2-14-5999/13 - Intellektuaalse omandi kaitse - Intellektuaalse omandi kaitse - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Kaebuse kohaselt esitas avaldaja 26.09.2008 Patendiametile taotluse nr P200800061 leiutise „Meetod ja süsteem sõidukite järjekorra kontrollimiseks ja juhtimiseks sõidukite piiriületusel“ kaitsmiseks patendiga. Patenditaotlus avaldati 15.06.2010. Ekspertiisi tulemusel tegi Patendiamet 20.09.2010 otsuse patendi nr EE 05372 väljaandmise kohta. GoSwift OÜ (puudutatud isik II) esitas 14.09.2011 tööstusomandi apellatsioonikomisjonile vaidlustusavalduse, millega taotles patendi väljaandmise otsuse tühistamist. Apellatsioonikomisjon rahuldas 07.11.2013 otsusega vaidlustusavalduse ning kohustas Patendiametit tühistama avaldaja patendi nr EE 05372 B1. Apellatsioonikomisjon leidis ekslikult, et patent ei vasta esialgses leiutiskirjelduses avatud leiutise olemusele. Avaldaja oli teinud parandused ja täiendused, sh lahtikirjutused enne patenditaotluse avaldamist 15.06.2010 ning nendes polnud ületatud avatud leiutise olemust. Kõik patendis kirjeldatud olulised tehnilised tunnused olid ka 26.09.2008 patenditaotluse patendinõudluses, leiutiskirjelduses ja joonisel olemas. Puudutatud isik I oli seisukohal, et apellatsioonikomisjoni otsus on seaduslik ja põhjendatud. Avaldatud patenditaotlus sisaldas esialgsesse patenditaotlusesse tehtud parandusi ja täiendusi, mis muutsid oluliselt esialgse patenditaotluse leiutiskirjelduses avatud leiutise olemust ja patendikaitse ulatust PatS § 10 lg 1 ja 2 tähenduses. Välja antud patendiga kaitstakse sisuliselt uut leiutist, mille olemus ja tehnikatase erinevad esialgses patenditaotluses avatud leiutisest. Puudutatud isik II oli seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Euroopa Patendiameti apellatsioonikomisjoni praktikas tähendab vähemalt ühe uue olulise tunnuse patenti sissetoomine, et õiguslikult ei ole enam tegemist taotluses esitatud leiutisega. Lubamatuks muutmiseks on uue tunnuse sissetoomine, üldise mõistega märgitud tunnuse detailiseerimine ja konkreetse tunnuse üldistamine. Maakohtu määrus Harju Maakohus oma 29.05.2014 määrusega jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. PatS § 25 lg 1 sätestab, et patenditaotleja võib menetluse käigus teha patenditaotluses parandusi ja täiendusi, mis ei muuda patenditaotluse esitamise kuupäeval patenditaotluses avatud leiutise olemust. Sama sätte lg 2 kohaselt muudavad parandused ja täiendused leiutise olemust, kui need sisaldavad leiutise olulisi tunnuseid, mida ei olnud patendinõudluses, leiutiskirjelduses, joonisel või muus illustreerivas materjalis patenditaotluse esitamise kuupäeval. Pärast patenditaotluse avaldamist sama seaduse § 24 järgi ei saa patenditaotleja teha patendikaitse ulatust laiendavaid parandusi ja täiendusi (PatS § 25 lg 4). Muudatuste hindamisel ei tule lähtuda üksikute lausete/terminite või sõnastuse muutmisest, vaid sellest, kas tehtud muudatused muutsid leiutise olemust kui tervikut. Samuti ei pruugi leiutise olemust muuta see, kui algselt taotluse ühes osas paiknenud leiutise tunnus paigutatakse teise ossa. Taotluse täiendamine esialgselt napi sõnastuse n-ö lahtikirjutamisega või ümbersõnastamisega ei pruugi leiutise olemust muuta, kui ala asjatundjal on võimalik tehtud muudatusi esialgsest tekstist või joonistest tuletada. Sarnane säte patendiseaduse §-ga 25 sisaldub ka Euroopa patendikonventsioonis, mille art 123 lg 2 kohaselt ei või Euroopa patenditaotlust või Euroopa patenti muuta nii, et selle objekt väljuks algselt esitatud taotluse raamidest. EPA apellatsioonikomisjoni otsuses nr T 201/83 (p-s 3) on sedastatud, et esialgse taotluse raamidest väljutakse juhul, kui taotluse sisus tervikuna toimub selline muutus, mida ala asjatundja ei saa esialgsest taotlusest otse ja kahtlusteta tuletada. Samuti on EPA apellatsioonikomisjon kinnitanud, et muudatuse hindamisel ei saa lähtuda vaid esialgses

