Tsiviilasi nr 2-13-12035
Kohus Kohtunik
Tartu Maakohus Annemarie Gerassimov
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
25. juuni 2014 Valga kohtumaja
Hagi ese Pooled ja nende esindajad
2-13-12035
Hageja: X AS ( reg.kood xxxxxxxx; asuk x) Esindaja: R. R. ( e-post: x) Kostja: L.M. ( ik xxxxxxxxxxx; eluk x; e-post: x) Kirjalik menetlus
Menetluse liik
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
15.03.2013 esitas X AS hagiavalduse L.M. vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt hageja ja krediidisaaja T. T. sõlmisid 13.09.2007.a. tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxxx (edaspidi leping). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja krediidisaajale üle 4793,34 eurot. 13.09.2007.a. sõlmisid hageja ja L.M. (i.k. xxxxxxxxxxx) (edaspidi käendaja) käenduslepingu. Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja krediidisaaja vahelisest lepingust nr xxxxxxx/xxxx ning võimalikest hageja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 21 567,05 eurot ning käenduse tähtajaks 01.10.2019.a. Lepingu alusel oli krediidisaaja kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 12.10.2007.a., millist kohustust krediidisaaja korduvalt rikkus. Käenduslepingu alusel oli käendaja kohustatud kohustuse rikkumise korral vastutama krediidisaajaga solidaarselt, st krediidisaaja poolt maksete viivitusse sattumise korral oli käendaja kohustatud lepingujärgsed maksed hagejale ise tasuma. Hageja ütles 18.02.2009.a. krediidisaajale saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles. Lepingu raames on hageja ja krediidisaaja sõlminud 05.10.2010.a. ja 26.07.2011.a. võla tasumise kokkulepped. Kostja vaidleb hagile vastu alljärgnevatel põhjustel. Kostja on seisukohal, et hageja nõuded nii põhivõla kui ka kõrvalnõuete osas on aegunud. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja on nii põhivõlgniku kui käendaja suhtes lepingu üles öelnud 18.02.2009.a. VÕS § 187 lg 1 kohaselt lõpevad kohustuse lõppemisel ka sellega seotud tagatised ja kõrvalnõuded. Seega lõppes nii tarbijakrediidi- kui ka käenduslepingul põhinev kohustus lepingute ülesütlemisega 18.02.2009.a. TsÜS § 146 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ning TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see eraldi aegunud ei oleks. Kostja hinnangul võttes arvesse eelnimetatud aegumistähtaega, aegus vaidlusalusest käenduslepingust tulenev nõue 19.02.2012.a. Hageja on pöördunud hagiavaldusega kohtusse alles 15.03.2013. Kostja hinnangul ei mõjuta käenduslepingust tuleneva aegumistähtaja kulgemist ka põhivõlgniku poolt hagejaga 05.10.2010 .a. ja 26.07.2011.a. sõlmitud kokkulepped võla tasumise kohta, sest need kokkulepped on sõlmitud pärast lepingute ülesütlemist ning seeläbi ei ole nende kokkulepete alusel tekkinud kohustus käenduslepinguga tagatav. Seega on kostja seisukohal, et põhivõlgniku poolt hagejaga sõlmitud kokkulepped ei saa mõjutada käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaja kulgemist ning
käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu aegus 19.02.2012.a. Eeltoodust tulenevalt palub kostja kohtul kohaldada nõude aegumist ja jätta hageja nõuded täies ulatuses rahuldamata nõuete aegumise tõttu. Hageja leiab täiendavas seisukohas, et võla tasumise kokkuleppe sõlmimise tulemusena nõude aegumine katkes ning algas uuesti TsÜS § 158 lg 1 alusel kõigi lepinguga seotud isikute, s.o nii põhivõlgniku kui ka käendaja suhtes, kuna võla tasumise kokkuleppe sõlmimisega tunnistas põhivõlgnik ehk kohustatud isik krediidilepingust nr xxxxxxx/xxxx tuleneva nõude olemasolu. Seejuures võlatunnistused on sõlmitud enne TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude kolme aastase aegumistähtaja möödumist. Käenduse puhul on tegemist võlgnike solidaarse vastutusega. VÕS §-le 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist ning VÕS § 68 lg 2 kohaselt kohustuse täitmise tähtpäeva edasilükkamisest tulenevad tagajärjed ühe solidaarvõlgniku suhtes kehtivad ka teiste solidaarvõlgnike suhtes. Kuna võla tasumise kokkulepete sõlmimisega tunnistas laenusaaja lepingust nr xxxxxxx/xxxx tuleneva kohustuse olemasolu (mitte ei sõlminud uut lepingut) ja leppis hagejaga kokku võla tasumises täiendava tähtaja jooksul, oleks ka mõistlikkuse põhimõttest lähtudes põhivõlgnik ja käendaja ebavõrdes olukorras. Võttes arvesse eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et ühe solidaarvõlgniku suhtes enne nõude aegumist nõude täitmise tähtaja edasilükkamine katkestab nõude aegumise kõigi võlgnike suhtes ja seega ei ole käesolevas asjas esitatud nõue aegunud. Kostja leiab täiendavas seisukohas, et võlausaldaja saab esitada käendaja vastu täitmise nõude käenduslepingu alusel. Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Hageja on nii tarbijakrediidi- kui käenduslepingu üles öelnud 19.02.2009.a., mistõttu VÕS §186 p6 ja § 187 lg 1 kohaselt lõppes käenduslepingul põhinev võlasuhe ning see kohustus muutus täies mahus ka sissenõutavaks. TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt aegub lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutnud nõue 3 aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest. Seega aegusid nõuded kostja vastu 18.02.2012.a. kell 24.00, kuid hageja pöörudus hagiavaldusega kohtusse alles 15.03.2013.a. Kostja märgib lisaks, et kuna põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud kokkulepped on sõlmitud pärast tarbijakrediidi ja käenduslepingu ülesütlemist, ei saa hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping tagada nende kokkulepete alusel tekkinud kohustust. Kostja lisab, et kohustuste erinevusest tulenevalt on nii õigustoimingu kui ka nõude aegumine seotud konkreetse kohustusega, mistõttu isegi eeldades põhivõlgniku poolt antud võlatunnistuse tõttu tema vastu suunatava nõude aegumise katkemist, ei mõjuta see õigustoiming käendaja vastu suunatava nõude aegumistähtaega. Kostja selgitab, et käendaja vastu suunatava nõude aegumistähtaeg saab peatuda/katkeda üksnes juhul, kui esinevad aegumist mõjutavad asjaolud käenduslepingu subjektide vahel. Kuna kostja ei ole hagejaga pärast käenduslepingu ülesütlemist sõlminud mingeid kohustusega seotud kokkuleppeid ega esine ka muid käenduslepingust tuleneva nõudeaegumist mõjutatavaid asjaolusid, on ekslik hageja seisukoht selles, et kostja vastu suunatud nõude aegumistähtaja kulgemisel tuleb arvestada hageja ja põhivõlgniku vahel 05.10.2010.a. ja 26.07.2011.a. sõlmitud kokkuleppeid. Eelnimetatud põhjustel on ebaõige ka
hageja õiguskäsitlus solidaarvastutuse kohaldamisest, sest solidaarnõude puhul on käendaja vastu suunatud nõue vääramatult seotud käendusega tagatava kohustusega, kuid antud juhul kohustust ei eksisteeri. Samuti on ekslik hageja käenduslepingujärgne tõlgendus käenduse laienemisest võlausaldaja ja põhivõlgniku vahel tulevikus tekkivatele kohustustele, sest käendusleping seob üheselt käendatava kohustuse üksnes põhilepingu ja selle lisadega.
võlasuhtega seotud erinevate asjaolude, eelkõige solidaarkohustuse täitmise ning rikkumisega seonduvate asjaolude kehtivust solidaarvõlgniku suhtes, eelkõige küsimust, kas ja kuivõrd üksiku solidaarvõlgnikuga seotud asjaolud kehtivad ka ülejäänud solidaarvõlgnike suhtes ning mõjutavad nende vastutust. (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne; 2006, lk 208). VÕS § 68 sätte lg 3 kohaselt seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, kehtivad üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti. Seega eeltoodust tulenevalt järeldab kohus, et põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepped ei katkestanud aegumistähtaja kulgemist käendaja suhtes, lisaks ei olnud käendaja ning võlausaldaja vahel sõlmitud ka erikokkuleppeid välistamaks viimast. Kuna käendaja ning võlausaldaja ei ole sõlminud peale tarbijakrediidi ja käenduslepingu lõppemist mingeid täiendavaid kokkuleppeid, mis võiks aegumistähtaja katkestada ning kohtule ei nähtu ka muud käendaja poolsed võla tunnustamise tahte väljendused, siis asub kohus seisukohale, et käendaja suhtes ei ole aegumistähtaeg katkenud.
/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Annemarie Gerassimov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.