldatud huvi summa piirides, kui on avaldatud kohaletoimetamise erihuvi. Kuna hageja ei ole veomaksete lisandi põhjendatud tasumisel avaldanud ega näidanud saatekirjas kauba maksumust, mis ületab CMR artikli 23 p-s 3 näidatud piiri ega määranud kindlaks kohaletoimetamise erihuvi summa kauba kaotsimineku, vigastamise ja kokkulepitud tähtajaks kohaletoimetamisega viivitamise korral, siis ei ole hagejal õigust saada kahju hüvitamist suuremas summas, kui näeb ette CMR art 23 p 3, s.o 217,79 eurot. Hageja, kelle majandustegevuseks on autokaubavedu, peab kauba saatjana teadma, et CMR näeb ette artiklites 24 ja 26 toodud võimalused. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud. CMR art 27 p 1 kohaselt arvutatakse viivist (5% aastas) vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. Hageja ei ole tõendanud kirjaliku nõude saatmist. Nimetud seisukohta kinnitab ka kohus oma otsuse punktis 6. Seega saab alustada viivisintressi arvestamist alles hagi esitamisele järgnenud päevast, s.o 15.12.2010. Seejuures tuleb aga arvestada võlaõigusseaduse §-des 6 ja 7 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega. Hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega ega juhtinud viimase tähelepanu sellele, et pooltevaheliste läbirääkimiste venides või nurjudes esitab ta maakohtule hagi. Hageja on üksnes palunud tasuda vaidlusaluse rahasumma. Kostja juhib kohtu tähelepanu hageja esitatud e-kirjale, milles kostja esindaja palub saata andmed kahjuhüvitise ulatuse määramiseks. Kostja sai viivisenõudest, kaotsiläinud kauba täpsest kogusest ja kauba maksumust tõendavast hinnakirjast teada alles hagiavalduse kättetoimetamise järgselt. Kostja lootis kuni hagiavalduse esitamiseni lahendada poolte vahel tekkinud vaidlus läbirääkimiste teel. Hageja ei soovinud asja kompromissiga lahendada ning esitas kostjale üllatuslikult tema vastu hagi. Seega katkestas hageja pahatahtlikult poolte vahel toimunud läbirääkimised. Vähemoluliseks ei saa pidada asjaolu, et läbirääkimiste pahatahtlik katkestamine on kostjale kaasa toonud
menetluskulud, mille hüvitamise kohustus lasub täies ulatuses hagejal. Eeltoodust tulenevalt on hea usu ja mõistlikkuse põhimõtete vastane mõista kostjalt hageja kasuks välja mis tahes suuruses viivis. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja Nelgeron Grupp OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb muuta, vähendades väljamõistetavat kahjuhüvitist 217,79 euroni, ja kostja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Pooled sõlmisid veolepingu, mis nähtub veoleping-tellimusest, milles hageja soovis kostjalt Hollandis asunud kauba (3 kasti valgustuseadmeid kogukaaluga 27 kg) vedamiseks Saksamaal asuvale saajale; kokku oli lepitud ka veotasu suurus. Kostja ei teostanud vedu ise, vaid tellis selle teiselt isikult. Vaidlust ei ole selles, et tegelik vedaja toimetas kaubast saajale 27.09.2010 vaid ühe kasti kaaluga 5 kg. Poolte vahel ei ole vaidlust, et tegemist oli rahvusvahelise autoveoga, millisele kohaldub CMR. Kostja on kinnitanud, et kaup on (osaliselt) kadunud, et hagejal on põhimõtteliselt õigus nõuda kaotsiläinud kauba maksumuse hüvitamist, ja et kostja vastutab kauba kaotsimineku eest kui vedaja (CMR artikkel 3). Ka maakohus on jõudnud järeldusele, et kostja vastutus rajaneb CMRil. Maakohus on asjakohatult viidanud CMR artiklitele 17.2, 17.5 ja 18.1. Kostja ei ole kunagi tuginenud väitele, et kaup kadus saatja ebaõigete juhendite või ebaõige toimingute tõttu või erilise riski tagajärjel. