Muud › CMR

Hagi kohaselt tellis kostja AS-ilt XXX rahvusvahelist kaubaveo teenust vastavalt autovedude transpordilepingule nr XXX kauba transportimiseks Eestist Inglismaale. Kostja andis kauba üle 15.03.2013 ja kaup jõudis sihtkohta 19.03.2013. Kaubaveo toimumist tõendab rahvusvahelise kaubaveo saateleht nr XXX. AS XXX esitas 19.03.2013 kostjale transporditeenuse eest arve nr 863 summas 3330 eurot. Kostja arvet ei tasunud. 18.09.2013 loovutas AS XXX nõude hagejale. Teatis nõude loovutamise kohta saadeti kostjale 18.09.2013 koos võlateatisega. Kostja sai teate kätte 19.09.2013. 23.09.2013 teavitas AS XXX hagejale, et kostja tasus 19.09.2013 põhisumma 3330 eurot. Kuigi hageja hinnangul on kohustus täidetud isikule, kes pole võlausaldaja, kiidab hageja AS-ile XXX põhivõlgnevuse tasumise heaks. Hageja nõuab kostjalt viivitusintressi summas 1025,64 eurot. Vastavalt autovedude transpordilepingule on tähtajaks tasumata summadelt viivis 0,2% päevas. Perioodil 18.04.2013 kuni 19.09.2013 oli kostja viivituses 154 päeva, mis teeb viivisevõlaks 1025,64 eurot. Kostja teatas hagejale, et XXX ei ole allkirjaõiguslik isik ja tal puudub õigus allkirjastada lepinguid k.a. transpordilepinguid kostja nimel. Kostja on nõus tasuma viivist seadusjärgses määras. Hageja hinnangul on tavapärane praktika, et autovedude transpordilepinguid ei sõlmi juhatuse liikmed, vaid töötajad (logistikud jms). Sarnane praktika on toimunud ka varasemalt. Hageja ei nõustu kostjaga selles, et XXX olid volitused üksnes mõnede lepingus sisalduvate kokkulepete sõlmimiseks. Kostja käsitluse kohaselt võiks ka võlausaldaja raskuste ilmnemisel väita, et kokkulepitud mahalaadimise tähtaeg pole talle siduv, toimetada kauba kohale viis kuud hiljem ning pärast väita, et lepingu sõlminud isikul puudusid volitused lepingu sõlmimiseks. Hageja leiab, et mõlemad lepingu sõlminud isikud olid teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüvad või teenuseid osutavad isikud ning sellised isikud loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks (TsÜS § 121 lg 2). Seega ei oma selliste isikute puhul tähtsust küsimus, kas isikule on antud tehingute tegemiseks sisemine volitus ning millises ulatuses selline sisemine volitus kehtib. Kostjale ei tohiks tulla üllatusena, et oma lepinguliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise eest tuleb tasuda viivist juhul, kui võlausaldaja seda nõuab. Kostja oli viivituses 154 päeva. Kostja venitas pahatahtlikult makse tasumisega kuni hetkeni, mil seda resoluutselt nõudma hakati. Selline käitumine võimaldab finantseerida ettevõtte tegevust koostööpartnerite ja teiste kreeditoride vahendite arvel. Kostja vastuväited Kostja teatas, et on nõus tasuma viivist seadusjärgses määras summas 121,09 eurot, s.o perioodi 19.04.-30.06.2013 eest on viivis 58,28 eurot ja perioodi 01.07.-19.09.2013 eest on viivis 62,81 eurot. XXX töötab kostja juures logistikuna, kelle tööülesannete hulka kuulub mh transpordi organiseerimine ja tellimine. Hinna osas on tal õigus sõlmida kokkuleppeid etteantud raamides. Kõrvalnõuete osas tal õigust kokkuleppeid sõlmida ei ole. Kostja ei eita XXX poolt veo tellimist ja tunnistab, et kaup viidi saajale korrektselt kohale, kuid ei nõustu ebamõistlikult kõrge viivitusintressimääraga. Pooltevahelises tavapärases käitumises ei ole tõusetunud kunagi vaatamata esinenud makseraskustele viivise nõudmise küsimust. XXX allkirjastas transpordilepingu heas usus peale seda, kui kaup oli vedaja valduses. Seega kokkulepet kõrvalnõueteks ei olnud esitatud enne teenuse osutamise algust.

