Muud › CMR

Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kostja suhtes, kuna võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. 04.11.2013 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Viru Maakohus 27.11.2013 määrusega andis asja kohtualluvusel üle Harju Maakohtule. 21.11.2013 hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 1425 eurot, viivise 21.11.2013 seisuga 412,22 eurot ja sealt edasi viivise 0,024% päevas kuni põhivõla täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale rahvusvahelist kaubaveoteenust marsruudil EestiVenemaa. Pooled sõlmisid järgmised veolepingud: 20.12.2012 veoleping nr 0196/12798 (t.lk 15), see on seotud 25.01.2013 arvega nr 00008 (t.lk 31) ja viie CMR-iga, millest kohtule on esitatud üks CMR 121221-4 (t.lk 22); 28.01.2013 veoleping nr 0016/13039 (t.lk 16), mis on seotud 07.02.2013 arvega nr 00034 (t.lk 32) ja CMR-iga 13039 (t.lk 23); 29.01.2013 veoleping nr 0017/13042 (t.lk 17), mis on seotud 12.02.2013 arvega nr 00038 (t.lk 33) ja CMR-iga 13042 (t.lk 24); 31.01.2013 veoleping nr 0020/13049 (t.lk 18), mis on seotud 18.02.2013 arvega nr 00047 (t.lk 34) ja CMR-iga 13049 (t.lk 25); 18.02.2013 veoleping nr 0030/13080 (t.lk 19), mis on seotud 28.02.2013 arvega nr 00093 (t.lk 35) ja CMR-iga 13080 (t.lk 26); 21.02.2013 veoleping nr 0033/13093 (t.lk 20), mis on seotud 12.03.2013 arvega nr 00097 (t.lk 36) ja CMR-iga 13093-1 (t.lk 28), CMR-iga 13093-2 (t.lk 27) ja CMR-iga 22201 (mida ei ole kohtule esitatud). Selle veolepingu osas on kostja jätnud tasumata arve summas 1425 eurot. Kokku oli arve 2800 eurot, 21.08.2013 laekus 1375 eurot (arve nr 00097 – t.lk 36). See on arve, mille üle käib vaidlus. 26.02.2013 veoleping nr 0037/13103 (t.lk 21), mis on seotud 21.03.2013 arvega nr 00118 (t.lk 38) ja CMR-iga 13103 (t.lk 30). See arve on osaliselt tasumata ning selle arve üle käibki vaidlus. Arve nr 00117 (t.lk 37) kohta ei ole esitatud veolepingut ja see on seotud CMR-iga 13110 (t.lk 29). See arve ja leping ei ole olulised, sest see veoleping on täidetud, kuid selle alusel on esitatud viivisenõue. See leping puudub hageja raamatupidamises. Kostja on tasunud talle esitatud arved viivitusega. 12.03.2013 arve nr 00097 tasus kostja osaliselt. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Veolepingute kohaselt pidi kostja esitatud arved tasuma 30 päeva jooksul peale kõikide punktis 15 nimetatud dokumentide, sh 2 eksemplari originaal CMRi saamist. Kostja tasus kõik arved õigeaegselt. Hageja ei saa arvestada 30 päevast arve tasumise tähtaega arve väljastamise kuupäevast alates. 26.02.2013 veolepingu nr 0037/13103 täitmisel kahjustas hageja kaupa ja selle kohta on märge CMR-is 13103. Kahju kohta on 07.03.2013 aruanne, mille on allkirjastanud autojuht hageja poolt, kaubasaaja esindaja ja laovanem. Peale kahju suuruse selgitamist esitas veose tellija arve 1425 eurot. Kostja esitas hagejale selle alusel arve nr 13-0329. Kuna hageja kolme kuu jooksul arvet ei tasunud, otsustas kostja veolepingu puntki 14 alusel teostada tasaarvestuse järjekordse arve tasumisel. Kostja märkis pangaülekandes selgitused arve nr 00097 miinus meie arve 130329. Hageja vastutus oli kindlustatud CMR kindlustuspoliisiga ja on selgusetu, miks hageja ei pöördunud kindlustuse poole hüvitise saamiseks. Maakohtu otsuse põhjendused

Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et OÜ XXX hagi XXXOÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Maakohus tuvastas asja lahendamiseks, et pooled sõlmisid järgmised ühekordsed veolepingud: • 20.12.2012 veoleping nr 0196/12798 (t.lk 15), mis on seotud 25.01.2013 arvega nr 00008 (t.lk 31) ja viie CMR-iga, millest kohtule on esitatud üks CMR 121221-4 (t.lk 22); • 28.01.2013 veoleping nr 0016/13039 (t.lk 16), mis on seotud 07.02.2013 arvega nr 00034 (t.lk 32) ja CMR-iga 13039 (t.lk 23); • 29.01.2013 veoleping nr 0017/13042 (t.lk 17), mis on seotud 12.02.2013 arvega nr 00038 (t.lk 33) ja CMR-iga 13042 (t.lk 24); • 31.01.2013 veoleping nr 0020/13049 (t.lk 18), mis on seotud 18.02.2013 arvega nr 00047 (t.lk 34) ja CMR-iga 13049 (t.lk 25); • 18.02.2013 veoleping nr 0030/13080 (t.lk 19), mis on seotud 28.02.2013 arvega nr 00093 (t.lk 35) ja CMR-iga 13080 (t.lk 26); • 21.02.2013 veoleping nr 0033/13093 (t.lk 20), mis on seotud 12.03.2013 arvega nr 00097 (t.lk 36) ja CMR-iga 13093-1 (t.lk 28), CMR-iga 13093-2 (t.lk 27) ja CMR-iga 22201 (mida ei ole kohtule esitatud). Selle veolepingu osas on kostja tasunud 21.08.2013 summa 1375 eurot. • 26.02.2013 veoleping nr 0037/13103 (t.lk 21), mis on seotud 21.03.2013 arvega nr 00118 (t.lk 38) ja CMR-iga 13103 (t.lk 30). See arve on osaliselt tasumata. • Arve nr 00117 (t.lk 37) kohta ei ole esitatud veolepingut ja see on seotud CMR-iga 13110 (t.lk 29). Selle alusel on esitatud viivisenõue. Põhivõlast ja tasaarvestusest Hageja nõuab kostjalt 21.02.2013 veolepingu nr 0033/13093 (t.lk 20), mis on seotud CMR-iga 13093-1 (t.lk 28), alusel esitatud 12.03.2013 arve nr 00097 (t.lk 36) tasumist summas 1425 eurot. Hageja esitas 12.03.2013 kostjale arve nr 00097 summas 2800 eurot (t.lk 36), kuid kostja tasus sellest 21.08.2013 summa 1375 eurot (t.lk 39). Kostja leiab, et tal puudub kohustus tasuda hagejale 1425 eurot, kuivõrd 26.02.2013 veolepingu nr 0037/13103 (t.lk 21) täitmisel, mis on seotud 21.03.2013 arvega nr 00118 (t.lk 38) ja CMR-iga 13103 (t.lk 30), kahjustas hageja kaupa ja selle kohta on märge CMR-is 13103 (t.lk 30). Kahju kohta on koostatud 07.03.2013 aruanne, mille on allkirjastanud autojuht hageja poolt, kaubasaaja esindaja ja laovanem (t.lk 82, tõlge lk 107). Peale kahju suuruse selgitamist (t.lk 83-85, tõlge lk 105, 106), esitas kauba saaja kostjale arve (t.lk 86, tõlge lk 107), mille alusel esitas kostja omakorda arve hagejale (t.lk 87). Kuivõrd hageja arvet ei tasunud, tasaarvestas kostja veolepingu punkti 14 alusel hageja poolt 21.02.2013 veolepingu nr 0033/13093 (t.lk 20) alusel esitatud arvega nr 00097 (t.lk 36). Kostja tasus arvest summas 2800 eurot, 21.08.2013 summa 1375 eurot. Kostja märkis pangaülekandes selgituseks arve nr 00097 miinus meie arve 13-0329 (t.lk 39). Asja lahendamiseks tuleb seega tuvastada, kas hageja kahjustas kaupa, kas ta vastutab kauba kahjustamise eest, kas esines alus tasaarvestuseks. Kuivõrd veolepingute järgi tuli kaup vedada Eestist Venemaale, tuleb asi lahendada CMR-i sätete järgi. CMR art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest muu hulgas juhul, kui kahju on tingitud asjaoludest, mida vedaja ei saanud ära hoida ja mille tagajärgi ta ei saanud vältida. Nimetatud asjaolusid peab CMR art 18 lg 1 järgi tõendama vedaja.