Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

MAAKOHTU LAHEND

jõudmiseks, kuid selleks on võlgnikul esmalt vaja läbi teha pankrotimenetlus, mille oluliseks tagajärjeks on võlgniku vara realiseerimine. Pankrotimenetlusest järelejäänud kohustustest vabastamine saab kõne alla tulla eelkõige juhul, kui võlgnik on käitunud n-ö ideaalselt, oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja suutnud võlausaldajate nõuetest osa ka rahuldada. Võlgnik viibib vangistuses eelduslikult 2019. aastani. Seadusandja on kohustustest vabastamise menetluse läbimise eeldusena näinud ette võlgniku kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (PankrS § 173 lg 1). Võlgnikul ei ole võimalik tulutoova tegevusega tegeleda vähemalt sellisel määral nagu seadusandja on mõelnud. Mõistlikuks ega võrdseks ei saa pidada olukorda, kus isik läbib vangistuses viibides kohustustest vabastamise menetluse samadel tingimustel kui isik, kes viibib vabaduses ning kellelt nõutakse tulutoova tegevusega tegelemist. Võlgniku suhtes läbiviidav pankrotimenetlus ega ka pärast seda lubamine kohustustest vabastamise menetlusse ei taga pankrotiseadusega ettenähtud eesmärki. Õigeks ei saa pidada, et riik peaks veel täiendavalt rahastama võlgniku pankrotimenetlust. Eelduslikult kujunevad pankrotimenetluse kulud palju suuremaks kui seaduses ettenähtud miinimumtasu. Arvestades eeltoodut ei oleks võlgnikul mõistlik praegusel ajal pankrotimenetluse kulude võrra oma kohustusi suurendada. Pankrotimenetlusest järelejäänud kohustustest vabastamine ei saa olla võlgnikule hõlpsaks väljapääsuks ja võimaluseks oma kohustusi lihtsalt vältida. Kuna võlgniku esitatud andmetel puudub tal vara, mille arvel oleks võimalik pankrotimenetlust läbi viia, tuleks pankrotimenetlus eelduslikult lõpetada raugemisega. Seejuures kaasnevad ka pankrotimenetluse kulud. Võlgnik on esitanud avalduse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks, mistõttu tulenevalt PankrS § 171 lg-st 11 tuleks kohtul välja kuulutada pankrot, kuigi esineb alus raugemiseks. Kohus selgitas, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sh tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (3-2-1-46-13, p 11). Kohtu hinnangul ei oleks võlgnikul võimalik täita PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi, millele viitab ka ajutine haldur. Arvestades asjaolu, et võlgnik viibib kinnipidamisasutuses ja tema varasemat käitumist silmas pidades võib vabanedes uuesti sinna sattuda, ei ole võlgnikul võimalik tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ega sellist tegevust otsida. Järelikult ei saa võlgnik anda ka märkimisväärset panust võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgnik ei saa automaatselt võlgadest vabaks, midagi selle heaks tegemata. Riigikohus on selgitanud, et avaldaja viibimine vangistuses ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel (3-2-1-1-13, p 11). Kohus leidis, et olukorras, kus on ette teada, et kohustustest vabastamise menetlust ei saa algatada või see ei saa lõppeda kohustustest vabastamisega, ei ole õigustatud pankrotimenetluse läbiviimine selleks, et võlgnik jõuaks kohustustest vabastamise menetluseni. Mõistlik ei ole olukord, kus riik peab rahastama võlgniku pankrotimenetlust, mis ei vii soovitud tulemuseni. Mõistlik ega usutav ei ole ka võlgniku lubadus, et kui ta jõuab kohustustest vabastamise menetluseni, kannavad vanemad ja sõbrad talle iga kuu üle 100 eurot, millest 50 eurot saaks kasutada võlgnevuste kustutamiseks. Võlgniku kohustuste täitmist ei saa oodata vanematelt ja sõpradelt. Kohus ei saa arvestada võlgniku katteta lubadusi, mis ei ole tõsiseltvõetavad.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus õigesti tõlgendanud esitatud tõendeid ja samuti jääb arusaamatuks, millistest õigusnormidest kohus lähtus. Määruses on kirjas, et arvestades võlgniku teadaolevaid kohustusi ja vara, on võlgnik ajutise halduri hinnangul püsivalt maksejõuetu, kuid vaatamata sellele kohus ei rahuldanud pankrotiavaldust. Maakohus viitab õigesti Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-1-13. Võlgniku viibimine vanglas ei välista iseenesest tema pankroti väljakuulutamist. Põhiline on asjaolu, et võlgnik on maksejõuetu ja see ei kanna ajutist iseloomu ning tema pankrotini viimises ei olnud tahtlust. Samas tegi kohus täiesti vastupidise määruse, juhtides tähelepanu võlgniku tegevuse kuritegelikule iseloomule. Kohus suhtus võlgniku isikusse eelarvamuslikult; 2) on kohtu seisukoht, et pankrotimenetlusest järelejäänud kohustustest vabastamine saab kõne alla tulla eelkõige juhul, kui võlgnik on käitunud ideaalselt, oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja suutnud võlausaldajate nõuetest osa ka rahuldada, ebaobjektiivne. Vanglas viibides ei saa võlgnik tegeleda tööalase või mis tahes muu sissetulekut toova tegevusega. See toimub objektiivsetel, võlgniku isikust sõltumatutel põhjustel, ega räägi sellest, et võlgnik hoiab kõrvale tulu saamisest ja ei käitu ideaalselt, püüdes vähendada võlgnevusi võlausaldajate ees. Võlgniku suhtes on lõpetatud 27 täitemenetlust ning seda ka ajal, mil võlgnik viibis vanglas. Võlgniku vabakasutuskontolt on näha, et sugulased ja sõbrad kannavad talle üle raha, mille arvel kustutakse võlgnevusi. Seega teeb võlgnik omalt poolt kõik, et võlgnevused kustutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt on maakohus jätnud pankroti välja kuulutamata üksnes põhjusel, et võlgnik viibib vangistuses ning mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus vangistuses viibiv isik läbiks kohustustest vabastamise menetluse samadel tingimustel isikuga, kes viibib vabaduses ja kellelt nõutakse tulutoova tegevusega tegelemist. Maakohtu selline seisukoht ei ole kooskõlas PankrS §-s 171 sätestatuga. Kuigi võlgnik on esitanud koos pankrotiavaldusega ka kohustustest vabastamise avalduse, on maakohus jätnud eelmenetluses välja selgitamata asjaolud ja tõendid, kas võlgniku suhtes esinevad PankrS § 171 lg-s 2 nimetatud alused. Seetõttu tuleb maakohtu vaidlustatud määrus tühistada ja saata uueks lahendamiseks maakohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.