AS XXX ei ole kunagi oma koostöö (viie aasta) vältel kostjale esitanud viivisearveid hilinenud maksete eest, samuti ei ole esitatud hoiatusi viivise rakendamiseks. Riigikohtu lahendis 3-2-1-6605 punktis 23 on märgitud, et viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võib olla käsitatav nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena. Kostjale ei ole viivisearvet esitatud. Kostja poole ei ole pöördutud viivisenõudega ega hoiatusega selle rakendamiseks. Nõutav viivis on ebamõistlikult suur võrreldes põhivõlaga (ligikaudu 30%) ja samas võrreldes seaduses sätestatud intressimääraga ligikaudu 8,5 korda suurem. Hagejal tekkinud kahjunõue on põhistamata ja puudub võimalus hinnata selle proportsionaalsust nõutava viivisesummaga. Kostja palub vähendada nõutud viivitusintressi seadusjärgse määrani. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: • Kostja tellis 08.03.2013 AS-ilt XXX rahvusvahelist kaubaveo teenust (t.lk 45). • Kostja nimel sõlmis XXXAS-iga XXX autovedude transpordilepingu nr XXX kauba transportimiseks Eestist Inglismaale (t.lk 6). • Kostja andis AS-ile XXX kauba üle 15.03.2013 ja kaup jõudis sihtkohta 19.03.2013. Kaubaveo toimumist tõendab rahvusvahelise kaubaveo saateleht nr XXX (t.lk 7). • AS XXX esitas 19.03.2013 kostjale transporditeenuse eest arve nr 863 summas 3330 eurot, maksetähtajaga 18.04.2013 (t.lk 8). • Kostja tasus arve 19.09.2013. • 18.09.2013 loovutas AS XXX nõude hagejale. Teatis nõude loovutamise kohta saadeti kostjale 18.09.2013 koos võlateatisega. Kostja sai teate kätte 19.09.2013 (t.lk 9-11). Pooltel on vaidlust selles, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist summas 1025,64 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 0,2% päevas (73% aastas) ja arvestanud viivist 18.04.2013 kuni 19.09.2013 (154 päeva). Kostja taotleb viivise vähendamist seadusjärgse määrani ja on nõus tasuma viivist 121,09 eurot perioodi 19.04.2013 kuni 19.09.2013 eest. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Viidatud sätte järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt veotasu maksmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kas kostja töötajal oli õigus sõlmida viivise tasumise kokkulepet