nõudluses sätestatust, vaid tuleb uurida ka patenditaotluse teisi osi, s.o kirjeldust ja näiteid, milles võib muudatusele vastav sisu olla kajastatud (otsus nr T 97/05, p 2.1.2). Vaidlustatud otsuses on leitud, et esialgsetele patendinõudluse tunnustele on lisatud järgmised leiutise olemust muutvad tunnused: 1) võetakse interneti ja arvuti, mobiilsidevahendite, iseteenindusvahendi või operaatori vahendite abil vastu järjekorra jadas koha reserveerimine; 2) klient paigutatakse järjekorra juhtimise mudeli abil ja teenindustaset arvestades virtuaaljärjekorda järjenumbri alusel elektroonilise süsteemi serveris; 3) kliendile saadetakse teade eeldatava piiriületuse teenindusaja kohta (tl 72). Sõna „registreerimiseks“ lisamise näol leiutise nimetusse pole tegemist leiutise olemust muutva täiendusega. Ka esialgse taotluse leiutise olemust avavas kirjelduses oli märgitud, et leiutise eesmärgiks on välja pakkuda klientidele süsteem eelnevaks registreerimiseks. Ekslik on apellatsioonikomisjoni otsuses sedastatu, et algsest patendinõudlusest puudub hilisema patendinõudluse p-s 1 võimalus võtta järjekorra jadas koha reserveerimine vastu mh iseteenindusvahendi või operaatori vahendite abil. Sõnapaar „järjekorra jada“ on kohtu hinnangul esialgsest patenditaotlusest selgelt ja kahtluseta tuletatav. Esialgses patendinõudluses oli märgitud, et „piiriületuskohta lubatakse sõidukeid, mille juhile on edastatud automaatselt süsteemi keskserveri arvuti poolt rida eelteateid eeldatava piiriületuskohta sisselaskmise aja kohta“ (tl 21, read 19-21) ning hilisemas nõudluses on märgitud, et „kliendile saadetakse teade eeldatava piiriületuse teenindusaja kohta“ (tl 72, rida 8). Eelnevast ei nähtu teadete saatmise süsteemi olulist muutmist. Mis puutub patendinõudluse punkti „teenindustsooni sisenemiseks kutse saatmine“, siis esialgses patendinõudluses oli küll märgitud, et kliendile saadetakse „automaatselt süsteemi keskserveri arvuti poolt rida eelteateid eeldatava piiriületuskohta sisselaskmise aja kohta“ (tl 21), kuid sellest ei tulene otseselt kutse saatmist teenindustsooni sisenemiseks. Patendinõudluse täiendamine tunnustega, mis eelnevalt sisaldusid üksnes joonistel, võib olla problemaatiline, eriti kui arvestada, et joonised on üldisemad kui patendikirjeldus- ja nõudlus ning võiks eeldada, et kogu oluline teave leiutise tehniliste tunnuste kohta sisaldub eelkõige patendinõudluses või võib selle otseselt tuletada vähemalt patendikirjeldusest. Samas on jooniselt nr 3 leiutise tunnus, et juhile saadetakse teade piiriületuskohta väljasõiduks, selgelt nähtav, mistõttu ei saa seda leiutise tehnilise tunnusena siiski tähelepanuta jätta. Lisaks on apellatsioonikomisjoni otsuses leitud, et leiutise olemust on muutnud järgmised lisandunud mõisted: järjekorrajada tervikjuhtimine ja kontrollimine, teadete edastamise osamoodul, infovahetuse kinnitamise osamoodul, kliendiga vahetatud informatsiooni vastuvõtmise/salvestamise liides, süsteemi andurid, juhtimis- ja kontrollalgoritm, rakendusvahendid, andur, andurid on dubleeritud. Sõna „tervik“ lisamine patendinõudlusse ei muuda leiutise olulisi tunnuseid, olles üksnes nüansilise tähendusega. Termini „osamoodul“ kasutamine termini „moodul“ asemel (vt esialgse patenditaotluse lk 11 (tl 22) read 11 ja 23) ei too patenti sisse uut mõistet. Välja antud patendis on kasutatud tunnust „informatsiooni vastuvõtmise/salvestamise liides“ (tl 74, rida 26), samal ajal kui esialgses patenditaotluses oli see märgitud kui „klientidega

