Võlaõigus › Töövõtulepingud

Asjaolud ja avaldajate nõue Elva Kommunaal Grupp OÜ esitas 14. oktoobril 2013. a. Harju Maakohtule hagi SIA „RBSSKALS Buvsabiedriba“ Eesti filiaali vastu põhivõlgnevuse 38.622 euro, sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt oli hageja sõlminud kostjaga 1. augustil 2013. a. töövõtulepingu asfaltkatte taastamise tööde tegemiseks Torma ja Sadala külas maksumusega 32.185 eurot pluss käibemaks. Kostja keeldus põhjendamatult tööde vastuvõtmisest ja arve tasumisest. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu põhjendusel, et ta tasus põhivõlgnevuse 38.622 eurot tähtaegselt ja enne, kui talle hagiavaldus kätte toimetati. Kostja esitas kohtule maksekorralduse põhivõlgnevuse tasumise kohta. Kostja pidas hageja viivisenõuet täielikult alusetuks.

Maakohtu määrus Harju Maakohus võttis hagist loobumise vastu osas, milles hageja loobus kostja vastu esitatud nõudest summas 52.602, 10 eurot ja lõpetas selles osas asjas menetluse. Menetluskulud jäid hagist loobumise osas hageja kanda. Määruse kohaselt ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lõikes 4 sätestatud asjaolusid. Hageja loobus oma nõudest osaliselt 3. veebruari 2014. a. eelistungil, kus ta avaldas, et jääb üksnes sissenõutavaks muutunud viivisenõude juurde. Kuivõrd hagi hind oli 53.297, 30 eurot (põhivõlgnevus 38.622 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis), siis loobus hageja oma nõudest osaliselt 52.602, 10 euro ulatuses. Kostja nõudest osalisele loobumisele vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 168 lg. 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 22. oktoobri 2013. a. määrusega ning hagiavaldus toimetati kostjale kätte 24. oktoobril 2013. a. Kostja vastusele lisatud maksekorraldusest nähtub, et kostja tasus põhivõla 18. oktoobril 2013. a. ehk enne, kui kohus hagiavalduse menetlusse võttis ja kostja hagiavalduse esitamisest teadlikuks sai. Seega on kostja tasunud võlgnevuse vabatahtlikult ja mitte seetõttu, et hageja on nõudega kohtusse pöördunud. Seetõttu tuleb menetluskulud nõudest loobumise osas jätta hageja kanda. Määruskaebus Hageja palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus võttis vastu hagist loobumise summas 52.602, 10 eurot ning jättis menetluskulud hageja kanda ning teha uus määrus, millega hageja loobub kostja vastu esitatud põhinõudest 38.622 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudest. Nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja ei saanud kuidagi esitada nõudest loobumise avaldust 52.602, 10 euro ulatuses, sest 3. veebruari 2014. a. eelistungil esitas ta kohtule avalduse hagist loobumiseks 38.622 euro suuruse põhivõlgnevuse osas ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas. Hagist loobumise põhjus seisnes selles, et kostja tasus hagejale peale hagiavalduse kohtusse esitamist oma põhivõlgnevuse 38.622 eurot. Seda, et hageja loobus kostja vastu põhinõudest 38.622 eurot, on selgelt kajastatud ka eelistungi protokollis. Küll aga ei saanud olla sissenõutavaks muutunud viivis 695, 20 eurot, vaid hagiavalduses esitatud 579, 30 eurot. Järelikult peaks kohtumääruse resolutsiooni p. 1 olema sõnastatud järgmiselt: „Võtta vastu hagiavaldusest loobumine osas, milles hageja loobus kostja vastu esitatud põhinõudest summas 38.622 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudest.“ Isegi kui kohus oleks arvestanud eraldi välja nn. tuleviku viivise, siis ei oleks see kuidagi saanud olla 13.980, 10 eurot. Tõenäoliselt on kohus ekslikult võtnud hagist loobumise summa arvestamise aluseks hagihinna ja jätnud tähelepanuta hagiavalduses esitatud nõuded. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kui kostja tasus võlgnevuse enne hagiavalduse kättetoimetamist, siis on see toimunud vabatahtlikult ja seetõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus on kohaldanud ebaõigesti TsMS § 168 lõiget 5. Nimetatud sättest tuleneb, et seadusandja on sidunud menetluskulude kandmise hagi esitamisega, mitte hagi menetlusse võtmisega või selle kostjale kättetoimetamisega. Hageja esitas hagi kohtule 14. oktoobril 2013. a. Arve tasus kostja hagejale aga alles 18. oktoobril 2013. a. ehk neli päeva peale hagiavalduse kohtusse esitamist. Tõenäoliselt tasus kostja arve alles siis, kui sai teada, et hageja on esitanud kohtusse hagiavalduse võlgnevuse nõudes ja ükski venitustaktika enam läbi ei lähe. Seda, et kostjal polnud vabatahtlikult plaanis oma võlgnevust tasuda, näitab kostja 8. oktoobri 2013. a kiri hagejale tööde vastuvõtmise kohta. Seega on menetluskulude jätmine hageja kanda peale sellist kostjapoolset pahatahtlikku käitumist hageja suhtes ka äärmiselt ebaõiglane, sest hageja tegi kõik selleks, et lahendada asi kohtuväliselt, s. t. on andnud täiendavaid tähtaegu võlgnevuse