Hageja viivisenõude aluseks on autovedude transpordileping nr XXX, milles on viivise määras 0,2% päevas kokku lepitud. Kostja selgitas, et XXX, kes sõlmis autovedude transpordilepingu nr XXX, töötab kostja juures logistikuna. Tema tööülesannete hulka kuulub mh transpordi organiseerimine ja tellimine ning hinna osas on tal õigus sõlmida kokkuleppeid etteantud raamides, kuid kõrvalnõuete osas tal õigust kokkuleppeid sõlmida ei ole. XXX allkirjastas transpordilepingu heas usus peale seda, kui kaup oli vedaja valduses. Seega kokkulepet kõrvalnõueteks ei olnud esitatud enne teenuse osutamise algust. Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-100-05 tulenevalt, kui hageja nõuab viivist, kuid pole tõendanud viivise kohta kokkuleppe olemasolu, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena. Seega ei saa üksnes arvel viivise märkimisega tekitada teisele poolele arvel märgitud viivise tasumise kohustust juhul, kui viivist nõudev pool ei ole tõendatud, et teine pool on sellises määras viivisega nõustunud. Maakohus leiab, et pooled on viivises määras 0,2% päevas kehtivalt leppinud kokku autovedude transpordilepingus nr XXX. TsÜS § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja kaudu. TsÜS § 116 lg 2 kohaselt, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. TsÜS § 116 lg 1 rakendamist on Riigikohus analüüsinud lahendis nr 3-2-1-117-07. TsÜS §-dest 115 ja 116 ei tulene nagu võiks iga töötaja poolt tehtud tehingu lugeda automaatselt ettevõtte nimel tehtuks. Sellisteks tehinguteks saab lugeda vaid neid, mis tehti igapäevaste tööülesannete täitmise käigus. 16.04.2014 e-kirjas kohustas kohus kostjat selgitama, miks kostja arvates sai XXX sõlmida kokkulepet hinna osas ja mitte kõrvalnõuete osas - millest selline käsitlus tuleneb. Kostja selgituste kohaselt on XXX, kes sõlmis ka kõnesoleva transpordilepingu, kostja töötaja. XXX töötab logistikuna ja tema tööülesannete hulka kuulub mh transpordi organiseerimine ja tellimine ning hinna osas on tal õigus sõlmida kokkuleppeid etteantud raamides. Kõrvalnõuete osas tal õigust kokkuleppeid sõlmida ei ole. Maakohus leiab, et XXX, kes tegutses igapäevaste tööülesannete täitmise käigus, võis sõlmida kostja nimel kokkuleppeid nii veo tellimuse kui ka viivise osas. Viivis on sanktsioon juhuks, kui tellija jätab teenuse eest tasumata. Asjaolu, et kostja teised lepingupartnerid väidetavalt ei esita viivisenõudeid, ei tähenda, et nimetatud kokkulepped ei ole kehtivad. Samuti ei muuda teiste lepingupartnerite poolt viivise nõudmata jätmine hageja viivise kokkulepet tühiseks või viivisenõuet ebaseaduslikuks. Viivise vähendamisest Kostja taotles viivise vähendamist seadusjärgse määrani. Seoses sellega selgitas kohus 04.03.2014 e-kirjas pooltele, et hagejal tuleb tõendada seaduses sätestatud määrast suurema viivisemäära põhjendatust ning kostjal esitada oma selgitused põhivõlast väiksema viivise ebamõistlikkuse kohta. Kohus viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-66-05, millest tulenevad olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks. Maakohus selgitas ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-162-12 (p 21) toodut, mille kohaselt ei anna viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks ainuüksi alust asjaolu, et lepingupool on ise nõustunud äärmiselt

suure viivisemääraga lepingu sõlmimisega, ka juhul, kui viivisemäär ei ole suurem põhivõlast, kuid on objektiivselt äärmiselt suur summa. Samas lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19). Tõendamiskoormuse sellist jaotamist on kinnitatud ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-87-10 (p 12). Praegusel juhul ei ületa nõutav viivis põhinõuet ja kostjal tuli selgitada põhivõlast väiksema viivise ebamõistlikkust. Maakohus leiab, et VÕS § 162 lg 1 toodud eeldused viivisenõude vähendamiseks puuduvad. VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12). AS XXX esitas 19.03.2013 kostjale transporditeenuse eest arve nr 863 summas 3330 eurot, maksetähtajaga 18.04.2013 (t.lk 8). Kostjale ei saanud viivisenõue tulla üllatusena, sest 11.07.2013 on kostjale saadetud e-kiri, milles on palutud selgitust, millal laekuvad tähtaja ületanud arved (t.lk 47). Korduvalt on kostjat teavitatud arve tasumata jätmisest 06.09.2013 ekirjas, samuti on kostjat hoiatatud, et kui arvet ei tasuta, antakse asi edasi inkassole (t.lk 49). Kostja viivise tasumise kohustus ei tulene arvest, vaid autovedude transpordilepingust nr XXX. 18.09.2013 loovutas AS XXX nõude hagejale. Teatis nõude loovutamise kohta saadeti kostjale 18.09.2013 koos võlateatisega. Kostja sai teate kätte 19.09.2013 (t.lk 9-11). Kostja tasus arve 19.09.2013. Kostja viivitas arve tasumisega 154 päeva. Asjas ei nähtu, et kostja oleks taotlenud AS-ilt XXX maksetähtaja pikendamist või pöördunud AS XXX poole, et sisuliselt kõnesoleva arve tasumisega seonduvalt läbi rääkida. AS XXX 11.07.2013 e-kiri (t.lk 47) ja 06.09.2013 e-kiri (t.lk 49) ei ole saanud kostjapoolseid vastuseid. Seega on kohus seisukohal, et kostja venitas pahatahtlikult makse tasumisega kuni hetkeni, mil AS XXX nõude hagejale loovutas. Kohtu hinnangul on tegemist mõistliku ja põhjendatud viivisenõudega. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt välja viivise summas 1025,64 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 lause 1 kohaselt, hageja võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/

Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.