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud CMR artiklite 23.2 ja 23.6 ja 29.1 sätteid. CMR artikkele 23.1, 23.3 ja 23.6 järgi kaotsiläinud kauba maksumuse hüvitus ei või ületada 25 kuldfranki puuduoleva kauba brutokaalu kilogrammi eest; suuremat hüvitust võib vedajalt nõuda vaid sel juhul, kui vastavalt artiklitele 24 ja 26 on kauba väärtus või kohaletoimetamise erihuvi deklareeritud. Seega sätestatakse antud artiklites vedaja vastutuse piirang. CMR artikkel 29.1 kohaselt ei ole vedajal õigust viidata käesoleva peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuse mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Kuivõrd ka Eestis kohaldatav seadus, s.o. VÕS § 798, sätestab, et vedaja vastutuse piirangud ei kehti, kui vedaja on kahju tekitanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu, siis on iseenesest põhjendatud maakohtu seisukoht, et kahju põhjustamine raske hooletuse tõttu võrdustakse tahtliku õigusvastase tegevusega.
Samas on õige apellandi väide, mille kohaselt ei ole kauba kaotsiminek vedaja raske hooletuse tõttu tõendatud. Seda, et kaup läks veol kaduma vedaja tahtluse või raskelt hooletu tegevuse tõttu, peab tõendama kahjunõude esitaja (vt. VÕS kommenteeritud väljaanne III, lk. 363). Hageja ei ole esitanud kauba saatedokumentigi või elektroonilise saatekirja väljatrükki, kust vastavalt CMR artikkel 6 nähtuks kauba saatja, vedaja, kauba vastuvõtmise kuupäev ja koht ning kaubapakkide arv, markeering ja numeratsioon; kauba osaline kadumine on antud juhul tõendatud kostja õigeksvõtuga ja pelgalt see, et kaup kadus ja kostja ei suutnud seda leida, ei tõenda, et kauba kadumist põhjustas vedaja raskelt hooletusest tingitud tegevus või kostja raske hooletus tegeliku vedaja valimisel. Kauba kadumise fakti samastamine vedaja raske hooletusega muudaks CMR ja VÕS sätted vedaja vastutuse piirangust sisutühiseks. Kuna kaotsiläinud kauba brutokaal oli 22 kg ja SDR väärtus 27.08.2010 seisuga oli 1,18845 eurot, siis vastutab kostja kauba kaotsimineku eest 217,79 euro ulatuses. Seega tuleb maakohtu otsust põhinõude osas muuta, vähendades kostjalt väljamõistetavat summat 217,79 eurole. Hagejal on õigus vastavalt CMR artikklile 27.1 ja TsMS §-le 367 saada sellelt summalt viivist 5% aastas, s.o. 0.014 % päevas, alates hagi esitamisest 16.12.2010. Asjaolu, et hageja ei ole enne kohtusse pöördumist nõustunud kostja pakutud hüvituse suurusega, ei ole hea usu põhimõtte vastne käitumine, mistõttu apellandi taotlus jätta viivisenõue täielikult rahuldamata on alusetu. Poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätab kolleegium TsMS § 163 alusel nende endi kanda; kuigi hagi rahuldatakse 4% ulatuses (põhinõude osas), arvestab kolleegium ka seda, et kostja ei tasunud enne hagi esitamist (ega kohtumenetluse kestel) kahjuhüvitist ulatuses, millises ta pidas ennast vastutavaks (ja millises ulatuses hagi rahuldati), kuigi hageja kontonumber ja vedamisele kuuluva kauba kaal nähtus veotellimus-lepingust ja kadunud kauba kaalu sai ta teda 03.11.2010 hageja e-meilist (toimiku lk. 14).
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.