tasumiseks ja esitanud põhjendusi selle kohta, et kostja pole esitanud pretensioone vastavalt lepingule, mistõttu tuleb tööd lugeda vastuvõetuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 638 alusel juba 2013. a. augusti lõpust (töövõtulepingu p. 9. 3). Seega oli hagiavalduse esitamise hetkeks võlanõue kostja vastu muutunud sissenõutavaks. Riigikohus on rõhutanud, et pool võib keelduda maksmisest ainult siis, kui pooled on lepingus kokku leppinud tasumise arve esitamisel ja ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata (lahend 3-2-1-110-05 p. 19). Kui kostja oli seisukohal, et pooled leppisid kokku siduvas eelarves, siis oli talle täpselt teada summa, mis tal tuli hagejale tasuda. Kostja on kogu aeg väitnud, et ta kohustus tasuma hagejale 38.622 eurot. Seega oli võlanõue kostja vastu sissenõutavaks muutunud VÕS § 821 lg. 1 p. 3 alusel tööde vastuvõetuks lugemisest ehk hiljemalt 2013. a. augusti lõpust. Vastus määruskaebusele Kostja vaidleb määruskaebusele vastu. Edasine menetluse käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja saatis TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused Maakohtu määrus tuleb tühistada hagist loobumise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue lahendi, millega võtab vastu hagist loobumise põhinõude 38.622 ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudes. Menetluskulud tuleb jaotada asjas tehtava lõpplahendiga, arvestades vaidlusaluses asjas esitatud kõigi nõuete lahendamise lõpptulemust. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Hagiavalduse kohaselt taotles hageja hagiga kostjalt 38.622 euro suuruse põhivõla, sissenõutavaks muutunud viivise 579, 30 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist. Selliselt on hageja nõudeid mõistnud ka maakohus vaidlustatud määruse kirjeldava osa kohaselt. Kui hageja jäi üksnes sissenõutavaks muutunud viivisenõude juurde, nagu maakohus on määruse põhjenduses märkinud, siis loobus ta järelikult põhinõudest summas 38.622 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudest, nagu määruskaebuseski on leitud. TsMS § 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuva, protsendina põhinõudest esitatava viivisenõude suurust ei ole võimalik hagi esitamise aja seisuga kindlaks määrata. Maakohus on ekslikult hagist loobumise vastuvõtmisel tuletanud selle viivisenõude suuruse, millest loobutakse, tsiviilasja hinnaks määratud summast lähtudes. Selleks ei anna TsMS alust. Tsiviilasja hind sõltub küll esitatud nõuetest, kuid see määratakse kindlaks hagiavalduse esitamise aja seisuga (TsMS § 123) ning menetluse kestel nõuetest loobumine tsiviilasja hinda ei mõjuta. Et nõuetest osalise loobumise tagajärjel tsiviilasja menetlus täielikult ei lõppenud, siis ei saanud maakohus selles menetluskulude jaotust poolte vahel ette näha – pooltevaheline menetluskulude jaotus tuleb TsMS § 173 lõikes 1 sätestatut arvestades kindlaks määrata lahendis, mille tulemusena menetlus asjas lõplikult lõpeb (ehk asi nn. suletakse). Maakohus jätkas pärast hageja poolt osast nõuetest loobumist ja selles osas tsiviilasja menetluse lõpetamist tsiviilasja menetlust sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas, selle nõude kohta tehtavas kohtulahendis tuli kindlaks määrata ka pooltevaheline menetluskulude jaotus, arvestades kõiki asjas esitatud nõudeid ja võttes arvesse nende lahendamise tulemust.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.