vahetatud informatsiooni vastuvõtmise ja salvestamise moodul“ (tl 22, read 22-23). Võib järeldada, et avaldaja on leiutise tunnust võrreldes esialgsega mõnevõrra täpsustanud, mis aga jääb lubatu piiridesse. Kui ka asuda seisukohale, et sõna „liides“ ei käi mõiste „moodulid“ alla, olles teise tähendusevarjundiga, on olenemata kasutatud terminist selge, et leiutises kasutatakse kliendiga vahetatud info vastuvõtmist/salvestamist võimaldavat osa esimesest moodulist, ning termini muutus ei too kaasa muutust leiutise olulistes tunnustes. Kui esialgses patendinõudluses (tl 22, read 27-30) oli märgitud, et 2. moodul sisaldab piiriületuse parklas olevat registreerimisvahendit, mis on interneti abil ühendatud 1. mooduliga, registreerimisvahendiga ühendatud videokaameraid või RFID-lugejaid ning vastavat algoritmi täitvat arvutiprogrammi, siis muudetud patendinõudluses on märgitud (tl 75, rida 3), et moodul 2 sisaldab lisaks veel registreerimisvahendiga ühendatud andureid. Samuti on anduri mõiste toodud sisse patendinõudluse punkti 10 (tl 75), kus avatakse leiutise neljanda mooduli tunnuseid, ning sõltuvatesse punktidesse 17 ja 18 (tl 76). Andurite tunnust kasutatakse ka meetodit kirjeldavates nõudluspunktides 1 („aktiveeritakse süsteemi andurid“, „tõkkepuu juhtimise vahenditega ühendatud andurid“) ning 8 ja 9. Avaldaja seletuse kohaselt (tl 93) võib anduriks nimetada mooduli RFID lugejat. Andur on eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt mingit mõõdetavat või reguleeritavat füüsikalist suurust teiseks paremini võimendatavaks, mõõdetavaks või juhtimiseks kasutatavaks suuruseks muundav seadis. RFID on ingliskeelsete info- ja sidetehnoloogia terminite seletava sõnaraamatu andmeil andmekogumistehnoloogia, kus tuvastusandmete salvestamiseks kasutatakse elektroonilisi lipikuid ja nende hõiveks raadiotransmitterit. Selle abil toimub isiku tuvastamine ja krediitkaardiarveldused. Kohtu arvates pole võimalik tõmmata võrdusmärki mõiste RFID-lugeja ja andur vahele, kuivõrd andur on üldisem mõiste, mille lisamisega on seega laiendatud leiutise tehnilisi tunnuseid. Samuti ei selgita avaldaja arvamus seda, miks sõna „andur“ patendi tekstis RFID-lugejate kõrvale (mitte asemele) paigutati. Registreerimisvahendiga ühendatud andurite olemasolu ei nähtu ka esialgse taotluse osaks olevatelt joonistelt ega patendikirjeldusest, milles on mainitud üksnes videokaameraid ja RFID-seadmeid. Andurid on leiutise (nii süsteemi kui ka meetodi) oluline tunnus, mille lisamine patendinõudlusse muudab leiutise olemust. Andurite näol toodi leiutise kirjeldusse ja nõudlusesse läbivalt sisse täiesti uus mõiste, mida polnud esialgses leiutistaotluses (sh kirjelduses ja joonistes) käsitletud. Andureid tuleb lugeda leiutise oluliseks tunnuseks ka seetõttu, et need on lisatud uue iseseisva tehnilise tunnusena patendinõudlusesse, mis moodustab PatS § 10 lg 2 teise lause kohaselt leiutise oluliste tehniliste tunnuste kogumi. Leiutise üks osa on süsteem, milles on hõlmatud eri moodulid, mida omakorda rakendatakse eri seadiste kaudu. Need seadised on kahtluseta leiutise olulised osad, mängides süsteemi rakendamisel keskset rolli. Sealjuures on leiutise toimimise aspektist oluline viis, kuidas piiriületuskohas isikut tuvastada ja selle kohta andmeid edastada. Lisaks videokaameratele ja RFID-seadmetele andurite kasutamine on leiutise olulise tunnuse – piiriületusel juhtide tuvastamise ja selle kohta andmete edastamise viisi ja selleks kasutatava tehnilise vahendi – täiendamine, mis on leiutise olemust