2-13-56226/37 - Muud - Muud hagiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

töötajate koosseisu. Samas kokkuleppes pakkus kostja hagejale teise töö kostja juures tööpingi operaatori abina. Hageja ei nõustunud pakutud kokkuleppega ja loobus selle allkirjastamisest. Hageja arvab, et töölepingu ülesütlemine koondamise tõttu on tühine järgmistel põhjustel. TLS § 89 lg 3 1.lause kohaselt, enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, välja arvatud TLS § 89 lõikes 2 nimetatud juhtudel. TLS § 89 lõikes 2 nimetatud juhud ei esine, seega TLS § 89 lg-s 2 sätestatu kohaldamisele ei kuulu ja kostjal oli kohustus enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuda töötajale võimaluse korral teist tööd. Asjaolud, et kostjal oli võimalus enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuda töötajale võimaluse korral teist tööd, kuid kostja seda ei teinud, tõendab kostja poolt pakutud 01.10.2013.a kokkulepe, mis hageja poolt ei olnud allkirjastatud. Ülaltoodu alusel, töölepingu ülesütlemisega lõpetamisel koondamise tõttu kostja on rikkunud TLS § 89 lg 3 esimeses lauses sätestatu, mis on oluline õigusrikkumine. Asjaolud, et hageja on loobunud tööle taastamise kokkuleppe allkirjastamisest ei oma tähtsust, kuna töölepingu ülesütlemise avaldus, mis on tehtud tööandja poolt, on võimalik võtta tagasi ainult töötaja nõusolekul. Nõusoleku andmine on töötaja õigus ja selle andmisest loobumist ei pea töötaja põhjendama. Seega ei saa antud juhul põhineda sellele, et hageja loobumine ei vasta hea usu põhimõttele. Seadus nõuab tööandjalt koondamisel pakkuda töötajale teine töö sama tööandja juures selleks, et töötajal oleks võimalus hinnata perspektiivid ja teha valik enne selle ajani, millal töötaja kaotab töö ja alustab uue töö otsimist. Pärast töölepingu lõpetamist kaotab sama tööandja juures uue töö pakkumine aktuaalsuse, kuna ei ole välistatud olukord, et töötaja hakkas uut ja paremat tööd otsima või juba leidis. Juhul, kui sama tööandja juures uue töö pakkumine jääb töötaja jaoks aktuaalseks, siis võib töötaja igal ajal anda nõusoleku ülesütlemise avalduse tagasivõtmiseks. TLS § 89 lg 4 kohaselt, tööandja peab töölepingu ülesütlemisel arvestama võrdse kohtlemise põhimõtet. TLS § 89 pealkirjast tuleneb, et TLS § 89 lg-s 4 sätestatud norm kohaldatakse töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu. Hageja töölepingust tuleneb, et hageja asus tööle meistrina. Töölepingus ei ole märgitud, et hageja võetakse tööle meistrina konkreetses tööstusjaoskonnas. Kostja ettevõttes on mitu tööstusjaoskonda ja mitu meistritöökohta – üks meister ühe tööstusjaoskonna jaoks). Kõik meistrid teevad samalaadset tööd. Hageja arvab, et kostja pidi valima koondamisele kuuluvat isikut kõikidest töötajatest, kes töötavad meistritena kostja juures. Kostja valikut ei teinud. Valiku tegemisel pidi kostja arvesse võtma, et kostja kasvatab alla 3-aastast last. Kostja seda arvesse ei ole võtnud. Koosmõjus TLS § 89 lg-ga 4 rikkus kostja sellega ka TLS § 89 lg-s 5 sätestatu. Selleks, et tõendada, et kostja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, peab hageja tõendama, et kostja juures töötavad mitu meistrit, kelle seast pidi kostja valima koondamisele kuuluva isiku. Ülaltoodu tõendamiseks tegi hageja kohtule tõendite kogumise taotluse: hageja palus kohtul välja nõuda kostjalt kõikide töötajate töölepingud, kes seisuga 30.09.2013.a töötasid kostja juures meistritena ja kõikide meistrite ametijuhendid meistrite tööülesannete ja kvalifikatsiooninõuetega. Antud juhul ei soovi hageja jätkata töösuhteid kostjaga ja palub kohtul tuvastada kostja ja hageja vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse; lõpetada tööleping TLS § 107 lg-s 2 sätestatud korras alates 30.09.2013.a; välja mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kostja