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja vastutab 26.02.2013 veolepingu nr 0037/13103 täitmisel kauba kahjustamise eest. Maakohus tuvastas, et 26.02.2013 veolepingu nr 0037/13103 (t.lk 21) täitmisel kahjustas hageja kaupa ja selle kohta on märge CMR-is 13103 (t.lk 30). Kahju kohta on koostatud 07.03.2013 aruanne, mille on allkirjastanud autojuht hageja poolt, kaubasaaja esindaja ja laovanem (t.lk 82, tõlge lk 107). Kahju suuruseks hinnati 1425 eurot (t.lk 83-85, tõlge lk 105, 106). Kahju tekkimist ja kahju suurust hageja esindaja ei vaidlustanud (t.lk 169). Kahju kohta esitas kauba saaja kostjale arve (t.lk 86, tõlge lk 107), mille alusel esitas kostja omakorda arve hagejale (t.lk 87), mis jäi aga hageja poolt tasumata. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on kauba saajale kahju hüvitanud (t.lk 140, 141, 142, tõlked 155-156). Hageja leidis, et ta ei vastuta kauba kahjustamise eest. Maakohus sellega ei nõustu. CMR art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viisil viivitamise eest. Seejuures vastutab vedaja CMR art 3 järgi oma agentide, teenistujate ja kõigi vedu teostavate isikute tegevuse ja tegevusetuse eest nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest, kui nimetatud isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. CMR kohaselt vastutab vedaja kauba kaotsimineku eest sõltumata oma süüst (vt lahend 3-2-1-18-03). Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et vedaja vastutus ei sõltu vedaja süüst (3-2-1-18-03; 3-2-1-12705). Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Vaidlust ei ole selles, et kaup anti vedajale üle kahjustamata, CMR-is 13103 vastav märge puudub (t.lk 30). Asjas nähtub, et kaup laeti peale tervena, ilmselt veeti kaupa kinnitamata ja ukse avamisel kaup pudenes maha (t.lk 88, tõlge lk 108). Ekslik ja vastuolus CMR § 17 lg 1 on hageja seisukoht, et kostja kui saatja oleks pidanud tagama veose korraliku laadimse ja pakendamise. Kohtule esitatud fotodelt (t.lk 80-81; 162-165) nähtub, et kaup oli pakitud (osaliselt on fotod tehtud pärast pakendite avamist – t.lk 80-81; 162-163). Juhul kui hageja leidis, et kaubal puudub transpordiks piisav pakend, siis oleks tulnud hagejal kauba vedamisest enne nõuetekohast pakendamist keelduda. Samuti leiab kohus, et kostja ei saa vastutada kauba sõidukis korraliku kinnitamise eest. Hageja kinnitas 11.06.2014 kohtuistungil, et talle oli teada, millise kaubaga on tegemist. Vastutustest vabanemise asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Tasaarvestus on reguleeritud VÕS § 197 jj. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 lause 1 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Vaidlust ei ole kahju suuruses ja selles, et kostja on kahju kauba saajale hüvitanud. Kahju kohta esitas kauba saaja kostjale arve (t.lk 86, tõlge lk 107), mille alusel esitas kostja omakorda arve hagejale (t.lk 87), mis jäi aga hageja poolt tasumata. Kuivõrd hageja arvet ei tasunud, tasaarvestas kostja veolepingu punkti 14 alusel hageja poolt 21.02.2013 veolepingu nr 0033/13093 (t.lk 20) alusel esitatud arvega nr 00097 (t.lk 36). Kostja tasus arvest summas 2800 eurot, 21.08.2013 summa 1375 eurot. Kostja märkis pangaülekandes selgituseks arve nr 00097 miinus meie arve 13-0329 (t.lk 39). Kohtu hinnangul on tasaarvestus kehtiv. Kohus leiab, et kooskõlas VÕS § 197 lõikega 2 on tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded lõppenud 21.08.2013.