muutev ja seetõttu lubamatu muudatus PatS § 25 lg 1 mõttes. Patendinõudluse 1. punktile (tl 73, rida 9) on lisatud tunnus „juhtimis- ja kontrollalgoritmi täitvad rakendusvahendid“. Esialgses patendinõudluses on selle vasteks „vastavat algoritmi täitev arvutiprogramm“ (tl 23, rida 8). Sõna algoritm tähendab eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt täpset formaliseeritud eeskirjade kogumit kindlat tüüpi ülesannete lahendamiseks. Sõnade „juhtimis-“ ja „kontroll-“ lisamine sõnale „algoritm“ üksnes täpsustab algoritmide eesmärki, milleks on pakkuda lahendust süsteemi osade juhtimisele ja kontrollimisele, muutmata leiutise olulist tunnust, s.o algoritmide kasutamist leiutises. Seda, et leiutise oluliseks tunnuseks oli juba esialgses patenditaotluses lisaks järjekordade juhtimisele ka kontroll, kinnitab esialgse patenditaotluse kirjeldus. Sõna „arvutiprogrammid“ muutmine sõnaks „rakendusvahendid“ laiendab algoritmi täitvate vahendite tunnuseid, kuivõrd

rakendusvahendina võib mõista ka muid vahendeid peale arvutiprogrammi. Seega võib asuda seisukohale, et viidatud asendus on mõningal määral leiutist muutnud, kuna terminit „rakendusvahendid“ pole esialgses patenditaotluses sellises kontekstis kasutatud ning seda pole võimalik ka otseselt tuletada. Võib küsida, kas PatS § 25 lg 2 mõttes. Kohus arvab, et täpne vahend, mille kaudu algoritme teostatakse (üldjuhul on selleks arvutiprogramm), pigem on leiutise oluline tunnus, arvestades selle paiknemist patendinõudluses ning asjaolu, et ka algoritmi täitvad rakendusvahendid on osa patendiga kaitstud süsteemist. Lisaks on nõudlusesse lisatud uus mõiste „sisestusvea teavitamisega intelligentne iseteenindusterminal“ (nõudluspunkt 3, tl 73, rida 15; nõudluspunkt 12, tl 75, rida 24), mis algselt oli patendikirjeldusse märgitud kui „iseteeninduslik terminal“ (tl 16, read 19-20). Tegemist on teises moodulis paikneva registreerimisvahendiga, mille abil sõidukijuhi poolt sisestatakse sõiduki andmed ja muu piiriületuseks vajalik teave. See on süsteemi ja meetodi toimimise aspektist oluline tunnus, mille omaduste muutmine (lisades sellele tunnuse „sisestusvea teavitamisega“) muudab leiutise olemust ning on samuti lubamatu muudatus PatS § 25 lg 1 mõttes. Selline muudatus pole tuletatav ka esialgsest leiutiskirjeldusest ja joonistest. Iseenesest on esialgses patenditaotluses (ka leiutise pealkirjas) kasutatud sõna „piiriületusel“, mitte piiriületuskohas, mis viitab sellele, et esialgses taotluses pole soovitud siduda leiutise rakendamine üksnes ühe piiriületuskohaga. Lisaks on iseenesest õige avaldaja selgitus, et piiri ületataksegi piiriületuskohas, mistõttu polnud selle termini kasutamine leiutise rakendusala kitsendav. Samas ei tule esialgsest taotlusest selgelt ja kahtluseta välja muudetud patendist tulenev tunnus, mille järgi saab juht piiriületuskohta eelnevalt valida. Selline võimalus on selgelt ära toodud muudetud patendikirjelduses (tl 68, read 15-18), kuid see puudub esialgses kirjelduses. Ka puudub esialgsest taotlusest mõiste „piiripunktide serverid“ (tl 68, rida 18), mis keskserveritega ühendatuna saavad anda pildi järjekordadest eri piiriületuskohtades. Tegemist on omaette funktsiooniga tunnusega, kuivõrd leiutise põhimõte seisneb enda järjekorda registreerimises ning selle kaudu oma aja planeerimises, kuid tunnus, mille kohaselt saab juht eelnevalt mobiili või arvuti abil keskserveriga ühendust võtta ja piiriületusjärjekordi võrrelda (ilma et ta peaks end kindlasse piiriületuskohta registreerima) pole esialgses patenditaotluses piisava selgusega välja toodud. Seega on lisatud uus leiutise oluline tunnus, mis muudab leiutise