ei ole rikkunud tööle jäämise eelisõigust (TLS § 89 lg 5). Ka võrdse kohtlemise põhimõtet (TLS § 89 lg 4) ei ole kostja rikkunud. Kostjal oli koos hagejaga kokku 6 meistrit: mehhaanikatsehhi meister (hageja), montaaži meister ja neli keevitusmeistrit. Tegemist on erinevate üksustega ning ka kvalifikatsiooninõuded meistritele on erinevad. Keevitusmeistrid peavad tundma keevitust väga hästi – kõik neli meistrit on endised kõrgetasemelised keevitajad. Hagejal puudub igasugune keevitusoskus. Seega ei saa meistrite ametikohti pidada samaväärseteks ega rääkida meistri ametikoha koondamisest, vaid ikka konkreetse tsehhi meistri ametikohast. Mehhaanika tsehhis oli vaid üks meistri ametikoht. Täieliku ja igakülgse õiguskaitse huvides märgime täiendavalt, et montaaži tsehhi meistril on kaheaastane laps, seega temaga võrreldes ei oleks hageja igal juhul olnud eelisseisundis. Ka mehhaanikatsehhi juhti (s.o tsehhi meistri otsene juht) ei saanud kostja koondada, sest tsehhi juhi ametikoha jaoks puudus hagejal samuti piisav kvalifikatsioon. Kostja katsed hagejat masina operaatori erialal õpetada ebaõnnestusid. Kostja ei ole rikkunud teise töö pakkumise kohustust. TLS § 89 lg 3 kohaselt tuleb teist tööd pakkuda võimaluse korral. Kostjal ei olnud hagejale teist tööd pakkuda. 01.10.2013 kokkulepe ei tõenda vastupidist. 01.10.2013 kokkuleppe projekt oli kostja kompromissettepanek, et püüda leida võimalust, kuidas hagejaga siiski töösuhet jätkata. Kui kohus peaks siiski leidma, et 01.10.2013 kokkuleppe projekt tõendab, et kostjal oli teist tööd pakkuda, siis on kostja selle kohustuse 01.10.2013 kokkuleppe projektiga täitnud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-22-01 leidnud: töötajale teise töö pakkumise kohustuse saab lugeda täidetuks, kui tööandja on teinud seda pärast koondamisest teatamist. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 01.10.2013 kokkuleppes viidatud tööpingi operaatori abi kohta hageja vastu võtta ei soovinud. Kui hageja peaks nimetatud asjaolu vaidlustama, siis soovib kostja esitada täiendavaid tõendeid. Hageja ei oleks madalamat ametikohta vastu võtnud ka siis, kui kostja oleks seda varem pakkunud. Hageja kinnitab hagis, et teise töö pakkumise ajaks (s.o 01.10.2013) oli ta juba leidnud uue töö ja seepärast ei soovinud kostjaga töösuhet jätkata. Koondamisest teatas kostja hagejale 30.09.2013. Seega, kui hageja leidis ühe päevaga parema töö, siis ei oleks ta madalama palgaga varasema pakkumise puhul sellega nõustunud. Seega, isegi, kui kohus peaks leidma, et kostjal oli teist tööd pakkuda, siis ei soovinud hageja nimetatud töökohta ja seega ei muuda väidetav rikkumine töölepingu ülesütlemist tühiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-104-01 leidnud: TLS § 98 lg 2 eesmärgiks ei ole kohustada tööandjat pakkuma töötajale formaalselt neid töökohti, millistest töötaja ei ole huvitatud, vaid tagada, et võimaluse korral saaks töötaja jätkata tööd sama tööandja juures. See eesmärk oli hagejale sobiva töö pakkumisega täidetud. /.../ Tuvastatud asjaoludest ja tõenditest järeldust tehes on kohus põhjendatult märkinud, et TLS § 98 lg 2 kohaselt on enne töölepingu lõpetamist koondamise tõttu tööandja kohustatud pakkuma võimaluse korral teist tööd, mille eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk oli hagejale sobiva töö pakkumisega täidetud. Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et teise töö pakkumise kohustust on rikutud, siis ei saaks hageja sellele rikkumisele tugineda ja see rikkumine muudaks ülesütlemist tühiseks. Puudub vaidlus, et käesoleval juhul esines ülesütlemise alus ning korrektne avaldus on esitatud. Vaidlus on selle üle, kas rikutud on tööle jäämise eelisõigust ja teise töö pakkumise kohustust. Nimetatud rikkumised ei muudaks ülesütlemist tühiseks.

VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele ei seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Käesoleval juhul vaidlustab hageja enda töölepingu ülesütlemise väites, et talle ei pakutud teist tööd. Samas puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja pakutud teist tööd hageja ei soovinud. Olukorras, kus hageja tegelikult töösuhte jätkumist ei soovinud, on teise töö mitte-pakkumise kohustuse rikkumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ja seega lubamatu. VÕS § 6 lg 2 tulenevalt palub kostja jätta käesoleval juhul TLS § 89 lg 3 kohaldamata. Kui kohus peaks leidma, et töölepingu ülesütlemine on tühine, siis palub kostja hüvitist vähendada. TLS § 109 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Käesoleval juhul oli koondamise olukord, hageja ametikoht kaotati. Teist samalaadset tööd kostjal hagejale pakkuda ei olnud. Madalama kvalifikatsiooniga tööd poleks hageja igal juhul soovinud. Hageja ei soovi töösuhet jätkata. Hageja oli kostja juures töötanud ca 2 aastat (03.10.2011-30.09.2013). Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et isegi, kui ülesütlemine oleks tühine, siis enam kui ühe kuu töötasu väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kostja palub TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist vähendada ühe kuu töötasuni ehk 900 euroni. TLS § 109 lg 3 sätestab: Kui töötajale on määratud käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud hüvitis, ei ole töötajal õigust nõuda töötasu, mida töötajal oleks olnud õigus saada töösuhte jätkumisel töövaidlusorgani otsuse jõustumiseni. Seega kaotab hageja õiguse saada ülesütlemise aja mittejärgimise hüvitist (TLS § 100 lg 5). Koondamise tühisuse tuvastamisel peaks hageja tagastama ka TLS § 100 lg 1 alusel makstud hüvitise. Kostja on juba maksnud hagejale hüvitist TLS § 100 lg 1 ja 5 alusel kogusummas 1 867,85 eurot. Seega juhul, kui kohus peaks määrama hagejale hüvitise TLS § 109 alusel, palub kostja arvestada hageja poolt juba TLS § 100 lg 1 ja lg 5 saadud hüvitis (1 867,85 eurot) võimalikust TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavast hüvitisest maha. Kostja teeb käesolevaga 1 867,85 euro osas protsessuaalse tasaarvestuse avalduse: juhul kui kohus hageja hüvitisnõude kas täielikult või osaliselt rahuldab, siis tasaarvestab kostja hüvitisnõude juba tasutud hüvitise (1 867,85 eurot) tagasinõudega. Kompromissläbirääkimised ebaõnnestusid. Kostja on püüdnud jõuda hagejaga kompromissile. Kostja viimane (20.12.2013 tehtud) kompromissipakkumine hagejale oli 900 eurot. Hagejale selline pakkumine ei sobinud. TsMS § 163 lg 2 sätestab, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. TsMS § 163 lg 2 alusel palub kostja juhul, kui kohus rahuldab hagi osaliselt, jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt vähendada TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist ning lugeda see tasutuks juba hagejale 30.09.2013 tasutud hüvitisega ning lõpetada tööleping 107 lg lg 2 alusel alates 30.09.2013; jätta kõik menetluskulud hageja kanda. 6(16)

Hageja arvamuse kohaselt hagi vastuse kohta (tl 65-66) hagi vastuses kostja väidab, et koondamise tegemiseks olid objektiivsed asjaolud: kostja peamine tellija (tootmismaht 95%) vähendas 13.09.2013 oluliselt hindasid. Hageja ei võta omaks kostja ülalnimetatud vastuväite ja arvab, et hindade vähendamine ei ole tõendatud, kuna 13.09.2013.a e-kirja puhul on tegemist kostja sisekirjaga, milles puuduvad numbrinäitajad ja numbrite asemel on märgitud tühikud. Samas ei tõenda koondamise tegemise objektiivseid asjaolusid e-kirjad, mida esitas kostja 02.06.2014.a. siin on samuti tegemist kostja sisekirjavahetusega, mis kajastab ühe kostja juhtidest soovi tootmiskulude vähendamiseks, mis ei ole objektiivne asjaolu koondamise tegemiseks. Kostja ei tõendanud, et tellimuse maht või müügihinnad on vähenenud. Hagejal ei ole piisavat aega kostja 02.06.2014.a esitatud muude dokumentaalsete tõendite uurimiseks ja hindamiseks ja seetõttu toetab hageja oma taotluse tähtaja pikendamise kohta, mis hageja esitas kohtule 02.06.2014.a. Hagi vastuses väidab kostja, et temal oli koos hagejaga kokku 6 meistrit: mehhaanikatsehhi meister (hageja), montaaži meister ja neli keevitusmeistrit; tegemist on erinevate üksustega ning ka kvalifikatsiooninõuded meistritele on erinevad; keevitusmeistrid