Merle Randla esitas 4. juunil 2014 Tartu Maakohtule avalduse üle võõra kinnisasja avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise ja kinnistusraamatusse vastava märke kandmise nõudes. Avaldaja palub tunnistada tema õigust avalikult teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale asendiplaanil märgitud teed pidi ja määrata tee kasutamise eest tasu suuruseks 10 eurot aastas. Avalduses taotles M. Randla ka esialgse õiguskaitse kohaldamist tõkete eemaldamiseks ja
juurdepääsu tagamiseks vastavalt TsMS §-le 6183 ja AÕS § 156 lg-le 1. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik avaldaja õiguste tagamiseks ning avalikule teele juurdepääsu viivitamatuks taastamiseks. Avaldajale kuulub alates 30. maist 2013 1⁄2 kinnisasjast asukohaga XXX, Tartumaa. Juurdepääs kinnisasjale avalikult teelt on alati kulgenud mööda teed (ca 130 meetrit), mis on jaotatud omandiõiguse poolest pooleks. Esimene osa teest kuulub naaberkinnisasja juurde ning teine osa teest avaldaja kinnisasja juurde. Naaberkinnisasi XXX, Vana-Kuuste küla, Kambja vald, Tartumaa kuulub Arvi Padjusele. Kuni talveni 2013 kasutas avaldaja A. Padjuse kinnisasja juurde kuuluvat teed ilma probleemideta kuni A. Padjus blokeeris avaldaja juurdepääsu XXX kinnistule. Probleem lahendati suulise kokkuleppe teel.
7.mail 2014 tõkestas A. Padjus jälle avaldaja sissepääsu XXX kinnistule. 9. mail 2014 paigaldati avaliku tee äärde tõkkepuu, mistõttu puudus avaldajal igasugune juurdepääs oma kinnisasjale. Sõiduk oli võimalik parkida vaid avaliku tee äärde. Suulisel teel kokkuleppele A. Padjusega ei jõutud. Vaidlusalune tee on avaldaja ainuke võimalik juurdepääs kinnisasjale. Vastavalt tavadele on seda eelnevalt kogu aeg kasutatud mõlema talu juurde sõitmiseks. Kuivõrd avalikult teelt on üsna pikk maa taluni (ca 130 meetrit), siis on tee kasutamine põhjendatud. Lisaks on pool teest avaldaja enda omandis. Ka Riigikohus on seisukohal, et elamiseks kasutatavale kinnisasjale peab reeglina olema tagatud vähemalt üks autoga juurdepääsu võimalus (RKTKo nr 3-2-1-85-05). Avaldaja soovib oma maja soojustama hakata, kuid ehitusmaterjalide kohaletoimetamine pole A. Padjuse tegevuse tõttu võimalik. Seetõttu on vajalik esialgse õiguskaitse kohaldamine, kuivõrd Eesti tingimustes on renoveerimisetööd võimalikud ennekõike suvel.
MAAKOHTU LAHEND
2.Tartu Maakohtu 16. juuni 2014 määrusega rahuldati M. Randla taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja määras keelata kuni tsiviilasjas nr 2-14-21291 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni A. Padjusel sulgeda endale kuuluval XXX kinnistul asuvat teed, mis tagab juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt M. Randla kaasomandisse kuuluvale X kinnistule. Kohus leidis, et esitatud materjalid annavad alust arvata, et käesoleval ajal on ainus mõistlik juurdepääs avaldaja kinnistult avalikult kasutatavale teele mööda teed, mis kulgeb puudutatud isikule kuuluval kinnistul.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.A. Padjus esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus maakohus oluliselt TsMS § 4771 lg-s 2 sätestatut ja rakendas esialgset õiguskaitset selleks ettenähtud aluste puudumisel. Käesolevas tsiviilasjas ei esine selliseid asjaolusid, mille puhul oleks vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida. Avaldaja nõudel puudub materiaalõiguslik alus, sest tal on juurdepääs avalikult teelt oma kinnistule olemas; 2) jättis maakohus esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise seisukohalt olulised asjaolud välja selgitamata ja rakendas esialgset õiguskaitset pelgalt avaldaja väidetele tuginedes. Maakohus jättis tähelepanuta, et avaldaja väited, et temale kuuluv maatükk (katastritunnus 28204:004:0204) ei piirne avalikult kasutatava teega ja XXX maatükilt avalikult kasutatavale teele pääsemiseks tuleb läbida puudutatud isiku kinnistu, on väärad ja ilmses vastuolus avaldaja