Hageja selgitused selle kohta, miks ta ei pöördunud kirjaliku avaldusega kindlustuse poole on asjakohatud (t.lk 170). Hageja selgitas, et pöördus kindlustuse poole suuliselt ning sai kindlustuselt vastuse, et kuivõrd tegu ei ole vedaja süüga, siis kindlustus kahju ei hüvita. Kohus nõustub kostjaga, et hagejal tulnuks kindlustusele esitada kirjalik kahjujuhtumi teatis koos kõigi tõenditega ning seejärel oleks olnud võimalik vajadusel esitada täiendavaid tõendeid või hiljem kindlustusotsus vaidlustada. Viivisenõudest Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude veolepingu alusel esitatud eelmärgitud arvete tasumisega viivitamise tõttu. Kostja vaidleb viivisenõudele vastu, leides, et veolepingute kohaselt pidi kostja esitatud arved tasuma 30 päeva jooksul peale kõikide punktis 15 nimetatud dokumentide, sh 2 eksemplari originaal CMR saamist. Hageja ei saa arvestada 30 päevast arve tasumise tähtaega arve väljastamise kuupäevast alates. Kuigi pooled leppisid veolepingus kokku CMR-i kohaldamises ja tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga, ei reguleeri CMR kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Maakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks viivitanud veolepingutest tulenevate kohustuste täitmisega (arvete tasumisega), mistõttu on hageja viivisenõue põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel sõlmitud veolepingute kohaselt (p 15) on pooled kokku lepingu maksetähtajas 30 päeva peale dokumentide saamist, sh tuleb autojuhil tagastada peale veo teostamist 2 originaal CMR eksemplari kolme päeva jooksul. Kohus nõustub kostjaga, et kokkuleppest tulenevalt pidi kostja arved tasuma 30 päeva jooksul peale kõikide punktis 15 nimetatud dokumentide, sh 2 eksemplari originaal CMRi saamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 lause 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus selgitas (t.lk 136) hagejale kohustust tõendada, millal hageja dokumendid kostjale edastas ja millal kostja need kätte sai. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, millal on kostjale veodokumendid kätte toimetatud. Ka 11.06.2014 kohtuistungil möönis hageja (t.lk 168) esindaja, et käesoleval juhul on raske tõendada, millal on kostjale veodokumendid kätte toimetatud. Eeltoodu tõttu jääb maakohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks viivitanud arvete tasumisega, hageja viivisenõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Isegi kui eeldada vedude toimumise kuupäevi ja kostja poolt arve tasumise kuupäevi võrreldes, et kostja võis maksete tasumisega hilineda, siis ei ole hageja tõendanud, millised on viivitatud päevade perioodid. Lisaks möönis hageja 11.06.2014 istungil (t.lk 169), et tema esitatud viivisearvestus on vale- viivist on arvestatud vale arve eest.

Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja võib kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1 nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.