peavad tundma keevitust väga hästi – kõik neli meistrit on endised kõrgetasemelised keevitajad; hagejal puudub igasugune keevitusoskus; seega ei saa meistrite ametikohti pidada samaväärseteks ega rääkida meistri ametikoha koondamisest, vaid ikka konkreetse tsehhi meistri ametikohast; mehhaanika tsehhis oli vaid üks meistri ametikoht; täieliku ja igakülgse õiguskaitse huvides märgime täiendavalt, et montaaži tsehhi meistril on kaheaastane laps, seega temaga võrreldes ei oleks hageja igal juhul olnud eelisseisundis. Hageja ei võta omaks kostja poolt esitatud faktiväited. Kuna kohus võttis hagejalt ära võimalused tõendada omapoolsed faktiväited, et:  kostja ettevõttes on mitu tööstusjaoskonda ja mitu meistritöökohta – üks meister ühe tööstusjaoskonna jaoks  kõik meistrid teevad samalaadsed tööd ja seetõttu pidi kostja valima koondamisele kuuluvat isikut kõikidest töötajatest, kes töötavad kostja juures meistritena  kõikide meistrite töölepingutes on üks ja sama töökoht – kostja tehas Narvas ja nende töökohad ei ole jagatud tsehhideks  kõikide meistrite kohta on kostjal sarnased kvalifikatsiooninõuded, siis tuleb kostjal tõendada oma faktiväited. Antud juhul kostja ei tõendanud, et:  kostjal oli vaid üks mehhaanika tsehhi meistri ametikoht – hageja ametikoht, mis läks koondamisele  teisi samal ametikohal töötavaid isikuid ei ole, teised meistrid (koos hagejaga koos 6 inimest) on montaaži meister ja neli keevitusmeistrit  tegemist on erinevate üksustega ning ka kvalifikatsiooninõuded meistritele on erinevad. Kostja küll esitas 02.06.2014.a meistrite andmed – CV-d, kuid need dokumendid ei tõenda, et nendes on kajastatud kostja kvalifikatsiooninõuded erinevate tsehhide meistritele. Antud juhul kvalifikatsiooninõuded ja erinevad töökohad on võimalik tõendada töölepingute ja ametijuhenditega, kus on kajastatud meistrite tööülesanded ja kvalifikatsiooninõuded. Kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-22-01, kus Riigikohus leidis, et töötajale teise töö pakkumise kohustuse saab lugeda täidetuks, kui tööandja on teinud seda pärast koondamisest teatamist, ei ole asjakohane antud asjas. Antud asjas koondamisest teatamine ja töölepingu lõpetamine tööandja ülesütlemisega koondamise tõttu toimusid üheaegselt. Kui olukord oli 7(16)

hageja palub kohtul pikendada 14.05.2014.a kohtumäärusega määratud tähtaega avalduste, seisukohtade ja dokumentide esitamiseks kuni 10.06.2014.a ja määrata uus tähtaeg kohtuotsuse teatavaks tegemiseks. Uue tähtaja planeerib hageja lepinguline esindaja lähtudes sellest, et viimastel päevadel tema töökoormus suurenes oluliselt. Viru Maakohus 13.06.2014 määrusega (tl 101-104) rahuldas hageja 02.06.2014 taotluse menetlusdokumentide esitamise tähtaja pikendamisest; pikendas 14.05.2014 määruses pooltele antud tähtaeg kõigi avalduste, dokumentide ja seisukohtade esitamiseks ja andis hagejale võimaluse esitada oma seisukoht kostja poolt 02.06.2014 esitatud menetlusdokumentide kohta; muutis tsiviilasjas nr 2-13-56226 13. juunile 2014 määratud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega ja teatas sellest pooltele. Hageja seisukoht kostja poolt esitatud dokumentide kohta Hageja seisukoha kohaselt (tl 120-121) hageja, muu hulgas, jääb oma 02.06.2014.a seisukoha (mis oli ekslikult nimetatud kostja seisukohaks) juurde. Täiendavalt esitab hageja järgmised avaldused, väited, taotlused ja seisukohad. 30.12.2013.a vastuses kostja väidab, et koondamise tegemiseks olid objektiivsed asjaolud: kostja peamine tellija (tootmismaht 95%) vähendas 13.09.2013 oluliselt hindasid. 02.06.2014.a seisukohas hageja kirjutas, et ta ei võta omaks kostja vastuväide, et koondamise tegemiseks oli ülalnimetatud objektiivsed asjaolud. Kostja küll esitas omapoolsed tõendid, et tõendada, et koondamiseks oli ülalnimetatud põhjus, kuid hageja arvamusel need tõendid ei kinnita kostja poolt esitatud faktiväited. Hageja arvamusel hindade vähendamine kostja peamise tellija poolt on võimalik tõendada dokumentidega, mis on väljastatud selle peamise tellija poolt (näiteks, kirjad hindade alandamise või vähendamise kohta, kirjad tellimuste koguste vähendamise kohta, hankevõi müügilepingud või kokkulepped lepingute muutmise kohta. Kostja poolt esitatud kiri (13.09.2013.a e-kiri) on kostja sisekiri, milles puuduvad numbrinäitajad ja numbrite asemel on märgitud tühikud. Muud e-kirjad, mis kostja esitas 02.06.2014.a, on samuti kostja töötajate sisekirjad, mis kajastavad kostja ühe juhataja soovi tootmiskulude vähendamiseks, mis ei ole objektiivne asjaolu koondamise tegemiseks. Hageja arvab, et kostja ei tõendanud, et tellimuse maht või müügihinnad on vähendatud. 