olemust ning on lubamatu. Eeltoodust tulenevalt on esialgset 26.09.2008 patendinõudlust ja -kirjeldust muudetud selliselt, et sinna on lisatud leiutise olulised tunnused, mida pole võimalik esialgsest taotlusest otse ja kahtlusteta järeldada. Apellatsioonikomisjon jõudis seega 07.11.2013 otsuses kokkuvõttes õigele järeldusele, et välja antud patent ei vasta esialgses taotluses avaldatud leiutise olemusele ning patent nr EE 05372 B1 kuulub Patendiameti poolt tühistamisele. Juhindudes TsMS § 172 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja määruskaebus Avaldaja palub tühistada maakohtu määruse, apellatsioonikomisjoni otsuse või saata asja maakohtule tagasi uueks arutamiseks. Maakohus on apellatsioonikomisjoni otsuse õiguspärasuse kontrollimise asemel teostanud iseseisvalt 26.09.2008 patenditaotluse ja patendi võrdluse. Tuginedes apellatsioonikomisjoni otsuse aluseks mitteolevatele uutele asjaoludele, on maakohus väljunud PatS § 50 lg-s 6 tulenevatest kohtuliku kontrolli piiridest. Maakohus on teinud üllatusliku lahendi, tuginedes asjaoludele, mida apellatsioonikomisjoni otsus ei sisalda ja mida eelmenetluses ei käsitletud. Maakohus on rikkunud ärakuulamisõigust ja uurimispõhimõtet. Maakohus ei ole arvestanud, et

PatS § 50 lg 2 p 3 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid saab tuvastada üksnes vastava ala asjatundja arvamusele tuginedes. Avaldaja patent on välja antud patendiseaduse, mitte Euroopa patendikonventsiooni alusel, mille rakenduspraktika ei saa olla avaldaja patendi tühistamise aluseks. Maakohtu määruse aluseks olevad tunnused ei muuda avaldaja leiutise olemust. Patendinõudluses „anduri“ mõiste nimetamine pole leiutist muutva tähendusega. Ka videokaamerad võivad olla pildi andurid ning RFID’d olla andurid, kuna neid rakendatakse füüsiliste objektide muundamiseks elektriliseks signaaliks. Pildi andurid (videokaamerad) ja RFID’d, RFID lugejad jne on nii moodulis 2 kui ka moodulis 4, mis näitab ka andurite dubleerimist. „Videokaamerad“, „RFID lugejad“, „RFID kaart lugejad“, „RFID kiibilt“, RFID lugejad“ on ka esialgses patenditaotluses mitmuses nimetatud. Sõidukid on varustatud RFID kiibiga, millele on kantud sõidukit puudutav informatsioon ning, läbides RFID lugeja, edastatakse andmed 1. moodulisse (vt lk 5, read 22-27). Siit on antud ala asjatundjale ilmne, et nimetatud kiip on anduriga, millelt viiakse andmed RFID lugejasse. Lisaks kirjeldatakse patenditaotluse lk 5 real 22-27 võimalust, et alternatiivselt helistab sõidukijuht mobiilsidevahendiga spetsiaalsel ettemääratud numbrile (rakendub abonendi tuvastamise andur vms) ning videokaamera tuvastussignaali (rakendub andur videokaamera käivitamiseks, näiteks liikumisandur vms) või RFID seadme (rakendub RFID andur, näiteks RFID kiip vms) abil edastatakse sõiduki andmed 2. moodulisse. Sellised toimingud saavad toimuda üksnes andurite vahendusel, ning selle mõiste lisamine patendinõudlusse pole leiutise olemust muutva tähendusega. Andurid ei ole leiutise (nii süsteemi kui ka meetodi) oluline tunnus, mille lisamine patendinõudlusse muudab leiutise olemust. Patendinõudluse tekstist tulenevalt ei ole leiutise olemuseks mitte see, milliste konkreetsete anduritega muudetakse, vaid see, mida muudetakse (s.o mille abil edastatakse keskserverisse piiriületust sooviva sõiduki registreerimisnumber ja sõidukijuhi mobiilsidevahendi number ning edastatud/vastuvõetud teated, mis salvestatakse serveri andmebaasis kronoloogilises järjekorras). Seadmete loetelu ei ole leiutise olemust silmas pidades lõplik ning mõiste „andur“ esinemine patendinõudluses ei muuda leiutise olemust. Maakohus on mõistet „rakendusvahendid“ tõlgendanud ebatäpselt ning seetõttu tulnud ebaõigele järeldusele selle olulisuse osas. Maakohus on asunud ebaselgele seisukohale, mille kohaselt antud asjaoludel pigem esineb PatS § 25 lg-e 2 vastava muudatusega. Maakohus on interpreteerinud „juhtimis- ja kontrollalgoritmi täitvate rakendusvahenditena“ esialgses patendinõudluses olevat „vastavat algoritmi täitvat arvutiprogrammi“. Rakendusvahendid on vahendid meetodi ja süsteemi töölerakendamiseks, mida on loetletud moodulites 1-4 ja mis on vastava rakendusprogrammi kasutusse määratud vahendid (nt sõidukite andmebaas, mälu logifailide hoidmiseks, salvestusmälu, infovahetusregistrid jne). Nõudluspunktis 1 on täpsustatud, et „moodul 1 hõlmab keskserverit koos rakendusvahenditega, mille abil realiseeritakse vastavate toimingute algoritmid...“. Vastav rakendusprogramm (algoritm) kasutab toimingute läbiviimiseks (arvuti)serverit või süsteemis keskserverit. Antud ala asjatundjale on endastmõistetav, et rakendusvahendite sisaldumist olemasolevas kogumus saab selgelt järeldada algsest patenditaotlusest. Mõiste „rakendusvahendid“ kasutamine ei saa muuta ega muuda leiutise olemust, sest rakendusvahendid on vahendid, mis moodustavad juba olemasoleva kogumi. Maakohtu määruses ei nähtu, kas maakohus on käsitlenud ülaltoodut PatS § 25 lg 2 ja 4 tähenduses olulise muudatusena ning sellest tulenevalt pole maakohtu järeldus ka järgitav ega põhjendatud. Täpsustus „sisestusvea teavitamisega“ lisamine mõistesse „sisestusvea teavitamisega intelligentne iseteenindusterminal“, ei saa kuidagi muuta leiutise olemust, sest ta ei mõju lõppresultaadile – pikkade järjekordade kadumisele. Iseteenindusterminal on oluline tunnus,

aga laiend „sisestusvea teavitamisega intelligentne“ on siin ebaoluline. Ebaolulisus seisneb muu hulgas selles, et veavaba registreerimise võimalus on oma olemuselt mittetehniline tunnus ja ei moodusta seetõttu leiutise olulist tunnust. Sisestusvea teavitamine on iseteenindusterminali üks tavafunktsioon, mis kergendab andmete sisestamist kasutaja poolt ja ei lase kasutaja eksimisel andmete sisestamisel järgmist sammu teha enne eksimuse parandamist. Seega juhib iseteenindusterminali lihtsalt kasutaja tähelepanu eksimisel andmete sisestamisel. See tegevus ei ole kuidagi seotud süsteemi teiste komponentidega ja ei too kaasa muutust leiutise olulistes tunnustes. Ebaõige ja täielikult põhjendamata on maakohtu vastupidine seisukoht, kuivõrd see piirdub vaid paljasõnalise tõdemusega, et tegemist on süsteemi ja meetodi toimimise aspektist olulise tunnusega, mille omanduste muutmine (lisades „sisestusvea teavitamisega“) muudab leiutise olemust PatS § 25 lg 1 mõistes. Sellisena ei ole maakohtu seisukoht mingilgi viisil jälgitav ega ka kontrollitav. Sugugi mitte kõik leiutise tunnused ei ole käsitletavad leiutise tehniliste tunnustena ja PatS § 25 lg 1 kohaselt on välistatud vaid leiutise kui terviku olemust muutvad ehk olulised tehnilised tunnused. „Piiriületuskoha“ defineerimisel ilma konkreetsele geograafilise asukohale viitamata on tegemist põhimõiste kasutamisega – põhimõistega viidatakse mis tahes samalaadsele objektile, millel on samad olulised ning eristavad tunnused. Patendinõudlus ei too ära konkreetse piiripunkti nimetust, vastavalt on meetodit ja süsteemi võimalik kasutada samaaegselt mis tahes piirületuskohas, mitte „ainult ühes piiriületuskohas“. Meetodi ja süsteemi samaaegsest kasutamisest mitmes piiriületuskohas ilma nende sidumiseta konkreetse piiripunkti või isegi riigiga ei teki „täiesti uut lahendust“. Algse patenditaotluse lk 2 rida 24-26 ka ütleb, et süsteemi edasiarendused lubavad juhtida sõidukite piiriületust