enda poolt kohtule esitatud tõendiga. Avaldusele lisatud maa-ameti kaardilt nähtub selgesti, et XXX kinnistu (katastriüksus 28204:004:0204) piirneb ühte külge pidi ca 48 m ulatuses vahetult Haaslava-Vana-Kuuste teega, mis on ümbruskonna ainus avalikult kasutatav tee; 3) ei vaidlusta A. Padjus asjaolu, et tema sulges läbipääsu temale kuuluval kinnistul paikneval erateel, kuid tegi seda vastuabinõuna avaldaja poja, xxx kinnistu kaasomaniku Heikki Randla ebaseaduslikule tegevusele. H. Randla ühendas omavoliliselt lahti, kõrvaldas ja omastas xxx kinnistut läbiva kaebuse esitaja kinnistut elektriga varustava maa-aluse toitekaabli, mille tulemusel XXX kinnistu jäi ligi 2 kuuks elektrita. Asjaolu, et avaldaja ei saanud kasutada kaebuse esitajale kuuluvat erateed, ei ole samastatav juurdepääsu puudumisena AÕS § 156 lg 1 tähenduses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 17. mai 2010 lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-42-10 (p 31) selgitanud, et AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks. Avaldajal on selline juurdepääs avalikult kasutatavale teele olemas ja seetõttu ei ole esialgse õiguskaitse rakendamine põhjendatud; 4) on väär avaldaja väide, et vaidlusalune tee on tema ainus võimalik juurdepääs, mistõttu selle sulgemise tõttu ei ole tal võimalik autoga oma kinnistule pääseda ja tal tuleb autot(sid) parkida avalikult kasutatava tee äärde. Avaldajal on võimalik pääseda oma kinnistult Haaslava-VanaKuuste teele nii jalgsi kui autoga mööda raudteega paralleelselt kulgevat pinnasekattega teed (asukoht sõidujäljena nähtav kohtule esitatud kaardilt), mille kasutamiseks tal ei ole takistusi. Kaebusele lisatud fotod tõendavad, et avaldaja ka tegelikult kasutab nimetatud teed, pääseb oma kinnistule ja pargib autosid oma kinnistul paiknevate hoonete juures; 5) olnuks kaebuses osundatud vead välditavad, kui kohus pidanuks vajalikuks enne esialgse õiguskaitse rakendamist ka puudutatud isiku TsMS § 384 lg 3 alusel ära kuulata; 6) ei ole avaldaja huvid kindlasti kahjustatud määral, mis õigustaks esialgse õiguskaitse rakendamist. Avaldaja kinnistu piirneb vahetult avalikult kasutatava teega ja avaldaja kinnistule on olemas alternatiivne juurdepääsuvõimalus.
4.M. Randla vaidles A. Padjuse määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) tingis tee sulgemine olukorra, kus avaldajal polnud võimalik oma koju viia ehitusmaterjale ega sõita elumaja juurde sõidukiga, eriti vihmaste ilmadega. Vaidlusalune suletud tee on olnud avaldaja omandatud kinnisasja kasutuses väga pikka aega. Kogu pikkusest kuulub pool teed avaldajale. Tava alusel on seda teed ka kasutatud ning sellega pole probleeme olnud. Elamiseks kasutavatele hoonetele on vajalik sõidukitega juurde pääseda ning seetõttu oli vaja ajutiselt ka olukorda reguleerida, et avaldaja ei kaotaks juurdepääsu oma hoonetele. Seega oli olemas ka õiguslik alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks; 2) ei ole avaldaja esitanud kohtule valeandmeid, vaid konkreetse omavalitsuse poolt kinnitatud asendiplaani, millelt on näha, et avaldajale kuuluv kinnistu piirneb küll avalikult kasutatava teega, kuid hooneteni kulgeb ca 130-meetrine tee. Maakohtul oli olemas olukorda kirjeldav konkreetne asendiplaan, mistõttu ei saa väita, et maakohtul ei olnud piisavalt tõendeid. Arvestada tuleb nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel. Kuni kohus ei ole asja sisuliselt lahendanud ning on vajadus olukorda ajutiselt reguleerida, on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud; 3) ei ole põhjendatud puudutatud isiku viidatud juurdepääs avaldaja hoonetele mööda põlluteed. Sissesõidetud rada on mullapõhjaga ja konarlik, mistõttu on tee läbitav vaid kuivaperioodil ning kõrgema põhjaga sõiduautoga. Samuti ei ole vastavat rada võimalik kasutada nt prügiveoautodel või muul teenindaval transpordil. Lisaks ei tohi maantee perve kasutada