14.05.2014.a kohtumäärusega kohus määras pooltele tähtaja avalduste, dokumentide ja seisukohtade esitamiseks. Ülalnimetatud tähtaeg oli hageja taotlusel pikendatud ja saabub 01.07.2014.a. Seega võib hageja selleks tähtajaks esitada nii avaldusi kui taotlusi. Lisaks hagiavalduses toodud väidetele ja asjaoludele, mille alusel hageja arvab, et töölepingu ülesütlemine oli tühine, käesolevaga hageja ka väidab, et kostjal ei olnud alust koondamise tegemiseks. Koondamise tegemiseks peavad olema objektiivsed põhjendused, aga kostjal oli ainult ühe juhataja soov kulude vähendamiseks. Kui kostja väidab, et koondamise tegemiseks olid objektiivsed asjaolud – kostja peamine tellija (tootmismaht 95%) vähendas 13.09.2013 oluliselt hindasid, siis seda on vaja tõendada. Kuna hagejal ei ole võimalust esitada vastavad tõendid ja hageja ei tea, mis need tõendid on, hageja palub kohtul nõuda kostjalt andmeid, kes oli 13.09.2013.a seisuga kostja peamine tellija (nimi, aadress, kontaktandmed, tellimuste maht) ning dokumentaalsed tõendid (kirjad, avaldused, lepingud), mis on kinnitatud ülalnimetatud peamise tellija pädeva esindaja allkirjaga, mis tõendavad, et kostja peamine tellija vähendas oluliselt hindasid kostja toodangu ostmiseks. Ülalnimetatud tõendite abil kavatseb hageja tõendada, et kostja peamine tellija tootmismahuga 95% ei vähendanud 13.09.2013 oluliselt hindasid ja seega kostjal ei olnud alust koondamise tegemiseks. Võttes arvesse, et kohus määras seisukohtade esitamiseks tähtaja kuni 02.06.2014.a, siis on hagejal õigus esitada antud dokumendis omapoolne seisukoht kostja 30.12.2014.a vastuste kohta. 9(16)

Ülalnimetatud vastuses kostja väidab, et temal oli koos hagejaga kokku 6 meistrit: mehhaanikatsehhi meister (hageja), montaaži meister ja neli keevitusmeistrit; tegemist on erinevate üksustega ning ka kvalifikatsiooninõuded meistritele on erinevad; keevitusmeistrid peavad tundma keevitust väga hästi – kõik neli meistrit on endised kõrgetasemelised keevitajad; hagejal puudub igasugune keevitusoskus; seega ei saa meistrite ametikohti pidada samaväärseteks ega rääkida meistri ametikoha koondamisest, vaid ikka konkreetse tsehhi meistri ametikohast; mehhaanika tsehhis oli vaid üks meistri ametikoht; täieliku ja igakülgse õiguskaitse huvides märgime täiendavalt, et montaaži tsehhi meistril on kaheaastane laps, seega temaga võrreldes ei oleks hageja igal juhul olnud eelisseisundis. Kostja esitas kohtule tõendina oma meistrite CV-d, millega kostja kavatseb tõendada, et kostja kõikidel meistritel olid erinevad töökohustused ning erinevad töökohad kostja tehases ja seega kostjal ei olnud võimalust hageja koondamisel valida koondamisele kuuluvat isikut mitmest töötajatest. Hageja arvab, et CV-d ei tõenda ülaltoodud asjaolud. CV-d kinnitavad, et kostja meistritel on erinevad kvalifikatsioonid, kuid erinevate töökohustuste tõendamiseks on vaja uurida meistrite töölepingud ja ametijuhendid. Kuna need dokumendid on kostja käes, siis hageja kordab oma taotlust välja nõuda kostjalt töötajate A M, A Z, D R, V P, D K ja V K töölepingud ja ametijuhendid. Ülalnimetatud tõendite abil kavatseb kostja tõendada, et kostja kõikidel meistritel olid ühesugused töökohustused ja üks töökoht – kostja tehas Narva linnas. Hageja arvab, et kui kostja esitas CV-d, selleks, et tõendada, et kostja kõikidel meistritel olid erinevad töökohustused ja seega kostjal ei olnud võimalust hageja koondamisel valida koondamisele kuuluvat isikut mitmest töötajatest, siis peab hagejal olema võimalus kostja väiteid ja vastuväited tagasi lükata. Hageja arvab, et ei ole õiglane, et kohus on ära võtnud 14.05.2014.a kohtumäärusega hagejalt võimalused oma faktiväidete tõendamiseks. Kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-22-01, kus Riigikohus leidis, et töötajale teise töö pakkumise kohustuse saab lugeda täidetuks, kui tööandja on teinud seda pärast koondamisest teatamist, ei ole antud asjas asjakohane. Antud asjas koondamisest teatamine ja töölepingu lõpetamine tööandja ülesütlemisega koondamise tõttu