mis tahes riigis ning samuti võimaldab süsteem juhtida erinevate sõidukite piiriületusjärjekordi. Algses leiutiskirjelduses ja joonistel (Fig 1-3) esitatud süsteemi lahendus ei välista ega piira mitte kuidagi seda mitmel piiriületuskohal rakendamast, kuna sisaldab sellekohaseid viiteid ja mõisteid. On üldteada asjaolu, et piiriületus toimub mitmes piiriületuskohas, mida nimetatakse piiripunktiks, sest igal riigil on rohkem kui üks piiriületuspunkt. Avaldaja leiutis käsitleb meetodit ja süsteemi sõidukite igakordsel piiriületusel, kus iganes see ka ei toimuks. Meetodi ja süsteemi kasutamise aja ja koha piirangu puudumine annab iseenesest võimaluse kasutada seda mitmetel piiriületustel ja samaaegselt. Ning asjaolu, et isikul (sõidukil) on võimalus valida, millise piiriületuskoha ta piiriületuseks valib, osutab selgelt sellele, et 26.09.2008 patenditaotluses kirjeldatud leiutis on suunatud piiri ületamisele, kui sellisele ja seega on patenteeritud lahenduseks meetod ja süsteem sõidukite järjekorra registreerimiseks, kontrollimiseks ja juhtimiseks mitmetes piiriületuskohtades. Patendinõudluses ja leiutiskirjelduses esitatud lahendus (vt joonis Fig 1-3) ei tee vahet konkreetse piiriületuskoha või piirijaama osas vastava meetodi ja süsteemi kasutamiseks samaaegselt mis tahes piirületuskohas või piirijaamas, mis on endastmõistetav, kuna süsteemis ühendatakse interneti ja mobiilside abil üksteisega kõik moodulid (1-5), ning mooduli 1. (arvuti)serveris formeeritakse/rakendatakse andmebaas piiriületust ootavate või piiriületuseks eelregistreeritud sõidukite andmetega (vt algne patenditaotlus lk 10, read 4-8) ning süsteemis sisalduvas keskserveris (vt algne patenditaotlus lk 10, rida 10) rakendatakse tarkvaraline liides ühe piiriületuskoha järjekorra / mitme piiriületuskoha järjekorra valikuks portaalis, milles piiripunktide serveriteks piiripunktides on süsteemi 1. mooduli (arvuti)server, mis ilmneb leiutiskirjeldusest ja nõudlusest. Puudutatud isiku II määruskaebus Puudutatud isik palub muuta osaliselt maakohtu määruse põhjendusi, muutmata määruse resolutsiooni, ja asendada põhjendused osaliselt määruskaebuses toodud põhjendustega. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja olulist rikkunud menetlusnorme. Maakohus ei ole esitanud põhjendusi, miks on asunud tunnuste „virtuaaljärjekord“,

„elektrooniline süsteem serveris“ ja „teenindustsoon“ osas apellatsioonikomisjoni otsusest erinevalte seisukohale. Menetluse edasine käik Maakohus võttis määruskaebused menetlusse. Puudutatud isik II vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu. Puudutatud isik I märgib, et ei võta puudutatud isiku II määruskaebuse kohta seisukohta. Puudutatud isik I vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu. Avaldaja vaidleb puudutatud isiku II määruskaebusele vastu. Maakohus ei rahuldanud määruskaebusi ja edastas need läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebustega ja asja materjaliga, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja avaldaja määruskaebus jätta rahuldamata. Avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Puudutatud isiku II määruskaebus tuleb TsMS § 664 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Puudutatud isiku II määruskaebus on maakohtu poolt ebaõigesti menetluse võetud. Puudatud isiku II määruskaebuses ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, s.t taotletud teistsuguse lahendi tegemist. Seadusest ei tulene õigust kaevata üksnes määruse põhjendava osa peale. TsMS § 664 lg 2 kohaselt, kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata. Vastuseks avaldaja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse väide, mille kohaselt on kohus apellatsioonikomisjoni otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel seotud otsuse põhjendusega, ei põhine seadusel. PatS § 50 lg 6 kohaselt võib patendiomanik vaidlustada apellatsioonikomisjoni otsuse kohtus hagita menetluse korras. TsMS § 463 lg-st 2 ja § 438 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et lahendit tehes otsustab kohus muu hulgas seda, mis asjaolud on tuvastatud ja kas avaldus kuulub rahuldamisele. Seadusest ei tulene, et apellatsioonikomisjoni otsuse tühistamise aluseks oleks apellatsioonikomisjoni põhjendavate seisukohtade õigusvastasus. Kohus kontrollib, kas apellatsioonikomisjoni otsus (PatS § 50 lg 3) on seaduslik. Antud asjas on maakohus õigesti kontrollinud, kas apellatsioonikomisjoni otsus kohustada Patendiametit tühistama patenti (kd I tl 144) oli seaduslik. Seadusest, muu hulgas PatS § 8 lg-st 4 ega § 10 lg-st 1 ei tulene, et PatS § 50 lg 2 p 3 kohaldamiseks vajalikke asjaolusid saaks tuvastada üksnes vastava ala asjatundja arvamusele tuginedes. TsMS § 229 lg-st 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib kohus hagita menetluses lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks mis tahes tõendusvahendi. TsMS § 438 lg 1 esimesest

lausest tuleneb, et kohus hindab tõendeid ise ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud. PatS § 8 lg 4 ja § 10 lg 1 on materiaalõigusliku tähendusega. Maakohtu määrus ei ole avaldajale üllatuslik. Apellatsioonikomisjoni otsuses (kd I tl 119–145) käsitleti leiutise tunnuste kõiki muudatusi, millele maakohus on määruse tegemisel tuginenud. Samuti käsitleti neid tunnuste muudatusi maakohtu menetluses puudutatud isiku II 10.03.2014 seisukohtades (kd I tl 168–183). Avaldaja esitas kaebuses oma seisukohad nende tunnuste kohta. Määruskaebuse väide Euroopa patendikonventsiooni, Euroopa patendiameti juhiste ja Euroopa patendiameti apellatsioonikomisjoni otsuste asjassepuutumatuse kohta on asjakohatu. Maakohus on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud PatS § 25 lõikeid 1 ja 2. PatS § 25 lg 1 kohaselt võib patenditaotleja menetluse käigus teha patenditaotluses üksnes parandusi ja täiendusi, mis ei muuda patenditaotluse esitamise kuupäeval patenditaotluses avatud leiutise olemust. PatS § 25 lg 2 kohaselt muudavad parandused ja täiendused leiutise olemust, kui need sisaldavad leiutise olulisi tunnuseid, mida ei olnud patendinõudluses, leiutiskirjelduses, joonisel või muus illustreerivas materjalis patenditaotluse esitamise kuupäeval. Määruskaebuse kõikide väidete kohta seoses andurite, juhtimis- ja kontrollalgoritmi täitvate rakendusvahendite, sisestusvea teavitamisega intelligentse iseteenindusterminali, piiriületuskoha eelneva valiku võimaluse ja piiripunktide serveritega kui leiutise muudetud tunnustega on maakohus esitanud seisukohad ja seisukohti ammendavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited tuginevad avaldaja hinnangule, mille kohaselt patenditaotluse parandused ja täiendused ei muuda avaldaja arvates leiutise olemust. Määruskaebuses ei ole väidetud, et maakohus oleks jätnud mõne tõendi tähelepanuta, samuti ei ole esile toodud, milliste tõendite alusel tuleks asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on kõiki muudatusi eraldi ja kogumis põhjalikult käsitlenud ja tuvastanud, et määruses toodud muudatustega on muudetud leiutise olemust. Maakohus ei ole seejuures kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohtu põhjendused on vastuoludeta, jälgitavad ja veenvad. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta määruskaebuse esitaja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.