mahasõiduks, sest see rikub maanteeperve olukorda. Viidatud põllul sisse sõidetud jäljed on tugeva langusega 1,5 m ulatuses umbes 30-kraadise nurgaga, peale langust tuleb uus pikem tõus 3 m 40-kraadise tõusunurgaga. Maanteelt majani sõites on tee languseks 8 meetrit; 4) ei ole puudutatud isik asunud viivitamatult kohtumäärust täitma, mistõttu pidi avaldaja kaasama kohtutäituri. Ka pärast kohtutäituri kaasamist ei ole tee vabastatud kõigist takistustest. Puudutatud isik kõrvaldas küll eelnevalt paigaldatud takistused, kuid lisas uute takistustena suure liivahunniku ning eratee äärde postid, mistõttu ei ole avaldajal võimalik tuua auto järelkäruga ehitusmaterjali. Vajadusel oleks saanud liivahunniku paigaldada ka selliselt, et see ei oleks liiklust takistanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik. TsMS § 667, § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
6.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et käesoleval juhul puudus alus esialgse õiguskaitse rakendamiseks. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjades on tulenevalt TsMS § 6183 esialgse õiguskaitse kohaldamine seadusest tulenevalt lubatud. TsMS § 4771 lg 2 kohaselt kui esialgse õiguskaitse kohaldamine on seaduse järgi võimalik, võib seda teha, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, kui seadusest ei tulene teisiti. M. Randla on põhjendanud esialgse õiguskaitse rakendamise vajadust avalikule teele juurdepääsu viivitamatu taastamise vajadusega, et toimetada oma kinnistule renoveerimistööde teostamiseks vajalikke ehitusmaterjale. A. Padjus ei ole ka vaidlustanud asjaolu, et ta on sulgenud läbipääsu temale kuuluval kinnistul paikneval erateel, mida M. Randla oli siiani kasutanud pääsemiseks avalikult teelt oma kinnistule. Kuna olukorra esialgse reguleerimise vajadus seisnes juurdepääsu olemasolu tagamises ehk senise väljakujunenud tavaolukorra säilitamises, oli olemas TsMS § 4771 lg-st 2 tulenev alus esialgse õiguskaitse rakendamiseks.
7.Ringkonnakohus selgitab, et kinnisasja piirnemine avaliku teega ei välista iseenesest AÕS § 156 lg 1 alusel nõude esitamist. M. Randla on oma vastuses määruskaebusele õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt tuleb esinevaid huvisid kaaluda ka juhul, kui kinnisasjaga külgneb küll avalikult kasutatav tee, kuid selle kasutamine oleks avaldaja jaoks ebamõistlikult kallis või muul viisil koormav (RKTKo 3-2-1-45-04 p 14). Lisaks eeltoodule on Riigikohus leidnud, et AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukorras, kus avaldajat pole küll takistatud pääsemast avalikult kasutatavale teele, kuid samas on läbirääkimistel (ja ka alanud kohtumenetluses) keeldutud senist tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast (RKTKo nr 3-2-1-46-14 p 14). Samas juhib ringkonnakohus A. Padjuse tähelepanu sellele, et määruskaebuses esitatud vastuväited, mis seonduvad M. Randlal kinnistule pääsemiseks alternatiivsete võimaluse olemasoluga, saab A. Padjus esitada käesoleva tsiviilasja põhimenetluses ning esitatud asjaolude ja vastuväidete põhjal saab maakohus kaaluda poolte huve.
8.A. Padjus ei ole oma määruskaebuses esitanud vastuväiteid ega põhjendusi selle kohta, kuidas on senine olukord (s.o üle oma kinnistu kulgeva eratee M. Randla kinnistule juurdepääsu võimaldamine) kahjustanud A. Padjuse kui XXX kinnisasja omaniku huve. Kinnistut elektriga varustava maa-aluse toitekaabli väidetav kõrvaldamine ja omastamine või naaberkinnistute omanike muud omavahelised lahkarvamused ei põhjenda senise väljakujunenud tee kasutamise
tava muutmist ja M. Randla juurdepääsutee tõkestamise lubamist. Muud A. Padjuse vastuväited, mis puudutavad M. Randlal oma kinnistule pääsemiseks teise võimaluse olemasolu, ei ole esialgse õiguskaitse rakendamise seisukohast asjakohased, kuna esialgse õiguskaitsega ei muudeta senist väljakujunenud tavaolukorda.
9.Määruskaebuse esitaja on õigesti viidanud TsMS § 384 lg-st 3 tulenevale kohtu võimalusele pooled enne esialgse õiguskaitse rakendamist ära kuulata. Üldjuhul ongi hagita menetluses mõistlik enne esialgse õiguskaitse rakendamist selgitada välja mõlema poole seisukohad. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul, kus esialgse õiguskaitse rakendamisega ei muudetud väljakujunenud tee kasutamise tava, ei olnud poolte ärakuulamine enne määruse tegemist TsMS § 384 lg 3 alusel vajalik.
10.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud määruskaebuse esitaja enda kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.