toimusid üheaegselt. Kui olukord oli selline, et esmaselt tööandja teatas koondamisest ja seaduses sätestatud ühekuulise aja jooksul enne töölepingu lõpetamist on pakkunud töötajale teise töö, siis Riigikohtu ülalnimetatud lahend oleks asjakohane ja oleks alus lugeda, et kostja on täitnud oma kohustust teise töö pakkumise kohta. Antud juhul oli teine töö pakutud pärast töölepingu lõpetamist ja kostja soovis seda vormistada tagasiulatuvalt, mille jaoks ta valmistas ette kokkulepe, mille allkirjastamisest hageja on loobunud. Antud juhul tööleping oli lõpetatud koondamise tõttu 30.09.2013.a (tõendavad hagiavalduse lisad 3-4) ja teise töö proovis kostja pakkuda alles 01.10.2013.a (tõendab hagiavalduse lisa 5). Lähtudes ülaltoodust ei ole asjakohane ka kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-104-01, kus on juttu teise töö pakkumisest samal tööandjal ka enne töölepingu lõpetamist. Lähtudes ülaltoodust töölepingu lõpetamine koondamise tõttu oli tehtud seaduse olulise rikkumisega ja töölepingu ülesütlemine on tühine. Hageja arvab, et kui kohus tunnistab töölepingu ülesütlemine tühiseks, siis ei ole alust hüvitise suuruse vähendamiseks. Kostja 30.12.2013.a vastuses toodud põhjendused ei selgita, kuidas hüvitise suuruse vähendamine on seotud töölepingu ülesütlemise protseduuri rikkumisega kostja poolt. Hageja arvab, et kostja vastuse punktides 21-25 toodud põhjendused ei anna alust hüvitise suuruse vähendamiseks, kuna kostja tegevuse tõttu ei olnud hagejal pikema aja jooksul sama tulu, mida ta on kostjalt saanud. Hageja arvab, et protsessuaalse tasaarvestuse tegemiseks alust ei ole, kuna VÕS kohaselt ei saa tasaarvestada need nõuded, mille kohaselt õigustatud pool võib esitada vastuväited. Antud juhul hageja juba hagiavalduses teatas, et ta soovid täishüvitus ja see nõue on võimalik lugeda vastuväitega, mis ei anna alust tasaarvestuse tegemiseks.

Vastuses hagiavaldusele (p-d 23-25) kostja teeb 1867,85 euro summas protsessuaalse tasaarvestuse avalduse: juhul kui kohus hageja hüvitisnõude kas täielikult või osaliselt rahuldab, siis tasaarvestab kostja hüvitisnõude juba tasutud hüvitise (1867,85 eurot) tagasinõudega. Oma tasaarvestuse kostja põhjendab TLS § 109 lg-s 3 sätestatuga. Hageja arvab, et kostja arvamus ei ole õige, kostja rakendab seadust ebaõigesti ja tasaarvestuse tegemiseks alust ei ole, kuna kostjal ei ole hageja suhtes tagasinõuet. Hageja pole nõus tasaarvestusega ja temal on õigus tasaarvestuse suhtes esitada vastuväited. Kuna hagejal on vastuväited tasaarvestuse suhtes, siis ei ole lubatud tasaarvestus teha (VÕS § 200 lg 4). Hageja nõuab kostjalt hüvitist, mis sätestab TLS § 109 lg 1. See hüvitise määramine välistab töötasunõuet, mida töötajal oleks olnud õigus saada töösuhte jätkumisel töövaidlusorgani otsuse jõustumiseni (TLS § 109 lg 3). Oma tasaarvestusega kostja soovib tasaarvestada mitte töötasu, kuid hüvitise koondamise eest (TLS § 100 lg 1) ja hüvitus etteteatamise aja rikkumise eest (TLS § 100 lg 5). Ülalnimetatud hüvitised ei ole töötasu, seega nende hüvitiste väljamaksmine ei välista hüvitise määramist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, mis määrab TLS TLS § 109 lg 1. Kuna hageja oli koondatud etteteatamise tähtaja rikkumisega, siis temal on õigus hüvitisele TLS TLS § 101 lg 1 ja 5 alusel. See on imperatiivne norm. Kui töölepingu ülesütlemine koondamise tõttu oli tühine, siis hagejal tekkib õigus hüvitisele TLS TLS § 109 lg 1 alusel. See on imperatiivne norm. Seadus ei sätesta, et hüvitise TLS TLS § 109 lg 1 määramisel peab töötaja tagastama hüvitised, mis olid väljamakstud TLS TLS § 101 lg 1 ja 5 alusel. Seega kostjal ei ole õigust ja alust protsessuaalse tasaarvestuse tegemiseks. Vastuses hagiavaldusele palub kostja TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist vähendada ühe kuu töötasuni ehk 900 euroni. Kui kohus rahuldab hagi, siis hageja rahaline nõue (hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses) on 2700 eurot (kuutöötasu 900 EUR x 3 kuud = hüvitus 2700 EUR). Hageja palub kohtul hagi rahuldada ja tuvastada kostja ja hageja vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse; lõpetada tööleping TLS § 107 lg-s 2 sätestatud korras alates 30.09.2013.a; väljamõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ehk 2 700 eurot; menetlusosaliste menetluskulud jätta kostja kanda.

 01.10.2013 kokkuleppega arvas kostja hageja tagasi kostja töötajate koosseisu. Samas kokkuleppes kostja pakkus hagejale teine töö kostja juures tööpingi operaatori abina. Hageja ei nõustunud pakutud kokkuleppega ja loobus selle allkirjastamisest (tl 12). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tõendanud, et tellimuse maht või müügihinnad on vähenenud, seega kas oli koondamissituatsioon; kas kostja on rikkunud tööle jäämise eelisõigust; kas koondamisel on rikutud teise töö pakkumise kohustust ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning kas see muudab ülesütlemise tühiseks. Vastavalt töölepingu seaduse (edaspidi lühend TLS) § 87 töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes käesolevas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 89 lg 1 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Kohus on arvamusel, et tööandjal on õigus otsustada, kuidas tööd korraldada, milliseid ametikohti luua või koondada. Kui tööandjal esineb majanduslikus mõttes koondamise vajadus (töömahu vähenemisel või töö ümberkorraldamisel), siis tööandja võib ja peabki valiku tegema ja töö lõppemisel osade töötajatega töölepingud koondamise tõttu lõpetama. Kohtupoolne kontroll seisneb selles, et kohtul on vaidluse korral kohustus kontrollida, kas esines töölepingu lõpetamise alus (koondamissituatsioon). Kohus leiab, et tööandja asemel kohus ei saa otsustada, kas oli koondamissituatsioon. Kostja esitas kohtule koondamissituatsiooni tekkimise kohta tõendi (tl 41, tõlge tl-l 45, tl 75, tõlge tl-l 76), millest kohtu arvates saab järeldada, et koondamissituatsioon on tekkinud ja oli vajadus töö ümberkorraldamiseks. Tööstuse reorganiseerimise tõttu ei olnud enam võimalik hagejat tööga kindlustada, millest teatas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduses (tl 10). TLS § 95 lg 2 kohaselt tööandja peab ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Kuna hageja ei esitanud väide töölepingu ülesütlemise nõuetekohaselt motiveerimise kohta, kohus leiab, et ta ei saa seda kontrollida omal algatusel. Vastavalt TLS § 104 lg-le 1 seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kohus saab ainult kontrollida, kas on järgitud seaduse nõuded töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu. Kui seaduse nõuded töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu ei ole järgitud, siis automaatselt töölepingu ülesütlemine on tühine. TLS § 89 lg 3 kohaselt enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel. Tööandja korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid.

Nimetatud eesmärki saab täidetuks lugeda juhul, kui tööandjal olid vabad ametikohad ning ta oleks neid koondamisteates töötajale pakkunud (vt Riigikohtu 14.03.2001.a kohtuotsust nr 3-2-122-01). Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 02.12.2012 otsuse asjas nr 3-2-1-152-11 punktis 10 jäi varem väljendatud seisukohtade juurde ka alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse kohaldamisel, et teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks on anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. See eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd (vt Riigikohtu 8. novembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-01). Tööandja kohustus pakkuda töötajale teist tööd ei saa piirduda erialase töö pakkumisega. Vältimaks töölepingu lõpetamist, tuleb tööandjal kaaluda võimalust pakkuda töötajale muud tööd, mida töötaja on võimeline tegema. Töötajale teise töö pakkumise kohustust ei saa asendada konkursi korraldamisega vabadele töökohtadele (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-06, p 13). Mõlemad pooled ei väitnud, et kostja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu hagejale teist tööd pakkunud oleks, kuid see töö oli kostjal olemas, mida tõendab kostja 01.10.2013 dokument nimega „Poolte kokkulepe“ (tl 12). Teise töö pakkumine on tööandja üldine kohustus. Seega leiab kohus, et hagejaga töölepingu ülesütlemine on automaatselt tühine seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu. Kohus rahuldab hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise osas. TLS § 89 lg 5 sätestab, et töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel, on tööle jäämise eelisõigus töötajate esindajal ja töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Vastavalt TLS § 92 lg 1 p-dele 1 ja 2 tööandja ei või töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja on rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust; töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase või kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et tööleping on üles öeldud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel. Mõlemad pooled ei väitnud, et kostja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu ei teadnud, et hageja kasvatab alla kolmeaastast last, seega hagejal oli tööle jäämise eelisõigus. Riigikohtu tsiviilkolleegium 02.12.2012 otsuse asjas nr 3-2-1-152-11 punktis 10 leidis, et alates

ametikoha koondamisest, vaid ikka konkreetse tsehhi meistri ametikohast. Mehhaanika tsehhis oli vaid üks meistri ametikoht. Montaaži tsehhi meistril on kaheaastane laps, seega temaga võrreldes ei oleks hageja igal juhul olnud eelisseisundis. Ka mehhaanikatsehhi juhti (s.o tsehhi meistri otsene juht) ei saanud kostja koondada, sest tsehhi juhi ametikoha jaoks puudus hagejal samuti piisav kvalifikatsioon. Kostja katsed hagejat masina operaatori erialal õpetada ebaõnnestusid (tl 45 pöördel). Kohus leiab, et kostja võrdles töötajaid (tl 78-92), kostja ei rikkunud hageja tööle jäämise eelisõigust ja eelis teiste töötajate kasuks oli põhjendatud. TLS § 89 lg-st 4 tulenevalt tööandja peab töölepingu ülesütlemisel arvestama võrdse kohtlemise põhimõtet. TLS § 3 sätestab, et tööandja peab tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Võrdse kohtlemise põhimõte keelab isiku diskrimineerimise rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse või soolise kuuluvuse alusel. Kohus ei tuvastanud, et kostja rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet. Hageja poolt esitatud kostja väidetavad rikkumised ei kuulu võrdse kohtlemise põhimõtete alla. Hageja ei soovi tööle ennistamist, samuti ta sai kätte kõik koondamisega seotud hüvitised (TLS § 100 lg 1 ja lg 5) ning lõpparve. Kohus on juba varem tuvastanud, et töölepingu ülesütlemine on seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu (kostja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu hagejale teist tööd ei ole pakkunud) tühine. Vastavalt TLS § 107 lg-le 1 kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Pooled ei vaidle, et tööleping oleks lõppenud alates 30.09.2013. Kohus rahuldab hageja nõue ja lõpetab tööleping alates 30.09.2013. Tulenevalt TLS § 109 lg-st 1 kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hageja nõuab mõista kostjalt välja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ehk summas 2 700 eurot. Kostja palub vähendada hüvitise summat ühe kuu töötasuni ehk 900 euroni, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Kohus tuvastas, et hageja töötas kostja juures alates 03. oktoobrist 2011 (tl 7). Tööleping on lõppenud alates 30.09.2013. Seega hageja töötas kostja juures peaaegu 2 aastat.

Käesoleval juhul oli koondamiseseisund, hageja ametikoht kaotati. Teist samalaadset tööd kostjal hagejale pakkuda ei olnud. Madalama kvalifikatsiooniga tööd hageja ei soovinud. Hageja ei soovi töösuhet jätkata. Kohus arvestab, et juba järgmisel päeval peale hagejaga töölepingu ülesütlemist, kui kostja avastas, et hageja on inimene, kes kasvatab alla kolmeaastast last, pakkus kostja hagejale kokkulepe, mille kohaselt ta võtab hagejat tagasi kostja töötajate koosseisu (tl 12 pöördel), hageja pakkumisega ei nõustunud, öeldes, et ta kaalub teisi soodsamaid pakkumisi tööandjatelt. Kõik ülaltoodu kogumis arvestades leiab kohus õiglaseks määrata hagejale TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist 1 kuu keskmise töötasu ulatuses, mis moodustab rahaliselt 900 eurot. Kostja leiab, et TLS § 109 lg 3 alusel kaotab hageja õiguse saada ülesütlemise aja mittejärgimise hüvitist (TLS § 100 lg 5). Koondamise tühisuse tuvastamisel peaks hageja tagastama ka TLS § 100 lg 1 alusel makstud hüvitise. Kostja on juba maksnud hagejale hüvitist TLS § 100 lg 1 ja 5 alusel kogusummas 1 867,85 eurot. Seega juhul, kui kohus määrab hagejale hüvitise TLS § 109 alusel, palub kostja arvestada hageja poolt juba TLS § 100 lg 1 ja lg 5 saadud hüvitis (1 867,85 eurot) võimalikust TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetavast hüvitisest maha. Kostja tegi käesolevaga 1 867,85 euro osas protsessuaalse tasaarvestuse avalduse: juhul kui kohus hageja hüvitisnõude kas täielikult või osaliselt rahuldab, siis tasaarvestab kostja hüvitisnõude juba tasutud hüvitise (1 867,85 eurot) tagasinõudega. Hageja ei ole tasaarvestusega nõus. TLS § 109 lg-st 3 tuleneb, et kui töötajale on määratud käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud hüvitis, ei ole töötajal õigust nõuda töötasu, mida töötajal oleks olnud õigus saada töösuhte jätkumisel töövaidlusorgani otsuse jõustumiseni. Seega kaotab hageja õiguse saada ülesütlemise aja mittejärgimise hüvitist (TLS § 100 lg 5). Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise tõttu peaks hageja tagastama ka TLS § 100 lg 1 alusel makstud hüvitise. Kohus leiab, et kuna kohus on tuvastanud töölepingu ülesütlemise tühisust, siis selle tulemusel langes õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks ära. Tööandjal on õigus alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada. Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus töölepingu lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitis jääb töötajale, kui töötaja hagi alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks. Kohus lähtus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.10.2004 otsuses asjas nr 3-2-1-107-04 väljendatud seisukohast. Vastavalt TsMS § 445 lg-le 1 kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kostja ei nõudnud alusetult makstud koondamishüvitise töötajalt kinni pidada, kuid lähtudes hea usu põhimõttest leiab kohus õiglaseks rahuldada kostja taotlust ja tasaarvestada hagejale määratud TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist 1 kuu keskmise töötasu ulatuses juba tasutud hüvitisega summas 1 867,85 eurot. Lähtudes kõigest ülaltoodust rahuldab kohus hagi vaid osaliselt.